Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Austraalias ringi rännata, kes võib igal sammul millegi ebatavalise otsa komistada. Olgu see siis juurtega maas, vabalt ringi, lendamas, lippamas või hoopis roomamas. Seekord saame lähemalt tuttavaks sealsete kukkurloomadega. Ja läheme vaatama loomi, kellel on kukrut kõhu peal. No see hääl meenutas kõikvõimalikke kõikvõimalikke nähtus ja alustades ülitugevast Matsutamisest lõpetades mingite naeru Tutsatustega ja natuke meenutas rühkimist ja muidugi sellist looma meie looduses ei ole ja ja see on nüüd siis tegelikult see loom, kes üsna harva häält teeb, mina seal ausalt öeldes ei kuulnud kordagi. Känguru oleks häält teinud. Aga see oli, see oli see hall hiidkänguru ja suureks halliks kutsuvad teda kohalikud, see on maailma suurim känguruliik. Selle kõrval on veel ruuge hiidkänguru. Need mõlemad on tegelikult noh, ütleme täiskasvanud inimesele kuskile nabani või rinnuni ulatuvad. Ei olegi nii hiid, jah, selles mõttes ei ole. Aga nad on võrreldes teiste kängurutega on siis hiiud, sest tavaliselt allameetrised need igasugused muud kümned känguruliigid. Känguru on austraalia sümbolloom, ta on Austraalia vapi peal, isegi kui me nägime seda kukruga looma, kellel on kõhu peal Cucurja kukruses poeg. See oli teisel Austraalias oleku päeval varahommikul kell kuus läksin välja ja sealse karis õisel. Ja tõesti, esimene mulje oli niisugune, et see on mingisugune ulmefilmi elukas, mingisugune mutant. Sest see ema oli nelja käpa peal, tagumised käpad on tal ta nagu põlvili, niimoodi hästi madalal rohu kohal sööb seal tema kõhu kohalt, ulatub välja teine pea ja see sööb samuti rohtu. Kaks pead söövad rohtu ühe keha küljes. Veider tegelikult siis känguru liikumine on ikka kummaline, ta siis toetab oma saba peale nagu viienda jala peale, tõstab tagumised käpad õhku, nihutab neid ettepoole, siis tõstab esimesed õhku ja paneb jälle maha ja jälle kaks peatsevad usinasti rohtu edasi. Ka suuremate sammudega, kui millimeeter haaval ei maksa. Edasi liikudes tekib mõni mahlakas rohututt nii kahe silma vahele. Jah jaa, selles mõttes nad teevad oma muruniiduki tööd nagu meil lamba taga võib olla siis kahekordse jõuga, kui kaks peade kaks Uudon keha küljes ja siis natukene aeglasem poeg veel sõi seal ja siis ta tüdines ära tõmbas pea sinna kukkursisse sisse, kukkur hakkas igas suunas vabisema vappuma ja siis tekkis täielik vaikus ja peaaegu nagu noh, sa ei aimagi, et tal kuskil kukkur on. See oli nagu, nagu peitu kuskile kadus. Siin ma alles hakkasin taipama, et tegelikult, eks ma eelmisel päeval olin ka neid emasid näinud need kukruga emasid ja et kui tal on, ütleme, see poeg on suurem sisse kukkur on ikka natukene pungis ka. Aga tegelikult võib seal olla ka niimoodi, et poeg on nii väike, et see kukkur üldse ei pungita ettepoole ja sa pead lihtsalt olema veidi vilunud, et seda kukrut imetaja kõhu peal avastada. Ja muidugi tegelikult on on see kummaline, see kukkurloomade kukru lugu. Põhiline on neil see, et, et kui see poeg sünnib, siis see on mingisugune eriline ime, äärmiselt kummaline loodusnähtus ja mina seda oma silmaga ei näinud, aga Cheraltarell on seda väga