Jaanuari kolmandal nädalal muutus ilm lõikavalt külmaks. Siiani oli võsaraadi esimene talv läinud üsna hästi peaaegu novembri lõpuni, kestes ilus kuldne sügis. Mõned hallaööd olid pisut vähendanud putukate hulka, kuid selgetel päikeselisel sügispäevadel leidus ohtrasti seemneid. Siis tuli mahe leebelt niiske detsember, tuues endaga kaasa uusi putukaid ning väikese võsaradi jaoks oli süüa piisavalt. Uus aasta algul oli ta tugev ja priske. Seis hakkas puhuma idatuul ja temperatuur langes alla nulli. Kolm päeva kükitas võsaraat enamiku ajast tihedas põõsastikus ja hoidis jõudu kokku. Neljandal päeval just enne päikesetõusulakas tuule ulgumine ja hakkas sadama lund. Hallis hommikuvalguses langesid suured lumehelbed maha ja kogu ümbrus muutus teistsuguseks. Lind läks kaasiku serva, et otsida seemneid, enne, kui lumi need enda alla matab. Lumetorm ajas talle hirmu peale, kuid kõhus näpistavat nälga tuli leevendada. Ta sööstis ohtudest tulvil lagendikule ja lendas üle nõlvaku väikese jõe äärde. Harilikult kubises jõeperve pehme maapind ussikestest ja sageli leidus siin seemneid, mille vesi oli jõe ülemjooksul toonud. Nüüd olid ussikesed kättesaamatult kaugel kühvlikku raudkõva maapinna all ja ainukesed märgid voolavast veest olid õhumullid paarisentimeetrise jää alla. Võsaraat lendas jõepervel ühest põõsast teise. Kuni läbitungiv kime, hääl ta paigale naelutas. Sõnajalgade vahelt sööstis oma värviküllast rinnaesist puhevile ajades välja punarind. Ta laskis kuuldavale teisegi hoiatushüüde ja hüples ähvardavalt sissetungija suunas. Võsaraat langetas alistuvalt pea ja lendas üle mäe punarinnavõimupiirkonnast eemale. Ta lendas ja üritas mõista, miks on maailm nii kohutavalt muutunud. Metsa idaserval künkal kasvas sõnajalatihnik, millele oli sadanud juba paks lumekord. Selle alt oli veel näha pruune lehti ja võsa. Raat lendas ainsa tuttava paate poole. Ta lendas lumevaiba alla ja hüppas siis murdunud sõnajalavarrele. Paks lumevaip oli sõnajalad ja karu Vabarnad vastu maad painutatud ja nende all oli pime. Kuid maa oli seal vähemalt paljas. Võsaraat hüppas pimeduses ühelt oksalt teisele ja peatus iga hüppe järel kuulatama. Lõpuks, kui ta oli juba peaaegu Disniku keskel, julges ta maapinnale laskuda. Pakane polnud siin nii kõva ja võsa raat hakkas lehelademeid nokkima. Pealmine lade oli kõvaks jäätunud ja seda oli raske liigutada, kuid lindri kannatlik ja kangutas lõpuks tükikese lahti. Sealt mädanevad kokku kleepunud lehtede alt leidis ta lõpuks söögipoolist mõne seemne ja liblika nuku. Paar järgmist tundi jätkas ta lehtedest sorimist ja toiduotsimist. Kui nälg pisut järele andis, hakkasid linnumeeled erksamalt reageerima. Iga kahtlane liikumine sundis teda sõnajalalehele varjutama. Üha tugevamaks läks soov lahkuda võõrast pimedast kohast. Turvaline koduoks kutsus. Ja kui siis lume raskus sõnajalgu äkki allapoole surus. Lätis võsa raat oma söögikoha ja lendas tehnikust minema. Lumesadu oli veel tihedam kui enne ja võsa raad lendas peaaegu pimesi mööda metsaserva, kuni jõudis karu Vabarana põõsa juurde. Koduoks oli päris põõsa keskel tüve kõrval. Alumise oksa ümber