Järgmisel hommikul puhus värske tuul ja päike naeratas pilvitu taevas. Sünged ennustused olid kui pühitud. Olime eesmärgil meie ees laius muinaslooline korallimeri ja vaevalt 20 miili eemal, seal pole horisonti kõrguseks suuremaid looduse imesid meie maakeral. Kehanud meeldis meile esimesest hetkest. Kui Queenslandi kirjeldatakse kui Austraalia pärli, siis on hea oranz tingimata selle looduse poolt rikkalikult õnnistatud. Queenslandi pärl. Vaikne ja rahulik linnake on ühest küljest ümbritsetud maaliliste suhkrurooväljadega mis ulatuvad läbipääsmatute ürgmetsadeni kõrgetel mägedel. Teisel pool laiuvad mangroovisood, kus turist soovi korral krokodill võib küttida. Nagu teada saime, võib autoga kahe tunni jooksul jõuda mägijärvede ja kaunite koskede poolest kuulsale kiltmaale kes soovib ujuda, kalastada ja kollektsioone koguda, sõidab päikeseturismi Aurikuga kaugel vallrahu sees asuvale ürgmetsaga kaetud Green i Landile. Meiegi kasutasime seda vabrikut oma esimeseks väljasõiduks. Me polnud poolteist aastat sukeldunud ja pidime esmalt harjuma päikese ning veega. Peale selle oli mul kaks uut allveekaamerat, millega tahtsin proovivõtteid teha. Rõõmsavilega asus laev teele ja valju hääldajaist kostis tantsumuusikat. Mõned inimesed vaatlesid meid uudishimulikult. Ka Kääranspost oli meie saabumisel ära toonud teate, milles öeldi, et me soovime võimalikult kiiresti kohata haisid. Poole tunni pärast ilmus nähtavale saar või see oli lausik kõrgete puudega ja ümbritsetud lumivalge korallrannaga. Maabumissild, kuhu otsad kinnitasime, oli erakordselt pikk ja kõrge. Nagu meile tüürimees seletas, ulatuvat siin tõusu ja mõõna vahe nelja, mõnikord isegi kuue meetrini. Kandsime kotid varustusega maale ning hakkasime otsima liivale tõmmatud paadiomaniku. Väikeses kioskis, kus võis kõrgete puude varjus süüa ja piltpostkaarte kirjutada. Juhatati meele härraberet Scotti, kelle leidsime nõndanimetatud akvaariumi kaetud betoonbasseini juures, kus igasugused kirjud kalad ja mõned kilpkonnad ringi ujusid. Tal oli austraallase omane lai sõbralik naeratus ning ta oli meelsasti valmis meile paati üürima. Ta võttis lestad ja maski ning tuli kohe kaasa. Nähtavasti oli temaga Geons powski lugenud, sest ta jutustas meile omal algatusel, et eile oli üks suur vasarhai päris maabumissilla juurde tulnud. Aerutasime veidi edasi ja jäime ankrusse kaheksa meetrilise sügavuse kohal. Härra Scott sukeldus ees tasasesse mõningate surnud korrallidega kaetud põhja ja näitas siuglevad joont liivas. Algul tuhnis ta ühes otsas, siis teises ja tõmbas siis päevavalgele toreda naaskel kodalase. Ujusin järgmise joone juurde ja leidsin veel ilusama. Nagu meile kohe kinnitati, on suure vallrahurajoon karbigorjajate paradiis. Nägime hiljem ühes väikeses äris kogu, millele iga muuseum maailmas võis. Härra Scottile oli maal tegemist ja ta ujus sinna tagasi. Meie aerutasime vanade tulpade juurde, kus oli varem nähtavasti väike paadisild olnud ja kinnitasime paadi ühe tulba külge. Lotte jäi märkmikuga paati, mina panin sukeldumise aparaadi selga ja läksime ja uue välklamp kaameraga vette. Kasutades ära toredate käsnadega kaetud vaiade reeglipärast. Rasedust võis välklampide sügavus toimet proovida. Mõned funktsioneerisid mõned, et iga ülesvõte järel ujusin üles, dikteerisin lotele andmed. Kõikjalt lähenesid kalade, vaatlesid mind. Kui ma seitsmendat või kaheksandat korda jälle üles tulin, kuulsime erutatud hüüdeid. Hey hey, doktor has kõlas üle v suure maabumissilla külge oli kinnitatud üks purjejaht ülal seisid kätega vehkivad kogud. Hay hüüdsid nad, siin ujub Hay, kus siin otse silla ees, kui suur 14 jalga vasarhai. Needsin endamisi Kääranspowski. Olime otsustanud olla ettevaatlikud