Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Me jätkame oma rändu põnevas, ent võhikule ka ohtlikuvõitu Keenias, kus liigub ringi ju kõikvõimalikku seltskonda. Nii kahel kui neljal jalal ja täna keskendume siis viimasele ehk täpsemalt öeldes rohusööjatele loomadele ja jõuame ainult kõige suurematega neist tuttavaks saada. Nonii natuke hirmuäratav, natuke naljakas ja niisugused kombineeritud hääled jõudsid meieni. Ja igatahes aga värvikas helipilt savannist sealt kostis tsikaataja siis kostis taustalt ja mingeid linde ja samas oli elevandikari, seal olid vanade niuksed, natuke ähvardavad madalad hääled ja noorte niisugused kõrged. Miks need hääled ja tegelikult oli siin tunda seda juba, et see on elevant. Aafrika elevant on loomaliik, kes hoiab kokku omavahel. Neil on oma elevandikeel ja selles nad suhtlevad vahetpidamata ja hoiduvad lähestikku. Ja vaieldamatult on siis tänapäeva kõige suurem maismaa loom just seesama Aafrika elevant. Varasemast saates me rääkisime tema pisematest vendadest, kes elavad seal Aasias. Need India elevant. Aga Aafrika elevant on ind elevandist suurem. Nii ta õlakõrgus on seal kuskil neli meetrit ja emalooma kaal ulatub tihti kolme tonnini ja isal omal isegi viie tonnini. Nii et tõeline hiiglane. Ja kui me nägime nüüd sealt sa vannis vabalt kõndimas esimese elevante, siis kõige rohkem üllatas see, kui hääletult nad liiklust, et nad läksid läbi võsa, oleks pidanud kola ragin kostma, aga mitte ühtegi oksa praksatust kaigostnud. Seal oli kolm suurt elevanti ja kaks poega koos nad kõndisid niimoodi õõtsudes aga vaikselt ja, ja kuidagi sujuvalt läksid. Ja eks see oligi üks kõige tüüpilisem nisugune elevandiklann, niisugune seltskond ja niisuguste väikeste rühmadena nad liiguvad ja seal rühmas on harilikult emad ja lapsed ja isad on eralt täiesti omaette üksiklased. Ja mõnedel aegadel, kui elu läheb dramaks ja süüa on vähem, siis need karjad kogunevad nagu suurematesse rühmadesse ja siis, kui sa vannis on palju rohtusid laevadele hajali. Aga ikkagi on nad niisugused nagu nagu rühma loomad ja neil on oma keeruline elu. Rütt. Nad siis suvel söövad põhiliselt nihukesi, mahlakaid, lehti ja rohtu. Põlvel murravad võrseid ja oksi, talv on siis Keenias see, et mitte lumi, tule maha, vaid lihtsalt vihma ei 100 ja siis rohtu ei ole. Värsket rohtu. Ja niisuguse klanni eesotsas on reeglina vana emaelevant, isegi nii vana. Ta ei ole võimeline enam poegima, aga tal on kõige suuremat kogemust ja sellepärast on tema juht ta teab, kuidas tema rühm saab ellu jääda. Ja tegelikult olid need elevandid, keda me nägime telliskivipunased ja see lõi mind nagu alguses päris pahviks, et mis värk on, et pildi peal ja loomaaias tsirka. Kas väldio, no igal pool hallisika dial juurde selles koloriidis? Kõige tüüpilisem asfaldi hall on see ikka elevant. Aga need olid täitsa punased ja muidugi tegelikult üsna kiiresti ikka see väljamõeldud põhjused. Kui sa vaatasid maapinda, siis see maapind oli seal ka täpselt telliskivi, punane ja elevantidel on kombeks võtta tolmuvann päeva jooksul mitu korda ja sellepärast on elevandivärv sama, mis on selle maapinnavärv, kus ta elab. Nii et ma olen mõelnud, et põhimõtteliselt võiks kusagil näha näiteks siniseid elevant vastavalt sellele mis ta neist tolmu vannidest saab, see on temale sama, mis meil duši all käimine, et ta ühesõnaga katab ennast niisuguse Tiheda mulla ja tolmukihiga ja need kõikvõimalikud parasiidid, kes tema hästi paksu naha sisse ennast ankurdavad, nad