Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna ning taas on aeg siit Eestimaa heitlike ilmade juurest võtta kurss nõndanimetatud igavese kevade maale Keeniasse. Kui eelmises saates tulid jutuks sealsed elupaigad, siis täna saame lugemaks tolle Ida-Aafrika riigi lindude kandi pealt. Millised nemad on ja mis elu nad elavad. Muidugi jõuame me läbi vaadata ainult niisugused kõige markantsamad neist lindudest. No need kõlasid nüüd küll päris koduselt. Jah, võiks mõelda, et Matsalus kusagil mingi rändlindude kari, mingid haned või valgepõsk lagled. Aga kui neid linde näha, siis nad mõjuvad küll täiesti muinasjutuliselt need flamingod ja see oli omaette seiklus, kuidas meid otsima läksime, sellepärast et üldiselt on Keenias niimoodi, et rahvusparkide hinnad on võrdlemisi krõbedad ja me teadsime, Kuru järve rahvuspark, Tyson, tohutud flamingoparved. Aga siis me mõtlesime, et ega siis flamingod ei tea, et, et nad peavad rahvuspargis elama. Ja vaatasime kaardi pealt, et selle guru järve kõrval on üks element, aita järv sööb rahvuspargist välja. Elupaik on umbes sama. Et miks ta siis ei võiks seal olla. Ja kui me siis üle nende aafrika haljast küngaste juba eemalt seda element aita järve nägime, siis olime süda rahul, sest see järv oli üleni roosa. Ja kui me sinna lähemale jõudsime, siis oli midagi väga raskesti kirjeldatud. Vaat see on, see on flamingod. Nad on väga suurtes parvedes, nii et ja nad on enamasti madalavahelistes järvedes, seisavad madalas vees, otsivad sealt toitu ja nad on üleni roosad. Nende kohta öeldakse niimoodi, et need on oma kehaga võrreldes kõige pikemate jalgadega linnud maailmas. Et need jalad on tõesti palju pikemad kui kurel ja siis kehasel kõrgel vee kohal ja siis selle kael on kaunilt kaardus, nii nagu oleks nüüd pandud kurejalgadega linnule luigekael veel otsa sinna. Ja seal kõige otsas on niisugune suur kõver nokk ja ise on ta üleni roosa. Ja kuna see vesi on, on peaaegu peegelsile, siis linn nagu peegeldub sealt veel vee kohalt vastu ja nii, ühesõnaga sul läheb silmade eest hästi roosaks. Nagu ei olekski päris elust, vaid mingist müüdist legendist pärit lind ja nii nad mõjuvad ja eriti veel hulgakesi. Koos just täitsa lugematul hulgal, aga Nende jaoks on see loomulik, sest nad elavadki niisugustes suurtes parvedes, nad toituvad niisugustes järvedes, kus madal vesi, kus on palju veeloomi põhjas ja huvitav oli vaadata, et kuidas nad toitu otsisid. Ma ei tea, kuidas seda nüüd niimoodi suuliselt kirjeldada, aga ühesõnaga ta paneb oma pea vee alla niimoodi kaardu, nii et pealagi puudutab vastu põhja. Ja siis ülemine, kui on niimoodi allpool ja alumine, kui on, siis nagu üleval pool ja ta ludistab niisuguse pea alaspidi seisus seda vett Enda noka vahelt läbi nokaservad nagu sõelad ja sinna taha jäävad kõik põhjaloomad, kes talt siis koos veega sinna satuvad, sinna noka vahel. Väga kaval, jah, jah, jah, niisugune nagu väike niisugune masin, sihukene laseb aga läbi seda ja, ja sõelub toitu välja. Ja, ja niimoodi ta seal elab, häälitseb ja tegutseb ja ja need linnud on kogu maailmas alati äratanud suurt tähelepanu ja neid tegelikult flamingosid ju on ka Euroopas Euroopa lõunaosas, on, on mõnedes rahvusparkides flamingosid samuti näha ja flamingo, te elu on niimoodi, et, et nüüd seal Keenias seal on neil seda