Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Kui Austraalia taimed ja loomad on ebatavalised ja ainulaadset siin maakeral, siis ega seal mina ju ongi. Meiesugustele päris harjumuspärane ei ole. Kirderannik on aga hoopis enneolematu seast, kuna seda äristab suur vallrahu. Maailma suurimaid loodusimesid. Pöörane müra ja sinna sekka mingi ilmselt väga iseloomulik hääl kellelegi. Müra, need olid kõik looduse hääled, müra oli lihtsalt murdlained sellel suurel vallrahul ja need hääled kuulusid maailma suurimale imetajale vaalal. Vala hääled, need on väga kummalised hääled ja inimkõrv tegelikult on võimeline neid kuulma ka vee peal, aga vee all levivad nad eriti hästi ja eriti kaugele. Aga loomulikult kuuleb seda väga harva. Aga no vaalad ise ju häälitsevad ka kummalisel kombel, sellepärast et ega nad siis meie, kui me häält teeme, siis me hingame välja tema vee all välja hingata ei tohi ja niimoodi on tal siin niisugune suur lõualott, et see on õhku täis. Sealt ta laseb siis ninaõõnes läbi kõri, seda õhku ja siis jälle tagasi ja niimoodi te teete häält, eriline häälemeister, eriline häälemeister, aga vaieldamatult on see vaalade keel ja selles keeles nad omavahel suhtlevad. Ja selline vaalade käimine suurel vallrahul toimub tegelikult kaks korda aastas. Üldiselt nad elavad ju külmades vetes, seal Antarktikas palju, palju lõuna pool. Aga siis kui tulevad pulmaajad, siis nad võtavad mitme 1000 kilomeetrise rände ette ja rändavad siis soojadesse vetesse, sinna põhja, sinna riffide juurde. Ja siis nad lähevad tagasi ja, ja siis järgmine kord nad tulevad uuesti soojadesse vetesse poegima ja oma beebisid, kasvata, et kaks korda aastas tulevad siis retked soojale maale nendel. Muidu miks ma seda räägin üldse, sest me ei kuulnud küll vaalade hääli, aga vaaladega Me suurele vallrahule minnes peaaegu et põrkasime kokku ja see oli suur elamus. Ma olin valinud selle paiga, kust minna. Vallrahul on muidugi väga hoolikalt, sest vallrahu on looduses 2000 kilomeetrit pikk. Ja ta koosneb siis üksikutest Rihvidest, et need rehvid, need on tekitatud Niukest loomakeste poolt, need on igast korallid. Aga risse võib maailmas olla väga erinevates paikades. Võivad olla ka ranna ääres täiesti niimoodi, et rifid oleksid ühe katkematu tervikuna kaugel ookeanis rannas teemad ja 2000 kilomeetrit selline veealune, nagu looklev tee läheb. Sellist asja mujal maakeral ei ole. Ja see on see suur vallrahu ja muidugi ma usun, et Ameerika astronaudid rääkisid tõtt, kui nad kuult vaatasid maakera poole, sest nad kandsid ette, et, et me näeme suurt vallrahu ja see on vapustav. Siis selliselt kõrguselt jätab ta eriti võimsa mulje. Aga kui sa oled muidugi maa peal, siis isegi lennukiga madalalt lennates sa ei saa mingit terviklikku pilti 2000 kilomeetrisest tervikust. Sigist 2300 vaatasin ma just entsüklopeedias, just nii, et, et sa pead olema kas kümnete kilomeetrite kõrgusel või veelgi parem kosmoses, et saada tervikmulje sellest nii-öelda elavast kogumist. Ja see on looduse ime, aga meie oma lihtsal viisil läksime siis niimoodi, et me läksime põhja poolt käentsi linnast laevaga. Selleks tuli sõita 40 kilomeetrit otsejoones ulgumerele lõuna pool. Ta läheb aina kaugemale sellest Austraalia