Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Me jätkame oma eriskummalist teekonda Austraalia avarustes teekonda, mis on täis pikitud põnevust ja ohte Nooneid viimaseid küll õnneks vaid kujutlustele näol ja seda tõesti õnneks, sest tänase saate teemaks on lisaks konnadele ka krokodillid ja maod. Jah, ja kõiksugu kahepaiksed, nii et, et need on siis need Austraalia imelised roomajad ja kahepaiksed. Selle peale esimese hooga ei tulegi, et keegi võiks niisugust häält teha ja et ei saa aru esialgu, et kas on üldse mingisugune lind või on seal mingisugune konn ja see hääl tuleb puu ladvast veel. Nii. Ja tegemist on puukonnaga, puukonn ronib puu otsa, tal on käppade küljes neks Timi napade moodi niuksed vahendid ja on seal puuladvas ja laulab seal siukse õrna häälega. Ja need on siis nendes kuumades lähistroopilistes metsades, seal Austraalia põhjaosas, kus me kuulsime, need helisalvestused, mis siin need tulevad, on kõik pärit Melbourne'i Ülikooli heliarhiivist. Ja et see on, on üks 200-st konnaliigist, kes Austraalias elab ja neid on seal küll imelisi ja igasuguseid. Aga kui nüüd mõelda nende konnade roomajate peale, siis kui me selle Teintri jõe peal sõitsime seal niuke, lai jõgi Emajõest laiem, mõlemal pool kaardasid hästi kõrged, lopsakad ingli ja, ja nüüd sõitsime seal kalda ääres hästi, kuulsime seda häält. Ja siis järsku see meie teejuht, paadijuht ühtlasi näitas umbes pooleteistmeetri kõrgusele pea kohale ja seal oksa peal roomas üks madu. Madu oli umbes meetri pikk, kole ja kõhu alt ilusti niisugune roheline pealt tume ja ta oli hästi selline raatsiline läks seal niimoodi vaikselt ja see oli siis rohepuu nastik. No see on üks väga paljudest üldse kokku, Kuu on 130 maoliiki Austraaliasse ja see on siis lihtsalt esimene, keda meie nägime seal. No see on niisugune loom, et puunastik, ta elabki puude peal ja kummalisel kombel on ta võimeline hüppama ühelt oksalt teisele liueldes nagu lendorav umbes, ja see ongi tema liikumisviis, kui ta tahab puult teisele saad ja ta muidugi seal puu peal siis põhiliselt rüüstab linnupesi, siis vaatabki, õõnsustes elavad, ründab neid kõiki, kellest jõud üle käib, näita siis, sööb, aga inimesele ta ei ole ohtlik. Ta ei ole mürgine ja meetrine madu Austraalias ei ole üldse kõnevärki ei ole mingi ime suuruse poolest ja kui üks pool tundi edasi, siis sõitsime jälle suure puu võra all ja jälle teejuht näitas vaikselt üles. Vaatlesime kolme meetri kõrgusel seal okste vahel oli üks juba üks õige priske madu ta oli keras ja täitsa võimatu aru saada, kus on saba, kus on pea ja sihukene kollase-pruunikirju ja, ja see oli tõesti suur, võis olla üks paarimeetrine niisugune ja selle kohta siis teejuht ütles, et see on püüton. Ja meie õnneks me nägime siis Austraalia suurimat madu tookord kaks meetrit selle liigi puhul son ametüst, püüton ei ole veel mingisugune rekord, kõige pikemad on seitsmemeetrised ja neile ebameeldivad inimesed natuke ka. Ei inimesel ei ole ohtlik ta tegelikult on see tüüp, kes, kes ikkagi püüab ütleme, puuvõras igasuguseid loomi siis maa peal püüab ta ütleme, niisugusi natukene juba tõesti nagu suuremaid elukaid ja kõiki, keda ta jaksab, siis noh, nii-öelda