Uuno rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Tere kõigile meie Eesti metsas Sari on lõpule jõudmas ja piltlikult öeldes võib tõdeda, et mitte ühtki puud pole unustatud, veelgi enam, ka kõik pisemad metsaelanikud alates seentest ja marjadest ning lõpetades karvastaja sulelistega said meie saadetes hoolika tähelepanu osaliseks. Täna paneme kõigele sellele punkti igati väärika teemaarendusega. Mets kui pelgupaik. Stuudios on Hendrik Relve ja Haldi Normet. Räägime just sellest, et kuidas inimene kõigil aegadel on, on millegipärast eelistanud puude seltskonda inimeste seltskonnale. Need linnuhääled on kevadisest rikkast salumetsast ja siin on nii palju erinevaid linde, et neid polegi mõtet nimetada, Gustab isegi vee häält ja kokku kõik see tekitab niisugust kutset metsa, et tahaks linnast minema sellisesse teistsugusesse keskkonda ja ja praegu sel ajal on põhjused ühed, aga mingid sajad aastad tagasi olid põhjused teised, miks inimene tundis metsakutset ja eelistas metsa inimestele räägimegi sellest, et miks seda erinevatel aegadel on eelistatud ja kõige varasemad ajaloo pelgumineku paigad on ikka olnud seotud sõdadega. Kui siis inimesed on tunginud inimestele kallale, et neilt elu võtta või vara röövida ja siis on see mets päästja olnud ja üks kõige varasem kirjalik märk selle kohta on üle 700 aasta vana, saan Hendriku tehnikast ja seal ta kirjutab niimoodi. Sakslased läksid üle jõe, mida ema veeks hüütakse. Ja kui nad külades olid tulnud ja vähe inimesi eest leidsid, läksid nad edasi metsadesse, kuhu paganat kõige paksema metsa sisse Sõõru olid teinud ja suured puud ümberringi maha raiunud, et kui vägi tuleks endid ja oma varandust seal varjata? Muidugi, me ei tea täpselt, kuidas need paigad tol ajal välja nägid, aga ma olen käinud vähemalt ühes kohas, kus ajaloolaste meelest oli just 700 aastat tagasi niisugune pelgupaik. See on tudumetsades. Ja selle paiga nimi on seljamägi, seal on alati olnud hõre asustus ja, ja see paik asub lähimatest küladest praegu ja alati asunud üle 10 kilomeetri eemal. Keset soid on niisugune liivaseljandik moreenseljandik ja, ja, ja sealt on siis mindud pakku, sest tõepoolest, ma kujutan ette, kui tulevad mingid võõrad väed, siis nad ei oska lihtsalt niisugusse paika iialgi minna. Hästi lihtne, primitiivne enesekaitse viis jumet ometi on ta aidanud. Kui ma olen kirjandusmuuseumis uurinud neid pelgupaikade kohta mälestusi, siis neid on seal väga suurel hulgal ja nad on mõnikord üsna mahlakad. Näiteks Muuga külast. Simuna kandist on kirja pandud niisugune mälestussõja ajaks läinud inimesed kõige loomadega metsajooksu ja elanud seal loomadega seltsis koobastes loomad söönud, saanud pandud neile võru suu peale. Et nad ammuda ei saaks. Päält tehtud koobas sammalde kaja kuuseokstega just seda karva, kui metski, et eemalt midagi silma ei hakanud. Vahest käidud kuuse otsas vaatamast, et kas sõda juba ligi on. Ma mõtlen, kui tükkis kõigi loomade ja majapidamisega metsa koliti metsa varju, siis ilmselt see suhtlemine metsloomadega oli ka hoopistükkis teistsugune kui tänasel päeval ja polnud nagu mingit hirmugi võtta need koduloomad ja viia nad metsa. Ja no inimese lähedus metsaga oli, oli hoopis teine ja koduloomi kibeetia, sageli metsas. Metsakarjamaadel see oli nii-nii tavaline inimene, uitas mööda metsi. Ja, ja mets oli ikkagi tema jaoks kaitsja ja vaenlasele olidele tõke. Aga kuidas need koduloomad ikkagi neid