Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Jätkame oma rännakut Ida-Aafrikas riigis nimega Keenia ja täna saame siis lähemalt teada, kus ja kuidas seal elatakse. Ja millised loomad ja taimed elavad erinevates elupaikades? See oli nüüd sihukene, hoogne naiste laul. Et see on üks jutuhõim, kes elab India ookeani ääres, me ju ei saa aru, hästi, mis sõnumit see laul kandis, aga igatahes oli seal hästi palju sõnu. Ja palju, ütles laul, selle lühikese oksa aja jooksul mitte kõlas. Ja kui me eelmises saates rääkisime sellest, millised näevad välja Keenia maastikud, siis nüüd läheme juba juba sinna nende maastike sisse, vaatame, millised nad välja näevad, kuidas nad lõhnavad. Kuidas nad kuulduvad, kuidas nad on elupaigaks erinevad noortele, taimedele ja loomadele, kuidas nad, taimede loomad nendes elupaikades toime tulevad. Ja võiks alustada niisugusest elupaigast, mida tegelikult on ka ütleme nendes paikades, mida me oma pikal kujutluste reisil juba seljataha jätsime Austraalias, Indoneesias, aga me ei ole nendest kinod. Ja Keenias on neid ka väga palju, need on mangroovimetsad. Mangroovimetsad palistavad just selliseid rannikuid, nagu, nagu see pantu hõimu külarannik oli, kus laul kõlas ja Se mangroovimetsas Keenias me käisime sõna otseses mõttes jala ja see ei olnud küll kerge rännak, sest mangroovimets on niisugune, et ta on kas täiesti üle ujutatud ja siis saab seal nagu kergemini liikuda, siis saab seal paadiga Lict. Aga kui ta on nii-öelda kuival, siis tuleb see mudapõhi nagu välja ja vot sel ajal me seal käisimegi ja mangroovimetsa omapära ongi selles, et iga päev ujutatakse, et vähemalt üks kord täielikult üle ja üks kord ööpäeva jooksul on ta täiesti nii-öelda kuival ja see vesi, mis sinna valgub, on soolane vesi tuleb ookeanist ookeani kaldal, ta on. Ja sellepärast kõik see elustik, kes seal elab, peab suutma sellega kuidagi püsima jääda, selles, selles muutlikkus ja imelikus keskkonnas ja mangroovimetsad on tegelikult niisugune maailmalaiune nähtus, nad on näiteks igal pool, kus on troopika, kus on suhteliselt lauged, rannad ei ole kaljusid ja kus on tugevad tõusud ja mõõnad. Nii et neid on noh, kõikidel mandrite ääres, kus on ookean ja kus on troopika. Ja et kui meie siis selle retke käsile otsime, siis õnneks meie olnud paljajalu, meil olid nihukesed, tugevad tenniskingad jalas. Ja muidugi vajusime iga sammuga mutta kordulise muda pahkluuni kortoli põlveni kõrgemale ei tõusnud. See muda oli tulikuum. Ja ta lõhnas tähelepanuväärselt. See nüüd delikaatselt öeldus väga tervislik, võib-olla sellel võib-olla tõesti kuumad mudavannid ja rikkuda oli natukene raske, aga, aga see, mis me enda ümber nägime, sõjali seda retke väärt, et need puud olid, olid selles mangroovi metsas niisugused umbes. Et kui me kujutleme, et mingil põhjusel ohutaks eestima puudel juurte alt kõik muld ära ja kõik see juurestik ilmub nähtavale, midagi taolist, näiteks suur niisugune juurte pusa oli nagu, nagu väljas, sulatus tihti rinnuni ja selle juurde puu otsast siis tõusis tüvi või mitu mangroovipuutüve ülespoole. Ja, ja need, need juured on tegelikult mangroovi metsas nagu laevadele ankrud. Nad hoiavad neid