ei saa seal hingata, muide, seal olla ja lasevad lihtsalt elevandi lahti ja, ja see on temale tohutu kergendus, sest ühe elevandi peal elab terve müriaad igasuguseid pisikesi elukaid, kes tegelikult on elevandiparasiidid. Millest oli vilksamisi juttu ka eelmises saates ja sellest, kuidas elevantide sõbrad, linnud ka nende parasiitidega ametis on aga siis nisugune vee kümblus siin ei ole nii efektiivne. Kümblus käib ka asja juurde, aga vett on ikka vähe. Aga siukest tolmust, savannipinnast on hästi palju, nii et, et see v kümblus käib palju harvemini, aga seda ma nägin ka, kui ta tõesti tõmbab nagu filmides nii palju nähtud, eks ole, nagu tuletõrjevoolikust seda vett alguses sisse ja pärast välja. Ja, ja noh, üldiselt nad on kummalised loomad, nende kohta on palju igasuguseid meil kujutanud ütlusi ja, ja lugusid ja mõnikord me ei tea, et kas see on, kas see on tõsi või, või ei ole. Hakkame kasvõi sellest pihta, et miks elevandil on nii suured kõrvad. Aafrika elevandil on palju suuremad kõrvad kui india elevandil ja siis niukene loomulikult iga vastus on see, et kuulamiseks, aga aga hea vastus on see, et, et noh, et ikka tuule lehvitamiseks. Ja tuult ei lehvitada mitte nii palju selleks, et ennast jahutada, vaid selleks, et õhk läheb liikuma ja siis jõuab tema nina sõrmetesse uusi lõhnu ümbruskonnast ja ta saab paremini haista, kui ta kõrvu lehvitab. Ja teine on läbimõeldud, läbimõeldud ja elevandi Võhad, eks ole, see, mille pärast neid elevante on armutult jahitud ja ja need on tal ka niisugused väga olulised niuksed, keha organid ja kui näiteks elevandil ikka võhma hakkab valutama, siis on ikka 100 korda hullem kui meile hambavalu. Ja ongi näiteks tegelikult uurijad tuvastanud, et, et tegelikult see on väga-väga paljudel elementidel, on, on võhkadel mingisugused haigused ja, ja siis nad kannatavad selle valu käes. Ja vot sellisel juhul muutub elevant ka ümbruse suhtes nagu pahuraks ja oht likuks, isegi et ta võib rünnata näiteks heast peast. Lihtsalt sellepärast, et tal võhk on haigeelementidega on üldse see lugu, et need on ju tore vaadata küll, kui suur ja vägev ta on, aga teisest küljest ta sööbib palju. Üks elevant vajab viie kilomeetri suurust ala, et hinges püsida. Ja nüüd on juhtunud elevandisooga selline lugu, et nad kunagi asustasid palju laiemat ala, on täitsa huvitav, muide, et tänapäeval ei ole keegi suutnud aafrika elevanti kodustada. Erinevalt India elevandid filmides olema nii palju näinud, mida India elevant krik teeb, tõeline taltsas loomaga kena. Aga Aafrika elevant on metsik, aga ometi näiteks sellest ajaloost, vanemast ajaloost, Me teame, Hannibali retk oli ja Hannibali retkel olid elevandid ja need olid aafrika elevandid ja tol ajal olid need kodustatud. Nad olid sõjaväega kaasas, aga need on ammu hävinud, nii nagu üldse sealt Põhja-Aafrikast on elevant täielikult kadunud. Ja praegusel Ajal on tema seis natuke parem kui umbes pool sajandit tagasi. Vahepeal ausalt öeldes, Aafrika elevant oli väljasuremise äärel. Aga peamine põhjus, miks ta hävimas oli, ei olnudki nii palju võhkade jahtimine, seal oli ka muidugi oluline, aga teine oli see, tema elupaigad kadusid ära ja need vannid hariti üles muudeti karjamaadeks. Ja vot kui see suur elukas tuleb ikka sinu peenra kujutav Eestis näiteks tuleb ikka ikka keerab su peenralt pahupidi, siis, siis see on ikka nii põhjalik pööramine, et kohalikud meeletult kardavad ja vihkad neid aafrika elevant. Tuksi lihtsalt ja sellepärast nad ka neid