Uuno rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Tere kõigile nagu läinud pühapäeval, nii teeme seekordki lähemalt tutvust Eesti metsa neljajalgsete asukatega. Ent nädal tagasi oli nii jutu kui laulu süütutest rohusööjatest. Siis tänased kangelased on verejanulised kiskjad. Stuudios on metsas rändaja Hendrik Relve ja toimetaja Haldi Normet. Ja räägime siis tõesti meie metsade kõige suurematest kisketest nende hunt, ilves ja karu. Sellist häält pritsikate saagimise taustal kuuldus nüüd Alam-Pedja looduskaitsealalt, mis on vääga puutumatu paik ja seal kusagil kaugel oli isahunt ulgumus. Selline seal praegusel ajal on muidugi suur haruldus kuulda. See muide oli tänavu aasta augustis, kui ta niimoodi häälitses aga hunt on tekitanud inimestes juba nime poolest hirmu ja kui vanasti öeldi, et mets võttis looma siis igaüks teadis, et see oli hunt, metsa hirm, hundihirm, see üks ja sama asi. Ja sellel on sügavad juured. Ja sellel on varasemal ajal olnud kindlasti väga tõsine põhjus, et hunti karta. Veel näiteks üle 100 aasta tagasi oli hundinuhtluse aeg Eestis. Ja tõesti, inimesi sattus hundi ohvriteks. Näiteks on päris üksikasjaliselt teada 1807. aastal Tartu kreisis üks hundipaar murdis mõne kuuga 50 inimest. Nendest, enamik lapsed. See on tõesti nii olnud ja, ja tol ajal tonti hundi ees säärast hirmu, et talurahvas ei julenud nende huntide elu kallale buda, sest nad pidasid need libahunt Dideks, sest nad olid niivõrd jultunud ja niivõrd verejanulised, need hundid. Kindlasti ei olnud nad normaalsed hundid, nad olid omamoodi hälbega, nad olid juba nagu, nagu spetsialiseerunud inimeste ründamisele. Ja, ja, ja tol ajal oli lausa sõjavägi jahtimas neid hunte ja lõpuks saadi neist jagu. Kuidas niuksed hundid siis tekkisid? No üldiselt on niimoodi, et pea ja see on, kui hunt ründab inimest või, või isegi kui ta hakkab juba väga järjekindlalt karja ründama, siis harilikult on põhjus selles, et ta ei suuda enam metsast saaki kätte saada. Ta on kas vigane või haige või, või midagi taolist. Ilmselt seal oli ka millegi taolisega tegemist. Aga teistpidi oli tol ajal hunte pööraselt palju rohkem kui praegusel ajal. Ja üldse kariloomade söömine oli, oli küll üsna tavaline asi, sest loomakarjad, koduloomade karjad olid suured, koduloomi peeti metsas ja, ja hunte oli palju. Nii et, et see taust oli, oli küll, hoopis teistsugune jääks tollest ajastule ka kõik need hundid, peitenimed mõtlema, ära hüüa hunti, ei tohi öelda seda pärisnime välja ja siis on võsavillem või kriimsilm või need oli üle 200 nime eesti keeles, mida kõike kasutati selleks et mitte öelda seda, seda päris hirmutavat. Kui neid asendusnimesid, kasutati ka hellitusnime, et tegelikult ju kasvõi alateadlikult hundi ees pugeda Ki natukene, siis need ei toonud kurja kaasa, inimeste meelest. Aga päris nime suhuvõtmine, see võis olla kurbade tagajärgedega. Jah, see oli, oli, võib-olla metsloomade puhul olid need peitenimed kõige sagedamisi meni kasutusel vest küttide poolt, sest et kui mindi näiteks jahile, siis siis tuli vältida selle looma pärisnimed. Et, et siis ta ei saa aru, et temast räägitakse. Et metsloomade puhul oli teiste näiteks karul ja jänesele, kõigil olid oma hulga suguseid, nimesid, aga, aga hundil oli neid kõige rohkem, see tähendab lihtsalt seda, et hundiga oli inimesel kõige rohkem, mis kogu aeg ja just niisuguses nagu halvemas suunas igasugu hulle asju juhtus ja tollest peast juba 18. sajandil tegelikult võeti siis selle hundinuhtluse vastu üks niisugune esimene tõsisem jahinduslik Sammeta mida varem veel polnud olnud, et hakati sõnaga maksma preemiat hundiküttidele. Ja see oli, kas kuskil kandis Eestis oli kolm rubla kõrvapaari pealt, kuskil kandis oli viis rubla kõrvapaari pealt, ta oli tsaari rublad, see oli