oli keerdunud pikki rohukõrsi, nii et moodustus turvaline väike süvend, kuhu linnu tilluke keha just parajasti mahtus. Tormi eest kaitstud ja kõht täis sätist ainult puhkama. Ta ajas suled turri. Nende vahele jäi soojapidav õhukiht ja tundis rohukõrte rahustavat puudutust. Lumesadu lõppes üheksa paiku õhtul. Pilvkate hakkas räbenema ja keskööks olid viimasedki pilveräbalad kadunud, paljastades särava kuu. Lumi, jäätus ja krudises tugeva külma käes. Kaseoksal istuv öökull, hõikas. Pik, kõle Huyge äratas võsaraadi ja ta nihutas end tüvele lähemale. Öökull vaatas alla ja jälgisin vähimatki liikumist. Otsekui nördides looduse liikumatusest, hõikas täkki uuesti ja raputas pead. See äratas paakspuu põõsas magava varblase varblane, kohendas tiibu ja vahetas oksa. Paakspuulehtede vaikne sahin muutis öökulli valvsaks. Kui midagi juhtunud, kummardus ettepoole ja lendas paakspuupõõsa peale. Ta haaras oksast, ajas end sirgu ja hakkas ägedalt tiibadega rapsima põõsas sahises ja kõikus kuni hirmunud varblane pimedusest välja rabistas. Ta laskus segadusse aetuna hangele ja pead tõstes nägin viimast vilksatust kuust, enne kui ründava öökulli must vari kõik pimedaks muutis. Vaat oli kõike kuulnud. Kulus terve tund, enne kui ta närvid rahunesid ja ta uuesti magama jäi. Öö oli pikk ja hirmus. Tund-tunnilt läks külmemaks ja keskööks oli 16 kraadi külma. Punarind jõe tervelt, kes võsaraadi oli ära ajanud, lamas surnuna maas. Gaasikus elav puukoristaja külmus surnuks oma kodusel luuderohuoksal. Surnud linde oli kõikjal. Võsa, raat Köstitas oma oksal, suled turris, tiivad vastu rinda surutud. Ta oli eelmisel päeval hästi söönud ning toit andis talle jõudu ja soojust üle elada. Kogu oma senise noore elu oli ta olnud üksildane ja isepäine isegi vaenulik teiste lindude suhtes, kui need liiga lähedale tulid. Valu ja hirm äratasid temas uut laadi igatsuse ebakindla, kuid aina kasvava soovi tunda enese lähedal teisel linnul lohutavat soojust. Kohe hommiku saabudes hüppas võsaraat kangena oma ööpesast välja. Õhk oli nii jäine, et ta pidi maailma vaatama poolsuletud silmadega. Ta sirutas abitult tiibu ja pidi peaaegu tasakaalu kaotama. Ta kohendas asendit ja sirutas uuesti tiibu, et metsa poole lennata. Lühike lend muutis ta uimaseks ja laskudes pidi ta tegema hangel paar kobavad sammu ette, mitte kukkuda. Tal oli külm ja ta pidi liikuma, et liikmed soojaks läheksid. Kuid ilma toiduta ei suudaks ta kuigi kaua liikvel püsida. Vasakul oli sõnajalgadesse ja karu Vabarnatesse kasvanud koht, kus ta eelmisel päeval oli einestanud. Öösel hiiri jahtinud rebane oli peaaegu kogu lumesõnajalgadelt maha raputanud ja võsaraadi söögikoht oli lume all. Lind lendas üle sõnajalgade ja seadis end hangele teisel pool sõnajalgu. Sealt laskus ebatasane karjamaa alla orgu. Künka jalamilt kulges põõsastega ääristatud jalgrada. Teisel pool rada oli väike aas ja siis vägijõgi. Teisel pool jõge võis puude taga näha hajali asuvaid maju. Brucoditšit ümbritsevatest hekidest kuuldus nõrka linnuvidinat. Maja korstnast kerkis suits otsejoones külma õhku. See piirkond oli võsaraadi reviirist väljas. Seni oli tema