armutult siis ka peksavad eemale. Aga teisest küljest elementidel pole kuskil olla ja nendes paljudes rahvusparkides on jälle see probleem, et neid palju seal ja näiteks Ambo selli rahvuspargis, kus me neid kõige pikemalt jälgisime seal on tegelikult täiesti teada, et, et selle asemel, et iga elevandi peale oleks viis ruutkilomeetrit on igal elevandil ainult üks ruutkilomeeter maad. Ja nad sõna otseses mõttes söövad maa paljaks nad talvisel ajal, kui see toidupuudus on veel kõige suurem ja nad söövad neid võrseid ja oksi, aga puid on vähe, siis need puud sõna otseses mõttes Atkutakse laiali pilbasteks ja Me nägime täiesti rüüstatud pilbasteks mütsi, metsad kaovad ära ja siis pole enam seda toitu ka elevandile, mis enne oli ja mõnes mõttes täiesti väljapääsmatu olukord, nii et nad väga tihti siis ikkagi ka rahvuspargis need piiratult kütitakse. Et nad üleüldse nälga ei sureks. Nii et, et selles mõttes on see niisugune lõputu probleem tänapäeval, et väljaspool rahvusparki neid ei sallita. Ta kui suuri kahjureid ja rahvusparkides on need tihti jälle üleliia palju vähem. Vaesed elevandid ja ta on suur loom, ega tema pole siis seda ise teinud, et endiselt on, loodus on ta selliseks loonud ja nüüd ta peab kuidagi ellu jääma ja tal on palju raskem ellu jääda kui, kui meiesugusel ikka seal. Ja no ütleme siis niimoodi, et mõnes mõttes siiski elevanti väljasuremise oht enam tänapäeval aafrika elevanti ei ähvarda. Aga nüüd järgmine hiiglane, sest me jõua sind kuidagi kõnelda kõikidest savanni, väga põnevatest rohusööjatest, loomadest ja me saame rääkida nüüd ainult kõige suurematest ja ütleme siis võib nii öelda, et see kõige pikem kõikidest loomulikult kaelkirjak kaelkirjaku pea ulatub ikka viie meetri kõrgusele ja kui me nägime neid kaelkirjakud jälle seal vannis vabalt minemas. See oli küll niisugune tunne, et, et noh, metsa kohal kõrguvad mingisugused õõtsuvad mastid ja need lähevad nagu edasi ka kuskile. Ja kui sa kaelkirjakut lähemalt silmitseda, ta on ikka eriline loom, küll ta tõesti kummaline, millised proportsioonid. Tohutu pikad jalad, selle otsas võrdlemisi suur vägev keha ja siis tagatipuks hiigelpikk kael seal otseselt peal. Nii et, et kui ta hakkab näiteks jooksma, siis üllatavalt kiiresti ja kergelt, seal käib natukene nagu külg ees läheb. Ja samas nagu sa vaatad, süda hakkab värisemad, kohese torn kukub ümber, püsib risti. Aga ta kuidagi kummaliselt seda hiigelsuurt kaela niimoodi viskab, nagu tahab poole iga sammuga. Ja niimoodi ta balantseerib. Enda kaelaga tegelikult seda, et ta nelja jala peal ikka püsib ja õige kiiresti edasi jookseb. See on omaette vaatepilt, seda seda vaadata, kuidas, kuidas nad jooksevad. Aga muidugi see kaelkirjaku pikk kael on, see toob talle tegelikult ikka päris palju igasuguseid ebamugavusi, näiteks paistab kaugele ära ja paistab kaugele ära, teistpidi näeb ka tema siis kaugel. Aga, aga näiteks kujutleme, mis oli ka näha, et kui vaevaline on kaelkirjakud näiteks asuda vett jooma, siis ta ajab oma esimesed jalad hästi laiali. Aga sellest veel ei piisa, et ulatuda veeni, siis ta kõverdab need põlved ja siis need esimesed jalad. Ja siis ta mitu korda ütleme niimoodi seda nagu kael kookuse tagasi. Ja siis lõpuks suure pingutusega ulatub sinna veeni välja ja kui ta on sellises imelikus asendis, põlved nõtkus ja, ja jalad laiali. Ja siis ta on tegelikult väga abitu ja sellel hetkel on näiteks kiskjatel väga kerge teda rünnata. Need kaelkirjakud joovad alati niimoodi, et üks valvab