Heitsime ankrusse loodetipul ning ma sattusin hapnikuaparaadiga hingematvalt kaunile maastikule. Lookleva 12 meetri sügavuse lõhe kaudu jõudsin tõelisse meretemplisse. Selle läbimõõt oli umbes 20 meetrit ja püstloodis seinad olid kaetud õietaoliste korrallidega, mis meenutasid fantastilisi ornament. Lae moodustas valkjas hõbedane laine vaip. Põrandat kattis igas värvitoonis kirjendav lilleaed. Nii nagu meile see koht 1002. hulgas lennukilt eriti silma oli torganud, näisid ka kalad olevat kogunenud siia kaugelt ümbruskonnast. Fantastiliste Sparvedes ja mustris rippusid nad peaaegu liikumatult kristallselges ruumis. Ujusin tagasi, võtsin lotte kaasa. Ta varustas end vast saadud Rolai Marin välklamp kaameraga minaga võtsin teleobjektiiv all veel lõika, et kalaportreesid teha. Templi sissekäigu juures peatusime nagu kunstiteose ees. Selle rahu häirimine meie esimeste inimeste poolt tundus otsekui pühaduse teatamine. Siis ujusime sisse kalade keskele ja alustasime tööd. Kasutasin oma väikest odavõte kauguse mõõtmiseks. Et teleobjektiiviga teravaid pilte saada, pidin määrama kauguse viie sentimeetrise täpsusega. Seadsin kauguse oma kepi pikkuse järgi, hoidsin kepi kõrval ja pildistasin, kui nägin kala samas kauguses. Umbes pooleteise meetri pikkune, haruldaselt ilusa kujuline Hay sööstis kaks korda hingematva kiirusega põiki läbi saali. Kirju ilutulestiku paiskusid kalaparved laiali. Hai tegi hooletu liigutuse ning kadus ühte rahu välisnõlva poole viivasse lõhesse. Samal ajal nägin Lotte kaamera sähvatust. Tema esimeseks objektiks oli kivi, ahven, kes sähvatuses nii ehmuseta peaaegu niisama kiiresti kui hai sama lõhe kaudu minema liiduks. Siis tegi Lotte kaks ülesvõtet huul kaladest, kes imelikul kombel üldse ei reageerinud. Seevastu klõpsus kõrval olev rõõnes karp kuuldavalt kinni. Nagu väikesed triidakana liigid on ka rõõnes karbid, valgustundlikud ja tajuvad ujuja lähenemist kaugelt. Tihti märkasime neid alles siis, kui nad otse meie kõrval kinni klõpsusid. Korrallidesse kasvanult ei ole mõnda peaaegu üldsegi ära tunda. Ühele saali keskel kõrguval korrallil lamas inetu hall mügarik. Puudutasin teda oma ketiga. Meie jahmatuseks hüppas ta alla. See oli kõikidest kaladest mürgiseim kurikuulus tüügas kala. Tema seljauime, ogad eraldavad närve kahjustavat mürki, mis olevat surmav. Loom on oma ohtlikkusest niivõrd teadlik, et ta vaevalt paigast liigub, kui teda kogemata haaratakse või talle peale astutakse. Selles seisneb eriline hädaoht, sest isegi väga vilunud silm suudab tüügas kala vaevalt tema ümbrusest eraldada. Teine mügar, mis oli kleepunud kahe korallikimbu vahele, näis mulle lähemal vaatlusel tuttavana. Keskelt vaatlesid mind kaks pilu taolist väga tarka silma. Jälle tegi puudutus imet, nagu rakett hakkas mügar liikuma jättes enese taha tindipilve ning hõljus hüppeliselt minema. See oli poole meetri pikkune kaheksajalg. Ta liikus põiki läbi kalaparve ja kadus ühe rippuva korralli alla. Üks ebatavaline juhtum, milles teatas kaks aastat hiljem üks austraalia Albed küttide ja ajakiri vihjab sellele, et ka need loomad pole päris ohutud. Üks poiss tarvinist, kes oli madalas vees kaheksajala leidnud tõi selle maale, kusjuures loom ronistav mööda käsivart kuklasse. Sealt laskis ta end äkitselt kukkuda. Varsti pärast seda hakkas noormees valusid kaebama, varises kokku ja suri kaks tundi hiljem. Nagu selgus, oli kaheksajalg teda kergelt kuklasse hammustanud. Hammustuse kohutav mõju omistati asjaolule, et haav oli selgroo juures ja et poisi organism oli muidu nii kahjutu mürgi suhtes ülitundlik. Ujusime saali vastaspoolset