ringi soe, seal nad ei liigu eriti, nad ei rända kuskile. Aga need flamingod, kes näiteks suveks tulevad Lõuna-Euroopasse, need lähevad talveks põhja Aafrikasse ja mõnikord juhtub, et Põhja-Aafrikas tuleb talvel kõva külm ja siis nad jäävad tohutult hätta ja siis nad hakkavad rahutult rändama ja nad võivad rännata uskumatult kaugele. Nii et uskuda või mitte, aga, aga näiteks kevadisel ajal Matsalu lahes nähtud flamingod. Aga Tallinna loomaaias Tallinna loomaaias on nüüd loomulikult ja need on siis juba nii-öelda puurilinnud. Ja ette rutates võib öelda, kellel nüüd eriline huvi tekib, siis tuleb loomaaeda oma sammud seada. Ja seal saab teda tõesti lähedalt väga lähedalt silmitseda ja jälgida kasvõi tundide kaupa. Aga ma ise mäletan ausalt öeldes flamingod, et esimest korda poisikesena just siin loodus muuseumist seal oli siis üks niisugune Matsalus ka saanud flamingo ja sellest oli topis tehtud ja see jättis mulle ka niisuguse noh, eluks ajaks niukse mulje, et kuidas selline lind saab olemas olla üldse. Ja kõige kaugem flamingo oma eksirännakuga leitud Islandi saarelt. Kaugele võib ära eksida, aga, aga tegelikult on ikkagi soojamaa lind ja noh, tema puhul vist peaks nagu seda ütlema, et siis kui meie seal käisime, siis tal ei olnud pesitsusaeg. Me olime südatalvel aga kuskil kevadel, siis nad teevad omale kolooniatena pesad ja see pesa on niisugune mudakujuline koonus, umbes põlvekõrgune. Seal keskel on siis lohk. Ja siis kuidas nii, pikkade jalgadega lind mahub hauduma see küsimus. Seda hulka aega, et loodusteadlased nuputasid, kuidas see üldse võimalik on, aga tegelikult ta sirutab nagu jalad niimoodi pesast natuke välja niimoodi ette. Ja mahub sinna pesa peale hauduma küll. Jaa. Ta on just, et see roosa värv, flamingo, niukene, intensiivne roosa värv, et millest see tuleb, seda on ka hulk aega nuputatud ja praeguseks ajaks on see täitsa selge. Et siin on teatud seosed porgandiga. Et, et seesama roosa toon on pigment, pigmendid nimega Carrutinoidid ja, ja seesama värv, mis annab nüüd porgandile seda, seda oranzi värvi annab siis flamingo roosa värvi, aga ta saab seda nendelt vähi, laadsetelt ja vetikatest, keda ta sealt vee alt kinni püüab. Aga nüüd on niimoodi, et teatud kohtades, näiteks nendel loomadel, keda ta sööb, ei ole punast pigmenti piisavalt palju siis flamingo muutub kahvatuks ja näiteks loomaaedades võib sageli olla niimoodi, et neil ei ole anda flamingo talle sellist toitu, mida nad loodusest saavad, nad muutuvad ka väga kahvatuks ja roosaksi õrnroosaks ja samas, et kui tal on niisugune, eriti niisugune hästi head toitumispaigad, siis ta muutub niukses, sügav roosaks, et see on rahulolu märg, et tal on hea elu, kui ta on hästi roosa. Selline lind. Aga neid suuri linde on geeniaski uskumatult palju ja üks, kes tekitas niisuguse üllatus tuse oli marapuu marapuu vist meil siin Eestis seostub näiteks shokolaadiga ja Rootsi päritolu Maravus, aga, ja, ja seal on vist ka pilt. Ta on vist ja pildi peal on niisugune päris ilus ja huvitav linn, niisugune omapärane. Seal pildi peal on ka juba näha, et mille järgi Maran puud ära tunneb, ta on tegelikult igavest võimas, lint on suurem kui meie sookurg. Aga tal ei ole kaela nii, et nagu pea oleks otse keha otsas, niuke mulje jääb. Tegelikult tal ikka on lühike kael, aga see toetub