Ükskõik siin ilmas Millele sa toetud, kas vastu klaverit või piljardit? See kõik ei loe, vaid päevad. Need on loetud paarkümmend 1000, mitte miljardit. Nii riimis Juhan Viiding juba kolme aastakümne eest lausa  saalomonlikult indiviidi ajaliku piiratuse,  kiire kaduvuse. Aga mida oma üha loetumate päevadega peale hakata? Kas teenida palehigis leiba, veeretada vastu mäge,  üüratus, progressi, võidelda vihaselt tõe  ja õiguse eest? Ehk heita klaverile piljardi lauale või lihtsalt  lamamistoolile ja vahtida taevast pilvi. Vaatame. Vesi võttis viimastel päevadel voolata ja ujutada üle Soomaa. Lumi võttis eile kagu ja Lõuna-Eestis maha sadada  nii paksult, et teed muutusid läbimatuks. Mina aga võtsin aja maha ja ei tee midagi. Mitte midagi. Tegemine olevat kõige raskem töö ja ongi,  kuni meel on veel kärsitu. Kuid ühel hetkel tab mitte midagi su enese sisse  ja sa oled ka ise mitte midagi. Samas aga kõik oo olemine. Siin Maarjamaa loodenurgas ja praegu Nigula Maarja päeval Katoliiklikust ajast on Eesti rahvakalendri oma 20 maarja  päeva paastu Maarja heina, Maarja, rukki,  Maarja ja nii edasi. 1781. aastal jäeti aga Eestimaa rüütelkonna nõudel hulk  kirikupühasid ära sest talumehed muudkui logelevad  ja õgivad. Ja nüüd me ei teagi enam õieti,  mis päev see Nigula Maarja on. Lohutagu meid, see, et mitteteadmine on ikka suurem kui teadmine. No kes või mis on krüüsel kas pohlatarretis  või puupõrandakaabits? Aga alk? Eesti väikestel meresaartel pesitsev alt On üks eksootilise välimusega lindusid, keda meil üldse  kohata võib. Alke kutsutakse ka põhjamaa pingviinideks. Meil on põhiline elu möödub vees ja nii-öelda kindlale maale,  nad tulevad põhiliselt pesitsemise eesmärgil  ja seetõttu on ka see kehakuju neil selline imelik ja,  ja, ja nad pingviini hoiakuga on ja kui nad nüüd tatsavad  niimoodi ringi, siis meenutavad pingviini  ja ka põhjapoolkeral. Võib nii-öelda, et on pingviini sarnaseid linde küll ja,  ja natuke ka Eestis. Lisaks Algile pesitseb meil alklastest veel  ka krüüsel. Kui neid inimesele öelda krüüsel, siis enamasti. Seda ei tea, et see lind ja veel vähem seda,  et see isegi pesitseb meil Eestis. Ma arvan, et paljudele inimestele, kes on sellised kultuurilembesed,  ütleb Krüüsel seda, et tegemist on rahvakultuurikollektiiviga,  kes on pärit Paldiskist ja teeb väga ilusat muusikat. Aga miks on Paldiskis Paldiskist pärit muusikakollektiivil nimeks Krüüsel ongi  põhjus selles, et Paldiski Pakri poolsaar on Eestis  praktiliselt ainuke Piirkond, kus selline huvitav lind nagu Krüüsel pesitseb  ja kuna teda tõesti siin ainult siin eelkõige võib kohata,  siis ei teagi paljud inimesed, selline lind on meil olemas. Krüüsleid arvatakse meil pesitsevat kuni 20 paari. Kaljupragudes pesitsevate krüüslite ainus teadaolev koloonia  on Paldiski linna külje all akripangal. Mina ei tahaks küll krüüsli peres sündida  ega kasvada. Ma olen kadestanud näiteks käbliku lapsi  või lehelinnu lapsi, kellel on selline mõnus pehme pesa  sulgedega vooderdatud. Aga krüüsel teeb oma pesa kuskile kaljukarniisile. Mingisse urkasse, kus on niiske, seinal. Ja need pojad peavad seal oma umbes kolm nädalat sellises  rõskuses kasvama, et see võib olla küll üpris