seina pidi üles, ületasime kitsabarjääri ja jõudsime naaberlõhes, mille püstloodis seinad olid kuus kuni 18 meetrit kõrged. Põhi oli liivane ja lõhe tagumine ots laiem. Seal all lebas umbes kolme meetri pikkune hallhai, kelle ümber ujus väike hai nagu poeg ema kõrval. Laskusime umbes viis meetrit allapoole. Siis märkas meid väike hai ning tegi mingi liigutusega ka suure hai tähelepanelikuks. See pöördus ja tuli otsekohe kõigega kiiremat teed mööda nurga all meie poole. Nagu ta lühikesest ninast sabast ja ümmargusest rinna uimest kergesti ära tundsin, oli tegemist liiv haiga. Meie taga muutus lõhe kitsamaks. Tõmbusin Lotte ette ja hoidsin oma kepi Haile vastu. Ta tuli oma peaga niivõrd lähedale, et ma teda torkasin. Siis pöördus ta kiiresti, tegi kaare ja katsetas teisest küljest. Mina ei paistnud teda huvitavat, küll aga Lotte. Tõenäoliselt meelitas teda Lotte välklambi reflektor. Iga kord, kui kai torkasin ajasta, suu ammuli nagu suur kuri koer. Kõik see juhtus nii kiiresti ja ootamatult, et taipasime olukorra tõsidust. Alles hiljem. Äkki sähvatas mu selja taga valgus ja hai sööstis hullumeelse kiirusega põiki alla tagasi. Lotte oli kogemata välklambi nupule vajutanud. Harva oleme näinud haid nii kiiresti ja otseteed ära ujuvat. All umbes 30 meetri kaugusel pöördus ta ümber ja sööstis jälle meie poole. Vahepeal aga olime massiivi ülemisele servale jõudnud ja lipsasime üle madala barjääri suurde saali tagasi. Seal ronisime ühele ülemisele servale, pistsime pea veest välja, võtsime huulikut suust ja ahmisin õhku. Kas aitad pildistada? Küsisin ladelt. Pole aimugi, hoidsin lihtsalt kaamerat enda ees ja äkki sähvatas valgus. Kas seda hambaid nägid? Kui olime veidi rahunenud, läksime uuesti vee alla ja ujusime läbikäigu, mis viis valli välisnõlvale. Ettevaatlikult seina ligi hoidudes pöördusime ümber nurga. See rahu oli küll üks neist vähestest, mille väliskülge passaa tuul ei puutunud. Kuid see oli kahtlemata välismüür. Meie ees laius haigutava kuristiku lõputu avarus. Vee all läks äkki pimedaks. Pilv oli päikese katnud. Süngeldijad tontlikult seisis tegelikkuses meie ees see, mida me nii palju tunde olime kujutlenud. Järsu nurga all langes Rahu müür sügavusse nagu vana pragunenud ja lõhestunud õitsvate ronitaimedega kaetud kindluse vall. Siin kasvasid ainult väikesed vastupidavad koralliliigid, mis rippusid samblakaljudel. Moodustised ei olnud kaugeltki nii toredad kui meie templi vaikses vees. Kuna päikese hajuvalgus oli kadunud, võisime nüüd vaadata tunduvalt sügavamale. Kaugemal allpool katsid korallid müüri väga õhukese kihina. Seal sõudis aeglaselt ka üks suur kilpkonn. Ujusime veidi sügavamale ning uurisime kõiki kalu ja koralle, mida nägime. Parajasti ujus mööda parv suuri kuningmakrell. Nägime neid läbi väikeste kalade loori, kes nagu kinni külmunud lendtähed ruumis rippusid. Üldiselt polnud kalariik suure valli ääres just eriti huvitav mehi kohanud ka ühtki haid. Kuna Lotte survemõõtja näitas veel vaid kümmet atmosfääri hapnikku, heitsime veel viimase pilgu sellele aastatuhandete loomingule, mida meie esimeste inimestena vaadelda võisime. Ujusime üles, viivad käiku mööda süngeks muutunud meretemplisse tagasi ja sealt lookleva lõhe kaudu taas paadi juurde. Esmakordselt tundsime, et oleme suure vallrahu väärilised. Ilm muutus erakordselt lämbeks umbseks, õhk oli tinaraske, iga närviga, tundsime, kuidas ümberringi vihm ja äike kogunesid. Üsna vastu tahtmist, nõustus McDonald meie sõitu vastavalt väljatöötatud plaanile jätkama. Mõned sajad miilid eemal Sisemaal raevu tsest tsüklon. Kui ta suunda muudaks, võiks taga mehitavada. Jõudsime 10.