niisugusele erilisele padjandile siin rinna peal ja niimoodi ta nagu puhkab kuidagi niimoodi niisugune nagu nagu niisugune tuku või laisklev, niukene, kurg ja pildi peal on ta päris ilus, aga meie põrkasime temaga Keenias kokku. Kui me olime bussipeatuses, läksime teise bussi peale, aega oli ringi luusida, läksime küla serva, seal oli prügimägi ja prügimägi oli paksult Marabuusid täis. Ja siis olid need linnud. Tegelikkuses nägid välja umbes sellised hästi tugevad massiivsed jalad, selline suur hall keha siis jah, tõesti peaaegu et nagu selle keha otsas on kohe justkui pea, et nagu kaela polekski, ei paista välja ja pean liharoosat värvi ilma sulgeda. Ja natukene niisugune nagu krobeline kuidagi ja sellele mitte liiga ilus nimi ja nokk on niisugune suur noh, täitsa sobimatult, suur niukene, paks, pikk, jäme ja see on ka pealt täiesti siukene, krobeline niisugune halli värvi. Nii et ausalt öeldes kuidagiviisi tunduski, et et see koht, kus ta oli see prügimägi, et et sellega nagu kuidagi päris hästi sobis kokku. Ja tema algselt on elanud vannidesse marapuu. Aga ta on kõigesööja lind, ta sööb kõike, mis ette juhtub ja sellepärast on ta kolinud ka küladesse ja linnadesse igale poole, kus siis inimene on midagi ripakile jätnud, kas midagi saab nagu kõhutäiteks võtta ja nad on muutunud kõige tavalisemaks lindudeks just sealkandis, just külade ja linnade ümbruses. Nii et selles mõttes natuke meenutab sedasama efekti, mis meil on kajakatega Eestis oli aeg, kui nad elasidki kuskil ikkagi veekogude lähedal ja nüüd on nad nii-öelda linna kajab sest neil on siin piisavalt süüa, aga tema pole süüdi, tema vaatab, kust süüa saab. Ja linnas on süüa ja siis ta hästi kohanemisvõimelisema siis muudab oma elukombeid kolibki kolibki linna äärde ja marapuuga on siis tegelikult sama lugu. Ainult et on palju suurem. Siis ta muidugi õgib palju valima, vähemalt ja üks niisugune natukene musta huumorilugu on tõestisündinud lugu niimoodi, et ta kord oli kuskil tapamaja lähedal lihunik suure lihunikunoaga, mis oli parajasti ka verine ja pani selle korraks käest ära ja, ja marapuu oli seal lähedal, see napsas selle noa ära ja neelas alla. Ja siis möödus paar päeva ja see nuga leiti sealt lähedalt võrdlemisi. See oli täiesti puhas. Jaa, marapuul ilmselt ei olnud mitte midagi viga, ta lihtsalt neelas selle alla ja kui kõlbmatu, mitu asja, mida ta prügimäelt alailma alla neelab, aga mis seedida ei sobi, siis ta lihtsalt oksendasid sedasama teed pidi välja ja nuga jäi puhtamaks ja marapuul polnud ka midagi viga. Ja, ja ilmselt nendel prügimägedel ta neelab alailma kõikvõimalikku, mitte seedimatut prahti endale sisse. Mis tema seedetrakt on siis metallist? Ei no ta siis, ega ta seda läbinud terve trakti ei lase. Et siis, kui keha tunneb, et, et see on midagi väga seedimatut, siis ta lihtsalt oksendab selle välja, aga, aga see ei tapa teda. Ja sellisel kujul on ta kohanenud. No inimesega küll ei pruugi alati nii õnnelikult minna, kui ta miskit sobimatut alla neelab, seepärast ma imestasingi. Loomulikult, ja enamik linde ja ja, ja neljajalgseid sama moodi, et see on väga erandlik, niisugune eriline, eriline kohanemine, imelindi marapuu, just et selline selline lind. Aga kuulame nüüd ühte heli vahepeal, mis tuleb samuti ühelt linnalt. Selline heli siis, et see on linnuliik, kes