Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Austraalia erakordne loodus koos seal ringi kulgevad olevustega pakub loendamatuid võimalusi sellest rääkimiseks mida me täna järjekordselt teemegi. Ja täpsemalt öeldes on alanud saate peategelasteks ürgimetajad. Jah, nokkloom ja sipelgasiil. See oli nüüd üks Austraalia aborigeenide tantsumuusika võngadant. Ja see rahvas on kindlasti loendamatuid kordi näinud seda olendid, keda mina nägin esimest korda Austraalias olles oli selline päev parajalt jahe ja seal põõsaste vahel oli üks selline müttakas umbes kaks korda, nii suur nagu meie siil okkad küljes ja ei liigutanud ennast üldse, siis ta läks liikuma sirutas välja oma pikka nina, nina oli tal küll see, see koon oli hoopis hoopis pikem kui meie siilil seal ja umbes nagu punane pliiats, siukene Thike tera. Ja see oli päris naljakas, ta mõjus nagu natukene natukene koomiliselt see loomakene. Siis ta läks liikuma, askeldas väga hoogsalt ringi, tõmbas paar korda käppadega mulda kahele poole aga siis jälle liikumatult tukkum. Tegelikult see oli siis sipelgasiil üks nendest maailma kõige imelikumad loomadest. Ja tegelikult, kui ma vaatasin ma silmi, need olid täpselt samasugune pilk nagu meie siilil lasi endale silma vaadata ja, ja kui ta ta üldiselt olid üsna üsna selline loid, ausalt öeldes. Ja ta silmad olid niisugused täpselt nagu meie siilil pisikesed, hästi väiksed ja näisid natukene noh, niisugused nagu, nagu uimased või niisugused noh, et ta ei näe nagu hästi, et oleks vaja nagu prille. Aga meie siilile on samasugune pilt tegelikult. Ja tegelikult selle taga peitub tegelikult küllaltki suur tarkus ja kavalus, aga see, miks ta natuke uimane, on see ta tegelikult see Austraalia sipelgasiil elab oma aktiivset elu siis kui läheb hämaraks ja päeva algenda eriti ei tahagi ringi mütata ta on üsna tavaline loom, eriti niisugustel kuivadel aladel. Ja mille poolest ta siis nii väga imeline on, peale vaadates vaatad, et imelik siil, aga ei, mitte midagi enamat. Tegelikult ei ole ta siiliga mitte mingit seost. Ja ta kuulub niisuguste loomade hulka, keda nimetatakse Jürgimetajataks koguma maakeral on neid ainult kolm liiki ja tema siis üks nendest kes need ürgimetajad üldse on, et alamklass siis loomade hulgas ja need on niisugused loomakesed, kelle kohta väga kaua aega loomauurijad ei osanud öelda, et kelle sugulane, kas ta on imetajate sugulane, roomajate sugulane või hoopis lindude sugulane? Väga segane värk. Ja, ja mis põhiline on, nad on imetajad nüüd on vaieldamatult selgeks saanud, kes munevad ja nende eluviisid on, on hästi imelikud. Ja kogu maailmas on siis kas liiki elavad Austraaliasse, üks Labovskinaalse on saarestik seal üsna austraalia lähedal. Ja nüüd seesama sipelgasiil, selle elu on tegelikult niisugune, et nii nagu ta nimi ütleb ära, et ta elab sipelgatest, aga, aga Austraalias tegelikult sipelgas ja termiit on, on väga lähedased ja termitan isegi rohkem. Ma ei tea, milline kujutlus on, on eestlasel üldse terniitidest, kes need niisugused on või milline on nende pesa näiteks. Sipelga ka midagi sarnast kaudselt on. Ja selles mõttes küll, et nii nagu meie sipelgametsa sipelga kuklase kuhilpesametsas termiidipesa on suurem, veel