puit kinnisest mõõna ja tõusu ajal on tegelikult päris tugev vool. Nii tugev vool nagu suures jões ja nad peavad kuidagi seal püsima, nii et neid nimetatakse nagu õhujuurteks ja need hoiavad siis neid puit seal kinni, lihtsalt. Siis teine asi, mis silma hakkas, oli see, et, et kui sa neid lehti lähemalt vaatasin mangroovipuude lehti siis nad olid hästi nagu jäigad. Nad olid igihaljad ja tihti rohelise lehe peal niisugune niukene helekirme. Ja kui sa sealt sõrmega üle tõmbasid ja maitsesid, polnud mingit kahtlust, et see on sool. Sõnaga need puud peavad ju kuidagi saama juua. Ainus jook on soolane vesi. Järelikult tuleb taime sisse tohutult soolasid ja nendest tuleb lahti saada siis mangroovipuud nagu sõna otseses mõttes higistavad selle soola endast välja ja siis vihk pühi peale lehtede pealt selle maha. Veel on niisugused, kus on nagu mingi lagendiku moodi mudaväljak siis seal on nagu niuksed, suured teravad vaiad nagu justkui rammitud üksteise kõrvale niimoodi ja loomulikult sinna ja ei maksa oma jalga tõsta, sealt tuleb ringiga ümbert minna täiesti läbimatu koht. Et mis asjad need on, need on puude hingamisjuured. Jällegi, kuna see on nii mudane keskkond, mida alailma veel üle ujutatakse, siis siis puudel on pidev hapnikupuudus. Ja siis, kui nüüd on see mõõnaaeg, siis need, niisugused vaiad on tegelikult juured, mis on maa seest välja kasvanud muda seest ja sealtkaudu ahmib see puu endale õhku juurde. Niimoodi ta tuleb kuidagiviisi toime. Aga noh, need elukad, kes seal elavad, need on ka õige kummalised ja esimesed, kes silma hakkasid, olid umbes niisugused käelaba suurused krabid. Olete krabist kuskil näinud oma oma käikudel, võib-olla? Ma ei tea, kas käikudel, aga ja aga näinud kindlasti, no ja et need on niisugused ilma pildi peal jah, või filmis. Et nad jooksevad väga kummaliselt oma oma kaheksal jalal külg ees alati? Jah, jah, hirmsa kiirusega ja külg ees tundub nii naljakas olevat detajad nagu muigama. Ja nende silmad näiteks sõna otseses mõttes varre otsas sihukesepis pikk varsa seal otseselt ümmargune sill kaugemale läheb. Dixi eksilvi hammas käes, tegi ja ja, ja siis nad alati igal juhul teevad niisugusi sügavaid urge otse sinna muda sisse või liivarannaliiva sisse. Ja need on niisugused tegelased, kes on tõesti väga hästi kohanenud sellega, et ta võib-olla siis tundide kaupa kuival maal, kuigi ta hingab lõpustega. Aga siis, kui ta on kuival maal, siis ta lihtsalt ei hinga ja saab hinge kinni hoitud Need tunnid. Ja kui tal päris õhk otsa lõpeb juba ta tahab hingata, siis ta peab saama Oceani otsis, ta, hüppab sinna urgu, ronib sinna põhja, seal põhjas on alati seda ookeanivett kerel ja seal ta siis lõpustega natuke lõõtsutab. Ja siis tuleb jälle jooksma sinna muda peal. Aga inimese suhtes, nad on väga ettevaatlikud ja, ja see on umbes niimoodi, et kui sa lähed, seal on terve hulk neid Maa alla vajunud, tegelikult nad kõikuvad Ühe hetkega sinna oma urgu pugenud kogu kamp korraga üldsegi nagu niisugune väga range nagu sõduritel, niuke distsipliin paistab neil olevat. Aga kõige kummalisem loom, keda, keda seal nägime oli selline, et ta oli mangroovi juure peal umbes niisugune sõrme pikkune