värvikalt kirjeldanud. Ta filmis seda ja kirjeldab seda niimoodi, et see poeg, kui ta nüüd sünnib, Ta sünnib juba kuu aja pärast, ta on ainult kuu aega seal emaüsas ja kui ta sünnib, siis Darrell ütleb, et, et ta oli nagu väike roosakasvalge mull siis kaks sentimeetrit pikk, kaalub üks gramm ja ta näeb välja täpselt nagu loode varases staadiumis loode. Tagumised jalad on tal risti hiigelsuur, pea punnis silmad ta ei näe, ei kuule. Ja see pisikene olend nagu pähkel kapsis ronima mööda seda kukruseina ülespoole ja see on tema jaoks muidugi täiesti üleloomulik pingutus, nii et et Darrell võrdleb seda umbes sellega, et kui murtud jalgadega mägironija ronib Everesti tippu. Aga, aga ta teeb selle pingutuse ära ainult esijalgne ega ennast üles hinnates. Ja kui ta sinna kukrusse sisse saab, siis ta otsib selle ema nisa üles, imeb enda selle külge ja muutub absoluutselt liikumatuks nagu loode. Ja seal kukru sees on ta niimoodi kohe mõned kuud täitsa vagusi, areneb seal siis tasapisi edasi ja pärast seda on ta juba natuke suurem, seda pistab pea välja, aga ema saab seda kukru suut reguleerida ja ema ei lase teda rohkem välja, kui ainult laseb pea välja pista ja vaadata, kuidas see maailm välja näeb, nagu rohkem ei saa. Ja siis ta jälle elab selle emapiima peal ja kokku seal kukru sees 10 kuud. Nii et lõpuks on ta nii suur, et pea, esijalad ja saba on juba kukkust väljas. Aga siis panga aeg juba lahkuda ja siis tuleb järgmine, et see ongi see kukkurloomade noh, niisugune eripära, et, et siis nendes lootes staadium on palju lühem. Aga selle eest on see kukru staadium jälle. Ja kokku elavad nad noh, nii-öelda ema armust ja ema kaitse all ikkagi sama kaua kui need nii-öelda pärisimetajad. Ja selles mõttes on nagu see loomateadlaste liigitus minu meelest natuke ebaõiglane, kui nad ütlevad, et, et, et noh, et need kukkurloomad, alamimetajad ja teised on pärisimetajad selle täitsa tõsiselt vaielda, et et kummal pojal siis nagu parem elu on. Sest kokkuvõttes on ta vähemalt sama kaua isegi kauem ema kaitsva varjus ja kukkurloomad on ju selles mõttes väga imelikult maailmas jagunenud, et Austraalias on peaaegu kõik imetajad kukruga ja mujal maailmas neid peaaegu polegi, noh, Lõuna-Ameerikas natukene on nii, et, et selles mõttes on nagu, nagu Austraalia imetajate kõige tavalisem nähtus, et neil on kõhu peal kukkuv. Aga suurusi on neid tohutult erinevaid ja isegi neid känguru moodi elukaid kümneid liike. Ja inglased ise nimetavad neid alla meetriseid kängurusid vallabideks. No nad on täpselt nagu kängurud, aga palju pisemad ja kõige väiksemad on kuskil 30 sentimeetri tüübid. Täpselt keksivad pump, pump, pump, pikk saba taga samamoodi nagu nagu need suured ja nagunii mõelda, et milline känguruliik elab meile kõige lähemal looduses. Siis siis see on Benneti känguru Niuke poolemeetrine tüüp. Ja sellega juhtus niisugune lugu, et ta elab looduses, Austraaliasse, lõunaosas, kõige karmimates tingimustes ja Tasmaania saarel. Mõnikord tuleb seal isegi lumi maha, ta elab selle üle. Ja nüüd seda vastupidavat sitked liiki toodi paljudesse loomaaedadesse ja toodiga Inglismaale ja Inglismaale, mõned nendest Benneti kängurud