metsloomi siis ei ahvatlenud, no heakene küll, Võru oli ümber, nina tammuda ei saaks, aga kodulooma lõhna võis ikka sõõrmetesse tulla. No see oli, käis ikka niimoodi, et karjane oli alati ligi ja, ja hoidis neid loomi ja ega metsloom ei tule ka siis kohe hoobilt koduloomade kallale, see peab olema ka väga suur nälg või mingi muu põhjus, kui ta siis hakkab neid koduloomi kimbutama. Oleneb veel aastaajast ja nii edasi. Loomulikult ei olnud see metsas olemine mõnus. Nendest pelgupaikadest on nii palju mälestisi, et need arvatavasti võivad ulatuda välja inimese mälu. Folkloristide meelest ulatub välja kuskil maksimaalselt 300 aasta taha, et need võiksid olla mingid põhjasõjamälestused, mis siin sai nagu öeldud ja loetud. Aga et tol ajal oli ikkagi niimoodi, et, et kas see oli mingisugune seljandik, kuhu sai siis mingeid koopaid kaevata, teinekord oli see Soosaar, teinekord võis olla ka päris looduslikud koopad, nagu minu lähedal on seal nihukesed karstikoopad ja see oli kõik ikkagi niisugune hädavahend. Et kui lihtsalt see oli viimane päästja oli see mets ei olnud seal mugavatega mõnusamat midagi aga ikka hinge sisse. Ja võib-olla kõige suurem metsa. Niisugune kaitsja roll on olnud eestlaste jaoks ju teise maailmasõjapaiku kohe pärast sõda. Selle kohta on meil ju veel elavaid mälestusi kui palju. Ja on üks niisugune ajaloolaste arvestus, et umbes 16000 inimest on olnud nendel aegadel siis sõja ajal pärast sõda mingil kombel seotud metsavendlusega ja noh, neid mälestusi on elavaid ja noh, mulle endale tuleb meelde näiteks Alfred Käärman, Võrumaa mees, kes viis mind oma punkri juurde ja, ja ma olin pojaga kahekesi, siis ta küsis, et noh, kus siin punker on otse üles, et see on siinsamas, 10 meetri raadiuses ei näinud seda. See oli, see oli nii osavalt ära peidetud samblaga üks samblane luuk tuli üles tõsta ja ja seal ta elas, ei olnud seegi mingi meelakkumine, see elu seal, see oli ka see, kui inimese elu on juuksekarva otsas, siis ta valib sellise võimaluse. Aga, aga ta jäi ellu ja, ja niimoodi oli paljude teistega tollel ajal lihtsalt hinge sisse mets päästis ja need ei olnud helged elamused. Need olid küllalt sünged elamused. No siin oli kõrvale kuulda puu Kädina ja händkaku häälitsusi ja need on niisugused helid öises metsas, mis noh, ei mõju just väga-väga turvaliselt. Aga, aga ometi mingitel aegadel on olnud ka sellisena turvalisem kui, kui metsast väljas olemine. Ega aegade jooksul ei ole inimene valinud metsa küla asemel mitte ainult sõja ajal on olnud palju igasuguseid põhjusi, aga, aga üks rahuaegne niukene üldine põhjus on alati olnud see, et, et inimene on sattunud inimesega nii raskesse konflikti, et ta on eelistanud puude seltskonda endale. Mõtleme kasvõi Kitzbergi libahundi peale, mis on ju vist ka tänapäeval koolilastele üsna tuttav asjakäik. Kuidas Tiina metsa jooksis, miks ta jooksis seal sees, on, on palju niisugust üldistatavat. Et noh, olid noh, neid nimetati siis näiteks nõidudeks või posijatakse rohu keetjatekskis elasid seal kuskil oma, et metsa veeral teinekord võis olla lihtsalt, et väga näiteks küttimisest sisse võetud inimene, seal võis olla palju põhjusi, Nad olid enamasti üksiklased ja mõneti võib öelda, et nad olid sageli ka niisugused piiri inimesed. Nad olid ühiskonna jaoks niisugused omamoodi kummalised kujud, sageli aga, aga nemadest suhtlesid võib-olla metsaga rohkem kui, kui inimesega ja mõnikord oli jälle näiteks