pea püsti ja teine joob ja siis jälle vastupidi. Ja kujutleme nüüd, kuidas kaelkirjak magab? No enamasti ta tegelikult tukub ka täitsa püstijalu ja saab ka tuntud, aga öösel ta natukene ikka magab ja no see on ikka oma tegevus ikka kõigepealt kerida need oma jalad sinna keha alla pikali heita kaela pane kaela, pole kuskile panna kaelal nagu mingi triumfikaare moodi, ulatub üle terve keha seal tagumise keha pooleni niimodi, uhke kaar seal. Ja niimoodi ta seal on. Ja loomulikult on ta ka sellel hetkel hästi kaitsetu ja ta magab väga lühikest aega ajavahemikke. Öösel ta magab niimoodi, et noh, neli viis minutit kõige rohkem sest ta kargab püsti, seisab hulk aega püsti, siis jälle natukene tukub need kogu öö jooksul on uurijad selgitanud magata sügavat und, umbes 20 minutit, mitte rohkem. Isa samal ajal valvata Sisk. No ikka korda kogu aeg, nad on karjas kordamööda valvavad ja muide, karja sees on väga moodi reeglid. Näiteks põhireegel on see, et karjajuht on see, kellel tea, ulatab kõige kõrgemale ja, ja sellepärast kõnnivad nad hästi välja sirutatud peaga ja, ja teised kaelkirjakud rühmas. Alati näiteks kui suurema paelaga kaelkirjak lähemale tuleb, siis nad näitavad, et ma saan aru ja lased pea niimoodi alandlikud nagu kummardad niimoodi allapoole, et ma olen sinust lühem ja, ja selle kõiges kõrgema kaelkirjakutee eest mitte iialgi selle teise rühma kaelkirjakud läbi ei astu, temal on alati eesõigus kõndida oma teed ja teised siis tema järel. Ja. Üks niisugune asi, mida uurijad on jälle hulk aega mõelnud kuidas kaelkirjaku pähe üldse veri välja jõuab, kuidas see võimalik on. Et, et tal jätkub ajus kogu aeg verd ja samas kui mõelda, et, et sa tõstad oma pea südamest mitu meetrit kõrgemale, aga juba mõne aja pärast mitu meetrit allapoole, kuidas pea siis üldse vastu peab sellele surveta selle vererõhu muutusele. Ja, ja see tegelikult on kaelkirjak on väga eriline vereringesüsteem ja tal on niisugused erilised kaelaveenide sulgur, klapid siin kaela sees. Nii et, et kui ta pea allapoole laseb, siis need sulgur, klapid sulguvad ja vererõhk jääb enam-vähem samasuguseks kui siis, kui ta pead üleval hoiab. Nii et ta saab sellega hakkama. Ja muidugi kõike seda on tal vaja ainult selleks seda pikka kaela, et ta ulatab võta toitu korrustelt, kus teised ei olnud. Sellest me rääkisime ka varasemal ajal jaksa vannis oli, oli niimoodi binokliga kaua-kaua jälginud, kuidas ta sööb. See on ikka midagi eriskummalist. Ta sirutab oma suust välja keele, mis on üle 30 sentimeetri pikk tumesinine, nihuke, lillakad värvi nagu madu. Vent võitleb seal akaatsia okste vahel. Katsetel on tohutu pikad Astlad ja see keel läheks kuskilt astelde vahelt, tõmbab kuidagi peeneliigutusega selle oksasiia suu juurde ja siis ta niimoodi krõmps teadvustab selle osa läbi mis on kõige söödava ja laseb ülejäänu niimoodi lahti, nii et see on üks been, opereerimisvahend, see sinine, tumesinine keel ja, ja selle tõttu leiata aasta ringi sealt kuskilt ülevalt korrustelt neljalt viie meetri kõrguselt endale värsket toitu ja tal ei ole kunagi aastaringis toidu puudust. Nii et tegelikult on see ikkagi ilusasti kõik kõik tasakaalus. Järgmine hiiglane, kellest muidugi peab ka rääkima, eks on sama sugu, elevant, ninasarvik, ninasarvikut sa vannis näha on palju haruldasem kui neid teisi hiiglasi. Ja meie näiteks nägime ainult ühte Niukest poolkodustatud ninasarvikut, aga, aga päris vannis vabalt me ei näinud ühtegi, sest nad on, nad on tõesti teiste hiiglastega