mandrist, seal tuleb juba 200 kilomeetrit rannas sõita, et sinna välja jõuda. Aga siit põhja poolt tuli lühema ja, ja muidugi Austraalias on need korallrihv ju päris ka ranna ääres ja saari saarekese on kõik tipitud täis terve see rannik. Aga ma mõtlesin, et ma ei taha, et ma tahan seda suure terviku ühte tükki. Tegelikult ma teadsin, et ma näen ainult mikroskoopilised osa sellest, aga nägime, et sõitsime siis laevaga risti välja ja kuskil 30 kilomeetri kaugusel rannast. Siis hõikas laeva meeskond, et vaalad paremal pool kilomeetri kaugusel ja siis hakkasime neile lähemale minema. Need olid needsamad vaalad, kelle häält me kuulsime, need olid küürvaalad ja neid oli kolm tükki, kaks ema ja üks isa. Ja noh, see küürvaal võib kasvada kuni 18 meetri pikkuseks. Ta kuulub siis nende vagu, vaalade perekonda, kes on kõige suuremad loomad maakeral üldse ja nende seast kõige suurem on sinivaalse, on kuni 33 meetrit. Aga noh, kiirvaal on tohutu hiiglane ja me saime nendele loomadele 100 meetri kaugusele, arvestades nende minu arust oli see tohutult lähedal ja nad olid niivõrd mänguhoos, et no et nagu üldse ei pööranud laevale tähelepanu ja nad tegid igasuguseid trikke. Hullasid kargasid veest välja, vahepeal oli näiteks pool selle küürvaala kehast veest väljas, see on siis umbes kujutleme umbes kolme korruselise maja kõrgune, niukene keha veest väljas kõhu peal tohutu sügavad vaod, selja pool must ja siis tohutu plärtsatused. Siis kerkib saba kõikul, laev kõikus niikuinii, sest peale selle olid lained ka, aga nemad tekitasid ka veel laineid juurde ja ja siis vahepeal saba kerkib, vee peale tuleb sellega laksu üldse need küürvaalad on, on maakeral nagu selle poolest kuulsad, et, et nad on kõige suuremad akrobaadid, nad võivad isegi visata, saltosid õhus, binoklit ei olnud, vaev oli binokli veel parem vaadata, aga palja silmaga võis ka täitsa vabalt jälgida igat detaili vesi vahutas ja kees on, ma olin Islandi rannikul näinud ka küürvaalasid, aga nad ei olnud sellises mänguhoos. Ja see oli see, et oli südatalv ja küür vaaladel olid pulmatantsud ja sellepärast see möll käis ja nad eriti nagu ei hoolinud meist midagi. See oli nagu siis nii-öelda lisakingitus sellele suurele vallrahule kogu see meri, kus me siis sõitsime, selle nimi ongi rallimeri selle korallimeri siis välimist servavat alistabki, see suur vallrahu. Ja siis laeva meeskond juba seal tee peal jagas instruktsioone, mis, kui vette lähete, kõigepealt tagunesime nii-öelda peske vähekese kerge või raske vägi olid need akvalangist, ega need sügavale vee all sukeldusid ja ja siis kergerelvastusega tegelased nagu, nagu meiega, siis noh, see oli see snorgeldamis see, et kas sul on mask ja lestad ja ujumistoru oli soe. Südatalv vesi oli niimoodi, et, et meie jaoks oli nii, et külm ei hakanud, aga palav, kajab hakkanud, ma arvan, seal kuskil 22 kraadi. Niisugune paras niuke poolpilves, ilm, parajad lained, mitte väga suured. Ja siis, kui instruktsioone jagati, muidugi räägiti põhiliselt seda, et, et noh, et kui sa seal oled seal rifi peal, et kuidas käituda, toda räägiti ka, et, et milliseid märke, et alati laeva ninas on kes jälgib. Ja vot, et kui ta teeb niisuguse liigutuse, et siis on seal paremal pool