see, et seesama mõisaorjus ja, ja see mõisnik kui surve oli nii oluline, näiteks Vändra kandis oli veel kuskil paarsada aastat tagasi niisugusi talumehi, kes läksid lihtsalt metsa ja rajasid omale seal põlde ja mõisnik ei ulatunud nendele ligi, sest need metsad olid nii suured seal, ükskõik, ta vireles, seal ta oli vaba seal tähtis üks ja teinekord oli jälle see, et kui negrud tiks võeti Vene ajal tsaariajal, see oli vähemalt 20 aastat, see oli karm, määras inimese kogu elukäigu ja teine kord siis negrud tiks võetu helistas, et ta põgenes ära metsa ja oli seal ridu lihtsalt mõnda aega ja, aga muidugi läksid metsaga igasugused noh, kurjategijad tegelikult, kes olid ikkagi midagi kurja teinud ja sellepärast varjasid ennast metsas. Naljakas sõna on eesti keeles kaabakas, sellele on praegusel ajal niukene halvustav tähendus. Aga algselt ei tähenda see tingimata halba. Kabaks tuli sellest, et inimeste tahet tee kaabata kinni võtta, aga ta pani eest minema, läks metsa ja jäi kaabakaks. Ja nüüd, hilisemal ajal on sellele halvustav varjund. Ja ega need hilisemad halvustava varjundipanijad ei pruugi üldse teada, kust see tulnud on? Ei pruugi, sõna on olemas olnud justkui iseenesest, aga vaat siis, milline. Tekkelugu tal on ja, ja mõneti veel nii-öelda mets varjanud siis kõik kõiki, kes tema varju on otsinud ainult kaabakaid ja keda iganes. Ja kui me mõtleme kasvõi seda vendade Voitkade loo peale, kui palju see elevust tekitas inimestes kui palju erinevaid suhteid juhtumisi need olid samuti tegelikult kaabakad. Nii et, et selles on midagi üsna sügavat ja ajaloolist ja ja ajab nagu eestlase alati elevile niisugune metsa üksiklane. Ma mäletan ise näiteks, räägiti ühest mehest, kelle hiljuti surnud ta oli läinud metsa, teinud omale niisuguse onni, millel oli mätaskatus ja elas seal elu lõpuni rangelt ja näiteks metsavaht, kes paika näitas, ütles, et tema oli öelnud niimoodi, et inimesed on mulle nii palju kurja teinud, et ma ei taha nende hulgas elada ja ta oli hambad ristis, oli seal üksinda ja jäi sinna ja elas ära, tuli toime ja võib-olla olid tal niisugusi, looduselamusi ja selline side loodusega, millest me ei oska mõeldagi, väga võis olla midagi väga, väga erilist ja, ja, ja nihukest sügavat, et kas tal omakseid siis oli, ei olnud, ei tea, ei olnud, need olid sõja ajal kõik hukka saanud ja ta just see sõjasündmused rassisid teda nii koledast ja sõjajärgsed ja kõik see Stalini aeg ja nii edasi. Ja metsatema jäi metsast sai ka tema viimne pelgupaik. Ja seal ta elas oma kitsega ja tuli toim ja, ja muidugi on olnud inimestel varasemal ajal ka niisugusi, helgeid seoseid metsaga metsas käidi marjul ja metsas käidi sõnajalaõit otsimas ja ja võib-olla kui armunud ikka tahtsid ikka omapead olla, ikka metsa läksid ja ja see oli, see oli niisugune ikkagi niisugune helgem pool ja, ja selle jagu, kuidas need meie ühiskond linnastuse aina enam inimesi hakkas linnas elama, aina enam tekkis jõudeaega, seda enam hakkas tekkima selline seos, et mets ongi see koht, kus saab aega veeta. Ja see on nüüd praegusel ajal meil meil see põhiline. Et kui mõtleme nüüd päevasel ajal inimene, siis tahab aega veeta nimelt looduses ja metsas, põhjused on väga erinevad. Ja, ja ma olen oma peast mõelnud, et seal on väga erinevad astmed ja need astmed lähevad umbes selle järgi, et kui palju tahetakse lihtsalt minema, öeldakse, et see kõik viskab ära ja ükskõik mida tahan vaheldust, ma tahan