käkistav püüthanitel on ju see komme, et nad ei ole mürgised, aga ta lihtsalt pigistab oma ohvri surnuks. Ja et näiteks valla pihta, need on siis need nii-öelda minikängurud või eriti väikest kasvu, aga muidu täitsa känguru moodi. Need on tema põhitoit, tähendab niuksed noh, rebase suurust, see on tema toit inimesele otse ohtlik, kõik ei ole, aga, aga ta on tõesti maailmas tähelepanu väärne. Siis maailma kõige suuremad maod üldse on võrkpüüton ja anakonda ja need on kuni kümnemeetrised ja, ja nüüd see ametüst püüton võib olla kuni seitsme meetrini, see on ikka ikka kole volakas küll. Aga mürgineda ei ole. Aga nüüd Austraalias on tegelikult mürkmadusid ka tohutult palju, nii et 25 liik, ehkki on inimesele surmavalt ohtlikud. Ja üldse, kui panna maailmamürkmadude nimestik kokku, kes on kõikidest kõige mürgisemad, siis 10-st maailma kõige mürgisem vast maoliigist kaheksa elavad Austraalias. Meie tõtt-öelda ei näinud neist ühtegi. Ja vot see ongi huvitav, et kui keegi läheb Austraaliasse ja saab selle teate, et siin on kubiseb nagu mürkmadudest hirmu peale. Aga kui hakata vaatama statistikat, et kui palju on siis näiteks surmajuhtumeid Austraalias mürkmadude tõttu siis see on tegelikult 20 aasta peale, on kokku 10 juht juhtumit, kui me mõtleme, et seal elab 18 miljonit inimest ja tohutu hulk turiste, soni, köömes ja mingisuguste, noh kas või näiteks mesilase rünnakute tõttu hukkub ka rohkem inimesi looduslikest põhjustest, rääkimata mingist liiklusõnnetustest. Nii et, et selles mõttes madu on küll mürgine, aga ta inimesele selles mõttes, et see ei ole kuigi ähvardav, et nad elavad omaette, Ta, nad, nad ei ela inimasustuse lähedal ja nad on suhteliselt varjatud eluviisiga. Et selles mõttes on tore teada, aga, aga noh, võib-olla hirmuse ei pea meie peale nagu ajama. Aga kui vastastikune selline respekt on kindlustatud, siis ei peaks ka midagi juhtuma. Jah, no siin on vist see, ma arvan, üldiselt hakkab mängima see, et, et see liikide hulk on seal nii pöörane, et igalühel on ise välimus ja, ja ma arvan, et ka enamik austraallasi, kuigi hästi ei orienteeru selles 130 liigi eristamise seltse. Aga enamik nendest väga mürgistest on üsna tagasihoidliku välimusega ka, nii et et tegelikult Nende teed ei ristu inimeste teede, kas see on see peamine põhjus? Aga kui nüüd mõelda nüüd nende nende konnade peale, kellest siin juttu oli, et ja üldse kahepaiksete peale nendes konnadest sugulastest näiteks kilpkonni elab 20 liiki Austraalias ja noh, kõige suuremad on merikilpkonnad, niuksed, ülemeetrised tüübid, aga seal magevetes elab ka neid väga palju ja me nägime neid seal seal ka mitut liiki ja paljud nendest kuuluvad nii-öelda madu peakilpkonnade hulka ka. Ja õieti madukaelkilpkonnad ja nende omapära on siis selles, et me oleme harjunud justkui kujutlema, et kui kilpkonn ähvardab mingi oht, siis ta tõmbab mu pea sinna sinna kilbi varju. Aga madukaelkilpkonnal on nii pikk kael, et ta ei suuda seda kuidagi ära peita ja ta pöörab selle lihtsalt viltu. Ja niimoodi peidab nagu umbes tiiva alla oma oma selle kilbi alla selle pea. Nagu öeldakse, et jaanalind peidab pea liiva alla ja, ja siis lakkab kõik hull olemast ümber. Jah, et, et