ebameeldiv. Ka algid pesitsevad muidu kaljuseintel, kuid Eestis on nad  leppinud ka madalamate pesitsuskohtadega. Vähesed algid on oma koha leidnud meie kivistel väikesaartel. Alk on meil nüüd ka juba pesitsena kirjas  ja mitte ei ole ta selline tänase eilse päeva liik,  vaid esimest korda on kindlalt algi pesitsemist täheldatud  juba 20 aastat tagasi aastal 1988. Ja põhja-Uhtju saarel leiti kolm pesa ja aasta hiljem  siis 89 oli juba viis pesa. Noh Neid võis tegelikult ju rohkem olla,  aga ütleme, need on, on nüüd nii-öelda tõestatud nähtud pesitsusjuhud. Alk ja krüptogulased. Kuid segamini neid ei aja. Alk on märksa suurem kui krüüsel, kuid kõige lihtsam on  jälgida nende lindude nokkasid, mis on täiesti erinevad. Kui nad veest väljas on need juba paremini näha,  siis on heaks eristustunnuseks ju ka krüüsli erepunased jalad,  mis algil on, jalad mustad ja siis on veel nokk on erinev,  algil nokk oleks justkui multifilmides või nikseid kohata  selliseid momente, kus jääb mingil pardil näiteks pea  kuskile vahele ja, ja nokk nii-öelda niipidi lapikuks  vertikaalselt lapikuks surutakse, et alginokk ongi selline lapik,  krüüslil on ta hoopis selline terav ja normaalne nokk. Nii alt kui krüüsel on mõlemad kalurid kuid nende  kalastamisviisid on erinevad. Krüüslid peavad kaladele jahti sügavamas vees  ja teevad seda tihti grupina. Neil on see toitumise erinevus selline, et talk püüab  põhiliselt suhteliselt madalast veest oma kalad  ja vähid kuskil nii viis kuni seitse meetrit,  aga krüüsel võib sukelduda kuni isegi 45 meetri sügavusele. Noh, enamasti ta küll nii sügavast toitu ei otsi  ega siin Pakri poolsaare kandis vist polegi  nii sügav, mitte et eks neil on poegadele söögiviimine,  siis algi puhul on nähtud lausa mingi paarkümmend kala  korraga on ja nad on niimoodi risti pidi moka vahel,  et mitte mitte siis pikuti, vaid ütleme,  kui see nokk on siin niisugune pikem ees  ja see on siis kalu niimoodi tihedalt täis lükitud,  et et küllalt osav Niisama pilvede vahtimine võib tunduda kas liiga iluleva  või liiga tarbetu tegevusega aga kui me oskame pilvi määrata,  on see peaaegu teaduslik ajaviide. Mullu ilmus ka eesti keeles pilvevaatleja käsiraamat  mis aitab meil mõtestada nii mõttetu tegevust nagu taevasse vahtimist,  et ma ei vahi niisama, vaid tuvastan. Praegu katab laotus raus, nebuloosus, opakus. Nii tark olen. Praegu pole küll näha, aga pilvede vahel on taevas  ka õhuaugud, kuhu lennukid vahel mütaki ja mütaki kukuvad. Kes need augud küll sinna närib, kas taevased koprad? Kuni ma selle üle järgi mõtlen vaatame maiseid. Vahur Sepp on jahimees, kes on pühendunud just kobraste püüdmisele. Vahur viib meid vaatama kopra poolt üleujutatud metsa. Aga enne veel, kui me metsa jõuame, näitab ta metsa teed,  mille koprad on alt tühjaks uuristanud. Mis siin nad siin tee all teinud on? Teedega ongi selline asi, et kui kobras teede ääres elab,  siis ta hakkab. Tee on nagu kõrgem ja tugevam koht. Ta tahab tee alla rajada omale pesa kaevab veekogupõhjas uru  ja siin ei ole ta kaugemale jõudnud, siis on katus läbi,  kukub. Kullavere ümbruse metsad Peipsi ääres on koht,  kus kopraid jagub. Tihe vooluveevõrgustik ja inimtühjad alad lasevad kopra  