elu piiritlenud vaist, mis käskis tal püsida koduoksal läheduses. Kuid nüüd vedasid kaks tugevamat vaistu teda kaugemale. Tal oli vaja toitu ja seltsi. Hirm hoidis teda kaua tagasi. Siis avanes Brucoditši köögiuks. Uksele ilmus naine ja linnud jäid vait. Väike musta-valgekirju koer lipsas uksest välja ja hakkas mööda aeda jooksma ja nähtamatute vaenlaste poole hüppama. Naine askeldas keset aeda seisva kõrge puust eseme ümber. Mõne aja pärast läks ta tagasi ukse juurde ja kutsus koera. Koer lõpetas oma metsiku ajujahi, jooksis tuppa, uks sulgus. Järgnes hetk vaikust ja siis hakkasid linnud puust eseme poole lendama. Sirtsumine algas taas erutatult ja kiledalt. Kõneaine oli kõigil üks toit. Vaist hoidis võsa raati algul paigal, lõpuks võitis altpoolt kandu kutse, tema hirmu ja andis tiibadesse jõudu. Lind jättis oma koduse ala ja lendas tundmatusse. Võsaraat laskus Brucotitši lumisele korralikult lõigatud hekile, et lindude ägedat askeldamist vaadata. Keset aeda oli lai lindude söögilaud, kus oli hunnikutes seemneid, teri ja leivaraasukesi. Neli kuldnoka ja kolm rästast olid parajasti söögilaua valitseja. Yks sõid siblisid nii ägedasti, et laua tugipost kõikus ja toitu kukkus lumme. Maas varitsesid kümned väikelinnud, pudenevad saaki. Õhk oli täis teravaid hoiatusi ähvardushüüdeid, kui linnud oma saagi eest võitlesid. Lärm ja äge liikumine hirmutasid võsa raati. Kuid tal oli nii kohutav nälg, et ta laskus hektilt alla ja lendas tallatud lumele. Ta hüppas leivapala poole, napsas selle noka vahel ja lendas pisut kõrvale kapsalehe varju. Seal hakkas ta leivatüki nokkima ja raasukesi sööma. Kogu hommiku hoidis võsaraat lindude söögilaua lähedusse ja sõi nii palju toiduraasukesi, kui vähegi leidis. Ta puges jalgade küüniste vahele seemneid leivapuru napsama, kuid jäi mitu korda ilma, sest ta pidi samal ajal ootamatult ründavaid linde silmas pidama. Võsaraat ei olnud loomu poolest eriti agressiivne, nii et teiste lindude ründamiseks ta jõudu ei raisanud. Selle asemel hüppas ta ringi ja kahmis kõiki raasukesi, mille pärast polnud tarvis kakelda. Hilisel keskhommikul söömaaeg katkes. Kuuldus karedaid, linnuhääli ja üle Brucotitši katuseharja lendas kohale suur harakaparv. Väikesed linnud hajusid korrapealt laiali. Võsaraat lendas ligust isegi poole ja suundus üle selle künka harjale Sõnajalapuhma varju. Esimest korda peale külma ilma tulekut paistis päike nii soojalt, et lumi hakkas pisut sulama. Metsa serval kasvavate puude okstelt tilkus vett ja võsa raat lendas maha, et mõni sõõm juua. Kui harakad oma teed olid lennanud, läksid väikesed linnud aeda tagasi võsaraat, nende seas. Söögilaud oli tühi ja ka segamini siblitud, lumel polnud enam midagi. Võsaraat hakkas koos paari teise linnuga kannatlikult lumes kraapima ning äratallatud seemneid leivapuru otsima. Õhtu edenedes ja ilma külmenedes jäi Toiduotsijaid üha vähemaks. Lummigi hakkas jäätuma ja kõvaks tõmbuma. Võsaraadi kannatlikkus oli end ära tasunud, ta kõht oli toitu täis. Ta lendas mäest üles ja metsaserva pidi koduoksale. Jällegi läks tasapisi külmemaks ja kogu ümbruskonnas valitses karm pakane. Võsaraati