võrreldes palju palju haruldasemad. Ja see, keda meie nägime. See oli laimokk-ninasarvik, neid on kaks liiki, üks on laimokk-ninasarvik ja teine on teravama ninasarvik ja see väga hästi iseloomustab see nimi selgelt liigi tunnust, et laimokk on siis see, kellel on niukene temp suu. Ja, ja alumine mokk on isegi sama suur kui ülemine. Aga teravmokk-ninasarvikud on, on nagu pisikene londikene, niimoodi ripub niimoodi siit suu juurest alla ja neil on sellised kohastumised selleks, et see laimokk-ninasarvik sööb rohtu, ta on nagu madal muruniiduk ja siis sa vannis selle alumise lõuaga tõmbab niimoodi, nagu, nagu muruniiduk hästi madalalt seda rohtu. Pooleldi luustunud Mukaga. Aga teravmokk-ninasarvikud, vastupidi, see makk on nagu elevandi lont, hästi osav, liikuv, sellega ta võtab just põõsastelt ja okstest igasugust söödavat ja, ja tõmbab selle endale suhu. Nii et, et laimokk-ninasarvik elab ikka rohusa vannis. Aga teravmokk võib elada ka näiteks metsas päris või siis puissa vannis. Aga nad mõlemad on, on ikka kohutavalt suured, nad on sisuliselt nagu elevandid, kellel on lühikesed jalad või niimoodi ütelda. Sest ta on ikka kaks meetrit kõrge, neli meetrit pikk ja kaalub kolm tonni. Ja, ja muidugi noh, siis sarv et, et niukene Kaalu peal üksi ma ei tea, kui palju. Ja kõige suurem sarv, mis on üldse ninasarvikut kunagi mõõdetud, oli poolteist meetrit kõrge ja muljetavaldav. Ja õigemini on küll ninasarvikud kaks sarve, üks on tavaliselt tagapoole natuke väiksem. Jaa, aga miks tal need sarved on, see on jälle küsimus. Mida võis lapsesuuga küsida, muide, see sarv ei koosnenud seal luust, vaid see koosneb kiududest. Ja igasugu asju on oletatud, aga, aga lühidalt öeldes on see ikkagi eelkõige uhkeldamise vahend. See on demonstreerimiseks teistele liigikaaslastele. Et kas ma olen sinust vägevam või olen sinust nõdra ja selle järgi nad mõõdavad 11 vaatavad, et et näiteks kui isa ninasarvikud on oma territoorium ja ta käib mööda sele servi ja kui sealt naaberalalt tuleb teine ninasarvik vastu, sest nad kõigepealt üldse mõõdavad nagu 11, et kumbal suurem sarv, siis nad tulevad lähestikku, panevad sarved hästi rahulikult kokku ja mõõdavad uuesti, et kuidas sobib ja kui siis ka kumbki pool leiab, et, et temal on suurem sarv, vot siis läheb madinaks ja, ja siis nad sõnaga peavad päris vihast võitlust just territooriumi pärast. Ja teistpidi on seesama ninasarviku sarv talle jõuga õnnetusetooja olnud see, mille pärast ninasarvikuid ongi nii väheks jäänud. Ja see on uskumatu, kui paljudel maailma rahvastel on olnud sügav veendumus, et see ninasarviku sarve sees on mingi erilised võluraviained. Kõigepealt on mehed aruanded seda tappa printsi ja nii edasi. Ja arstiteadlased on siiamaani uurinud hoolega, mitte ühtegi ravitoimet ei ole sellel. Aga see on mingisugune niisugune sügav rahva usu veendumus ja see on saanud tõesti saatuslikuks ninasarviku ala, nii et see ongi see põhjus, miks ta nii kohutavalt haruldane on praegusel ajal Aafrikas. Ega siin ei olegi lahendust, üks lahendus, ma nägin ühes Aafrika riigis oli siis nii tehtud, et kõik need vähesed ninasarvikud, kes seal olid, nendel saeti sarved maha enam salakütt ei taha teda, tal elu on väljaspool ohtu. Aga kui sa vaatad seda ninasarvikut, kellel sarve polegi selle asemel niuke maha saetud, niuke haav, siis ausalt öeldes kurb vaatepilt pole nagu enam ninasarvik mille pärast teda siis nagu on austatud alguses. Aga, aga noh, see on üks võimalus, et ta jääb hinge. Nii