panid loomaaiast putku ja hakkasid väga kenasti sealses looduses toime tulema. Nii et seal on Inglismaal on üks selline kooslus looduses ja siis Suurbritannia põhjaosas, Šotimaal on üks teine seltskond, kes saab täitsa hakkama ja pole neil inimesest soojaga külma. Täitsa niisugused loodusega kohastunud. Aga muidu enamik Nendest kukkurloomad, sest need on Austraalias 120 liiki ja enamik nendest on tegelikult imetillukesed, nad on niuksed, rotisuurused, kassisuurused ja nendel vahet teha on üsna tüütu, ausalt öeldes, et näiteks mõni jääb lihtsalt meelde, üks kord, kui me läksime õhtul oma telgi juurde ja mehe telki uksest kargas välja üks niisugune, eriti üpriski roti suurune elukas. Küür seljas, saba taga ja pikk nina ees ja vuti hirmsa kiirusega põõsaste poole, noh see muidugi meelde, see selle nimi on näiteks pandikut. Ja mis te seal telgis siis korda oli saatnud, tal oli hämariku aeg, tal oli jahiaeg, ta otsis toidupoolist ja ilmselt, kui meil oleks seal telgis midagi olnud krõbistada, siis ta oleks selle ära krõbistanud, aga, aga ta ei leidnud sealt midagi. Aga, aga ära vaatas ikka. Ja niimoodi nad seal hämaras saalivad edasi-tagasi igal pool. Ja noh, nad on nagu, ütleme nii nagu meil on, on erinevad imetajad, mõned elavad puu otsas, mõned jooksevad mööda maad, mõned ronivad maa alla, mõned vett. Tegelikult Austraalia looduses on need needsamad nishi täidetud kõik siis nende kukruga imetajatega. Aga, aga neid suuri ja, ja noh, inimestele kangesti meeldejäävaid neid väga palju ei ole. Ja ilmselt nende seast võib-olla kõige suurem lemmik on vist see loom, kelle häält me nüüd kuulan. No see hääl kõlas jälle vahepeal, nii nagu keegi oleks eriti hea anekdoodi jutustanud ja siis Pugistati südamest naerda. Nojaa, kahtlemata toimus suhtlemine, et tegelikult oli siin emme ja poeg ja need olid koaalad. Koaala on see ilmselt kõige-kõige armsam nendest kukkurloomadest kogu maailma jaoks austraallaste jaoks. Ja noh, tegelikult nad on seal kusagil looduses olemas, noh, minu kujutlus oli see, et Ma tahan tingimata teda looduses näha, kuidas ta seal on ja, ja noh, see ei ole kerge, seda igal pool ei ole, ta on idarannikul ja, ja, ja lõunaosas mõnel pool. Ja, ja siis, kui ma teda nägin seal metsas, siis oli ausalt öeldes pettumus, sest hiigelsuure eukalüpti ladvas on niisugused hallid korvpallid okste vahel täiesti liikumatud. Ja see ongi kõik ja nii ta tegelikult looduses on, kui sa teda päevasel ajal looduses näed. Ja selleks, et näha koaalad tegutsemas, pead ikka teda jälgima kuskil pikemalt Raekoja kuskil loomaaias on hästi lähedal sinule ja et sul endal on aega ja seda me ka tegime ja ja siis ta on tõesti äärmiselt armas. Nagu elus mängukarud on niukene hallist pluusist, mängukaru püstised, kõrvad, silmad, kongus, must ninakene, Nonii armas. Kuigi hääl oli vist natuke mängukaru kohta natukene üllatav. Aga, aga välimus on täielik elus mängukaru. Ja muidugi hästi aeglased liigutused ja siis noh, kui oli teda rohkem aega vaadates, sai ikka sellega trehvatut, kui ta sööb, ta sööb ööpäeva jooksul noh, kõige rohkem neli tundi ja 20 tundi ta magab. Ja selle nelja tunni jooksul natukene ka liigub. Kas ühelt