hai, siis käbedasti laeva tagasi. Aga et kui näitab niisugust OK märki, et siis ujuge edasi ja, ja, ja vahepeal, et mis liigutasi meie peame tegema, kui me tahame midagi edasi anda. Sõnum, et ühesõnaga nihukest žestide keelt õpetati ja teiseks oli palju seda, et, et noh, et millised ohud rehvidel voivad valitseda ja see oli üks niuke hea väljend, mis mulle meelde jäi, et, et jah, et sa võid seal Richil mõnda olendisse torgata käe kuni küünarnukini sisse ja ei juhtu mitte midagi, aga teise pistad sõrme ja oled sõrmest ilma. See oli päris meeldejääv lause, aga noh, selle taga on tegelikult see, et rehvidel on tõesti, ütleme neid kalu, meduuse, tigusid kaheksajalgu, kes võivad olla inimesele isegi surmavalt mürgised ja ohtlikud. Et ära torgi näpuga, see oli nagu see põhisõnum. Tõeline ekstreemtegevus, snorgeldamise tegelikult olen mina mõelnud ja värisenud ja pole kunagi julgenud, kui on. Ei võimalust olnud, mis seal salata, kui ikka me olime, siis nagu rühmas number kuus ja järsku laev jäi seisma ja öeldi, et rühm number kuus üle parda. Siis ma vaatasin, et, et vot siis oli küll niisugune tunne, et mis jama see siis on, et mitte midagi ei ole näha peale ulgumere ümberringi paljas vesilained möllavad, eks ole, kaugemal mingi lainete murdja natuke heledam vesi. Ma ei olnud mõelnud selle peale, et et suurel vallrahul võib olla täiesti ulgumeri, mitte ühtegi jalatäit kuiva maad silmapiirini välja. Sest tegelikult suurem osa koosnebki madalikest seal ja me olime mõõnaajaks sinna jõudnud. Kargasime siis üle, pardakorraldus oli mitte enne ühte tundi tagasi tulla. Haider noosid antakse märkust. Et ühesõnaga nagu niuke vette visatud koerapoja tunne oli küll natukene siis hulbid seal vees, mitte midagi ei näe, täitsa tume, kõik ümberringi, aga siis me sulistasime muidugi sinna heledam osapoole ja siis järsku maskiga näed nagu vee alt kerkib tõesti nagu sein vertikaalne sein ja siis on sinu all juba kõik nähtav, järsku on nagu kristallselges põhjas. No uskumatu eluküllus. Arvan, et igaüks on vast näinud mingit filmilõiku või mingit fotot nendest nendest rehvidest. Kas te ise olete kunagi käinud Rihvidel kusagil maailmas? Mere ääres olen ma olnud küll, aga nagu ma natukese ajast mainisin, snorgeldada ma ei julgenud. Jaa, punases meres tegelikult on ka päris uhked korallid. Aga neid oli seal rannajoon Kitäisi, et käisid seal nende vahel ja ja vaatasid lihtsalt ilma igasuguste maskide ja torude. Just see teine võimaluse kõikide korallide lähedastel randadele ette lihtsalt kõnnid mööda randa ja näed absoluutselt tormiga kalda lõhutud korallitükke alati uskumatutes värvides kalad ja, ja aga, aga noh, seal siis niimoodi vee sees ujudes ja seda elavalt enda ees nähes oli umbes niuke tunne salt sattunud lihtsalt teisele planeedile. Need põhilised värvid olid, ütleme, sinine, roheline, kollane, kollane, lilla, punane, ühesõnaga selline värvide kombinatsioon, mida maismaal ei ole maakeral lihtsalt mitte kusagil. Ja teiseks need vormid kleidimustrile on aga jah, aga mitte looduse just just. Ja, ja lisaks sellele uskumatutele värvidele need uskumatud vormid. Näiteks esimene asi, mis ma nägin, oli umbes kolmemeetrise läbimõõduga nisukene Kivi muna tundus olevat hästi ümmargune. See