Aga soojendas söödud tont ja süda pumpas kogu kehasse verd. Nii et külm öö ei teinud talle midagi. Sestpeale, kui iive Conradi mees suri ja poeg õppima läks, ela siin üksi pruukoditšis. Ta oli just lisanud köögiahju sütt ja lükanud siibri koomale, kui telefon helises. Poja Ülikooli prorektor rääkis küll ettevaatlikult, kuid polnud kahtlust, et õnnetus oli tõsine. Daniel oli seisnud bussipeatuses, kui väikeauto libises jäisel teel ja sõitis kõnniteele. Poiss oli Londonis haiglas. Prorektori meelest polnud küll otsest hädaohtu, kuid ta küsis, kas ema tahaks oma poega vaatama minna. Hetke pärast väljusiiv majast koos väikese musta-valgekirju terri tädiga ja lukustas välisukse lumi krudisest jalgade all, kui ta kõndis lill aastenisse ja Foodžifaani viival teel. Jõe kaldal pöökpuu otsas istuv öökull vaatas vaikselt naise minemist. Ta nägi, kuidas Iiv läks lill aastani ukse juurde ja helistas kella. Küll nägi ust avanevat ja kuulis Iiv Conradi ja Meryl Lorenzi lühikest vestlust. Ta nägi, kuidas Mary haaras Iivil kaastundlikud käest ja sulges ukse. Liikumatult jälgis öökull Iivi tagasiminekut mööda teerada. Siis haaras ta tähelepanu mingi jõe kaldal liikuv väike must olend, kes peitus ühte väikesesse süvendisse. Öökull vahtis ikka veel üksisilmi süvendit, kui kuulis metailset heli. Hääle allikat otsides keeras ta pead ja naelutas pilgud teispoole jõge. Iiv Conradi auto mootor ulatas veel kord turtsus ja suri välja. Teine ulatus, mootor hakkas tööle, kuuldus purtsatus, Iiv lükkas käigu sisse ning sõitis kauge küla ja peatee poole. Võsa raat jäi kuni keskhommikuni oma oksale, vältides esimesi külmi tunde, kuni päike tõusis küngaste tagant. Ta oli juba selgeks saanud, et külmal varahommikul oli raske toitu hankida. Hekid olid juba linde täis, kui võsa raat pruuk kotitši jõudis. Mõned linnud otsisid lumest asjatult toiduraasukesi, kuid ei leidnud midagi. Ajapikku muutusid linnud ärevaks ja õuel puhkesid kaklused. Võsarat tundis õhus ohtu ja see tegi teda rahutuks. Ta oli võõras piirkonnas keset kiiresti liikuvaid ja lärmavaid linde, kes võisid iga hetk talle kallale tungida. Pealegi tundis ta juba nõrkust. Ta tõusis lendu, et minna tagasi vanasse tuttavasse kohta. Siis kuulis ta kõrgelt vihaseia hädaldava lärmi kohalt teise võsaraadi siristamist. Kiire korduv siristamine kostis üsna kaugelt maja tagant, teiselt poolt teed visalt korduva laulu paar esimest nooti, kõlasid reipalt ja hoiatavalt ning ajasid emalinnule hirmu nahka. Siis lauldi kolm korda vaikselt hardalt ja hellalt. Kui laul lõpuks lakkas, jäi kolmekordne vaikne viis võsaraadi meeltesse kõlama. Ta lendas eesmisele hekile ja ootas pisut. Tee oli tuttava maailma viimane piir. Hekk, teisel pool teed kuulus võõrasse maailma, mis võis olla täis hädaohte. Kaks korda sirutas võsa ratiivu, enne kui lõpuks õhku sööstis. Ta tõusis umbes 50 meetri kõrgusele ja tõi otse enne laskumist kuuldavale kiire kutsuva vidina. Ta laskus hekile üle tee just selles kohas, kus hekk käenduslill aastani ja Foodžifani poole võsaraat oli piiri ületanud. Ta jätkas oma teed, lennates üle põllujõe kaldale. Ta peatus madalas põõsas