asurkonnal end väga hästi tunda. Kobras on meil palju, sest nagu ma rääkisin seesama  Kullavere jõgi, Kääpa jõgi all tuleb Omedu jõgi. Nende jõgede ääres on kõik endised sajad sajad hektarid,  heinamaid, mis on praegu pajuvõsaga kaetud Haapsalu servas,  toidulaud ideaalne ja arukus on meil suur. Ado Soosaar on oma metsades kopra arvukusel pidevalt silma  peal hoidnud, et kobraste tegevus metsa majandamist  võimatuks ei teeks. Jõgedel tema ei kahjusta, elab seal oma elu,  teeb tammikesi ka, paneb jõe kinni, on seda juhtunud? Sellele jää ja suurvesi lõhub tammi ära. Ja kui nende arvukus tõuseb, siis nemad hakkavad laiali  minema mööda kraave kuivenduskraavide peale  ja kuivendus kraave kinni paneb, siis tuleb õigeaegselt  võtta jaimeestega ühendus ja saab asi lahendatud. On siin näiteid? Paari suure soo kohta, on siin Levala soo  ja Virusoo suured pinnad seitse-kaheksakümmend hektarit  ja seal peremehi mitu peal keegi ei hooli  ja ja nüüd on süsteemid kinni ja täiesti soostumine ei saa  autodega läbi ega millegagi ja et asja ei tohi käest ära lasta. Mõte on selles. Sellesse kobraste poolt hõivatud metsaojasse on Vahur  paigaldanud kaheksa kobraste püünist et raskesti  ligipääsetavas metsas kobraste tegutsemist piirata. Siin on siis selline koht, kus, Metsaomanik on teinud omale purde, et kopra poolt ujutatud  veest üle saada ja kobras peab purde alt läbi ujuma. Ja kuna siin on ta üpris kitsas, kunagi on siin vana  kopratamm olnud siis on ta jälle sobiv koht. Küünise seadmiseks uurime, kuidas siin siis on. See kuuselatv on mulle pandud siia peale selleks,  et ta ei hakkaks siit ladvast ülevalt poolt läbi trügima,  vaid vaid üritaks minna alt põhjast. Ja seekord ongi ta läinud altpõhjast. Siin on, siin on loom sees. Connipel raud on selline raud, mis surmab looma kohe. Loom ei piinle. See on tänavuaastane koprapoeg. Noor loom. Ja ühes pesakonnas võib selliseid olla kaks kuni neli. Väga harva viis või üks. Eestis arvatakse elavat umbes 20000 kobrast. Suur osa kobrastest, kes elab looduslikes veekogudes,  ei puutu inimesega kunagi kokku. Konflikt kopra inimese huvide vahel tekib siis,  kui koprad hõivavad kuivendussüsteemid. Kui kobras elab Jões järves, seal ei sega ta kedagi. Aga kui ta elab? Elab kuivendussüsteemides tähendab, selle lõigu peal on see  oja looduslik, aga eespool, kus me tammi filmisime seal  läheb vesi üles, põllumaa on ka vee all. Selle kandi peal me oleme katsunud igal aastal. Kopraarvu vaoshoitust kui. Nüüd siin arv üles läheb. Siis koprad läheksid mööda seda kraavi edasi järgmise rajaks  id puhtalt metsa juba ja siis hakkaksid suuri metsaalasid ujutama. Kuivendusvõrk ja koprad koos eksisteerida ei saa. Kui tegemist on kasutuses oleva põllu või metsamaaga,  on kobras see, kellel tuleb taganeda. Vahur soovitab maaomanikel varakult jahimeeste poole pöörduda. Et probleem üle pea ei kasvaks. Kui metsaomanik avastab, et kobras on tema  kuivendussüsteemidesse tema alale tulnud  siis peaks teavitama kohaliku kohalike jahimehi kohaliku jahiseltsi. Kui kobras on juba pikka aega elanud, siis ta urusüsteemid  muutuvad suureks. Varjevõimalused lähevad paremaks, mets saab nagunii  kahjustatud ja teda sealt hiljem välja püüda on,  on üpris