on väga suurt kasvu, võimas lind ja siin oli meil nüüd mitu lindu koos. Ja see hääl kuulus savanni-kaelus Kotkale. Nägime neid linde ka seal, nad näevad välja siis üleni pruuni sulestikuga siuksed, parajalt peaaegu meetri pikkused linnud. Ja Tal on hallkael hallpea hall, võimas nokk ja kõik see osa temast on täiesti ilma sulgedeta. Ja see lind kuulub sinnakanti, nagu vahel teame seda sõna raisakotkad siis ta nagu raisakotkast sugulane aga on tegelikult omaette perekond, on kaeluskotkad, on nimed, aga põhimõtteliselt nad on suhteliselt samasuguse eluviisiga. Ja need linnud, kes tegid siin siis võrdlemisi nihukest ähvardavat häält, nadolid parajasti ühe surnud looma kallal. Ja selles mõttes ei saa öelda, et kaeluskotkas oleks röövlind. Ta on ikkagi raipesööja ja selles mõttes ta ka ei ohusta kunagi elavaid olendeid, ta ei ründa neid. Tema kord tuleb siis, kui lõvi või mõni muu kiskja on rajalt maha võtnud mõne looma. Ja siis jätnud Ta sinna värskelt murtuna maha. Et siis nad kogunevad suure parvega sinna ümber ja asuvad oma söögipeole. Miks tal siis pea ja kaela peal sulge ei ole? See on asjalik põhjus. Ta nimelt opereerib umbes nagu nagu velsker selle kõhukoopa kallal avab selle oma tugeva nokaga pistab oma pea sinna kehasse ja, ja tema maiustuseks on tegelikult see suurte loomade sisikond, seda nad söövad seal hulgakesi ja siis suled oleks lihtsalt takistuseks ja nii on palju parem, kui sulg ei ole, siis nad pääsevad vabalt seal sees opereerima. Kõlab küll üsna jõhkralt ja jubedalt seda rääkida. Aga loodusesse ei ole tegelikult niisuguste niisuguseid mõisteid üldse nagu väga ilus ja väga kole või väga paha ja väga hea, vaid siin on lihtsalt, see on elu ise. Ja need loomad on siis, kui linnud kuuluvad ka loomade hulka, siis nad lihtsalt täidavad seal selles savanni koosluses ühte rolli ja jätavad sealt veel paljuga teistele loomadele. Sa vannis. Ja nad on selles mõttes väga huvitavad linnud, et nad on äärmiselt tähelepanelikud, nad lendavad, tavaline pilt vannis, kui sa vaatad üles taevasse, siis on seal mingisugune räpp lendamist, sest tõenäoliselt see ongi üks nendest kaalus kotkastest. Ta pidevalt jälgib, et kas kusagil silmapiiril on midagi, mida süüa ja ta leiab uskumatult osavalt endale iga päev süüa. Ja selline linn muide, vajab ka väga palju juua, sest ta on sellise toita toomisega ja sellepärast on nad eriti osavad ka värske veeleidjad ja näiteks kohalikud hõimud peavad nendest lindudest väga palju. Sellepärast lugu, et need linnud leiavad ka kõige kuivemates paikades alati mingisuguseid värske veega paiku, nii et vaata, et nende järgi saab inimenegi leida paiga, et mitte janusse surra. Ja kohalikud panto hõimud austavad seda, seda lindu kohe väga. Aga päris niisugune röövlinud tõeline röövlinde juhtus meile kohe ette seal esimesel päeval, kui sa vannis õhtul hämaruses läksime seal põõsaste vahel ja seal kõndis üks niisugune lind, et kui me kujutame nüüd ettekotkast, kes kõnnib kurejalgadel. Ta oli üleni niisuguses väärikalt valges sulestikus jalas olid tumedad kuked, üksid, sulekate ulatus nagu põlvedeni ja siis kõrgete jalgade otsas oli siis niisugune sale keha seal otsa, seal siis niukene kotkakael ja pea hästi suur võimas nokk. Ja tagatipuks peas väga uhke suletutt, niisugused võimsad nisukesed harali üksikud suled. Selle