oli rohelist värvi, seal kõrval oli sama suur hiigelsuur kahurikuul, see oli nagu kollast värvi näiteks. Siis nende vahel oli niisugune nagu umbes puravik puravik on, ütleme kaks meetrit kõrge kübara läbimõõt ka kaks meetrit ja peale selle kübaron valet pidi nagu, nagu selle jala otsas pruuni värvi. Need esimesed olid kivikorallid, need, need teised olid seen, korallid. Aga sealt edasi on seal siis igasuguseid väga palju niisugusi nagu raagus põõsaid, seen, korallid ja see hiigelsuur seene moodi, see selle nimi oli seen koralle. Aga siis on niisugused, mis materjalist nad kõik korallid koosnevad peaaegu eranditult kõik ühes sarnastest sugulasloomadest, muide ja, ja need, need on niuksed, kellel on siis väline osa, on, on nagu lubjastunud ja niisugune kõva ja, ja sellepärast nad siis üksteise selga niimoodi kasvades arenevadki hiigelsuurteks, õhukesteks kogumiks. See seen korall kõlas nii et võib ju hakata mõtlema, et äkki ongi mingi seeneline seal vee all. Jaa, aga seal on palju niisugusi, ilusate nime, et ega näiteks kivikorallid põõsas korallid siis näiteks on üks eriti ilus meriroos Nad, kõik on loomad tegelikult, aga nad näevad välja nagu taimed või nagu kivid. Ja see meriroos oli niisugune umbes meetri kõrgune, hirmus jäme tüvi ja selle otsas hiigelhulk, nagu eriti värvilisi kroonlehti tohututes kogustes niuke pahmakas, see hõljus seal tuule käes. Tegelikult on segaloom ja need kroonlehtede moodi hõljuvad osad, need on tegelikult tema kombitsad ja nendega ta tegelikult püüab siis toitu enda jaoks seal ja, ja seal nende rollide ümber keeb meeletu elu, nii et sellesama vesiroosi kroonlehtede vahel on täpselt sama kirevad ja värvilised vöödilised kalad. Ja nendel on omavahel väga kindel suhe, et kalad püüavad nende kombeid Nende vahelt pisikesi elukaid, nad söövad neid ja, ja kõik jäänused kukuvad sellele meriroosile niimoodi nii-öelda suhu. Ja, ja teistpidi, kui näiteks tulevad mingid röövkalad sinna lähedale, siis need pisikesed kalad, kes elavadki nagu selle meriroosiga koos on sõbrad. Need peituvad sinna kombitsate vahele, kuna mõlemad on ühte värvi vähemalt värvilised, siis röövkala ei suuda iialgi neid sealt vahelt leida, nii et see, see meriroos nagu kaitseb seda kala samal ajal see kala nagu toidab lapsuda meriroosi. Ja vot sedasorti niisuguseid keerulisi ja imelikke suhteid on see üks suur suur niisugune kera kõige keerulisemaid loomade taimedevahelisi suhteid on, on seal korallrifid ja sellepärast on seal seda elu nii meeletult palju, seal on näiteks neid karpe või need merikarpe on igasuguse kujuga, igasuguse suurusega, ajana, kõigevägevam, nendest, keda seal ka oli näha, oli siis rõõme kar, rõõne karp näeb välja niisugune üsna korrapäratu ja ausalt öeldes nagu natukene kole karp nisugune. Rinklik jaa jaa. Muhklik no mina nägin poolemeetrist, aga ta võib kasvada rohkem kui meetri suuruseks. Ja vot see on üks nendest ka nendest ohtudest, et kui sa keegisugune arvab, et ta on õige sinna poolmete vahele võib kogemata näiteks torkab oma käe või jala sisse läheb klõps kokku ja ja inimene lihtsalt upub ära, et ei saagi lahtiselt. Nii et, et niisugusi imelikke looduse imesid lausa kubiseb. Ja siis muidugi need kõiksugused meduusid ja ja need