kala, vaieldamatult oli see kala ja seal ta lihtsalt seisis, paistis, et talle see väga hästi sobis, ta üldse vees ei ole. Ja see ongi mangroovimetsade kõige tüüpilisem kalasel. Nimi on mudahüpik. Ja ta noh, mudahüpik kasvõi sellepärast, et ta on täpselt mudavärv. Et seda ei ole üldse näha, kui ta ennast ei liigutaks, aga kui sa lähed piisavalt lähedale, siis ta satub ärevusse ja siis tõstab hüppe, umbes nagu konn ripub teise kohta kujutleda, et kala hüppab nagu konn ja hüppamiseks kasutab ta oma rinnauimi. Need on niisugused, suudab nendega niimoodi täiesti tugevalt niimoodi tõugata. Ja, ja peale selle suudab ta ka kuival maal edukalt ronida puu otsa. Nii et ta läheb natukene, aitab uimedega natukene, aitab sabaga ja ronib ja ta võib ronida isegi täiesti puutüve mööda üles, sellepärast et tal on kõhu peal imina. Ja siis, kui on vaja, ühesõnaga algul uimedega natuke aitab sabaga aitab ja kui saab sammu edasi, siis iminapaga võtab klõpsti tüve külge kinni ja niimoodi sammhaaval läheb ülespoole. Ta võib niimoodi vahel olla, et et sa vaatad üles ja sa näed, et sinu pea kohal on kala ja vaatab alla sinu pool. Et see on natukene imelik tunne küll. Sellega tuleb toime ainult mudahüpik. Ja temale muidugi sobib see, eks ole, et vahepeal on kuival ja vahepeal on vesi ja tegelikult talle meeldib isegi just nimelt rohkem isegi paistab, et kuival olla kui vees ja ta hingab väga kummaliselt, tal on lõpused vees, hingab lõpustega. Aga kuival maal on ta võimeline hingama naha kaudu. Ja peale selle on tal mingid erilised organid, neil ei olegi ilusat eestikeelset nime. Ei ole, ei kopsud, need ei ole lõpused, aga ta saab ühesõnaga toime ka veest väljas olles. Teie nägite neid pea kohal olevaid kalu, see, keda mina nägin, märkasin teda just sellepärast, et ta oli mul silmade kõrgusel parajast. Ja siis ta tegi. Siis ma märkasin teda. Fantastiline Ma arvan, et see on kalamehe unistusi. Kaupasid õnge leotava piisab liblikavõrgust, eks jah. Ainult et vaatama pea kohal aeg-ajalt. Et kala käte eest. Nagu öeldakse, palju lõbusam ja palju tempokalt. Tegevus ja veest ujub, kui kummaliselt paistab, nagu vat kui me viskame lutsukivi, siis niimoodi nagu, nagu veepinnal, niimoodi hüpeldes läheb edasi, nii et see on üks kummaline issanda loomaaia loomakene tõepoolest, keda kohtab ainult Aafrikas ja ainult mangroovimetsades. Austraalias ma nägin ka neid, seal olid isegi suuremad, aga alati mangroovimets. Ja nüüd teine, väga eriline ja rikas elupaik on mäed keemias. Ja meie tegime sellise retke, et me läksime selle Keenia Kõrgeima ja Aafrika kõrguselt teise mäeotsa, sellise Keenia mägi ja vodka maksimised liikuma. Tõtt-öelda meie läinud jala, sest jala oleks nädal aega läinud, aga seal oli selline hästi mudane jeebeedee ja seda mööda siis niimoodi serpentiini läksime ja modaali pool meetrit vahepeal, aga ikka saime kuidagi edasi. Jalami osas olid just seal väravate juures Keenia rahvus pargi nagu uhke värasime kirjutatud rahvuspargi nimi. Et seal oli niisugune lopsakas troopiline džungel liaanid, tohutu linnukoor, hästi palju igast taimeliike ja tohutult elurikas. Aga noh, samal ajal nagu nähtud ja jäme. Me oleme seda näiteks