midagi muud. Või kui palju on siis seda, et tahetakse tõesti loodusesse metsa ja tahetakse nimelt noh, mingil põhjusel eelistatakse seda paika teistel selle järgi võib jagada noh, inimesed, kes loodusesse satuvad väga mitmesse rühma. Tänasel päeval peab lisaks hingelisele soovil olema ka päris tugev tervist, aga kui ühel päeval nisugune fataalne otsus langetatakse, et mul on kõigest kõrini, ma tahan ära metsa, ega seal ikka naljalt toime ei tule. Tahtmine võib ju tugev olla, aga. Ja noh, need on nüüd, need on nüüd nii niisugused noh, praegusel ajal äärmuslikud juhud, aga kõige tavalisem metsa mineja on ju selline. Kujutan ennast temaks tallinnas, ta teeb tööd, ta peab pidevalt suhtlema väga paljude inimestega. Don stressis, nädalalõpp läheneb, ta mõtleb, mida ma teeksin talle palju võimalusi, ta võib minna kinos, teatris, baari. Aga ta võib minna loodusesse ja ta läheb lihtsalt, et sinna meelt lahutama, tema, see on tema jaoks niisugune positiivne elamus, ta ei taha metsa selleks, et sealt saada midagi ebameeldivat. Ta usub, et, et seal juhtub temaga midagi head ja kui ta tuleb metsast välja loodus tagasi, et siis ta tunneb ennast paremini, et tal on hea olla, et see mets lootsan talle midagi andnud. Ja, ja sellepärast ta siis nagu läheb, aga, aga võib-olla see kõige tavalisem noh, niisugune pühapäeva looduses käia. Ma mõtlen siin, kas Tallinna peal? Ma olen uurijaga koos näiteks jälginud päeva jooksul Pirita metsas hommikust õhtuni, millised inimesed seal käivad, miks nad seal käivad seal pikk uurimus seal intervjueeriti neid ja nii edasi ja kes seal siis käivad seal päeva jooksul seltskond vaheldub, nii et hommikul on, on, on hoopis üks seltskond. Hommikul on sellised näiteks üksi näiteks lennukist maha ja tal oli aega ja ta mõtles, et, et mis ma ikka teen ja ta, see oli suvine aeg. Ta mõtles, et aga tore on jõe kaldal vee ääres natukene lihtsalt olla, tal olid vabad käed, tal oli vaba aeg ja ta arvas, et selles keskkonnas on tal parem istuda kui selles lennujaamas, kus inimesed edasi-tagasi sebivad ja õhkkond on hästi närviline. Ja siis päeva jooksul tuli seal muid inimesi, päeval tuli näiteks tervise jooksed ja koeraga jalutama laiad ja, ja õhtupoole tuli näiteks niisuksid õllejoojad ja ja, ja lõpuks tuli pudelikorjaja päikeseloojangul ja seal käib oma elu selles linnalähedases metsas. Ja kahtlemata see põhiline põhjus, miks ikkagi inimesed lähevad, nad otsivad vaheldust. Ja võib-olla on niimoodi, et kui ta tahab näiteks kui ta peaks minema kinos, teatris ta peab, ta peab ostma pileti ja ta peab jälgima mingeid reegleid. Nii lihtne on lihtsalt pea laiali otsas sõita, kuskile astuda bussist maha ja teha, mis hing ihaldab. Aga sedasorti inimestel muidugi on väga tihti ka see, et, et see mets, loodus viskavad neil veel hoopis kiiremini ära, isegi kui see linnaelu ja nad hakkavad väga kiiresti linna tagasi tahtma. Nii ja mis on selle äraviskamise põhjused, Hendrik Relve. Ma arvan, et see on põhiline, et inimene, kui ta pole rahul kui ta, kui ta tundub, et, et, et ma tahan ära siis ta põhiliselt teab seda, et ta tahab ära, aga ta ei tea, kuhu ta tahab jõuda ja, ja ta on mõnes mõttes Sel kombel meelestatud, et ta ei ole üldse millegagi rahul ja sellisel juhul ei pakuga loodustele õieti palju, sest sest ka see õige kiiresti tüütab ta ära. Nojah, mets pole ainus, kus ta kiiresti ära kibeleb ja ta on üleüldiselt kärsitu loomuga ja ta ei malda kuskil