ning moll polnud põrmugi kavas esimese poole tunni jooksul kohtuda selles vees ühega kuuest inimtapjast Hay liigist, kes neis vetes ilutsesid. Teisest küljest aga oli tegemist vasar haiga ning ma olin juba 12 aastat vaeva näinud, et seda looma pildistada. Olin teda senini kohanud viis või kuus korda, kuid ikka polnud Molgas kaamerat kaasas. Või oli film parajasti otsas? Sellal kui võtsin seljast sukeldumisaparaadi ja vabastasin paadivaia küljest, vaatas lotte mind pilguga, mis ei vajanud kommentaare. Õnneks olin päev varem ühest majapidamistarvete ärist ostnud mõned harjavarred ning nende aasa ja teraviku ka varustanud. Kui me silla juurde jõudsime, oli vasarhai parajasti kadunud. Ülal seisid neli meest ja üks naine, nende hulgas ka meie sõber Bret Scott. Kõik vaatasid pingeliselt ühes suunas. Äkki osutas naine pisut paremale ja kõik viiekesi hakkasid taas erutatult hüüdma, seal sealt ta tuleb. Ta teeb kaare. Sellega oli asi otsustatud. Kaamera ja väikese kepiga varustatult libisesin vette. Põhi oli tasane ja liivane, sügavus oli umbes kuus meetrit. Nähtavus polnud suurem asi, sest vees hõljus palju väikesi liivaosakesi, mis igas suunas päikesevalgust peegeldasid. Mulle meenus, et mu kaameral oli objekti vees juhuslikult kollane filter. Kuna see osa hajuvad valgusest kõrvaldab, tuli see mulle suuresti kasuks. Haid polnud, na ujusin veepinnal ja mind juhatati hüüetega sillalt otse veidi vasakule, veel veidi vasakule. Siis nägin teda. Inimesed polnud valesti hinnanud, nelja meetri pikkune oli ta kindlasti. Ta oli väga paks ja kogukas. Vasar Haile omane kõrge seljauim oli kui püstloodis puri. Loom ujus mu nägemispiiril kõrvalt mööda üsna põhja lähedal. Sukeldusin kiiresti, teravustasin objektiivi ja pildistasin. Siis söötsin üles ning ujusin kiiresti silla poole tagasi. Mulle jätkus sellest, mida haist nägin. Oma suuruse kohta ujus ta liiga närviliselt ja kiiresti. Mul oli kindel veendumus, et alles hiljuti oli midagi jõginud ja tundis ikka veel vere maiku suus. Olin vaid mõned meetrid ujunud, kui taas kostis erutatud karje tähelepanu, sealt ta tuleb, olge valvel. Viskasin ringi, tõepoolest, hai oli pöördunud ja tuli otse minu poole. Sealjuures Polmuta mind veel kindlasti näinud ega märganud mind praegugi veel. Ta ujus kiirelt tugevate löökidega põhja liiva ligidal otsekui otsiks sealt midagi. Oli üsna ebaõnnestunud, sest et küljelt pole näha vasara taolisi kühm peas oli mul neid võimalus teha ülesvõtte, mis mul alati meeles oli, mõlkunud. Heledal liivasel põhjal oli vasar suurepäraselt näha. Surusin hambad risti, seadsin kauguse kahele ja poolele meetrile. Sukeldusin ja ujusin Haile vastu. Kaamera pildiotsijas, nägin, kuidas loom üha suurenes. Ootasin, kuni ta raami peaaegu täitis ja vajutasin. Hai läks nii lähedalt minu alt läbi, et oleksin võinud käega mööda libisevad, seljauime katsuda. Alles siis, kui hai minust möödas oli, märkas ta mind kassiliku painduvusega, mida niisugusest suurest kogukas kehast ealeski poleks võinud uskuda, pöördus ta kohapeal ümber ja keeras oma vormitu pea ühe külje minu poole. Veel praegu näen oma silme ees lamedat voolujoonelist vasarat, millel, nagu varre otsas paiknes ümmargune läiketu silm. See silm vaatles mind üllatunult. Mõju oli jaamatav. Hai ehmus mind nähes, nagu mina teda Nääs. Tema keha läbis samasugune kupatus. Ta pöördus ümber ja laskis jalga nagu kohkunud jänes. Ta uimelöögid olid nii ägedad, et kuulsin neid vees kui Kumedait ümpse. Suure ning võimsana kadusta kaugusesse. Sillale võeti mind vastu nagu võidukad gladiaatorid. Tutvusime pealtvaatajatega jahi mitsu valdajaga, samuti keeransi suurima tapamajaomaniku Fredo Williamsiga ja tema naised Peegiga. See oli Freed, kes oli