linnu nimi on kaeluskotkas. Ta on justkui Esku kaelusega kotkas, aga tema vanem nimi ja praegune inglisekeelne nimi on sekretärlind. Ja see on minu meelest täiesti Natele lõbusalt tabav nimi, tipid kirjutusmasinal, ta kõnnib nagu väärikalt, see on mingisugune ikkagi seotud Taal aiasekretär, mitte praeguseaegne, niisugune peaaegu aaderlikugannakuga niukse peaaegu nagu niukse kõrgi hoiakuga ja siis sulg meenutab nagu vanasti oli tõelisel kirja sekretäril oli lihtsalt üks sulg nagu kõrva taga suur sulg, see on tal siis niimoodi peas püsti niimoodi. Nojah, tänapäeval kuulub ju kirjutusmasin ka peaaegu iga nädal aega jah, tõesti, et see kõik on? Jah, see ühesõnaga, see on midagi niisugust, väärikat ja uhked. Ja muinasjutulist ei ole sugugi selline hale kirjatsura või niisugune väga väärikas ja uhke lind. Ja tegelikult ta kõnnib kuidagi sellise valvsa pilguga ja see on tegelikult väga kummaline, kuidas tema jahib tema jahi loomadeks, on peamiselt sisalikud ja maod ja ta otsib neid maapinnalt. Ja kui ta nüüd leiab sellise mao, kes sööb ka mürginal, siis ta asub seda ründama niimoodi, et ta hakkab teda oma tugevate jalgadega lihtsalt tampima. Sõtku ma niimoodi. Ja samal ajal kui see madu nagu viskub õhku, et teda solvata tiibadega tal niuksed pikad, päris pikad suured tiivad on võimeline hästi lendav siis ta nagu nagu tiibadega nagu tantsisklebsele jalgadega hüppab õhku ja see on niisugune väga kummaline vaatepilt on suur lind, hästi sihukene, sale ja võtke. Ja see on nagu mingi tants ja siis ta viskab seda isegi seda madu vahepeal õhku, niimoodi ainult selleks, et, et teda nagu uimastada. Igal juhul saab sellest maast jagu. Mitte mingil juhul ei suuda madu talle mitte midagi teha ja see on tema igapäevane toit. Ja niimoodi ta seal kõnnib ja otsib need madusid. Ja, ja mõnikord siis, kui on niisugune tihedam põõsastik ja ta ei näe hästi, siis ta põrutab niimoodi jalgadega vastu maad, maakab pomo, ajasin sisaliku temaator mootsalt põõsastest välja, siis ta jälle võtab need endale nagu noka vahel selline kummaline jahiviis ja niisugune huvitav, väga meeldejääv lind. Aga kui me õhtul jäime laagrisse, siis panime telgi üles, siis muidugi sinna ümber hakkas kogunema igasuguseid imelikke linde ja paljud nendest olid pisikesed. Paljud nendest tegid õige kummalist häält lõhna peale või nad on harjunud, nad teavad, lepingus on kindel toidulaud ja, ja, ja sellepärast neid koguneb siin ausalt öeldes päris palju ja ja mõni laisem Safari käia võib-olla võikski ainult seal kämpingus olla ja ta näeb ka kümneid linnuliike, tegelikult kes on kõik äärmiselt põnevad ja huvitavad. Paljud nendest on pisikesed ja üks kõige pisem lind. Nendest oli selline, noh, kui me oleme filmis näinud kooli brid, noh see on siis niisugune tumesinine lind, tohutult pika aja teene nokaga ja ta lendab, püsib ühe koha peal õhus, nuid hästi kiirelt tiibu liigutades mõne õie kohal pikka aega. Ja ta on liblikasuurune Need kujutleme lindudest liblikasuurune. Aga seal Aafrikas tegelikult kooli brid ei ela, end elavad Ameerikas, aga Aafrikas on nektarilinnud samasugused sised linnud, kelle seal oli kõige mõjuvam, Nad laulsid tohutu vaheldusrikkalt hästi ilusti. No tõeline niisugune kontsert. Ja kui nende peale veel vaadates nad olid väga värvilised, sinine, pea, roheline, selg, punane, kõhualune