pikemalt peatuda. Ja, ja kui mõelda lihtsalt meie tavalise elu peale, kuidas on, kui linnainimene, noh, mina õnneks ei ela linnas, aga ma olen elanud, ma tean, mis tähendab ma viis päeva siin linnas olnud ja ma tahan, tahan ära maale, võib-olla isegi lastega koos. Ja tegelikult, kui ma olen umbes kaks päeva maal olnud, siis, siis ma tunnen, et oi, aga linnas on vann ja linnas on televiisor ja ja nii mõnus on jälle minna linna tagasi ja, ja selle kohta on meil siin ansambel Forestiga üks laul Viivi Luige sõnadele. Maale põõsas marjusa lapiljasi pool seal ei maksa raha rohelised väel ja ta ei sobiva karju. Päike veereb õhtul paksu mett saada ka. Tuppe vaba ja ta vankrite asja tahaks buss ja ma ma käia Stahli lastega poodi ja osta nipet-näpet kuulutadaga. Talve all keldri lennati rub ta, näe seinal varje, nutmata vaid ruut ja kui üles ärkad, vaikselt rõõmustada, olen jälle linnas siin joole. Et selle nii-öelda esimese astme loodusesse satu ja mõte on umbes selline, et et mets on küll mõnus vaheldus, aga, aga linnas on kindlasti mugavam, sinna pean veel kiiremini tagasi põgenema, kui ma enne Maale põgenesin. Ja igal juhul ei ole vähemalt linnas sääske. Aga muidugi on need metsa minejatel ka niisugusi teinekord ikkagi kindlaid eesmärke ja see teise astme metsa mine ja minu meelest see, kes läheb sinna selleks, et mets on tema jaoks kõige sobivam foon. Need on need tervisejooksjad ja koeraga jalutajad, lastega jalutajad ja ja muide, sinna kuuluks ka minu jaoks näiteks ka igasugused etendused, mis tehakse vabas õhus ja looduses. Ja näiteks tänavu suvel oli põdernaine absoluutselt seesama lugu, kui kell neli hommikul pidid inimesed olema vargamäe talumuuseumi õuel siis pandi nad vankrisse, sõidutati soosaarele, seal anti neile teed ja alles siis koos selle hommikuga ja kõige erksama linnulaulu ajal algas etendus ja siis nad tulid tagasi ja siis nad jõudsid pooleks päevaks tagasi. Ja võiks mõelda, et kes viitsib kell neli hommikul ennast vedada kuhugile sinna vargamäe õue peale need piletid olid välja müüdud, sinna ei saanudki kõik, kes tahtsid. See on midagi, mis, mis mets pakub, ta annab võimaluse teha seal midagi, mida, millele mets tuge annab. Aga nüüd vot see viimane või kolmas aste on tegelikult need, kes tulevad ikkagi täiesti ainult metsa enda pärast. No on väga lihtne marjulised, seenelised ka jahimees näiteks kuigi seal alati läheb see üsna sassi, et näiteks kui kui ta okei, Marju, siis ta saab ikkagi värske õhu ja, ja vahelduse endale või kui jahimees ei saa oma saaki, ta saab ikkagi selle vahelduse ja, ja niisuguse vaimse kosutuse kindlasti. Aga Nende, selle kolmanda astme või need, kes siis need tõesti tulevad metsa metsa pärast Nende hulgas on, on muidugi ka sellised, kes täiesti sihilikult ei taha üldse metsalt midagi saada, mis, mis on materiaalne või, või mis on nii-öelda rahaga mõõdetav, vaid nad tulevad mingite vaimsete väärtuste pärast, keegi läheb näiteks pildistama loodust. Keegi tahab jälgida näiteks loomi, noh eriti ma tean oma kogemustest teismelisi poisse ka meie seal naaberkülades nad, nad käivad tõesti sellepärast, et neil on huvitav, äkki ma leian sealt midagi mõne mõne mõne looma jälje või või, või midagi muud või tegelikult. Kas nad teavad juba, et nad tahavad ikkagi selle selle jõuda kuskile metsa või loodusesse, mingisse paika ja tutvuda selle selle loodusliku poolega ja võiks kogu selle jutu juurde veel mõelda nagu nagu asja