Indoneesias moes saates niimoodi pikalt arutanud, nii et, et jätame selle elust kubiseva vööndi vahele. Ja kui me jõudsime kuskil paari kilomeetri kõrgusele, siis muutusse mets selliseks bambusemetsaks tihed, bambusemets ja seal oli hoopis teistmoodi elustik. Meie näiteks vahtisime seal kaua ahve kes olid sellised kuldpruunid ja pika sabaga, nende nimed ongi kuld, aafrid, nad on suhteliselt haruldased, aga seal metsas see sobib, nendele, sealt saavad nad oma toidu ja varjupaiga. Ja siis on seal üks niisugused vahvad linnud, kelle nimeks on päikeselinnud hästi-hästi, ilusa sabaga. Ja siis, kui me sellest vööndist edasi liikusime, siis muutusse mets väga kidurakse madalaks ja lõpuks kadus sootuks käest ja, ja siis algasid alpiaasad. Peaaegu võiks öelda, nii nagu Alpides või kus tahes maailma mägedes lagedad hästi palju taime, hästi palju lilli, aga mitte puid. Ja muidugi niisugune lilleküllus nagu sama, mis, mis Alpiaasadele tõeliselt värskendav õhk juba on niisugune tunne, et, et sa oled sattunud parasvöötmes, täitsa niisugune kodune tunne hakkas tulema. Aga aga nüüd nende nende muude alpi aasadega võrreldes, mida ma mujal maailmas olen näinud, oli niisugune eripära, oli see, et siin-seal olid niisugused niukesed nagu mingid sambad, niuksed, nelja meetrised sambad ja allosas olid niuksed, kaarduvad lehed, üleval oli ainult niukene, suur tõlvik või tõlviku moodi sihukene taimeosa ja nad nägid niivõrd imelik on niisugused fantastilised nagu mingis ulmefilmis välja. Et, et siis oli selge, et sa oled nüüd tõesti Aafrikas, just nimelt need olid hiidkasvulised lobeliad kassast. Ja näiteks selle koha peal me lootsime, aga, aga me ei näinud ühte väga haruldane, sest looma, kellele meeldib just sealkandis liikuda. Ja selle looma nimi on must, laup, Gabrik ja, ja ta on, no ütleme nagu ütleme metskitsele sarnane loom tegelikult suguluse poolest midagi veiste ja anti loopida vahepealset tumeda laubaga. Ja ta on muidu väga haruldane, aga, aga nendel Aafrika alpiaasade võib teda näha mõnikord, aga noh, meil ei läinud õnneks seda näha. Ja sealt edasi meid tõesti ka enam ei trüginud, sest siis algas juba siukene ainult samblikega kaetud ja, ja üksikute taimedega niuke kaljumaastik ja lumi. Ja noh, ühesõnaga kogu see kokku oli selles mõttes huvitav retk, et, et sa rändasid ainult ühel maal ühel mäel ja sa tegelikult läbisid nagu mõnes mõttes terve maailm noh, alates kõige kuumemates vööndites lõpetades külmadega. Et, et mingis mõttes nagu, nagu pisikene maailma mudel oli laotatud sele Keenia mäenõlvadele. Ja selle tõttu on seal ka väga rikas elustik iga loom, iga taim saab omale sobiva kasvupaiga kasvupaigad ja elu paigaldada, sest erinevalt. Aga kuulame siia vahepeal ühte tõelist Keenia meestelaule. No niimoodi kõlas üks kuju, meeste rituaali laul. Ja nüüd Need samatki kujud elavadki selle Keenia mäe lähistel. Aga üks elupaik, mis Keenias on Ast kõige põnevam ja kõige tähtsam vajab kindlasti lähemat vaatlemist. Son Sa vannid? Vannid on jälle niisugused maastikud, et kogu maamuna peal on neid tegelikult nii Lõuna-Ameerikas kui Austraalias. Aga Aafrikas on neid kõige rohkem ja omakorda näidis niukesed mustervannid