-le ribooni rahule täiesti vaikse merega. Siiski oli välisserval tugev umblainetus. Lasksin enese viia ühele väikesele rahule, milliseid leidus üheksanda ja 10. riboni rahu vahel ja proovisin siin kuut sukeldumismeetodit. Järsult langeva rahu juures oli ebameeldivaid haisid, seepärast laskusin madalasse vette rahu platoo kohal ja otsisin seal ava, mis viiks rahu läbivasse groti süsteemi. Seal all olin ma, kui suures küülikupesas käigud hargnesid kaugele ja ulatusid kümnen kuni 12 meetri sügavusel püstloodis valli juurde. Kui olin koopad põhjalikult läbi uurinud, söandasin väljuda ja istusin servale. Tundsin end seal täiesti kindlalt, kuna teadsin selja taga olevat augu, kuhu iga hetk võisin tõmbuda nagu kaitsvasse teokarpi. Sellel ja järgmisel päeval õppisin põhjalikult tundma sinihaide ja liiv, haide käitumist. Vastupidiselt oma kolleegidele teistesse meredes ei tundnud nad inimese ees vähimatki hirmu. Nad tulid kõhklematult mulle nii ligidale kui seda lubasin. Otsekui tahaksid nad oma ninaga mu nahka puudutada. Seejuures ma ei usu, et nad oleksid tahtnud mind hammustada. Kuid on tõenäoline, et Haidel, kes inimestele nii ligidale tulevad, võib kergesti tekkida tahtmine proovida, kuidas võõras elusolend ka maitseb. Ilm läks üha halvemaks, McDonaldi laeva poisse istusid tundide kaupa raadio juures, et kuulda ilmateadet. Peaaegu iga tund muutis tuul suunda ja aeg-ajalt tabas meid ootamatu vihma valing. 10. jaanuari hommikul oli meri täiesti sile nagu tormi eel. Mandri pool kogunesid kõrged musta pilvemüürid. Või ei kunagi mõtlesime meie ja sõitsime ümber rahu. Ka välisküljel oli meri täiesti sile. Sukeldusin otse serva juures ja nägin trostid tuimata vaatepilti oma elus. Tohutul nõlval, mis viltu sügavusse langes, ei kasvanud ühtki suuremat koralli kännist. Kõik see meenutas mulle Vahemerekaljusid, rannikuid. Lainemurru tohutu jõud oli siin kõik siledaks pühkinud. Vesi oli sünge ja mitte eriti selge. Peale mõningate kivi ahvenate kaugel all ei näinud peaaegu ühtki kala. Sukeldusin nii sügavale kui sain ning keerlesin pidevalt ringi. Kui nüüd hai tuleks, Poleks mul paljal nõlval mingit peedikut. Aga ühtki haid polnud näha. Uurisin nõlva läbi nii hästi, kui erutus lubas. Ja olin üliõnnelik, kui üles paadi juurde jõudsin. Nüüd pidime veel sõitma viiendale riboni rahule, et seal kummalisi väliskanaleid uurida. Kahel järgmisel päeval 100. peaaegu vahetpidamatult külm tuul kihutas üle mere. Me seisime neljandal riboni rahu varjus ja McDonald keelitas meid üha energilisemalt koju sõitma. Polnud kahtlust, et vihmaperiood oli alanud. Kuna välisserva pekside rasked murdlained otsustasin teha meeleheitliku katse meie väikese paadiga üle rahuplatood tungida. 100. ja poolel teel, ütles Väike-rippmootor üles. Jätsin poisi, kelle olin kaasa võtnud paadiga rinnasügavusse vette ning rühkisin hapnikuaparaadiga ja odaga varustatult vastuvoolu murdlaineteni. Pärast mitmekordset kukkumist pääsesin nende alt läbi ning jõudsin lõpuks tõepoolest kanalisse. Siin oli kõik niisama troostitu ja tühi nagu üheksanda riboni rahu juures. Kuid enne järsakut ennast kõrgus veel üks lai vall. Sundisin end selleni ujuma ja see oli niisama sile ja elus korrallideta nagu järsakise. Raske oli aru saada, kuidas ta oli tekkinud. Igatahes pidi see olema ammu. Lõpuks ütlesid mõlvel närvid üles, kuigi selleks õieti põhjust polnud, sööstsime paanikas läbi murdlainete tagasi, mitu korda põrkasin vastu teravaid koralle. Pidin huuliku välja sülitama ja vett neelama. Vaarudes jõudsin ma tugevas vihmasajus oma paadi