et ninasarviku suure võimsa ninasarviku elu on tänapäeval ikkagi veel juuksekarva otsas. Ei tea, kuidas ta ise ka sellesse sarve mahasaagimise suhtub ega suhtumist. Ta ei suhtu kuidagi, tal ei ole valus, aga ma arvan, et, et me ka ütleme kõik need omavahelised ninasarvikute suhted lähevad aga sassi. Kui üks maa saetud sarvega ninasarvik näeb teist maa saetud sarvega, ninasarvikud ei oskand midagi, arvadki ehitavad õlgu ja lähevad. Et kes see seal, et ninasarvik, see veel ei ole. Nonii, kuulame nüüd vist vist päris võimsa looma häält, kes samuti savannides elab. No see kõlas nüüd nii nagu kest peetud muruniidukit üritataks, meeleheitlikult käima saada või, või saagi või midagi loomalik muidugi lisandus sinna ka. Ja noh, kui jälle rohkem loodust tead, siis, siis mulle ta seostus igal juhul kahtlemata väga suure looma häälega. Selles oli, oli jõudu ja võimsust, seal oli kindel, aga natuke oli ta naljakas ka. Muidugi. Jaa. Ja hobukui, me nägime teda esimest korda, see oli õhtuhämarus. Läksime savannist juba juba laagri poole ja järsku niukse soise tiigi kaldal sõi hiigelsuur elukas, kas rohtu? Täitsa rahulikult ja läbi hämaruse. Esimene mõte oli, et nii suur, et see peab olema elevant, et siis vaatasid, et oi, aga tal pole ju jalgu all, kõht käib peaaegu vastu maad. Elevant see ikkagi ei ole. Ninasarviku sarvega ei ole, siis jõudis pärale, et see on jõehobujõehobu, on pikkuselt Samamis elevant. Kaalult sama mis elevant jõehobu, kaaluda kolm tonni ja alla pikk, neli meetrit. Aga ta on palju madalam pooleteistmeetrise turjakõrgusega. Ja see ongi neil kombeks, et nii kui hämaraks läheb, nii ta kaldale ronib ja hakkab vohmima hoolega rohtu sisse ja ta sööb öö jooksul 40 kilorohtu. Ja nii kui soojaks läheb päike väljas, siis ta ronib ette ja vee sees me nägime neid ka, noh, vees on tegelikult just see, et tema jobu silmad, kõrvad ja nina asuvad täpselt sama kõrgel ja need ongi need, mis veest välja paistavad. Ja see hiigelsuur elevandikere, seda pole seal sogases vees üldse näha. See on nagu ära peidetud, mõnikord see jäme selg paistab ka ära. Aga ma arvan, et paljudel kuulajatel tuleb ilmselt selline pilt tuttav ette vähemalt nii-öelda pildi pealt ongi nähtudest. Et veekogu päris sile, siis sealt vaatad kas üks või mitu jõehobupead välja. Just nii läheb terve päev tal ära, aga miks ta vees on, sellepärast et tal kehal mitte mingisuguseid karvu ei ole ja ta keha peab olema kogu aeg niiske. Kui ta tuleb veest välja, siis on näha, et tema keha on kaetud kummaliste näärmetega ja kohe, kui ta kuivale satub, näärmed kood eritama nõret. Et see nahk oleks kogu aeg niiskes, on tal elu elu küsimus. Põhimõtteliselt nõre ehitamine on, on noh, umbes nagu higistamine, aga aga seda öelda, see nõre värv on täpselt nagu veris ja me oleme vahel näinud, võib-olla filmides on, tundub, et nagu jõehobu veritseks, aga kõik on korras, tegelikult tahan lihtsalt veest väljas ja nahk peab olema niiske ja sellepärast ta voolab seda punast nõretama tema külgedelt alla. Ja tegelikult on muidugi hirmus imelik mõelda, et et me teame ju, et jõehobu on hästi suured kihvad, jõehobukihv, võib-olla pool meetrit pikk ja samas, et on rohusööja. Mis pagana pärast rohusööjad faasid. Aga see on täpselt seesama asi, mis oli nüüd seal selle ninasarviku juures, et sellega ta näitab oma liik kaaslastele. Et mina olen nii vägev näite, kui vägev sina oled. Ja mõnikord on, ütleme, kui ninasarvikud on need võitlused vahel kahe vahel just territooriumil pärast