teist külge, et kui inimene satub metsa siis ta mitte ainult ei eraldu teistest inimestest, vaid ta jääb silmitsi iseendaga. Inimene on nii-öelda vaba, kui ta metsas kõnnib ja need tekib huvitav lugu, kuidas keegi seda vabadust kasutab, selle järgi on jälle suures plaanis kahte tüüpi inimesi, ühed võtavad metsa kui pimedad tagahoovi, kus saab teha kõike keelatut, mida muidu ei tohi ja teised jälle võtavad seda metsaga niisugust paika, kus ta saab just koondada oma mõtteid. Selgine ta iseendas, ühesõnaga koondada tähelepanu, ütleme loodusele noh, kasvõi ütleme, metsa, hõngule, metsa niisugusele hingele või ka iseendale. Ja, ja need on väga vastandlikud tüübid. Igaüks käitub tegelikult metsas nii, nagu ta sisemiselt ise on. Ja see on nii naljakas, kui ma lähen lastega metsa, siis ma tajun seda väga tihti niuke tavaline, klastnud ei ole mingit lohutust, sõbrad. Siis nad teevad seal kõva kära, mina ütlen, et nüüd suu kinni, silmad lahti, kõrvad lahti tutud, kuidas õpetaja ütleb alati, et et metsas ei ole, et te koolis karjud, et kui me siin ka ei tohi karjuda, kust me siis tohime karjuda. Ükskord me isegi jõudsime omavahel arutledes, et võiks teha niukse karjumise kaitseala Eestis, kus siis lapsed tõesti kõva häälega metsas karjuda. Aga looduse ja inimeste ja minu jaoks on see esimene nõue, et kui sa oled metsas, siis sa pead ennast just nimelt piirama, noh, sa pead olema muutuma väga tähelepanelikuks ja siis avaneb mets sinu jaoks ja siis sa saad sealt tõesti midagi väärtuslikku. See on jah, hämmastab, kui kangekaelselt on inimestesse juurdunud, teatavad niisugused stampmärgid, et tõepoolest, ega sa metsas ei ole ja, või oled sa metslane või. Ja see seostub ilmtingimata millegi hirmsal, lärmaka, karvase lohaka taltsutamatu ja muu taolisega. Jah, ja samas kui need metslased nüüd hästi palju nii-öelda jutumärkides seal metsas on käinud, siis see järgmine, kes sinna tuleb, on kohutavalt nördinud. Kuidas mets on nii ära rikutud, mis trahtisin, kõik maas on, kes on siin murdnud ja lõhkunud ja lõkkeaset teinud. See on niisugune kummaline vastu oled, kõik tahavad metsa minnes leida noh, nihukest puutumatut, aga kas nad alati mõtlevad, mis jäljenud iseendast maha jätavad? Ma ei saa kunagi unustada seda, kui seal tudengipõlves oli esimene ja viimane kord kui me olime kuskil sügaval taigas ja meil olid niuksed, kommid, külm oli, ja siis vahetevahel, mis meid, suu, ma viskasin paber sinna maha. Ja siis see Meie rühmajuht ütles niimoodi, et võta see paberile. Ja siis sellest kestanud klõps, mina ei ole kunagi ükskõik, kus ma olen looduses olnud, mitte midagi endast maha jätnud. See on nii kindel värk, et mul ei ole vaja selleks teist inimest seal kõrval. Eriti valus on teil siis vaadata, kui teised seda teevad. No ei, see jõuab lõpuks sinna välja, et korjad ise teiste prahti metsa alt, kui, kui ta just väga vigane ei ole. Täitsa täitsa tavaline lugu. Aga, aga kõige selle juures ma olen nagu mõelnud tihti selle peale, et kui, kui räägitakse, et on niisugune nii-öelda loosung, et tagasi loodusesse või tagasi metsa või et siis nagu armastatakse sellele natuke muiata, et kuidas tagasi, et sa ei saa ju minna tagasi loodusesse, et sa oled juba siin, oma ühiskonnaga ja oma eluga russo ka kunagi oli, see oli russo üks filosoofia, üks nurgakive, mis ajas kangesti muigama juba tol ajal paljusid, hea, aga, aga ometi selle. Ta on tegelikult tõlgenduse küsimus prantsuse