kalda lähedal ja vidistas kutsuvalt. Vastust ei tulnud, kuuldus vaid üle tammi voolava vee mühinal. Võsaraat lendas tagasi ja suundus mööda teed Foodžifami Rehe poole. Rehe kõrval seisis äke, mille Chimm Sidi oli hommikul välja toonud. Võsa raat võttis sellel istet. Chimmi suure traktorirattad olid jätnud lumme sügavaid jälgi. Nende põhjas oli maa paljas ja lumesodi sees paistis olevat toitu. Võsa. Raad sööstis maha ja hakkas teri nokkima, liikudes mööda rattajälgi, kuni jõudis suurele õuele. Äkitselt algas vidin uuesti lähedal ja hirmutavalt kõvasti. Hääl tuli pika ehitise katuselt. Päike paistis, katus harja tagant ja tundus, et laul tulvab välja otse päikesest endast. Kui võsaraadi silmad ereda valgusega harjusid, nägi ta katuseharjal. Laulja oli isa võsa, raat ja nii kaunis, et ema võsa raat võpatas hirmusegusest rõõmust. Isalinnu selja ja tiivasuled helkisid ja pildusid värve. Tugevad pruunid mustad triibud lasid tal näida suuremana, kui ta oli peaaegu et tugeva röövlilinnuna. Ta sinihallid, kukla ja rinnasuled tundusid siiski nii pehmed olevat, et emalind oleks tahtnud end nende vastu suruda. Isalind ründas ootamatult ja hoiatusmärki andmata hakkas ta emalindu taga ajama. Emalind paiskus lendu ja vuhises üle tee üle lumise karjamaa jõe poole. Isalind sööstis vasakult küljelt tema poole, kuid emalind ei põgenenud teelt kõrvale, vaid keeras end otse isalinnu ette ja sundis teda allapoole laskuma. Tagaajamine oli põnev ja ergutav ning emalinnu süda põksus. See oli midagi muud kui mõne teise linnuga tülitsemine. See hirm oli kõditavalt mõnus ja laulus, mida ta hakkas isalinnule Lüristama pulbitses vastu. Okslik vaimustus. Tule siia. Mine ära, tule siia, mine, mine, tule, tule. Isalind vastas otsekohe Hauplevakuristamisega. See oli hoiatus kõigile sissetungijaile. Ta tõusis õhku ja tegi emalinnukohal ringe, et näidata, see on tema jahiala. Isalinnu tiivaotsad riivasid emalinnu silmi ja ta pidi peaaegu katuselt alla kukkuma. Isa linn laskus emalinnu kohale oksale ja tõi kuuldavale kareda vihase häälitsuse. Ning ema linna tunded muutusid. Isalinnul oli tõsi taga. Ta ähvardas tõemeeli ta ründaks ja võib-olla isegi tapaks, kui emalind tema alalt ei lahku. Emalind lendas hirmunult põõsast välja. Ta lendas tiibadega vehkides mööda jõge allavoolu ja ta jõud kahanes kiiresti. Iga kord, kui emalind tagasi vaatas, oli isalind lähemale jõudnud ja piiras emalindu kord ülalt korrald poolt. Emalind vuhises üle tammi ja lendas otse õhukesse jõe kohal hõljuvasse udupilve. Ta nägi enda ees puust silda. Emalind muutis suunda ja laskus silla alla tugipostile. Ta korrutas seal lõõtsutades, veri peas, kohisemas. Emalind ootas pisut, ajas end siis vaevaliselt sirgu ja tõusis lendu. Kui ta teiselt poolt silda päevavalgele jõudis, sööstis tema ette isalind, kes oli silla loodanud. Emalind võttis jõu kokku ja sundisin väsinud lihaseid tööle, suundudes paremale, jõest kaugemale. Lill häästeni poole. Isalind püsis tal tihedalt kannul ja emalinnu kõrvus kõlasid tema kiledad hüüded. Lihased olid väsinud ja emalind teadis, et ta ei jaksa enam lennata. Ta hoidis tiibu jäigalt