keeruline. Need kraavid, kus saab tammide lõhkumisega veetaseme alla lasta,  sobivad ka kahvadega koprapüügiks. Mullavere jahimehed demonstreerivad meile,  kuidas viie tammiga kopra kaskaad paari tunniga kuivaks lastakse. Tammi lõhkumine algab kraavi põhjast, et kõigepealt tuleb  need kopra poolt piki pandud oksad ja kaikad  ja mis ta siia kõik on pandud, ära lõhkuda. Ja alles pärast saame hakata nagu laskma  siis vett ja ütleme mätta ja ütleme, seal on savi  ja muda ja kõike seda nagu siia. Ja, ja lähme oma tammi lõhkumisega nagu korrast ülespoole  tamme on tõenäoliselt siin süsteemis on viis tammi,  et kõigepealt eest ära vesi maha järgmise tammi juurde  ja niimoodi kuni lõpuni. Ja kui lõpuks on vesi samasuguse tasapinnal nagu siin  siis alustame nagu püüki koerte ja kahvadega. Siin me saame vast mitme mehega ja paari tunniga saab siit  eespoolt vähemalt kolm tammi või neli tammi ära,  et viimasega võib natuke rohkem aega minna  selle veeminekuga. Sest siin ei ole veemaht väga suur taga. Kui vesi on tammide tagant päästetud, kontrollivad jahimehed  spetsiaalse vardaga kogu kraaviperve et kindlaks teha,  kus kobraste varjeurud asuvad, et need siis vajadusel lahti kaevata. Koprapüüki me alustame siis niimoodi, et  kus me nagu hommiku alustasime, lasime esimese tammi nagu  maha ja, ja sealt hakkame korrast koeraga  siis nagu üles minema, et ja tavaliselt see urg,  kus nagu loomad on, on, läheb vee alt sisse. Et, et siis mees katsub seal sees nagu ära,  et kus urg üles läheb ja siis läheme sinna koeraga kontrollima,  pealt võtame lahti ja laseme koera sisse. Ja niimoodi võtame läbi kogu süsteemi. Et et siis näha on, kus, kus koprad sees on. Jahisaak piirdub ühe kopraga kraavide kallastest kopraurge  otsides selgub ka põhjus, miks koprad kraavist kadunud on. Nimelt pole kullavere jahimehed esimesed,  kes samadel kraavidel kopraid küttida püüavad. See on nüüd siis kopra. Pesakoht olnud, mille on karu karu lahti kiskunud  ja karu poolt on ta lahti kaevatud, siin on veel karu  jäljedki näha. Ja niimoodi, kui ta pesa lahti kisub, ega ta sellepärast  kobrast kätte ei saa, sest siin oli enne vesi kobras piku urgu,  põgeneb ära. Karu on küll kobraste eluruumi maha lõhkunud,  kuid pole sugugi kindel, et tal õnnestus  ka saaki saada. Küll on aga kraavi kaldal tõendid, et paari päeva tagune  huntide jahiretk kobraste aladele on olnud edukas. Siin on nüüd selline asi juhtunud, et nende jälgede järgi  võib ütelda, et hunt on murdnud või hundid jälge jälgesid  nagu hästi pole aga tõenäoliselt rohkem kui üks,  sest terve kobras on ära söödud. Maha on jäänud ainult mao sisu. Kopra looduslikud vaenlased oleks veel karu  ja ilves, aga ilvese murdmine näeks teistmoodi välja,  ilves sööb ainult puhast liha ja siis oleks siin karva  uustulnukad ära, kõik ei jäeta mitte mingit juppi. Nahk läheb ka täiega täiega mängu. Ja asi on saanud siis toimuma sedamoodi,  et kobras on langetanud seda remelgat. Ja eks ta siis oli närimisega kõvasti ametis,  kui hundid talle jaole said. Siinkandis hundipesakond meil elab, näe,  siin on isegi üks väike konditükist jäänud,  jah. Vot nii palju siis on huntidest järgi jäänud,  see siis ilmselt enam ei mahtunud. Kas kobras on