lihtsalt tal muud ei jää üle, tal on nii pikk kael. Loodus, teda niimoodi nöökinud on, et ei saagi ennast nagu kord ja kohus varjata võib-olla ka selles, et ta elab vees, ta maa peale tal asja pole ja sellepärast seal vees niisugusi ohte ei ole nagu maa peal. Ja ta sööb erinevalt nendest merekilpkonnadest merekilpkonnad söövad taimset toitu, tema saab rohkem loomset toitu. Ja võib-olla üks niisugune inimese jaoks kentsakas omapära nendel veel see, et neil on kopsud, hingavad kopsudega, aga nad suudavad ka tohutu kaua püsida vee all. Ja sellepärast, et nad suudavad veest hankida hapnikku oma neelu kaudu. No umbes nii nagu kala lõpustega ja oma taguotsa kaudu. Osa hapnikku saadakse veest kätte taguotsa kaudu. Väga niisugune niisugune omapärane kohastumine, aga iseenesest jälle temale on see väga hea, sest siis ei pea ta nii tihti oma pead sinna vee peale tõstma. Ja veel kilpkonnadest kõrval nende kõrval on, on siis veel kärnkonnad. Kärnkonni ei ole rohkem Austraalias kui ainult üks liik ja seegi on tegelikult tulnukas. Ja enne, kui me temast räägime, kuulame ta laul. Nõnda kõlab siis austraalia ainsa kärnkonnaliigi, aga laul natuke meenutab mõne meie kärnkonnalaulu, aga ta natukene niuke madalam ja kumend. Kuidas ta nimi oli, aga, aga on tema nimi ja see aga tegelikult on tulnukas ta ei ole pärit siit loodusest ja tema kohta on täpselt teada, et taastatud 935 toodi Austraaliasse 102 Agat Kariibi mere saartelt, nii et aga tal on oma aga just hakata ja sõnadega mängima ja nii, ja see, aga lugu tegelikult oli selline, et Kariibi mere saartel kasvatati palju suhkruroog ja seal agad sõid suhkruistandikes ära need kahjurmardikad, kes seal olid. Ja nüüd Austraalia põhjaosas hakati ka tohutut suhkruroogu kasvatama ja mõeldi, et toome selle aga nüüd siia ja tema teeb sedasama bioloogilist tõrjet nagu, nagu seal Kariibi mere saartel. Läks teisiti see aga tegelikult vaatas natukene ringi, mis siin süüa on ja mis siin süüa ei ole ja leidis, et need pagana mardikad seal suhkrurooväljal on palju viletsam kui need, mis on seal suhkrurooväljade ümber, lootuses hakkas rändama levima paljunema. Meie nägime seda Haagati ükskord ühe löö retkel Me lootsime näha selle teadmise imelisi loomi. Aga, aga üks väheseid, keda me nägime, oli sisse, aga, sest tema oli ka siis retkel kärnkonnad käivad öösel jahil. Ta oli meie kärnkonnast, et noh, ikka kaks korda suurem niisugune pruuni värvi hästi suurte kolmuga Ortega ja siin kuskil külje peal olid niuksed, suured näärmed. Need on ta mürginäärmed ja no kärnkonn nagu ikka, aga võrdlemisi nihuke priske ja väga suurte mürginäärmetega. Ja seal kuskil Kesk-Ameerikas, kust ta pärit on seal tema mürki. Igaüks teab, et kui näiteks koer püüab hammustada seda kärnkonna, siis ta sured selle mürgi kätte ära, see on nii vinge mürk ja indiaanlased on seal kasutanud seda mürginoolte kastmiseks. Aga siin Austraalias oli nüüd niimoodi, et kui ta hakkas leidma priskelt toitu seal igal pool džunglites, siis samal ajal ei olnud ühtegi, kes teda oleks söönud või puudutanud. Ja niimoodi hakkas Ta paljunema meeletult. Praegu on ta vallutanud enam-vähem pool kogu viljakast Austraaliast. Ta on jõudnud juba välja