ja tagatipuks veel kaela ümber valgekrae niuksed kuldnokasuurused. Ja nad tegelikult olidki kohalikud Ida-Aafrika kulgema. Ja nii nagu meie kuldnokad siin kevadeti teevad hästi vaheldusrikkad häält, siis need samamoodi ja samamoodi nagu meie kuldnokad. Õige kiiresti õpivad nad jäljendama hilist, nii et selles kämpingus, kus me olimas kõrb, võttis täiesti kindlalt kinni selle veinipudeli lahti tõmbamise helise. Täpselt niisugune korgi pealt ära tõmbamine ja selge see, et kämpingus õhtuti, seal turistid on ikka aeg-ajalt veinipudeleid avanud ja see ongi kohe saanud talle, nagu oleks nii tuttavaks selleks et on hakanud seda järgi tegema. Milline häbematu pettus, eks ole. Kellelgi hakkavad juba neelud käima, kas ta kuuleb? Lind lihtsalt narrib. Aga ise on samamoodi nagu tegelikult meie kuldnokk, et et ega ta ei tee absoluutselt seda järgi, vaid ta nagu nagu Interpol Tehrid seda, nii et sa aimad ahaa, ta inspiratsiooni saanud sealt, aga tema laulab, paneb selle oma laulu sisse ja ja see on ikka tema versioon sellest samast helist, et ta on nagu huvitav hääl. See on oma nii-öelda häälelist värvipaletti rikastanud. Just, ja selles mõttes on ta geniaalne, nii nagu ka meie kuldnokk niilsega Ida-Aafrika kuldnokk. Ja järgmisel päeval, kui me jälle savanni läksime, siis noh, kõige tavalisem lind, kes sul hakkab silma loomade turjal, see on võib-olla niisugused pisikese Kure suurune valget värvi kollase suletutiga ja need on tõelised savanni ratsutajad, Nad ratsutavad elevantide turjal, kaelkirjakud turjal, ninasarvikute turjal ja see lind on veisehaigus. Nad tegelikult elavad nii-öelda väga sõbralikult selle oma ratsuga koostöös sest sel ajal, kui ta ei näe sealt endal kaugemal mingit saaki siis ta niimoodi ajaviiteks nokitseb selle ratsu. Selleks juhtub siis olema kas elevant või kaelkirjaku keegi, no siis tema karvadest välja ta suguseid putukaid ja üldse neid putukaid, kes kiusavad neid, neid suuri loomi. Aga samas on tal muidugi sealt looma turjalt hea vaade nagu ümbrusele. Ja kui need suured omad niimoodi astuvad, nii et maa müdiseb, siis lähevad igasugused putukad rohutirtsud ja muud lähevad Kamaal liikvele ja siis ta sealt siis kargab sealt lendu ja, ja püüaka sealt siis saaks sealt ümbertringi. Ja tegelikult see elu sobib nii ratsule kui ratsanikule. Ja see veise haigur on selles mõttes kummaline lind. Kunagi ta elas ainult Aasias ja nüüd on ta ratsutanud Aafrikasse Aafrika lõunatipuni välja ja tagatippu on ta ratsutanud ka Ameerikasse. Ikka seesama liik on need ka näiteks Lõuna-Ameerikas muudkui aga sealsed omade tuuri ajal ka koduloomade turjal. Nii et see on niisugune eriti niisugune ütleme, neljajalgsetelembene lind, aga väga ilus vaatepilt tegelikult seal vannis niimoodi kui elevandid lähevad reas, mida ma oma silmaga nägin ja iga elevandi turjal. Öise haigurnjad karja teisel sõbralik perekond, jah, kõik sobib mõlemale. Ja muidugi savanni kõige suurem lind, kes on siis ühtlasi ka ju kogu maailma kõige suurem lint, jaanalind elab kah seal. Ja jaanalinnuga on nüüd niisugune lugu, et meil vist kõigil on mingisugune kokkupuude või kujutus jaanalinnuga seoses. Jaanalinnust on hästi palju kõneldud ja jaanalinnufarme on meil ju lausa Eestisse rajatud praegusel ajal. Saab varsti Eesti rahvuslinnuks, nii palju on teda vist juba