ihaldatud saakloom väga ihaldatud. Kõik tahavad kobrast kobrast süüa, kopranõre lõhn. See on selline signaal, nagu, et söökla oleks. Oleks avatud. Kuni 30 kilogrammi seks kasvav kobras pole inimeste hulgas  nii ihaldatud lihapala kui loomariigis. Kullavere jahimehed kinnitavad, et kopraliha võiks märksa  rohkem kasutada ja tutvustavad kõike maitsvat,  mida kopralihast teha saab. Kopral on väga hea liha. Kas teha, kui vorsti, kui konservi suitsetada,  suvel grillida? Ise oleme nad kõik ära proovinud, ära teinud. Nii et soovitan teistel ka teha. Laual praegu suitsukobras. Lahti lõigatud, siis on kopravorsti ja konservil on  ka vähekese kopraliha hulgas, ta ei ole nüüd päris puhas,  aga seal on ka kopraliha hulgas. Võla liha on nagu raske teha. Ei ole, ta küpseb väga ruttu, allub igasugustele  niisugustele küpsetustele ja noh, marineerimis ikka peab  hoidma marinaadis teda. Ja siis, kui soolad ja kõik asjad paigas on,  siis tuleb väga meelde. Pilved võivad olla nii võrratud, et unusta söögi  ja joogi parimagi kopraprae. Tänane taevas on küll üsna tavapärane, kuid ma võin ju  silmad sulgeda ja kanduda vaimujõul sinna,  kus kuuma kivikõrrbe kohal kummub kõrge sinitaevas Teie. Ärge siiski silmi sulgege, sest teie ekraanidele ei mana  pilti minu kujutlusvõime, vaid osooni võtterühm. Ameerikas. Osooni Ameerika reisi võtame kokku natuke kergemate teemadega. Külastame suurt kanjonit, mille Colorada jõgi üllatava  aplusega laamtektoonika mõjul kerkinud Colorada platoosse  uuristanud on. Sõit platoo kirdeosast kuni edelas asuva kanjonini võtab  terve päeva päeva, mis algab lumiste nõlvade vahel  ja lõpeb palavas ning tuulises kõrbes. Maastik võib siin olla tukkuma panevalt monotoonne ent  seejärel salapäraselt ja nii kiiresti muutuda,  et soov masin kinni pidada ja pikemalt vaatama jääda tekib  palju tihedamini kui selleks sobilikke paiku maanteel. Siin on olemas kogu Ameerika filmidele omane romantika. Hiiglaslikud tühermaad, kahel pool maanteed kujuteldava  kantrimuusika saatel uimaselt mäluvad loomad,  väikesed linnad ja suured autod, eestlase jaoks harjumatult  kaugeleulatuvad vaated ning loomulikult kaljud kõikmõeldava  suuruse kuju ning värviga. Colorado jõgi ning selle harujõed on maastiku uuristanud  enam kui 1000 kanjonit. Nii et piirkonda tuntaksegi kanjonimaa nime all. Mida lõuna poole, seda kiduramaks jääb taimkate ent päris  elutuid paiku, siin pole ka moabi kõrbe kõige kuivema  ja punasema liiva sees mis hiljem käte küljest kuidagi maha  tulla ei taha. Leidub elu, olgu siis üksiku õie, sipelgapere  või indiaanlasest kaupmehe näol, kes tee ääres kõrbeantes  tehtud ehteid müüb. Sõidu lõpuosas lisanduvad maastikuga kaktused märkma haave  kõrbe läheduses. Just siin, Colorado platoo edelaosas asubki meie sihtmärk. Suure Kanjoni rahvuspark on üks Ameerika kuulsamaid vaatamisväärsusi,  mida külastab igal aastal üle kolme korra rohkem inimesi kui  terves Eestis elanikke. Seal, kus on ilus loodus, on loomulikult kohal  ka osoon. Rahvuspargi territooriumile sisse sõites tekib hetkeks tunne,  nagu oleks sattunud vahitorni ajakirja esikaanele,  sest loomad on siin tõepoolest julged. Kohati ummistavad hirved terve sõidutee,  jäneseid ja oravaid on