Sydney vallutanud Sydney hiljaaegu. Ta sööb kõike, tased laseb loodusest, ta sööb näiteks koeratoitu, kui ta leiab seda taset, kõiki jäätmeid pistab kõik pintslisse, läheb tohutu priskeks ja paljuneb ja paljuneb. Totaalne kõigesööja, totaalne kõikesööja, totaalne vallutaja ja nüüd on juba arvatud, et ta ongi pintslisse pannud paljud väga haruldased olendid Austraalias ja peale kõige sealt isegi austraalia kohalike konni kes on ka maailma mastaabis tohutult haruldased juba kahetsetakse toodete ohutult ja on raisatud miljoneid, et, et välja mõelda, nagu austraallased ütlevad hõbekuuli, kes selle kurja jõu taltsutaks. Ja nüüd üks viimane leid või, või töö, mille kallal tohutult vaeva nähakse, on see, et, et töötatakse välja ühte viirust, mis siis mõjuks sellele Agale niimoodi, et see meeletu hulk mingil moel saaks kontrolli all. Bioloogiline relv, juba bioloogiline relv, nii nagu Aagaat ennast oli mõeldud kasutada bioloogilise relvana, aga ta pääses oma peremeeste käest valla eakas kontrollimatult käituma. Ja nüüd on väga paljud Austraalias mures, sellepärast et seesama nii-öelda hõbekuul selle aga vastu võib osutuda samasuguseks sünniks, kes pudelist välja lastakse, et see viirus, kes võib-olla tõesti hakkab paljunema selle Aga peal. Ta võib järsku hüpata Ta sujuvalt. Viirused on väga sellised paindlikud, muutlikud, hakata nakatama näiteks kohalikke, eriti haruldasi konnaliike ja hävitada need sootuks ja levida veel pagan teab kuhu ja teha, teab mis tööd. Nii et, et tegelikult see võib olla veel hullem nuhtlus, kui see aga üldse oligi ja see on lihtsalt mõneti niisugune, noh, me ei tea, mis sellest tuleb. Aga, aga see on lihtsalt näide selle kohta, kuidas inimene oma mõtlematuses lühinägelikkuse võib vallandada selliseid protsessi lootuses, et ta jääb ise neile lõpuks alla. Oleksite mürgine, ei oleks siis veel kuidagi, aga just see mürgisusteetast fataalses olevuse just, sest looduses keegi teda ei söö, kuigi on mõned üksikud linnuliigid on avastatud, on hakanud nii osavalt teda siis nagu nagu ikka saakloomana kasutama, et nad jätavad need mürginäärmed järgi. Aga võrreldes sellega, kui kiiresti see Haaga paljuneb ja levib, on see täiesti köömes. Et seda mureliku mõtet edasi võib siis veeretada veel natuke seal, aga laulu saatel. Jätame nüüd siinkohal selle aaga laulu saatel, siis hüvasti nende nende kahepaiksete ja konnade sugulastega ja läheme, mõtleme sisalike peale. Sisalikke on Austraalias kokku 400 lit. Neid on kõikjal ja kõige suurem nendest, seda me isegi nägime. Looduses on varaan. On võib kasvada kuni kahemeetriseks. Me nägime poolemeetrist, sisaliku oli puu peal niisugune hästi sihuke laiguline kirju. Aga tema ikkagi ei ole võrreldes ürgsisalikega, keda on Austraalias kaks liiki mitte keegi, ürgsisalikud on tohutult palju suuremad ja ürgsisalikud. Sooloogide keeles on siis see alamklass roomajaid, kes tegelikult on tavainimese mõistes krokodillid. Ja krokodille on Austraalias nii palju, et kui sa lähed ükskõik millises Austraalia põhjaosas kuskile asula lähistel kaunisse liivaranda mere ääres siis on seal tingimata niisugune pilt, kus krokodill ajab lõuad laiali. Siis on niisugune märk, et ujumine