suurem ja need, mida mina nägin, need ei olnud ka veel kõige suuremad, need olid kõvasti üle minu pea ja väljapoolt umbes nagu mingi kivirahn, seal ei ole mingit elu märgata, termiidid on seal sees, talu üldse valgust, tublid ehitusmeistrid, tegelikult just tohutud ehitusmeistrid ja, ja nende pesad on, on, on veel palju suuremad kui, kui meie metsa Kuhklasel. Ainuke asi, mida ta kardab valgust, nii et hakkame pesa ehitama alguses õõnsustesse puusse, kus valgust ei ole ja aitaks seda suuremaks suuremaks selle ajaga, kui see on parajalt suur puu juba surnud, ümbertringi ära lagunenud ja siis tulebki niukene termiiditorn väljastada, laiendab kogu aeg. Mida see sipelgasiil teeb, ta läheb, tal on hästi võimsad küünised. Ta läheb sinna juurde ja kraabib sinna kuskile läbi selle kaljukava seina augu ja siis torkab oma pliiatsi peenusega ja pliiatsi kõvadusega koonu lihtsalt sinna sisse ja, ja sealt soost ilmustel välja keel, keel on kleepuv, pikk, ligi 30 sentimeetrit ja siis ta hoiab seda keelt niimoodi lihtsalt suust väljas. Nojaa, termiidid suhtuvad sellisesse kutsumata külaliste saatusel allumisega või teevad. Ikkagi katset, kui nad asuvad kõige vapramalt rünnakule, mida nad üldse suudavad ette kujutada, aga see lõpeb sellega, et nad jäävad sinna liimise keele külge kinni. Nad ka ei õpi, ei, nad ei õpi, sest see sipelgasiilide hulk võrreldes termiitide hulgaga aga on ikka uskumatult väike, nad ei jõua seda ära õppida. Ja siis, kui on keele peal piisavalt, nii nagu ütleme, kärbsepaber peal kärtsidest selle suhu ja neelab alla ja pistab jälle keele välja ja see on tema põhitoit. Aga muidu Mu elu on ta mõneti nagu üsna sarnane, tähendab selles mõttes meie siilile, et kui seal ta elab ka üsna jahedatel aladele, kui tulevad niuksed, üsna jahedad ilmad siis ta vajub niiskesse kergesse talveunne, nii nagu meie siil ja tema tuulgi langeb. Ja muidu müttab ringi ja üsna siili Moody ja kaitseb ennast sama moodi, et kui keegi teda ründab, siis tõmbub kerasse ja lükkab nagu okkad igas suunas laiali. Tema einestamis tava juurde veel korraks tagasi tulla, siis võiks ju ette kujutada, et et heakene küll, see vaene õnnetatermiitan sinna keele peale nüüd kinni jäänud, eks ole, või keele külge kinni jäänud, aga kas ta siis kuidagimoodi raevukalt ei reageeri näiteks ei salva seda keelt või midagi või on see sipelgasiil täiesti immuunne sedasorti asjadesse? Ühesõnaga, see neste on niivõrd kleepuv seal küljes, et termid teil lihtsalt ei suudagi ennast liigutada, kui ta sinna juba niimoodi kleepunud üleni kinni. Ja kui ta jõuab sinna sipelgasiili suhu, siis ta tegelikult seal suus on ta nihukesed, pisikesed hambad, sealt jahvatab nad siis juba ära täiesti ja nii, et, et selles mõttes on, ta lohutas ja tema nina on tegelikult ikka õudselt tugev. See on uskumatult tugev, see loom on ka uskumatult tugev, üks looma, uuri, jättis kogemata õppetist sipelgasiili kinni ja pani juba kinni niimoodi ukse taha. Ja tema väitis, et kui ta hommikul sinna tuli, siis oli möödel ümber liigutatud. Tuba oli ümber paigutatud. Et ta on pisikene, aga õudselt tugev ja see nina on tal ka nii kõvaaedse termiidi hammustamine ei loe mitte midagi. Aga tegelikult on muidugi tema eriline