meritähed, erinevat värvi ja kalade värvus oli väga erinev, aga ikka seda kollast, rohelist, musta oli kõige rohkem ja kõige suuremad olid niuksed poolemeetrised, keda mina nägin. Kollase-musta triibulisi kalu leidma nägin kõige rohkem seal Egiptuses punases meres. Ja see ongi kummaline, et kõikidest maailma kalaliikidest 25 protsenti elavad ainult Rihvidel ja, ja nad on reeglina hästi värvilised. Et see on, see on nagu üks suur suur loodusepidu, mis seal näha, on tegelikult edevad, teised jah, aga samas on nad vägagi hästi kooskõlas nende korallide tohutu värvikirevuse. Kuna see kõik on hästi värviline, siis kalavärvikirevus, noh, see ei muutu talle eluohtlik. Otse vastupidi, ta nagu sulandub just sellesse värvikirevuse, see nagu, nagu kaitseb teda tegelikult see, see eriline värv silmapilk, kui ta oleks kuskil liivarannal, eks ole, oleks ta kerge saak kõigile hakkaks hirmus kaugelt juba silm. Aga noh, need korallid ise on siis tegelikult, ega see ei ole ainult siis suurel vallrahul, kui mõelda kogu maakera peale siis kogu maakeral igal pool ekvaatori lähistel on korall ja suuri korallriffide alasid on, on, maakeral kukub kolmes paigas. Kõige suurem ongi see, ütleme see Austraalia, Indoneesia Okeaania kant, et seal niisugune nurk siis on muidugi Kariibi mere ümbrus ja siis kolmandaks väiksematesse Punase mere kant seal Eestile nagu jääd tegelikult kõige lähemale. Ja, ja igal pool on sama reegel, tähendab teed temperatuur aasta ringis peab olema 20 kuni 30 kraadi, esid näiteks teiseks, vesi peab olema hästi puhas ja hästi hapnikurikas. Siis veel see kindlasti, et see sügavus ei tohi olla rohkem kui 50 meetrit, tähendab, sügavamale ei saa areneda korallid ja päris vee peale tulla nad ka ei saa, selles vahemikus. Aga seal nad, kui nad on parajas olustikus, siis nad saavad niimoodi kasvada nagu surnud korallide peale. Ehk siis nende loomade jäänuste peale kasvavad uued põlvkonnad, uued kihid ja niimoodi saab areng toimuda miljoneid aastaid järjepidevalt. Ja eks see suur vallrahu on sedamoodi tekkinud, nii et kaks sentimeetrit aastas kasvab korall. Aga noh, tänapäeval on küll niimoodi, et tegelikult palju rohkem, palju kiiremini toimub nende riffide hävinemine maakeral. Kui juurde kasvamine, põhjused on ikkagi kõik seesama inimeseloom põhiline laevat siis kalastamine ja tegelikult turism. Nii et need kõik ja teistpidi on kogu maakera kõikidest kooslustest loetakse siis vaieldamatult tipus esimeseks olevat ekvatoriaalsetes vihmamets ja nende järelelustiku külluselt on siis need korallrifid ja andnud see suur vallrahu oma terviklikkuse sama kohutavad tuhandetes kilomeetrites on siis kõige suurem elav tervik, eluküllane tervik kogu maamuna peal. Ja nende loomade hulgas on siis see kõige suurem loom, on see küürvaal ja kuulame veel siia lõppu tema laulu koos selle vallrahu mühinaga ja lauljaks on muide just. Ilmamaal ja tema üks laul võib väldata tund või isegi kauem. Sellised olid siis tänased jutud suurest vallrahust ja sellest kõigest röögatust mis sinna juurde käib. Millest räägime, järgmises saates jõuame siis Austraalia põlisrahvaste juurde. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni kahe nädala pärast ehk siis juba kaheksandal jaanuaril.