poolt teisele poole, see on eriti bit matc, aga noh, ütleme tavaliselt ühelt oksalt teisele niimoodi. Ja see söömine käib tal ka niimoodi, et ta võtab ühe käpaga hästi aeglaselt selle, selle eukalüpti võrse oma suu juurde ja siis hakkab neid tasapisi ühekaupa neid lehti ratsutama kiirustades ei kiirelt Tal ei ole ja kui sa vaatad talle silma, sest tal on niuksed, unised, niuksed ta nagu teises maailmas omadega kuskil unistab millestki vaatanud niukse pilguga ringi, et pole viga, varsti saab jälle magama. Ei ole, ei ole eriti siukene, terav ja niisugune niukene kiire pilk ja, ja tegelikult see, miks ta nii palju magab, sellel ajal on täitsa omad väga asjalikud põhjused, nimelt. Ta sööb eukalüptilehti. Eukalüptilehed on enamikule loomadele söödamatud. Esiteks sellepärast, et nad peaaegu üldse ei sisalda mitte mingeid toitaineid. Ja teiseks, et nad on paljudele loomadele surmavalt mürgised, sisaldavad sinihapet ja koaala ainult nendest eladki. Tema nimi muide, tuleb sealt kohalike aborigeenide keelest koaala tähendab ei joo siis kogu söögi-joogi saab ta mürgistest söödamatutest, eukalüptilehtedest võrk on siis tema organismile väga kasulik, ta oskab seda lihtsalt enda jaoks neutraliseerida ja ütleme põhimõtteliselt nii, et kui ta ühe eukalüptilehe alla neelab siis selleks, et see tema seedekulgla lõpuni läbiks ja sealt kõik vajaliku kätte saaks. Selleks kulub üks nädal. Ja ta soolestik on väga erilise ehitusega, tema on kõige suurema Umb soolega imetaja maailmas. Tema umbsoole pikkus on kaks ja pool meetrit. See on umbes see osa, mis meie inimese seedeelundites on, on pimesool, meie pimesool on sõrme pikk, temal on kaks ja pool meetrit. Aga vot see selles toimub, see ime, et see eukalüptileht mingil moel muudetakse, mitte mürgiseks ja söödavaks, tal on seal abiks igasugused bakterid ja tegelased, kes talvel seal elavad, seal soolestikus. Aga sellega ta tuleb toime. Aga ometi see seedimine võtab nii palju aega ja see toit on nii vähe kaloririkas, et tal ei jätku energiat kohalal ja ta peab kogu aeg siis magama. Ütleme, et kas ta siis endale seda kaloririkkamat ja toitaineterikkamat toitu ei leia või ta on juba nii kord loodud. Et nad teistpidi, nagu me mäletame, üle 90 protsendi Austraalia metsadest koosnevad eukalüpti-ist ja seda toitu on piiramatus koguses, sellest ei tule iialgi puudu. Et kui sa juba selle peal nagu oled, siis sul toidupuudust ei ole. Ja niimoodi niimoodi ta seal elab ja hästi vaiksete liigutustega tegutseb. Ühtegi vaenlast tal ka ei ole tal jah, tähendab looduses praktiliselt ei ole, sest on puu otsast Austraalia looduses ei ole ühtegi niisugust kiskjat, kes roniks puu otsa suudaks temast jagu saada, nii et ei ole. Aga, aga muidugi inimestega nüüd natuke teisiti, sel ajal kui aborigeenid jahtisid, koaalasid, noh, oli neid aborigeeni nii vähe, koaalasid palju, et seal ei olnud probleeme. Aga alguses, kui valge inimene tuli, siis ta ka nagu eriti ei märganudki seda koaalad seal üleval seda magavat halli palli. Aga ühtäkki kuskil üks sadakond aastat tagasi läksid Euroopas koaalanahad moodi, neid hakati riietuses kasutama ja siis järsku algas klaperjaht gaaladele ja siis oli