samuti kõikjal ning korraks põhjustab  uudishimuliku liiklusseisaku ka tee äärde eksinud hunt. Mulje, nagu oleks loodus siin inimese poolt lootusetult rikutud,  on sisuliselt siiski petlik, sest kanjani mastaabiga  võrreldes on külastajatele avatud ala imeväike. Puutumata loodusega kanjan on loomadele heaks elupaigaks. Ainuüksi imetajaid on siin loendatud 91 liiki. Koos kanjonit külastavate inimestega teeb see  siis 92 liiki. Paraku kipub see viimane liik ikka ja jälle arvama,  et ülejäänud on seal tema meeleheaks. Suur kanjon õigustab oma nime igati. See on 446 kilomeetrit pikk, laius ulatub kuni 29  kilomeetrini ja kohati on kuristik peaaegu kahe kilomeetri sügavune. Kanjoni vanuse osas pole geoloogid päris ühel meelel. Teada on, et enamik sellest moodustus viie kuni kuue miljoni  aasta jooksul ent viimased 600, et sügavust võis  kaljumägedest alguse saav Colorado jõgi uuristada vähem kui  miljoni aastaga mis geoloogilises ajaarvamises on kõigest  üks silmapilk. Kanjoni põhja kivimite vanus ulatub aga 1,8 miljardi aastani. Vaade, mis kanjoni serval jõudes avaneb,  on kirjeldamatu. Ükskõik kui palju lugeda või pilte vaadata,  selle looduse ime tegelikku mastaapi ei suuda ükski  jäädvustas edasi anda. Kiht kihi haaval paljastuvad siin erinevate ajastute kivimid. Vaade on nii lummav, et seda on lisaks inimestele  kaljunukile vaatama tulnud ka üks orav. Suur kanjan öeldakse olevat üks väheseid kohti USA-s,  kus selge ilmaga on võimalik näha nii kaugele kui  teoreetiliselt võimalik. Keskmine nähtavus on siin 145 kilomeetrit,  mujal Ameerikas aga vaid 20 kuni 30 kilomeetrit. See tähendab, et kanjoni õhk on puhas ning seda püütakse  ka iga hinna eest sellisena hoida. Siinses rahvuspargis on kümneid erineva raskusega matkaradu,  millest osad viivad matka ja päris kanjani põhja  ja võtavad kaks päeva aega. Kes oma võimetes kindel pole, võib kanjoni põhjas käia  ka muulaga. Kuigi kõrvalt vaadates näib kitsal rajal muna seljas  istumine isegi ebakindlam kui oma jalgadel seismine. Jalgsirännak on aga kurnav ning ohtlik ja kuigi matkajad  informeeritakse põhjalikult nii söögi ja joogivarude kui  ka temperatuuri osas, mis võib tõusta 43 plusskraadini  juhtub siiski igal aastal ka õnnetusi. Päästehelikopterid on ka ainsad õhusõidukid,  mida kanjoni kohal näha võib sest vaikuse  ja vaate huvides on lennuliiklus siin keelatud. Küll aga on osaliselt lubatud üks esmapilgul ootamatu nähtus. Metsa tulekahjud, inimtekkelised ja loodust ohustavad  tulekolded muidugi kustutatakse. Ent välgutabamusest süttinud metsa vaadatakse kui loomulikku  asjade käiku ja kui vähegi võimalik, siis sellesse ei sekkuta. Sekkutakse hoopis siis, kui mõni võõrliik eksikombel pargis  kanda kinnitab. Ameeriklased nagu vist ka kõik muudest rahvustest suure  kanjani külastajad jagunevad kaheks. Ühed on siinsest ilust ja seninägematust vaatest lummatud,  teised kehitavad õlgu ja ütlevad, et see on kõigest üks auk. Nende viimaste harimisele kulutab rahvuspark samuti energiat. Ka mul on väärt öö, vahin siin pilvi ja kroonaina kõlksu. Alustasin täna viidinguga, temaga ka lõpetan. Kui ollakse ainult vastu, ei olda millegi poolt. Ometi on meil pilved. Valgus mõlemalt poolt. Kolm ja sool.