väga vihased, siis jõe hobudel on sageli just isa loomad võitlevad ema loomade pärast ja, ja siis vajavad oma hiigelsuure suu ammuli ja, ja võivad teisele tekitada ikka kohutavaid haavu, nende kihvadega väga muuks millekski, seda tegelikult vaja ei ole, lihtsalt oma positsiooni kindlustamiseks ja paikapanemiseks. Ja üldiselt muidugi jõehobu kõige parema meelega seisata paigal. Aga kui on ikka vaja, siis ta läheb liikuma. Ja on üpris kummaline, et see kohmakas loom ujub väga hästi. Nii et on näiteks teada, et on Tansaanias ületanud isegi ookeani jõudnud sansybari saarel 30 kilomeetrit, mereretke, selline kentsakas la aurik. Ühtlaselt ja kindlalt ja kuival maal kõnnivad nad vahel pikimaid, neil on see hästi raske, väga väsitav, aga selleks, et kui on see veekogu näiteks ära kuivanud, kus nad on, siis ju on elukaalus, tal on vaja elu eest küsida ja siis ta kõnnib ka ikka mõnikümmend kilomeetrit maha. Ja üks kõige fantastilisem jõehobu aegade jooksul on see, keda Imek kirjutab oma raamatus. Lõuna-Aafrika vabariigis elas legendaarne rändur Hubert jõehobu ja teda teadlased jälgisid tema teekonda. No see oli ikka eriti rännumees, see kokku rändas 1300 kilomeetrit see jõehobu. No see on muidugi midagi väga erilist ja ebatavalist, aga, aga lihtsalt see, et kui on elu ja surm kaalul, siis läheb see loomika jalgsimatkale matkab päris pikalt. Ja veel on neid suuri elukaid seal savanni, kellest ei saa üle ega ümber. Tingimata on ju veel üks tonnine loom seal meile vastu vaatamas Aafrika pühvel ehk kahvlis. No need loomad eemalt vaadates esimene pilk nihukesele, tumehallile karjale, seal sama vanni avaruses. Täiesti kindel seos, et noh, et seal lehmakari mingid härjad või noh, nad on nii meie veiste moodi. Aga kui lähemale lähed, siis noh, saab selgeks, et need on kaks korda suuremad kui meie veised kaaluvad tonn ja, ja nende sarved on pöörased. Sarvede vahekaugus on kõige suurematel loomadel meeter ja need sarvealused on nagu laupäeval kokku kasvanud, nii et siin on nagu tema silmade kohal on nagu niisugune tume tugev heleluust, kilp. Ja see kõik selle all vaatavad niuksed hästi, niuksed pisikesed silmad, niukene, tants, pilk, need kokkuvõttes ta ja ta noh, tõeliselt niisuguse žürii mulje ja samal ajal, et ohtlik niuke tunne tuleb ka kohe peale, kui te niimoodi altkulmu põrnitseb, seal. Aga nemad ise muidugi on jällegi elavad karjadena ja seal rühma sees on on 11 hoidvad reeglid ja üks näiteks kirjeldas, on, kuidas kütid haavasid surmavalt ühte Aafrika pühvlit. Siis need kaaslased läksid kõigepealt juurde, püüdsid jalule aidata seda haavatud loom ja kui nad said aru, et nad ei suuda seda teha, siis järgmiseks tormasid nad kütile kallale. Lihtsalt et see rühmasisene kokku hoidmine on väga tugev neil omavahel. Aga samas on need loomad inimesele tõeliselt ohtlikud ja, ja lihtsalt statistiliselt on niimoodi, et igal aastal Aafrikas saab rohkem inimesi hukka aafrika pühvli, kui, kui lõvi läbi. Ja sellest kütist ei kuulnud ka keegi enam pääst kunagi midagi. Jah, karta on küll, et kui see tonnine tank sulle ikka peale tuleb, siis ta on täiesti pöörases raevus ja ta ei lõpeta enne, kui on kas tema surnud surnud kütt. Aga, aga see, et miks inimene ikkagi alahindab seda loomas, Mullen Araabiast lihtsalt mõnd, see on ikka seesama asi, et, et, et see on ju kõigest mingi veis, eks ole, ja teisel pool on lõvi, et nad lõvima kardan. Sest veisest kardan, sest, et suur. Aga ikka tasub karta Vaba ja metsik loom. Ja kõige lõpus peab ikkagi