näiteks nisukesed, tead, kus aastas tapeti tee üle miljoni koaala igal aastal ja see läks hea hinna eest, kõik see nahk siis Euroopa turul. Ja, ja selle tulemus oli muidugi hävitav, vaalade arv hakkas kiiresti kahanema ja kui mõelda nüüd ise, et kuidas temale see jahti pidamine ikka on, eks ole, ta lihtsalt magab seal üleval, Xe jahimees sihib selle halli palli pihta ja laseb mööda skaala ide välja seni lasta, kuni kuni sealt alla kukub. Et, et selles mõttes on väga kaitsetu äärmiselt kaitsetu, noh, niisuguse vaenlase suhtelisest looduses sadade tuhandete aastate jooksul ei olnud niisugust vaenlast. Ja siis kuskil ütleme üks kolmveerand sajandit tagasi avastati siis järsku oi et koaalad hakkavad välja surema ja siis hakati neid tõsiselt kaitsma, nende jaht keelati. Ja noh, praegu on nende arv siiski kasvanud nii palju, et väljasuremise hirmu ei ole ja põhiline, mille kätte nad praegu ikkagi hukkuvad, on, on näiteks, et kui ta läheb ühe puu pealt teisele ja vahepeal tuleb maha, siis ikkagi praegu on väga palju Austraalias ka koeri ja need võivad murda või siis ta jalutab üle maantee ja auto ajate surnuks, et, et see on üsna sagedane surm, koaala teaks aga koaalalaps, noh kui me rääkisime, et et see känguru laps oli selline pähkli suurune, siis koaalalaps, kui ta sünnib, siis ta on mesilase suurune. Imeväike aga, aga samamoodi elab seal kukkuses suuremaks ja siis, kui ta juba suuremaks saab, siis ta elab seal ema kukil, põhiliselt siis nad on hästi armsad, seal kahekesi ja see-le looma kõrval on üks kukkurloom, kes on juba mitte nii väga armas, kuulame tema häält. Mõne kurjema võitu koera urin kahvatub selle kõrval. Kuulda oli, siia võib ikka aimata Gülnexi suuri teravaid kihvu ja ja see on väga õige, sest see on praegu elavatest kukkurloomadest kõige suurem lihase ja loom. Ja tema nimi on ka niisugune Tasmaania kukkurkurat. Ja no tema välimus. Me nägime teda küll ainult loomaaias, sest Tasmaanias ta ainult elab looduses, aga Austraalias on ta välja surnud mandri peal ta niuke musta värvi, ütleme no ütleme, spanjali suurune. Tal on hästi pisike saba, üsna kõrged jalad ja hästi suur pea üleni musta värvi ja, ja siis selle koonu juures on ka võimsad kihvad, hästi suured kihvad. Ja siis niuksed, punased, läbipaistvad kõrvad, niukene ust massist, jah, või teistpidi. Kokkuvõttes ta on niisugune peletis, siukene nagu mingisugune niisugune tõesti nagu, nagu kurat ikka kujutleda. Ja, ja ta liikus kogu aeg tohutu närviliselt oli kogu aeg edasi-tagasi liikumas, mitte hetkegi ta ei saanud, rahu, kogu aeg otsis ja loodusest on samamoodi, et ta on, ta on kogu aeg liikvel, ta otsib kogu aeg, mida hamba alla saada. Ja see välimus muidugi tekitas kohe algusest peale nendel uusasukatel niisuguse tunded. Küll ta ikka siin kuidagi kurja peal väljas on. Aga kuidas ta kurja peale sellest saadi küll aru, et kodukanu murrab, aga kuna ta ikka nii kole välja nägi ja tal hirmus suured kihvad siis arvati, et no küllap need ikka lambad ka ikka tema ohvriks satuvad ja mine tea, äkki tuleb meile endiliga kallale, igaks juhuks lööme neeme maha igal pool, kus me neid näeme vahepeal selle Tasmaania kukkurkuradi elu oli, oli