siit. No oli minu jaoks küll natukene nagu pani muigama kui Vilsandi rahvuspark, mis on loodud lindude kaitsealaks, kui ma sinna siis mõned aastad tagasi läksin üle üle mitme aasta, siis esimene lind, kes sealt vastu vaatas Surlise ja ta, ta on nii suur jaanalind seal aias ta küll oli, aga, aga ta vaatab tõesti inimesele ülevalt alla. Tähtis ka ja tal on niisugune pilk niisugune. Ma ei ütleks, intelligentne, aga, aga niisugune noh, kõrk vaatab ikka, kes seal all oled. No see kõrkus on ennegi intelligentsi puudest korvanud. Ja kas seal on muidugi oma loogika, et kui mina olen sellest pikem, järelikult sellest Jaanalinnud tegelikult praeguses maailmas kõige suuremad linnud ja peale selle, et on hirmus pikk kee inimesest meetri jagu pikem, siis ta ka jookseb ka inimesest palju kiiremini ja seda me nägime, nüüd sa vanniskuse vaba jaanalind seal läks, et nagu varvastel tantskledes niimoodi nagu tuul läheb üles vanni. Kuigi ta on nii suur ise tegelikult ja need kohevad suled, mis on tohutu kohevad, aga ikkagi lendamiseks need ei kõlba, need on ka niuksed tuules uhkelt lehvimas ja jaanalinnuelu seal päris vannis on niisugune, et omamoodi peresuhted on neil väga huvitavad. Nimelt on seal niimoodi, et tegelikkuses isa on suurem pesahoidja kui ema. Et isa teeb kõigepealt pesa valmis, pesa on nii suur, et see on niisugune maa siis tehtud lohk, selle läbimõõt on kolm meetrit. Ja siis isa sätib ennast sinna sinna pesa peale ja, ja ema on seal kuskil lähedal ja, ja kui ema muneb, siis ta järjekordse muna poetab selle isa ette ja isa siis endastmõistetavat, lükkab selle endale sinna kõhu alla ja haub neid mune seal jaanalinnupesas on, kuigi need on hiigelsuured munad, mune palju 10 muna ei ole mingi küsimus, sageli on palju rohkem ja isa siis väga hoolikalt laotab oma need laiad tiivad üle selle pesa ja vot nüüd on kohevad suled väga head sellest savanni keskpäeva meeletus kuumuses ei ole see oht munadele, et nad külmuvad, vaid vastupidi, need võivad üle kuumeneda. Aga need kohevad suled hoiavad parajat temperatuuri seal kogu aeg. Ja tegelikult vahepeal ema ka ikka käib seal hautomas, aga palju vähem kui isa isa istub enamiku aja ja niimoodi näiteks sel ajal, kui nüüd isa seal haudumas sel ajal on, on analinud tõeliselt ohtlik inimesel, sest ta tajub, et ta peab seisma oma järgmise põlvkonna, selle nimel on ta valmis kõigeks. Ja see ei olegi mingisugune nali, et jaanalind on surmanud inimesi, ta teeb seda siis jalahoobiga, et kui inimene tõesti tuleb sinna ääre peale, Tom ma sinna pesa lähedale, siis jaanalind võib käituda väga järsult ja tõsiselt ja tõuseb püsti ja annab niisuguse jalahoobi, et inimene on surnud. Enamasti muidugi küll, surmaga ei lõpe see jalahoop, aga jalahoop on tema tugevaim relv. Aga üldiselt on jaanalindude elu ajaloo jooksul läinud Tabarast, et näiteks kunagi elasid nad ju isegi Süürias ja nendel aladel, kus kunagi kõik need piiblilood tekkisid, need, et meie talurahvast esivanemad siin Eestis eelkäijad said tegelikult jaanalinnust juba piibli kaudu nagu kujutlused, mis lind see niisugune on, aga praegusel pole, sel ajal ei ole seal lohutuses mitte ühtegi jaanalind enam, et loodusesse on nad jäänud ainult savannialadele, lõunapooluse haarat. Teistpidi on jälle niimoodi, et need jaanalinnufarm on tehtud palju ja neid on isegi