oma hüüdega mind provotseerinud ja palus nüüd seda talle mitte pahaks panna. Alles kui minu ja haikontuurid vees olid ühinenud, taipas ta, millisesse ohtu ta mind oli viinud. Fredia peek said meie headeks sõpradeks. Nad olid varahommikul õngitsenud ja sealjuures mõned kalad tükeldanud ja merre visanud. Nähtavasti oli vasarhai neidrase õginud ja hiljem põhjas uusi otsinud. Oleksin ma seda teadnud, poleks ma igatahes vette läinud. Sündmuse Lewis Austraalia ajakirjanduses üsna laialdaselt. See oli haruldane seetõttu, et tavaliselt võõrad meie kohtumisi haidega pealt ei näinud. Kui me nädal hiljem oma esimeselt sõidult vallrahule tagasi tulime, näidata meile ajalehte, kus üks austraalia kutseline tuuker tegi meile ettepaneku sukelduda, valas kalade tapmiskohal Mooretoni laes alles, kui me ka seal verises vees haide hulka lääme võivata meid tõesti vapriks pidada. Vastasin talle, et see meid ei huvita, ent ei aimanud, et me vaevalt kaheksa kuud hiljem, ehkki teises maailmajaos tõepoolest veriste vaalade vahel ringi ujume. Austraalia suur vallrahu on suurim elusolendite loodud ehitis maakeral. Ka ühtki inimkäte tööd ei saa sellega võrrelda. Et saada ettekujutus tema mõõtmist. Arvutasime 2000 kilomeetri pikkuse, kohati 150 kilomeetri laiuse ja välisserval üle 2000 meetri järsult sügavusse langeva valliruumala. 16000 kuupkilomeetrit. Kui see suuruse aluseks võtta, siis on suur vallrahu kaheksa miljonit korda suurem kui Cheopsi püramiid. 100000 korda suurem kui Hiina müür ja 2000 korda suurem kui New York. Nagu tänapäeval arvatakse, oli Austraalia ida küll kunagi tunduvalt kõrgemal ning vallrahu tekkis ma järkjärgulisele merre vajumisele. Esialgselt pidi see olema piki rannikut kulgev rahuserv, mis maapinna vajumisele samavõrra tõusis ja seega paratamatult rannast eemaldus. Üha laieneva kanalis kujunesid uued rahud, nii et tänapäeval on kogu avar ruum arvutuid risti-põiki kulgevaid koralliahelaid täis. Selle tohutu ala kaardistamist alustasid mõõtmislaevad flai prämml ja taat, kuid see töö on tänini lõpetamata. Esimene laiaulatuslik psühholoogiline teos oli savil kliendi nendega reede pärierriv of Ostreilija, mis mõõna ajal kuival olevaist rahuosadest tehtud peal fotode abil annab sellest ilmaimest esialgse kujutuse. See raamat oli meil kaasas, samuti see m yangi Ohtacareide pärierriv milles Briti 1928. 29. aasta vallrahu ekspeditsiooni juht väga näitlikke kokkuvõtteid teeb. Mõlemad raamatud andsid meile teejuhiseid, mis aitasid orienteeruda lühikese aja jooksul, mis oli meie kasutuses. Neist ammutasime ka hädavajalikud teadmised siin esinevast loomadest. Fredo Williams sadama ülem kapten Mans aitasid meile sobivat mootor pargast otsida, kuna oli juba detsembri keskpaik. Seega tsükloni perioodi algus, mis käib vihmaperioodi eel, lõpetasid kalurid parajasti oma sõidud rahule. On ju laev, mis satub tsükloni kätte, kadunud isegi kui ta väga hästi on Angurdunud, kisub keeristorm ta ikkagi. Ankruketti pidi vee alla. 1899. aastal tabas niisugune saatus tervet pärlipüügi kutterite laevastiku. Kõik 73 laeva hukkus ja üle 300 mehe sai surma. 1911. aastal sattus 1000 kaheksasajatonnine aurik Jongaala tsükloni kätte ja kadus jäljetult 140 inimesega pardal. Kaheks osaks purunenud vrakki nähti hiljem lennukilt 30 meetri sügavuses merepõhjas. Peaaegu igal aastal käivad üle Queenslandi mitmed tsüklonid ja paljusid kohti, sealhulgas ka kukk, Downi on juba mitu korda rüüstatud. Meie jaoks aga oli just sel ohtlikul ajal väga oluline eelis. Muul ajal puhub pidevalt ühtlane kagupassaat, paisates vallrahule võimsaid lainevooge ainult tsükloni perioodil. Äkiliste vihmavalingute vaheaegadel on ka ilusaid päikesepaistelise päevi täieliku tuulevaikusega. Just