salapära selles, et ühel päeval Päeval saabuvad sipelgas, helipulmad seal niimoodi pulmarongkäik kõige ees kõnnib mõõdukal sammul ema ja tema järel umbes kaheksa isa rivis vastavad ja isad muidugi tõudklevad, metsikult ja trügivad ja ühesõnaga, kes kõige vapramalt trügib siis issiks. Ja, ja siis tulevad sipelgasiilile mitte pojad, vaid munad. Ja need munad ta haub välja, kukkus nii nagu känguru ja seal kukru sees autota nad välja, nad on uskumatult väiksed ja see piim on ka sipelgasiilile, see on, see on peaaegu nagu nagu mingi siirup on niukene, tohutu tihke roosat värvi ja tohutu toitev. Ja selle abil siis pisikene pojake, seal kukruses kasvab siis piisavalt suureks, et siis oma jala peal ringi kompida ja oma elu hakata elama. Niisugune elu see on ja noh, tegelikult uurijad ütlevad niimoodi, et, et selles mõttes küllane türgi imetajad kui sa võrdled kellegagi kas linnu või, või roomajaga, siis tahan rohkem nagu, nagu roomaja moodi, sest näiteks noh, roomajad, meie nastik näiteks ka nendel on ka just niuksed nahksed, kes need munad ja natukene võib-olla võib võrrelda hoopis sellega, aga tegelikult on ikka väga-väga omaette alamklass. Türgimetajad. Aga, aga kuigi sipelgasiili, noh, tema välimus ei ole nii väga eksootiline. Aga see tema siis kõige lähem sugulane, kes ometi on õige kauge, aga võrreldes kõigi teiste loomadega on ometi sugulane, on siis nokkloom? Ja nokklooma puhul on küll, minul oli kujuta tuss kindel kujutas Austraaliasse minnes, et noh, et seda looma ma pean lootuses nägema, kas või nui neljaks, mingu aega, palju läheb, et ma pean teda nägema. Ja kui uurisin kirjandust ja vaatasin internetti, siis tundus, et see on täitsa võimalik, sest ta kõigis rahvusparkides seal kuskil Ida-Austraalias kirjeldus oli, nii et veekogudes leidub nokklooma. No ja siis sai mindud sinna sinna jahil, aga enne seda muidugi tegelikult ikkagi selle nokklooma avastamise lugu sai ka endale selgeks, et see oli ju niimoodi, et kui 1798 saadeti esimene nokklooma topis Inglismaa akadeemilistele Soloogidele siis nemad naersid selle välja. Et noh, et nii lihtsa pettusega ei maksame küll tulla haneks tõmbama, et et ühesõnaga keskelt nagu saarmas pardinokk on, on pea pool ja kalasaba on tagapool, eks ole, niisugune loom, see ei ole võimalik ja kust loom siis mõtlesid, et keegi tegi selle ise valmis on ja ja ja et see on võltsing. Ja sest sest tol ajal oli selliseid võltsinguid, näiteks maailm oli ju lahti, meremehed sõitsid maailma maades ringi ja näiteks hiinlased müüsid suure eduga meremeestele näkke. Muide, just näkineide Merma ideed oli seal rahvusvahelise imelise looma nimi, keda meremehed, ala ilmad olid seal Tiina kandist ja seal siis tegelikult oli tõesti võltsing. Sellises muumifitseeritud ahvile oli eriti osavalt külge õmmeldud kalasaba. Ja et seda nad tutvustasid kui näki. Iirlased näki jah, ja müüsid päris kalli raha eest meremeestele metsadele kodus näidata, et tõeline näkk. Kuni siis ükskord keegi ütles, et teid on haledalt haneks tõmmata. Ja võib-olla just eelkõige need, need akadeemilised zooloogid, eks ole, halastamatult, aga nüüd arvasid nad ise valesti ja õieti Nad uskusid esimest korda seda, kui toodi siis üks niisugune elus nokkloom sinna