juurde. Poiss aitas mind sisse ning pärivoolu jõudsime ruttu laevale. Ütlesin ma hakkan Donaldile, et meie kojusõiduks pole enam mingeid takistusi. Rihmas ei eraldanud me kuigi hästi rahusid ning jõudsime väga aeglaselt edasi. Veetsime ägedas tormis teise Rivooni rahu varjus. Järgmisel päeval oli taevas täiesti must, kuid saras vaid ajuti. Saabusime aelandile, jätkasime järgmisel hommikul kojusõitu. Tead sa, mis me päris ära unustasime, küsis Lotte mult äkki meie jala. Tõepoolest olime lootnud leida eriti suurt rõõnes karpi ja seepärast oma eksperimendi unustanud. Kuna taevas õige pisut selgines, sõitsime Mik härmas Keile suurele Leetseljakule, kus haudus tuhandeid meri pääsukesi. Üsna sogases vees, rahu tuulealusel küljel leidsime lõpuks mõned keskmise suurusega rõõnes karbid. Ühega neist tegime katse Lotte fotografeeris ning mina pistsin jalakarbi avatud poolmete vahele ja tõmbasin selle välja niisama kiiresti, kui kogemata sisse astunud inimene seda teeks. Või õigemini tahtsin seda välja tõmmata. Karp nimelt klõpsatas kokku ja hoidis jalga kõvasti kinni. Mida rohkem ma rebisin, pöörasin ja tõmbasin seda kõvemini, pitsitasid karbikaaned. No kindlasti polnud loomal kurje nõu, teda lihtsalt häiris võõrkeha ning ta tahtis sulguda. Ootasin, kuni märkasin lõdvenemist ja tõmbasin äkitselt. Aga taas oli karp kärmem. 35 minuti pärast loobusime, hiivasime karbi köiega üles ja vedasime madalasse vette. Torkasin kepi külge kinnitatud noa poolmete vahele ja lõikasin karbi suure sulgurlihase läbi. Alles nüüd vabanes jalg ja me nägime, mis sellega oli tehtud. Karbi ääred olid mõlemalt poolt kipsi lõikunud. Selgus, et jutustustel mõrtsukast õõneskarbist on tõepõhi all. Kui meri kurgikorjaja mõõna ajal rinnakõrguses vees rõõnes karpi astub, on väga võimalik, et karp hoiab teda kinni, kuni saabub tõus. Mehe uputab. Samuti võib armutult hukkuda sukelduja, kes karbi poolmete vahele satub. Möödus nädal olime Herooni saarel vallrahu lõunaosas, 1000 kilomeetrit kehana süsteemal. Meile seletati, vihmaperiood algab siin hiljem ja et meil võib-olla on õnne. Saare siseosas asuvast hiigelpuudesalust kostsid kaebehääled nagu väikelaste hale nutt. Siin haudus peaaegu miljon lindu. Heroni saar on looduskaitseala ja kisa pärines noortelt tormilindudelt, kes maas aukudes istusid ja oma toidujahil viibivaid vanemaid hüüdsid. Oli aastaaeg, mil suured merikilpkonnad majale ronivad ja munele hakkavad. Kunagi varem oli Heroni saarel kilpkonnasuppi tootmise vabrik, kuid see pandi kinni ja hoone muudeti turistide võõrastemajaks. Me olime peaaegu viimased külalised ja lootsime vaadelda kilpkonni munemise ajal. Kui olime ümber poole saare käinud, nägime veest väljuvat laia jälge liivas. See oli nagu tankijälg. Keskel kulges kitsasjoontest ja punktidest liin. Sellest järeldasin, et loom oli üles roninud. Nõlvast üles ronimiseks peab kilpkonn väga pingutama. Ta aitab kõigega kaasa, isegi oma väikese sabaga. Nii tekivad väikesed punktid. Kui ta aga allamäge roomab, siis tõmbab saba katkematu joone. Läksime ettevaatlikult jälge mööda. See lookles põõsastikku siis uuesti alla merre. Kas loom oli juba munenud või polnud ta selleks sobivat kohta leidnud? Veidi eemal nägime teist jalge c5 otse ühe kaevava loomani. See oli rohkem kui 100 kilogrammi kaaluv monstrum, kes oli rajanud endale süvendi ja nüüd tagumiste jäsemetega ümmargust tublisti 40 sentimeetri sügavust auku kaevas. Seejuures olid jäsemed painutatud täisnurga all nagu kühvlid ja töötasid vaheldumisi. Nad tõstsid augu äärele ühe hunniku teise järel ja viskasid eemale. Et ees oli üks juurikas, varises