keelatud, punane kriips peale joonis. Ja sealjuures on alati siis kolmes keeles kiri, et hoiatus, siin elavad krokodillid, nende rünnak võib põhjustada vigastusi või surma. Nii on kõikides mererandades Austraalias. Ja vot kummaline ongi, et, et see, kelle eest hoiatatakse see harikrokodill kesta uriin on praktiliselt ainus krokodill maailmas, kes suudab elada ka soolases vees. Ta on igal pool. Ja ta tõesti on agressiivne loom. Meie nägime neid loomi küll ühes jões ujumas ja siis, kui sa jõe peal vaatad, see on umbes niisugune tunne, et seal on niisugune palk ja palgist ulatuvad välja niisugused imelikud harjased, pikad harjased, niuksed nagu kaks rivi nihukesi niukseid, kilpe justkui tulevad vee pealt ja selle järgi on see harikrokodill oma nime saanud. Need, keda meie nägime, olid umbes kolmemeetrised. Ta võib kasvada viie meetriseks praegu suurim harikrokodill, kes on teada, elab Darwini loomaaias ja on viiemeetrine, aga on mõõdetud ka kuuemeetriseid ja pikemaid harikrokodill. Need on maailma kõige suuremad krokodillid üldse. Ja teistpidi on nad siis tõesti ka sellised, kes napsaks ka nagu inimese endale saagiks, kui, kui see võimalustega. Aga tegelikult noh, nende igapäevane toit olnud teistsugune, nad ikkagi peavad veest, keda nad kätte saavad ja, ja mõnikord siis, kui tuleb mõni loom vee äärde jooma, siis joogi kohanud, passivad ja siis võtavad sealt koonust kinni ja katsuvad vee alla sikutada seal. Aga mis, kui palju ta siis need inimesele ohtlik on? Austraalias ikka neid lugusid saab lugeda ja kuulda ikka, kuidas ta on kimbutanud inimesi. Aga võtab ikka jalast kinni küll, kui sa seal ujud öisel ajal džungli jões ja ja hakkab sind vee alla sikutama ja ja kui sa ikkagi vapralt vastu võitled, siis satud lihtsalt haiglasse, aga, aga on ka surmajuhtumeid. Aga arvestades seda, et näid harikrokodill, on Austraalias kokku 100000 siis ütleme umbes niimoodi, et igal aastal on üks mingisugune rünnak fikseeritakse inimesele küll keskmiselt ja ütleme eile paari aasta on ka surmajuhtumeid. No aga see peab ka eriline inimene olema, muidugi Clev öösel džunglijõkke ujuma. Ma ise mõtlen ka, et järsku tal oli niisugune kavatsus niikuinii enese elul lõpp teha, aga teha seda siseväga eksootilised. Ja niimoodi, et pääseks äkki ajalukku, jaga, aga nüüd ütleme päeval ja mererannas, kas on ka tõenäoline, et nad seal tulevad, et kuidas siis inimeste. Plasega üldse tegelikult on tõenäosust mõttetult väike, see on, see on meeletult väike ja ütleme, seal on ka palju selliseid liivarandu asulate lähedal, kus on siis nii-öelda plaasid ja seal on siis kirjutatud, et, et siin ei ole krokodilli ohtu, mis tähendab seda, et lihtsalt keegisugune inimene lihtsalt jälgib seda vett, aga tõenäoliselt, et see harikrokodill satub sinna merre ujumiskoha lähedal, on tohutu väike tõenäosus, aga see silt pannakse üles lihtsalt sellepärast, et noh, veeretada vastutust enda pealt ära, et kui inimene läheb, ta läheb omal vastutusel, see on niisugune lihtne lihtne põhimõte, et maailmaga ja ikka läheb jah, aga, ja, ja tõenäoliselt et ei juhtu midagi, aga, aga lihtsalt pigem jääb, ütleme keskmisele austraalia külastajale meelde see, see kole silt seal mere