välja. Ja siis nad ei saanud ikka enam vastu vaielda, et, et niisugune loom on olemas. Aga nad ei osanud teda kuhugile panna. Ja tema esimeseks nimeks pakuti Platüüpus. Anatiinus, see tähendab linnu moodi lampjalg. Oleks justkui lampjalad. Tegelikult need ei olnud lampjalad, seal olid Lestodega jalad ja, ja ta siis uuritilke edasi ja siis pandi talle igasuguseid uusi nimesid ja ja noh, seda nüüd ei uskunud küll ükski akadeemik, et see imeline loom veel muneb. Nii et selleks pidid ikkagi teadlased minema, traaliasse kulus üle poole sajandi 1860 kuskil esimest korda kaks teadlast fikseerisid koha peal Victoria osariigis, et ta tõesti muneb. Aga et siis pandi talle nimeks noh, kui eesti keelde tõlkida pardi moodi loom linnu moodi suuga. Ja see muide on säilinud ta siiamaani, Ladki lähedased lähevad üha pikemaks siis ja see teaduslik nimi on tal siiamaani alles. Aga see Platüpusse esimene nimi seal tegelikult jäänud nagu inglise keelde, et inglased nimetatud siiamaani Plathüpuseks must nokkloom on palju täpsem ja ilusam ja tabavam ja mis põhiline, lühem ja jääb hästi meelde. Ja sellel nokklooma tegelikult imelihtsalt omadused sellega ei piirdu. Tal on imelik kannus siin kuskil keset jalga hobune, kannus täiesti nagu mingi kukekannus ja seal mürgine. Nii et sellega ta isegi kaitseb ennast. Ja siis on tal veel see huvitav omadused, kui ta vee all tegutseb. Tas sulab oma silmad. Ta kõrvad ei kuule mitte midagi ja ta tabab neid olendeid, pisiolendeid, keda ta püüab elektriimpulsside järgi. Ja niimoodi ta sööb. Ja ta sööb ühe ööpäeva jooksul poole enda kehakaalust toitu kogu aeg, nii et on kogu aeg liikvel. Niisugune kummaline loo, aga selleks, et natukenegi ikkagi siiski kuulajale tekitada mingit tunnet selle looma tegelikkuse kohta siis internetist on need pärit nokklooma hääl. Kuulan. No see kõlas juba peaaegu ähvardavalt, tähendab, ma ei ütle seda, et ma pole sellist. Oma elus varem. Aga eestlasele seostub vist mõnede muude loomade või toimingutega võib olla. Surin ja kõrini, aga no selline jõuline. Ja, ja muide, siin ta ongi pahane see, kui ta nokkloom niimoodi ütleb, siis ta teatab, et, et ma olen pahas tujus. Kas ta advus ära, et keegi tema häält püüdis? No tegelikult on tema hääli ikka loomateadlased püüdnud päris palju ja nokkloomal on täitsa oma keel. Aga need on põhilised niuksed Kurinud ja ja see oli nüüd üks niukene kurjem, hääl on niisugune tugevam, enamasti on ta vaiksem ja niisugune rahulikum ja, ja mahedam. Sind ajal oli ilmselt kõrini sellest, et tema ümber mingi siblimi nägemist. Jah, ta, ta väljendas tugevat pahameelt hetkel. Aga siin oli muide kuulda ka selles helipildis nüüd vee mulinat, nokkloom on ikka voolavates etes, seal ta elab ja seal ta tunneb ennast hästi. Ja meiegi otsisime siis oma nukk loomajahiks. Sellise oja seal Petteri oja kuskil seal Põhja-Austraaliast, ütleme seal Kirde-Austraalias, mille kohta soli junga hurra küla juures selle kohta oli kirjutatud niimoodi, et siin nokkloom viibib regulaarselt. Korru nurruvutisaar ja ja õid, seo seljakotid varahommikul. Ei ajada, seal oli veel õpperada isegi ja, ja olid niuksed vaateplatvormil mõtlesime, et, et see on meie käes nagu käkitegu, tunni aja pärast on ta meil