sellistele päevadele melootsimegi. Ainult siis õnnestuks meile sukelduda suure valli välisserval. Lõpuks leidsime kolm paati, mille omanikud olid valmis riskima. Valisime kuue meetri pikkuse mootor pargase, mis kuulus härra McCain toonaldile, kes juba 20 aastat oli vallrahualadel kalapüügiga tegelenud ja meile väga usaldusväärse mulje jättis. Toredal pilvitud hommikul lahkusime Kääransist ning sõitsime piki kallast põhja suunas. Meist möödusid järsud ebasõbralikud ürgmetsanõlvad. Õhtuhämaruses saabusime tillukesele lõu aelandile, mille keskel seisab kõrge majakas. Siin oli aasta aega briti vallrahu ekspeditsiooni peakorter. Lähenedes nägime läbi põõsaste, kumavad valgust ja kuulsime valjut raadiomuusikat. Üks perekond ja üks poissmees elasid siin rahulikus üksinduses. Lapsed kuulasid õppetunde raadiost, posti ja toiduaineid, toodi kord nädalas. Pimeduses tegime ringkäigusaarel, sihistusime väikese kõikuva lambi alla pardal ja sõime mingit julget salatisegu, mille peale austraallased meistrid on. Järgmisel hommikul oli meil lõua elan juba kaugel, selja taga oli lämmatavalt palav. Peegelsile meriõõnsus lõpmatult laia pehme lainega. Kella 12-ks jõudsime oma reisi esimesele eesmärgile kuulsale hindav rahule, kus kunagi kuuk karile jooksis. Juba möödunud sajandil olid paljud sukeldujad otsinud noid kuut üle parda heidetud suurtükineed. Suurtükid on austraallaste teatud laadi rahvuslikuks reliikviaks ja iga koolilaps tunneb nende lugu. Ent senini pole kellelgi õnnestunud neid leida. Kooki andmed pole küllalt täpsed ja rahu on tegelikult palju suurem, kui ta kaardile välja näeb. Lameda kaarena ulatab ta viie miili pikkuselt kaugele merre ning peale selle on pea rahu ees veel arvukalt kõrvalrahusid. Alagus hindav karile võis joosta on niisiis väga ulatuslik. Üsna rõõmutult vaatlesime Lottega ebamääraselt paistvaid karide ahelaid. Vesi oli nii sogane, et polnud mõtet teha sukeldumiskatsetki. McDonald seletas meile, et siin on peaaegu alati sogane, täna aga olevat eriti halb päev. Nii lükkasime oma plaanid edasi ning sõitsime otsekohe Ruby rahule. Ühele valli välisserva massiivile. Näe, näe, vaata. Hüüdis äkki Lotte erutatult. Meie lähedal triivis veepinnal rõngasse keerdunud suur madu. Ta oli helekollane tumeda mustriga. Tahtsin kohe peatuda, kuid McDonald kinnitas, et näeme sedasorti madusid iga päeva rohkesti uskusindada. Ja hiljem kahetsesin. Sõitsime edasi ega näinud kogu siinviibimise kestel enam ühtki. Veidi pärast seda saime hämmastava loodusnähtuse tunnistajaks. Valli suunas tõusis äkki vaevalt nähtava silmapiiri kohale. Suur valge Laine Mägi jooksis tuulekiirusel vasakult paremale üle taeva. See juhtus mitu korda ning Me nägime sama vaatemängu hiljem veel tihti. See on õhupeegeldus, kusjuures sealpool silmapiiri olev murdlainetus projetseerub taevale ja suureneb seal mitmekordselt. Kõik see näis meile tervitusena suurelt vallilt. Tema lähedus täitis meid alateadliku rõõmu ja ängistusega ühteaegu. Mida näeme seal. Seisime vööris ja vaatlesime, kuidas välisserva murdlainetus haaval nähtavale tuli. Kuna vesi oli vaikne, nägime Ruby rõhu all tuulekülg alles siis, kui olime juba päris lähedal. Veebina alt paistsid suured heledad laigud, kahe kuni kolmekümnemeetrise läbimõõduga ümarat korralli tornid, mis tumedast sügavusest püstloodis esile tõusid. Aeglustasime sõitu ja lähenesime. Siingi oli vesi üsna sogane. Paadi varjus silmasime miljoneid nööpnõela pea suurusime tuuse, mis lume sajuna läbi vee lendasid. Vee värvuse järgi otsustades tundus naabruses oleva pööbli rahu juures meri selgem olevat. Sõitsime sinna. Seal oli samasuguseid torne ning me kinnitasime otsad ühele neist. Sukeldumisvarustuses läksime Lottega vette.