keeles, tagasi loodusesse tagasi looduse juurde tähendab täpselt sedasama, mis tagasi iseenese juurde tagasi enese loomuse juurde. Siis iseeneseleidmine. Looduses ja metsas olles ja, ja, ja mitte isegi veel tagasi, vaid võiks ka öelda, et sama hästi edasi. Ühesõnaga eneseleidmise võimalus tekib sul, kui sa oled omapead isekeskis looduse või metsaga, see on noh nagu noh, niivõrd tugev. Tunne tegelikult minu jaoks, ma arvan, väga paljudele inimestele, kellel nüüd natuke vähem, kellel rohkem, aga see on ikkagi üldmõistetav, et, et iseenese juurde jõudmine on, on vajalik meie tänases elus, kus toimub niukene, pöörane rabelemine ja isa otsa otsaga kuidagi kokku ja kõik näib hajuvat 10-sse parte laiali. Et, et see, see nurgake peab olema meie jaoks kusagil. See on elementaarne ja kui see kangesti ironiseerinud ajab, siis on see ilmselt sisemise ebakindluse märk hoopistükkis ja. Inimene ei ole iseeneses jõudnud selgusele, halvemal juhul on ära eksinud iseenesesse ja, ja ära kaotanud iseenese, mida püütakse varjata irooniaga ja, ja, ja öeldakse, et kõik viskab ära. No selle metsaga seotus võib muidugi minna siis ka kaugele nendel inimestel, kes tunnevad seda, seda looduse tõmmet või metsakutset, et muidugi veedetakse enamik aega juba metsas tegutsedes ja kui see ei ole enam meelelahutus siis on see juba kutse ja see on midagi muud. Ja ma isegi mõtlen, et kui ma olen 100-l erineval viisil metsaga seotud alustades sellest, et, et ma olen ajakirja Eesti metstoimetaja ja lõpetades sellega, et käin seal pildistamas ja, ja ma käin seal lihtsalt kõndimas tuhandeid põhjusi. Aga ikkagi mets on minu jaoks see keskne, kuhu me ikka välja jõuan. See ei ole enam põgenemine linnast, see ei ole enam põgenemine enese juurest, vaid see on kontaktis olemine loodusemetsaga, mingis mõttes päralejõudmine. Ja kui see juba niimoodi on, siis siis mets ei ole enam kaugeltki see pühapäeva jalutaja, niisugune helge paik seal on igasugu asju, et sääset, see on endastmõistetav, et nad tulevad seal vahetpidamata kevadisel ajal või Sa vahel saad märjaks või, või niisama Ligaseks ja, ja kõike muud, see kuulub selle elu juurde metsaelu juurde, seal loomulik. Seda metsa tuleb võtta sellisena. Tal on ka see pool olemas ja ikkagi on, on see koht, kuhu tasub välja jõuda ja siia lõppu laulaks siis jälle oma ansambli Foresti ka niisuguse laulu nendest metsameestest, kelle jaoks siis mets on igapäevane paik. Seega töötama pea jala jälusi giid-matkaköögi peeso sees kogula. Kui ma veel ei ma ma taevast aastaks, no aga iga kord aeda sei alast A siis kuuse all aeglased ja. Nii ja tooneb aega. Hoidke ja kaitske neid nii kaua aega, nad on ta. Mu kaalule aeg. Üks säästrintsin imemaa ööl aga varsti sees. Uuestis terve suve ühtse maa maleöö ta elusse ärkab. Sa tänapäeva toon ära, ei ka. Hoidke ja kaitske nii kaua aega. On? Mu kaalule. Kui maarjanaise märkan, ma ei hakka siis vennastav oma meest ja need naine ööd kui enda eest seisma. Porvoo oma siin kohta. Kui no märkaksid neis manajooks Voogu. Nõndamoodi saigi siis otsa see sari Eesti metsast, see kordub muide uuel aastal viiendal jaanuaril, aga pärast seda on meid ootamas ees. Kuula rändaja sarjas uus teema ja mis oleks? Kõneleme paljudest Eesti looduse imedest. Stuudios olid metsas rändaja Hendrik Relve ja toimetaja Haldi Normet. Head vana aasta lõppu ja ilusat uut kõigile, kes hingelt rändajad. Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti.