nähtud ja pildistatud. Ja istusime seal vaateplatvormidel, jõgi oli niisugune pisikene noh nagu meie tüüpiline eesti jõgi, nisukene suuroja või väike jõgi. Ja kõik oli väga rahulik. Aga keda ei olnud nukk looma muidugi, kes nüüd natukene nokkloomaliikumisi teab, see võib öelda, et noh, et ega siis nokklooma ei minda siis päevavalgele vaatama, et tuleb ikka hämaras ja pimedas vaadata. Tegelikult see oli talv ja talvisel ajal, kui on jahe, siis ta liigub ka päeval seda meile seletati seal korduvalt. Ja oli pealegi hommik, päikesetõus oli veel üsna hämar, aga noh, ei olnud nokklooma. Siis me kõndisime seal õpperajal, istusime hiirvaikselt nendes jõe käärudes mitte midagi, noh siis me ühesõnaga sisuliselt me olime terve päeva seal näitute Nuclon sabacki. Ja siis tuli õhtuhämarus ja üldiselt ta oli juba üsna norus, et me ei näe ikka seekord nokkloom. Tegelikult päris nii-öelda ilma saagita ei läinud enne äraminekut korraga kuskilt kääru tagant vee alt, nii et vesi üldse ei virvendanud. Sihukene ilmus sihukene tume kuju. Eestis võiks olla näiteks haug, kes liigub hästi kiiresti, niimoodi aga palju kiiremini kui kobras. Ma olin millegipärast mõttes võrrelnud kopraga palju kiiremini nagu mingi tume vari. Hiigla kiiresti läks vee all meie ninast läbi paarkümmend sekundit ja siis oli ta läinud ja siis läks juba nii pimedaks, et me ei näinudki midagi ja, ja see oli kõik, sellest meile muidugi ei piisanud. Ja siis me lugesime paljudest nendest igasuguteadetest ühte farmer Twitterit, kes elab Milla-Milla lähedal ja kes teatas, nii et makske mulle eesti rahas 100 krooni. Ja ma võin teid vaatama looduses nokklooma ja kui te ei näe nukk looma, siis te saate selle raha tagasi. Läksime sinna, see oli sihuke noorepoolne, meelsasti reibas. Aga ilm oli kohutav, see oli niimoodi, et meie mõistes öeldakse koerailm 100. Tormas ja ei olnud nokklooma ilm nokklooma, ilm peab olema hoopiski vaikne, vesi on peegelsile. Et siis on nagu näha, kus ta liigub, aga meil ei olnud valikut. Me olime sellel päeval seal läksime sinna ja siis ta seisab seal natuke aega ja järsku näitab, et näed, mullid tulevad, ei näe mingit mulle, täpselt sealt, kus ta näitas, tuli niisugune pisikene koprapoja moodi, loom oli viis sekundit vee peal ja siis kadus vee alla ja oli kadunud. Ta oli nokkloom, meie enam raha tagasi ei saanudki, siis. Nokkloom ei olnud sele härrasmehed, resseeritud koer. Seda kindlasti, kui, kui võiks võrrelda, siis kopra, aga, aga mitte koeraga, aga aga muidugi mehe küsime. Vaata, kui ta viis sekundit oli see kes iganes ja mul oli teleobjektiiv ja Ennu kaaslasel oli binokkel, nii et me vaatasime teda, ta oli kindlasti nokkloom, aga tema ütles niimoodi, et et noh, et te olete näinud, et mina lähen nüüd edasi toimetama sinna talusse, et, et noh, et kui te tahate seda veel näha, tuleb ju uuesti välja, et olge siin ja siis me olime ja, ja siis õppisime selles vihmas ja tuules. Külm oli ja, ja ühesõnaga väga lihtne. Ootad 15 minutit, mitte midagi ei juhtu, siis täiesti ootamatus kohas ilmub nokkloom, pistab noka välja, ujub sabaga näha kõik, viis on nüüd siis ka vee alla, siis ootad jälle veerand tundi ja nii see jaht käis. Aga, aga noh mitmed tunniga jahtidel sain oma