välja sirutatuna, kuni jõudis lähima Oksaneni ja peatus rabinal. Isalind laskus ta selja taha, pööras ringi ja ründas teda. Kõik emalinnud vaistud andsid käsu põgeneda. Kui isalind ründas, tõmbus emalind küüru, tegin noka pärani lahti ja laskis kuuldavale nõrga paluva süüde. See oli täieliku allaandmise märk. Isalind tõstis pea. Rinnasuled läksid kohe vile ja tiivad avanesid. Hetkeks võitlesid ema linnus võitlustahe ja allaandmissoov. Siis taganes isalind, laskis kuuldavale mõned lühikesed selged vaiksed vidinad ja sööstis minema. Emalind jäi hetkeks istuma, suu lahti ja kael välja sirutatud. Siis ajas ta end sirgu ja vaatas ringi. Ta pöördus ja vaatas Brucotitši poole. Hääl kuuldus nüüd ülaltpoolt. Ta vaatas sinna. Isa lindistus katkise aknaklaasi serval, võngutas saba ja kadus hoone sisemusse. Pisut hiljem kutsus ta kergelt ja meelitavalt vilistades emalindu. Seekord järgnes emalind talle ja lendas akna poole. Lähemale jõudes lükkas ta jalad ette ja võttis küüntega klaasi servast kinni. Siis pani tiivad kokku ja surus end läbi augu. Õhkhoone sees oli soe ja mahe ning meenutas hilissuve külluslike päevi. Suures hoones, kuhu võsa raat oli lennanud, hoidis Chim Sidi oma lehmaheina. Võsaraat lendas ühele kolmest õrrest, mis olid pandud paar meetrit katusest madalamale. Isavus arvad siblis põrandale pudenenud heinakõrtest ja leidis sealt nähtavasti tublisti söödavat. Naljale vaatamata oli ema võsa raat nii hirmul, et ei julgenud tema juurde minna. Emalind polnud kunagi varem üheski hoones sees viibinud ja kuigi hoone oli soe ja ilmselt ohutu, oli suletud ruum tema meelest hirmutav. Lisaks oli see isalinnupiirkond. Ajapikku kogus emalind siiski julgust ja lendas põrandale isalinnust ohutusse kaugusesse. Isalind vaatas teda korra ja jätkas toidu otsimist. Emalind nägi enda ees heinakõrt, mille okkalises kupras oli hulga seemneid. Sellele ahvatlusele oli võimatu vastu panna emalind, nokkisime seemne ja vaatas isa linna poole. Samas märkas ta teisel pool veel üht kupart ja selle taga veel üht. Põrand oli neid täis. Kui emalind nägi kõike seda toitu ja sedagi, et isalind olid täiesti ükskõikne kadus lõpuks ta kartus ja ta hakkas sööma. Kui emalind oli küllalt söönud, lendas ta katusealusele õrrele ja vaatas aknast välja. Väljas 100. tihedat lund ja tuiskas. Aknaaugust lendas sisse lumehelbeid, mis põrandal sulasid. Ema võsa. Raat igatses tuttava oksa järele, kuid väljas möllab tuisk, soe toidukohti ja isalinnu juuresolek sundisid teda paigale jääma. Isalind oli sättinud end seina endile nokka tiiva alla pistnud. Ta tõstis raugena pead ja kutsus õrna Gudrutava häälega, mis jutustas soojusest lohutusest ja sõprusest. Sellest piisas. Emalind laotas tiibu ja lendas isalinnu juurde. Kaks tundi hiljem kuulsid nad kõrvuti istudes, kuidas siidi Land Rover küüniste mööda sõitis. Simm oli käinud oma tütreid koolist ära toomas ja tal kulus seitsme kilomeetri läbimiseks poolteist tundi. Chimm sibi Land Rover oli ka viimane auto, mis külateel sõitis, enne kui liiklusnädalaks katkes. Tuisk kestis poolteist päeva. Kui tuisk vaibus, oli kogu org peaaegu ühetasase lumevaiba all.