asuvad Keenias. Ei, no on ka teistes riikides, aga aga siin on neid tõesti palju. Ja ma arvan, isegi igal eestlasel, kes, kes ainult televiisorit piisavalt vaatab, on mingi kujutus savanni kohta. Sihukene troopiline Rohtla, kus aeg-ajalt siin-seal on üksikud sihukesed vihmavarjukujulise võraga puud kõrge rohi ja tohutud loomakarjad, võib öelda, et see on seal loomaparadiis seal kõige rohkem silmale vaatamist kõikides maailma elukooslustest. Aga, aga nüüd peaks nagu mõtlema sellele natukene. Et miks selles paigas on neid suuri elukaid nii hirmus palju, miks on seal meile nii palju vaadata? Ta? Peab seda ütleme ka veel, et seal ringi vaadata on selles mõttes mõnus, et see õhk on, on seal hästi selline parajalt värskenda, sellepärast et, et sa vannid on ainult nendes paikades, kus kõrgus merepinnast on, on juba kilomeeter ja sellepärast ei ole seda tohutut kuumust. Peale selle on seal sihukene tuul kogu aeg, kuna seal ei ole paksu metsa. Ja nähtavus on, on pöörane, hästi kaugele näeb, ja sellepärast on, on seal hästi hästi vahva ringi liikuda. Vahel mõtled, et, et see ei saa olla päris, et see on kõik tõesti ilmsi. Aga, aga selliseid suuri savannialasid on veel õnneks järel, kuigi tegelikult suurem osa nendest on praegusel ajal juba kas üles haritud või muudetud karjamaadeks, nii et selleks pead ikka otsima paiku, seal. Kohe peab ütlema, et metsavann on, on väga erinevate see meie kujutlustes vann on üks variant, aga on olemas ka sellised savanni, kus pole puupoegagi, kõik on silmapiirini täiesti lage nagu step. Ja need ongi tegelikult troopilised Rohtlad. Aga see on üks lihtsalt üks savannivõimalusi ja mõned vannid, kus me käisime, olid jälle sellised, et vaata, et, et sa ei näegi mitte midagi enda ümber, sellepärast et, et see põõsaste ja puude ka oli nii suur, et parajas võsas hulkusid ringi ja, ja need on puissa vannid. Aga igal juhul on see loomarohkus seal väga suur ja sealne elustik on kohanenud paljude asjadega, üks asi on see, et, et see maapinna kõrgus on, on suhteliselt kõrge. Teiseks see, et, et seal sajab vihma vähe piisavalt selleks, et see muutuks kõrbeks. Nii et, et seal tulevad mingi 500 millimeetrit aastas sademeid. Ja noh, see tähendab seda, et kuigi see soine kõrbeb mõnikord täiesti pruuniks siiski siine, seal jäävad alles oaasi moodi alad, mingisugused joogikohad, kus loomad siis kogunevad suurtega orjadena ja, ja nad kõik jäävad ellu kuidagiviisi ja, ja taimedel on nagu see trikk. Et noh, igal puul on näiteks oma trikk, et Me rääkisime juba varem ahvileivapuudest, nemad tõmbavad nii-öelda oma tüve vett täis, lähevad paksemaks selle vihma ajal ja siis jälle kuivavad rajal vajuvad nagu portsu. Aga teised puud viskavad lihtviisiliselt lehed maha, lähevad raagu, nii nagu meil, puud talvel. Ja noh, sisuliselt see ongi see, et taimesajuvett enam juurtega kätt, aitäh, ongi õige aeg visata lehed maha, nii nagu meil meil ei saa talvisel ajal sellepärast vett kätte, et vesi on, aga seal on külmunud. Aga talv on talv ja, ja tuleb puhata sel ajal. Ja samamoodi on loomadega, et loomad elavad teatud rütmide järgi ja siis, kui on see kuiv aeg. Nad kogunevad nende joogikohtade ümber ja püsivad