päris ningi otsas selles mõttes, et, et ta oli ainult mägede aladel asustamata paikades, vähestest kohtades. Aga siis ikkagi hakati teda kaitsma ja praegu teda väljasuremise oht Tasmaanias ei ähvarda. Ta on isegi suurte linnade lähedal, liigub ringi ja, ja võib teda igal pool näha. Ja see, et ta nii suur verejanuline loom on, see tegelikult ei ole tõsi. Tal on need suured kihvad hoopis teisel eesmärgil. Nüüd on ta põhiliselt raipesööja loom ja see hääl, mida me kuulsime siin alguses, see tegelikult Ta oli, oli kui see kukkurkuradite kamp oli einestamas just surnud känguru skeleti kallal, nii et, et ta nende suurte hammastega purustab jämedaid, luid, isegi koljusid ja niimoodi saab siis sealt oma toidu kätte. Ja sellepärast on tal nii koledad ja suured hambad. Ja muidu on ta tegelikult huvitavalt kergesti kodustatav. Nii et seda kukkur kuradit on suhteliselt kerge taltsutada ja, ja siis pidi ta olema väga niisugune armas ja iial keele oma peremehele hambaid kätte ja, ja niisugune hoiab inimese ligi ja, ja niisugune selles mõttes kuidagi tegelikult tema on valmis inimesega küll sõber alaga, kui inimene tema kohal. Ta on siis kohustatud, on päris teada juhtum ja jaja Tasmaanias, iga mujal, isegi isegi Austraaliast väljaspool on teda peetud koduloomana, nii et, et see on täitsa võimalik. Aga kuulame nüüd veel ühte kukkurlooma häält. No see oli nüüd ka niisugune mürin ja uurin ja võiks ju arvata, et jälle üks lihasööja elukas vahepeal lausa lärin. Jah, tegelikult on see täitsa puhtalt taimetoiduline loom sööb rohtu ja põõsaste võrseid ja tema nimi on Vumbat. Pumbad teid on kolme liiki, kõige suurem on see suur suur Vumbat, suur Vambat, võib kaaluda 40 kilo nett, igavene priske tüüp. Ja kui me teda esimest korda nägime, kui ta kõnnib, siis vaatad, et pisikene karu kõnnib, et on üks tantsaka kerega hästi pisike, saba on taga. Hästi, niuksed madalalt jämedad jalad haarudes läheb niimoodi aeglaselt. Aga kui sa vaatad tema pead onu, siis see on jälle niimoodi, et see meenutab koaala nägu, sihukene ka niuke, armas must kongus, nina, niuksed nunnud väiksed silmad, niisugune armas, armas nägu ja et justkui karu kehal oleks justkui koaala pea otsa pandud, umbes niuke mulje jääb. Pugalast palju, palju suurem. Ja vot selline see suur pumbata on, et tegelikult ongi koaala sugulane üsna lähedane sugulane. Ainult et tema eluviis on teistsugune, ta ei ela mitte puu otsas, vaid elab maal. Põhiliselt ta kaevab urge. Turud on teinekord 30 meetrit pikad ja läbimõõt on pool meetrit, uru läbimõõt, nii et et noh, inimene võib peaaegu seal käigus juba liikuda ja seal maa sees on tal urgudesse süsteem üsna keeruline, seal ta magab ja on peidus nii vihma kui, kui näiteks tulekahjude eest, mis on ju väga tavalised seal Austraalias ja ta jääb ellu, vaenlane ka teda ei saa sealt kergesti üles leida sellest labürindist. Nii et ta veedab tegelikult enamiku oma elust ikka seal maal maa peale ta tuleb öösel ja siis ta hakkab endale Niukest taimetoitu otsima. Ja no tegelikult inimesed, Vambatit kohalikud eriti ei salli. Kõige tavalisem asi, mida sa, et seal Austraalias Vumbatit näed, tee ääres surnud taandan siis surnuks