veel rääkima ühest loomast, kes on niisugune savannimaastike osa, et ilma selle loomata savanni ette ei kujuta. Ja, ja need on sõbrad, sõbrad ei ole kasvult suured, aga neid on tõesti palju. Mõnikord tuhandetest karjades, Annis. Ja ausalt öeldes sõbrade vahetegemine on ikka tõeline pähkel. Et tegelikult sõbrasid on mitut liiki. Ja kui meie seal oma teejuhiga nägime esimest sebrakarja, siis ta nautinokliga siis määras seda ja oli väga rahul, et see on nüüd see kõrbesebra ehk krevi ja savannisebra on, on tavalisem, aga nende vahetegemine see on. Ühesõnaga loomulikult on nad mõlemad musta-valgetriibulised täpselt ja peaaegu ühesuurused, aga aga sellel kõrbesõbral on need Samad ja tema kõhualune on natukene heledam ja ta ise on natukene kasvult suurem. Nii et, et on ikka vahe küll ja kõrbesebra elab nagu eriti kuivadel aladel ja savannisebra siis nagu niisugustel aladel, kus niiskust on rohkem. Ja tegelikult sõbrade kohta on see vana hea küsimus, lapsesuu, et kas tal on need mustad triibud või on tal valged triibud, pumbad tal siis on? Et, et kuidas, eks ole. Ja, ja muidugi teadlased on asja tõsiselt võtma ja ütlevad, et, et ikka selge, et, et ikka mustad triibud valgel taustal seda valget on lihtsalt rohkem kokku keha peale musta on vähem. Aga järv on fantastiline ja mina küll ei usu, et see mingisugune räägitakse küll kirjutatakse raamatutes, et see kuidagimoodi nagu seal kuidagi õhu virvenduse mõjul sebra nagu kauguses sulab kokku nagu selle maastikukaitse, justkui nagu peidab see sebra triibult ta ära, nii palju kui meieni sebra karju, seal nägime ikka mitme kilomeetri pealt nad ära niuksed, uhked musta-valgetriibulised, värvilised. Intensiivsed värvid, et ei ole, on peita midagi. Tugevad, efektsed värvid on peal ja veel mustvalget ka, nii et, et tegelikult on see ikkagi kaugele-kaugele näha ja üldiselt nad ise hoiduvad suurtesse karjades ja muide, igal loomal on oma muster, need teadlased näiteks eristavad neid täitsa nii nagu sebrad ise oma karjas ikka ikka mustri järgi, et see on nagu meie sõrmemuster niivõrd iseloomulik ja igalühel oma. Ja, ja nad hoiduvad väga kokku ja, ja näiteks kui, kui sõbrannasid vahel väga tihti. Me nägime isegi lihtsalt seisavad niimoodi kõrvuti ja toetavad niimoodi külg külje ost, lihtsalt seisad niimoodi. Või siis teine tuleb teise juurde niimoodi nuusutama, topsis nagu näkid seal niimoodi kergelt, need on kõik niuksed hellitamise ja sõbralikkuse ja nii-öelda õlatundemärgid, et nad hoiavad ikka väga hästi omavahel kokku ja üks sebra näiteks viskub pikali nagu hobune hakkab püherdama, siis teised sõbrad ka kohe kõik hakkavad pühendama seal maas üheskoos. Nii et, et, et see on karjaloom ja sõbrad on tõeliselt väljaspool igasugust väljasuremisohtu praegusel ajal, need on ikka hirmus, palju loetakse kuskil 300000 väljasuremist pole karta ja ja et nad hobustega samasse perekonda kuuluvad meie koduhobusega, sellest saad, et tema paljudest käitumisest aru näiteks selle järgi, kuidas ta kõrvu liigutab nagu hobusele kõrvad püsti, siis ta heas tujus ja kui kõrvad lingu, siis on midagi ebameeldivat tema jaoks sõbral täpselt samamoodi. Ja kui me kuulame siia lõppu veel sebra häält, siis kuigi hobuse sugulane ja hirnub, on see hirnumine hoopis teistsugune kui meie koduhobusel. Selline klassik, hirnumine oli selline, oli siis saade Keenia rohusööjatest loomadest seekord millest tuleb juttu järgmises saates. Eks ikka Keenia kiskatest. Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