nokkloomapildiga kätte vabas looduses ja päris selge jah, täitsa täitsa ei ole häbi näidata seda. Ja siis me olime juba päris rahul. Aga siis muidugi ikkagi kripeldama tohutult see, et et aga et kui näeks, kuidas ta vee all liigub, sest tema tegelik elu käib vee all ja, ja selleks on Austraalias see võimalus, et on umbes viis loomaaeda, kus nokkloom on akvaariumis. Ja nüüd me läksimegi seal juba Lõuna-Austraalias hoopis palju hiljem sellisesse loomaaeda saali. Jällegi Hels Philly linna lähedal ja, ja vot seal peeti neid niisuguses akvaariumis, et sa näed, kuidas ta vee alla ujub vee peal Bastist ta natukene niisugune naljakas, kohmakas, niukene, naljanumber ühesõnaga. Aga kui ta v Allikus, siis ta oli uskumatult paindlik, uskumatult energiline, vale, väga vale ja ta liiklusega osavalt, sest need käpad, mille vahel olid varvaste vahel ujulestad, nendega ta niimoodi väga kiiresti sõudis saba oli nagu tüüriks ja tohutu tohutu elav loom. Ja kui mõelda, et ta ikkagi peab saama süüa poole oma kehakaalust päeva jooksul, siis ta peab kogu aeg liikvel, olen. Ja et selles mõttes ürgimetaja mõtled, et niuke, primitiivne loom tuhkagi väga, väga, väga, väga niukene, terane ja vilgas. Ja seal siis sai muidugi selgitatud ühtegi tema elu kõige salapärasemat lõiku, mis tegelikult siiamaani ei ole lõpuni selge, aga aga ühesõnaga, et kuidas tema siis muneb ja kuidas ta oma lapsi kasvatab. See on salapärane sellepärast et vot need munad nägime ka, noh, see loomake ise on tõesti, ütleme, käevarre pikkune. Ja ta ema muneb tavaliselt kaks muna, need on umbes pöidlaotsa suurust nihukesed nahkjad ja enne munemist ta sööb, tema saba läheb eriti paksuks, täitub rasvaga ja siis ta kaevab koopa, mis ütleme, käigu tegelikult veepinna ligidal seal mitmeid meetreid pikk ja uurib enda selle sisse sinna tunnelisse, sellesama saba kasutata, umbes nagu ehitusmeisterkelt läheb sellega selle mudasime. Ta teeb mitu ust sinna kõige tagumisse soppi, kust on ära vooderdanud. Sinna ta siis jääb ja paneb oma saba kõhu peale ja need pisikesed on tal seal niimoodi hautomas. Need munad ja siis nendest munadest tuleb seal mingi 10 päeva pärast tulevad siis imeväikesed pojad ja näita seal siis nutab ja kustutab hulk aega ja õieti see oli veel tohutu kaua aega, täielik arusaamatus, et mida ta seal pesas täpselt teeb. Praegu mõnes mõttes on see ikkagi veel lõpuni selgitamata, kuidas ta nende lastega tegeleb, aga põhiliselt abi on natukene niukses istuvas asendis ja need lapsed on tal siin linna peal ja, ja puudutamata seda rinde ja siit lihtsalt nagu imbub välja piima, siis nad lakuvad seda mingi väga imelik ja kummaline ja lõpuni selgitama. Ta niisugune lõik selle looma elust. Aga, aga noh, vaieldamatult võib öelda, et nii nagu juba siis teda nähes otsustati, et seal maailma üks kõige veidram imelikum ja kummalisem loom, seda leiavad loomauurijad tänase päevani. Ja mis seal ikka, kuulame siia lõpuni selle maa muusikat, kus ta on pärit ploom. Selline oli siis tänane saade Austraalia ürgimetajatest, sipelgas iilist ja nokk loomast millest tuleb juttu järgmisel korral. Lähem austraalia madude, krokodillide ja teiste roomajate juurde. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