sõidetud, tavaliselt neli käppa taeva poole niukene priske mängukaru on justkui kukkunud seljal ja ja, ja surnud ja, ja tegelikult Vumbateid kohalike suust lausa kuulsin niisugust juttu, võtke oma lambad, näen siis matan maha löön ta on siis ütleme urgu kaevajatest imetajatest kogu maailmas üks suurimaid urukaevajaid ja vot see nüüd inimesele, kes Austraalias elab, ei meeldi, sest no kui me kujutleme, et meie aias elaks mutt, kes kaevab poolemeetrise läbimõõduga tunneleid sinna aia sisse sinna siis või, või näiteks kaevumaja alt tunneli läbi ja maja viltu üleni. Sest urg vajub sisse ja vundament vajub ära ja selliste seikade too need kohalikud nagu, nagu ei salli teda. Ja teisest küljest telemeil, kes me ei ela Austraalias. Tundub see ebaõiglane, et, et kuidas siis niimoodi, eks ole, et niivõrd haruldane loom maailmas ja niimoodi suhtutakse üldse son itaallaste puhul suhtumine kukkurloomadesse oli väga tüüpilised, noh, selline, et et noh, et tüütud elukad ei lase elada igal pool risti jalus. Sina tuled sinna neid kukkurloomi otsima, eks ole, ja oled üsna nördinud selle peale tegelikult. Ja noh, kasvõi see, et, et kängururauad, eks ole, autodel ees nad, meil on kaaned, kängururauad, sime autodel, need on ikka rohkem nagu ilu pärast. Noh, minu meelest. Aga seal nad on tegelikult ikka. Ma olen näinud seal niukseid kängururaudu, mis ulatuvad mõlemale poole autoserva ja veel autoklaasist ka ette siia kapoti peale. Ja nad tegelikult seal nad ikka sõidavad ikka täpselt sellise kiirusega nagu ise tahavad ja kui sinna mõni loom ette jääb, noh siis kängururaud lihtsalt. Ta tapab selle looma ära. Ja loomad on parajalt, nii väiksed põdrasuurusi kukkurloomi enam maailmas ei ole ja sellepärast nad on ikka ikka üsna üsna palju jäävad autode alla seal. Nii et, et selles mõttes kängururaud Austraalias nagu omandab nagu enda jaoks ka teise tähenduse ja ja tõtt-öelda näiteks kui meile sattus känguru tee peale, aitäh. Tegelikult sa vaatad, et, et ta on ikka natukene känguru on ikka umbes nagu meil jänes, kuidas tee peale ette, et ega sa ikka ei aima küll, mida ta mõtleb või kuhu ta läheb, noh, võtad hoo maha, eks ole, ootad, mida ta teeb ta hüpot täiesti nagu peata kana edasi-tagasi, seal tee peal siia-sinna täielikus paanikas ja siis lõpuks läheb tee pealt ära. Ei olegi õppinud tee peal käituma ei ole, ei ole. Tegelikult, eks see meie looduses on ju tegelikult sama lugu, ma ei tea, kui paljud seda märkavad, aga, aga kuskil sügiseti näiteks on ikka neid kähriku poeg ja rebasepoegi tee ääres. Aga neil ei ole kukrud, noh, meie oleme harjunud, et mis seal ikka, aga, aga need kukkurloomad ja, ja ikka kuidagi kahju ja tundub, et miks niimoodi, eks ole, aga mingis mõttes võib-olla võiks sellest aru saada, aga, aga vaieldamatult maailma mastaabis andnud omamoodi looduse imed. Ja, ja kõige armsam nendest sellega nõustuvad ka kõik austraallased on kahtlemata koaala, nii et kuulame siis lõpuks selle emme ja lapse omavahelist koaalakeelset juttu. Lõpuks. Selline oli siis tänane saade Austraalia kukkurloomadest, millest räägime järgmises saates. Läheme suurele vallrahule. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