alatasa veidi liivaauku tagasi kuid kilpkonn katsetas pedantselt ikka uuesti. Meie juuresolek ei seganud teda põrmugi. Et teda aidata, tõmbasime lõpuks juurika välja. Niipea, kui auk oli puhas, alustas ta munemist. Ja auku langes üks muna teise järel. Kokku sai neid 89. Siis ajas kilpkonn augu kinni, püherdada veel 10 minutit ümbruses ringi, et kohta täielikult maskeerida ja rühkis rahulolevalt merre tagasi. Munad hauduvad liivasoojuses umbes 10 nädalat. Siisi lipsavad välja väikesed kilpkonnad. Nad ootavad liival, kuni saabub öö sest instinkt ütleb neile, et neid ootavad hädaohud. Sellest hoolimata jõuab 10-st kilpkonnapojast kõige enam üks õnnelikult merre. Teel luuravad suured krabid ja tassivad pojad minema. Linnud viskavad neile peale ja viivad neid nokas ära. Eriline traagika on selles, et nii krabid kui ka linnud söövad eranditult vaid väikeste loomade silmi. On tuntud huvi loomade salapärase instinkti vastu, mis suunab neid õigesti mere poole. Nad valivad õige tee ka siis, kui ranna ja pesa vahel on liivaluiteid. Meil oli õnn leida ka mõned munast äsja väljunud kilpkonnad nimelt elusad, sest surnud loomi välja nokitud silmadega oli kõikjal ning nendega eksperimenteeris ja järgmisel hommikul suures laguunis kahe kuni kolme meetri sügavuses vees. Kuigi põhi oli 100 meetri ulatuses täiesti tasane, leidsid väikesed loomad ka vees õige suuna avamerele. Pöörasime neid mitu korda ümber, kuid nad ei eksinud. Nad tegid kaare ja võtsid siis otsekursi neli või 500 meetrit eemal asuvale rahuservale. Halvast ilmast hoolimata sukeldusime naaber rahude juures. Viie meetri sügavuses nägin, et enamik korallidest oli välja surnud ja liivas jõutud ülal rahuserval pulbitses seevastu külluslik elu. Taas leidis kinnitust seadus, mille järgi liikide arv jahedamas kliimas väheneb, kuid isendite arv seevastu määratult suureneb. Vastupidiselt äärmiselt mitme kesistele moodustistele kehal on siis olid rahud siin kujunenud ainult vähestest liikidest mis aga seest ulatuslikult domineerisid. Nukralt jätsime suure vallrahuga hüvasti. Pöördusime tagasi Sydneysse, kus kuningliku zooloogiaühingu ettepanekul esinesin ettekandega meie kogemustest. Kahe päeva pärast olime juba 3000 meremiili kaugusel käentoni saarel, mille paralleelselt rahukanalid olid medi hämmastanud lennul Ameerikast, Austraaliasse. Meid tervitas pilvitu taevas. Mõned sõbralikud Poloneeslased silmitsesid meid, kui laadisime kogu oma kaasa võetud varustust lennuühingu poolt meile kasutada antud autosse. Sõitsime veidi maad madalavõsaga kaetud atolli mööda ja püüdsime mitmes kohas välise rahuplatool madalas vees järsaku nii sumada. Lennukilt nähtud kanalid algasid murdlainetsoonis ja olid ühe kuni pooleteise meetri sügavused. Need olid uhtunud nähtavasti meres tagasivoolav vesi ning nad kujutasid endast lihtsalt teed läbi murdlainetuse sügavasse merre. Oli vaja vaid leida niisuguse kanali ots ning sinna sukelduda. Siis tõmmati sind iseenesest ja kiiresti mässavas lainetuses lävi. Väline rahuserv langes alla mõõdukalt, siis aga järsult ja meenutas yksi rahu. Väliskülge. Siin oli hulgaliselt isesorti haisid, mustvalge seljauimmäega. Nad osutusid elitundlikeks ja ehmusid hüüetest. Kolmandal sukeldumisel saatis meid Chimm vööri tekker hollandlasest lennuliiniametnik, kes seni oli sukeldunud vaid laguuni sisesesse madalasse vette. Hiljem kirjutas ta mulle, et ta on lõplikult vabanenud hirmust iive ees ja saatis mulle allveefotosid, mida ta oli teinud üksi. Välisnõlval. Viibisime siin kolm päeva siis veel kolm päeva Havail ning lendasime lõpuks jälle tagasi. Euroopasse.