seal. Aga nii kui tulevad need esimesed, elustavad vihmahood võimsad, siis lähevad loomad liikvele ja seal valitseb nendes tohututes loomakarjades ja näilises kaoses valitseb suures joones üsna kindel kord, et näiteks need loomauurijad, kes on jälginud, et väga kaua kõike seda rütmise vannidest siin on. Seda, et kõigepealt lähevad liikmele sõbrad, sõbrad, kiired liiguvad ja võrdlemisi pealiskaudsed tormavad edasi, napsavad ainult sealt nende rohuteadmisi tutte juba lähevad ikka edasi. Piisab sellest, nad arvavad, ilmselt nii, ilusad on, siis võibki olla natuke kergemeelne. Jah, ja kepslevad ja liiguvad kiiresti edasi, joovad esimeseks rohumaadele ja saavad ilusti hakkama õielt õiele. Ja on väga rahul, aga nende järel tuleb siis nii-öelda juba raske vägi ja need on Nuud. Me oleme näinud filmides neid tohutuid, need on niisugused hästi teravate sarvedega ja niisukese sabaga, mille otsas on niukene, tutt, niisugused noh, nagu ütleme, härja moodi, veisemoodi, loomad, kes meeletud, nendes karjades liiguvad, seal on tuhandepealised karjad täitsa tüüpilised. Nad lähevad siis liikuma nende servade järel. Ja nemad liiguvad ka suhteliselt kiiresti, aga ikkagi Nemad napsood seda rohtu juba madalamalt ja Neile jätkub, sellest küll. Aga kõike nad ei võta. Ja siis nende järel tuleb siis järelvägi, need on kõikvõimalikud pisikesed, anti lobiliigid. Nad liiguvad juba väga rahulikult ja nemad võtavad siis seda rohtu sealt kõige madalamalt ja saavad endagi kõhu täis. Ja niimoodi on see liikumisega jagatud ruum toiduruum, aga teistpidi on see toiduruum jagatud ka kõrguse järgi, et Me teame kaelkirjak ja me teame, miks kaelkirjaku pikk kael. Sest ta saab siis toitu sealt kätte, kus teised ei ulata. Viie meetri kõrguselt. Ja järgmine tegelane, kes võtab natuke madalamalt, aga üldsegi mitte maapinnalt, on elevant elevant ulatub kuni kahe meetri kõrguseni ja tema söögikorrus on siis selle koha peal. Siis rohukorrusel on siis kõik need, kellest me juba rääkisime. Aga siis on näiteks selline tegelane nagu tüügassiga tüügassiga. Ma ise vaatasin seda sele nii imelik vaadata, kuidas ta laskub põlvili sinna savanni ja siis põlvili olles niimoodi ninaga pöörab seda maapinda pahupidi ja, ja sööb juur ja juurikad, tema saab oma toidumaa seest kätte. Ja sedamoodi saab selgeks, miks sellel rohumaal sellel praegu paradiislikul rohumaal, kus kasvab lopsakas rohi, on ka siis nii pööraselt palju rohusööjaid loomi ja kui on palju rohusööjaid loomi, siis on loomulik, et on ka hästi külluslik toidulaud kiskjatele. Ja sellepärast ongi see see hiigelnurk, igasuguseid põnevaid kiskjaid, kes seal veel elavad ja nad kõik leiavad sellest saanist toitu ja kõige selle tõttu on see vann siis maailma kõige rikkam elukooslus niisuguste suurte ulukite poolest. Ja muidugi on need nii põnevad, need elukad, et, et nendest räägime juba järgmistes saadetes ja kuulame siis siia lõppu veel muusikat, kus nüüd juba nii naised kui mehed laulavad pantu hõimupeol üheskoos. Selline oli siis tänane saade Keenia elupaikadest sellest, kuidas seal elatakse. Millest räägime järgmises saates räägime Keenia lindudest. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