igal pool maailmas ja põhjus on väga lihtne, jaanalindu saab kasvatada niimoodi aias ja kõik see, mille pärast jaanalindu armutult jahiti, nüüd lohutuses siis tema liha, tema munad, tema suled, neid kõike saab nüüd jaanalinnufarmidest. Ja kuigi see farmi jaanalind ei ole absoluutselt see, kes on see vaba loom seal seal vabas vannis, teistpidi sellised farmid aitavad säilitada need jaanalinde, kes, kes vabaduses on. Nii et võib-olla see on niisugune kahe otsaga lugu, et kas jaanalinnufarmid on head või, või halvad asjad, aga neil on väga mitmekülgne tähenduse mõju. Üks paljudest müütidest, mis käib jaanalinnu kohta, mis on eesti keelestki ju lausa niukse kõnekäänud peidab pea liiva alla nagu jaanalind, et kust see siis tuleb, et tegelikult ei peida ta midagi liiva alla. On ainus koht, kus võis tulla üldse selline müüt on see, et kas seesama isa on seal pesa peal ja kui ta näeb, et keegi vaenlane või oht läheneb siis ta esimese hooga püüab ennast muuta nähtamatuks ja ta surub ennast hästi liiva ligi ja sirutab isegi kaela ja pea niimoodi vastu maad. Ja siis näib nagu, et peidab, eks ole, pead liiva all, et ta lihtsalt püüab sulanduda ümbrusega, ühte, jääda märkamatuks. Aga ta ei ole selles mõttes noh, kuidas öelda, ta ei karda augule silma vaadata, sest kui asi veel tõsisemaks läheb, siis kargab ta täiesti kartmatult püsti, ründav, lihtsalt, nii et see on see tegelikkus. Ja nüüd nendest tohutust hulgast lindudest, keda me seal vannis nägin, oli minul küll üks lemmik oma ilu poolest. Ja see lind kannab nime lõuna-kroonkurg. Ta ongi meie sookuresuurune ja kui me kujutleme, et meie sookurg oleks nagu, ütleme, argirõivastuses kurg ja nüüd ta paneb selga paraad kuue Siis kroon nagu viitab mingile kuninglikule, on, ongi päritolule vä? Just tegelikult talongi sõna otseses mõttes kroon peas, uhk tohutult kohev, niisugune kuldne kollastest sulgedest, niisugune kaunis kroon on tal peas kullast kroon ja ja kui veel päike kuidagi paistab sealt kuidagi tema poolelt, siis noh, tõesti läheb säram ja tema peas on sulgi kolme värvi, punast, valget ja musta. Siis allpool see kehaosas on siis halli-musta-valget kuldset niuksed, neist üleminekutoonid igasuguseid, seal vahepealsed tohutult ilus lind. Aga inimese maitsele kohanenud, tundub, et on nii maitsekad, värvid ja, ja kuigi väga kirev siiski mitte üle pakkuda. Ja siis ta kõnnib ringi, seal vannis, otsib süüa. Ja tegelikult vahel nad ka tantsivad. Nii nagu meie sookured. Aga see kroom Kurks tantsib veel palju sagedamini ja teadlased ei oskagi öelda, et noh, ühesõnaga kõige tühisem põhjus võib panna ta lihtsalt tantsima. Et see on lihtsalt niisugune teatud niisugune märkide keel, mida ta siis niimoodi graatsiliselt seal esitab ja ega muud kui siia lõppu kuulamegi selle ime linnu häält, mis ausalt öeldes ei kõlagi nii väga muinasjutuliselt kõlab üsna niisuguselt võiks öelda, et isegi vähe võib-olla meie kõrva jaoks isegi mitte nii kaunilt kui meie sookurehääled. Natukene on selles hääles ka sookure tuttavat heli, nii et see annab märku jällegi, et et ikkagi kauge sugulane. Kuulame siis, kroon pole häält. Selline oli siis tänane saade Keenia lindudest, millest tuleb juttu. Järgmises saates läheme külla Keenia rohusööjatele loomadele. Stuudio sellise Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