ääres, aga selleks et seda harikrokodilli ikka näha, selleks pead ikka võtma loodusretk ette ja, ja päris pingutama. Ja siis sa muidugi näed teda kuskil teatud kindlates kohtades, aga mitte nii, et kõik kubiseb krokodillide eest, aga müüt muidugi võimas müüt ja vot meil on ju ka vist paljudele meelde jäänud see film, krokodillid tammtee. Üks üks niisugune Austraalia üks kõige populaarsemaid filme läbi aegade. See kõneleb ju õieti krokodillikütist. See on väga lustakas film, aga seal filmis ei öelda seda, et see kõigi aegade kuulsaim legendaarse Austraalia krokodilli kütt oli rahvuselt lätlane. Ja ma olen isegi käinud selles tund aega linnas, son Riiast minna sinna Kuramaa poole, seal on tema kodulinn, seal on tema mälestuseks isegi krokodilli kuju, linna keskel niuke väike provintsilinnake. Aga Austraalias krokodillikütid olid ikkagi hirmus kuulsad mehed ja legendaarsed tüübid ja krokodille jahiti armutult kuni 1970. aastani ja siis vaadata, hakkab väheks jääma ja ja siis lõpetati küttimise lubamine ja sellest ajast need siis enam ei kütita. Jah, krokodillinahk on luksuskaup, eks ole, ja ja see on, see on ülemaailmne teema ja ja kogu maailmas on seda teemat lahendatud üldiselt sel moel, et krokodille on hakatud aina rohkem kasvandustes kasvama vaatama, et las looduses elab, et ega teda nii röögatult ja piiramatult ohjeldamatult küll ei paljune, nagu, nagu mõnda kärnkonna siin. Nii et ta, ta on nii suur loom, et, et ta püsib enam-vähem loodusesse, ise tasakaalus. Aga siis on seal veel üks, teine krokodill, kes on minu meelest päris armas krokodill. Nimi on kitsas koonkrokodill ja noh, ütleme see harikrokodillid nägu näeb välja üsna karm, niisugune ikka niuke tapja nägu on tal peas, aga see kitsas koonkrokodill, temal on niisugune habras pikk-pikk, selline kool ja niuksed, ilusad niuksed, naeratavad hambad kahel pool su äärtest välja vaatamas. Ta näeb välja niisugune no tõesti nagu naeratav. Muinasjutu Kroku niisugune mõnus, aga tegelikult tegelikult ongi noh, kolmemeetriseks umbes kasvavad ja, ja ta sööb ainult kalu, inimesi ta ei ründa mitte kunagi. Ja ta selles mõttes noh, inimese jaoks on ta küll täiesti ohutu loom. Ja peale selle hävimise oht on, on tal palju suurem kui harikrokodill. Harikrokodilli levila ulatub tegelikult välja Austraalia piiridest, see ulatub välja isegi Indiani ja ütleme Kagu-Aasiani. Filipiinide, nii. Harikrokodill on siis laia levilaga, aga see kitsas koonkrokodill, see elab ainult ühel kitsal alal, Austraalia põhjaosas ja mujal maailmas teda ei ole. Ühesõnaga, tema elupaiku jääb aina vähemaks ja sellepärast on ta ohustatud liik õieti. Ja kui me kuulame nüüd siia lõppu veel tema häälitsust, siis, siis ma arvan, ka kuulaja jääb nõusse, et tegelikult on ikka üks, üks üsna armas. See see hääl, mida me kuulame, on tegelikult tema hädahüüd, seda teeb ta siis viimases hädas, kui mitte midagi muud üle ei jää, siis ta hõikab oma suguvendadele, et, et siin on suur oht. Ja seegi lindistus on pärit Melbourne'i ülikooli loodushelide arhiivist. Sellised jutud siis täna, millest räägime järgmises saates. Kõneleme Austraalia imelikust lindudest. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