ikka väga suur rahvatalupojale. Nii et meil tekkisid niisugused hundikütid, kes olid juba peaaegu juba põllu sinnapaika jätta, kui sa olid osav hundikütt, näiteks Lääne-Eestis oli üks mees, kes püüdis näiteks 100 hunti kinni ja, ja sellest kujunes omaette niisugune tegevusaru ja ja, ja, ja kuskil 19. sajandi lõpul oli näiteks juba niimoodi, et, et huntide arv oli niivõrd vähenenud, et ütleme, Hiiumaa Muhumaa, Saaremaa olid huntidest täiesti tühjad ja mitmelgi pool mujal Eestis olid nad muutunud harulduseks. Nüüd selle esimene kord jahinduse ajaloos, kui, kui looma niukene sihipärane küttimine Viisniga selgete tulemusteni Tekkis ka vastupidine hirm, et mis siis nüüd saab või oli hoopis rõõme. See oli ainult rõõm tol ajal veel. Ja, ja kõik see, see niisugune suhtumine hundisse kui väga, mitte soovitavasse Lindbris looma, see on tekitanud tohutul hulgal igasuguseid kõnekäände, kuna sõnasid ja, ja ka hundi lausumis sõnu näiteks, millega lausuti hunti, et ta karja kallale ei tuleks, püüti teda ära sõnuda ja kõike muud. Aga ma ise tean ühte väga pikka laulu hundist ja saan Juhan Jaik, kes kirjutas õige pika lugulaulu sellest. See oli aastal 1942, kui ta selle valmis sai ja, ja see on niivõrd laul, olen teinud sellest ühe niisuguse lühendatud varianti, mis tähendab, et tal on kuskil 17 salmi. Ja, ja, ja ma hakkaksin selle selle lauluga nüüd aga pihta ja eks siis saate jooksul laulame ta lõpuks lõpuni ka välja. Aga aga jama ja kesa taga mar jääma ja põsa suudele miine Chrisi oli siginenud susi hulkus põõsais metsapõues. See tyhi käis ta õues, seal ta tegi. Ma ju Bahammurreys küll agar ja ta tuli. Suured salgad, võtsidki, käte võimsad palgad, taate nägi tuus 100, tahtsid ära hävitada julma elu tahi, selleks korraldas ahi, aga Teina ei näinud hunt Bristoli peitu läinud. Naabritalus kasvamas oli väike vapper jazz, päike, jazz kui lõngakera vana tooma, silmatera oskas ta hästi, tegi kiirelt kõik, mis kästi, väike jazz kui mari, aga kaunteema hari. Kar ja nimekiri, pikk habe, Megasik kitse, köötsak lehmaluu, mõni asi kasvõi maga, lammastike sõin ja veel üksikpõrsa või ja veel ute seda Jabalvas jazz. Äki kari tardunud päi lagendikul seisma jäi. Saksas tuli ninameeskoorihallivatimees kõrva Veera adva jakki Kiievis. Kas joostes Hipe pik geenüüta pista, bar jaapantu oma teel on, eluõhtujazzil oli julgem. Julgem, kui ta isal veel astus, kähku hundi ette. Ära puutume Kessent susi. Siia ajas teade, et meil on püskambajas puisassellest pauguusa. Kohe kui vats sirgu. Jätame nüüd selle Jassi hundiga tõtt silmitsema ja vaatame, mis päriselt hundist sai pärast 19. sajandi lõpu oli nii, et, et siis hundinuhtlus oli nagu, nagu 20. sajandi alguses enam-vähem meie maalt kadunud ja esimest korda, kui, kui tõesti jällegi Eestis oli palju hunte, tuli tuli teise maailmasõjaaegadel ja selle järel et siis loeti disain kokku kuskil 800 hunt, et see oli küllalt palju, aga kui mõelda nende süngete aegade peale, kuidas sõjad meist üle veeresid, talud ja külad jäid tühjaks ja tõepoolest, hunti tuli juurde. Kõik oli käest ära, korralagedus, segadus, kaos, küttimine ja jaht sattus ka täielikku kaosesse ja keegi jälginud enam, kui palju neid hunte täpselt on. Ja siis viiekümnendatel algas umbes samamoodi nisugune huntide küttimine nagu nagu kuskil tsaariajal, et jälle kuulutati välja preemia hundiküttidele ja isegi huntide arv vähenes. Ja siis tuli niisugune aeg, et kuskil kuuekümnendatel aastatel oli meil Eestis kokku üks 20 hundipaari ainult. Ja, ja see oli siis nii, et need esimest korda hakati, oks kõlab umbes sellist häält, et kas me ei peaks hoopis hunti natukene hoidma hakkama 20 hundipaari terve Eesti peale ja see oli haruldaseks loomaks muutunud. Paar püssipauku veel ja oleks eestimaa huntidest prii olnud. Jah, jaa, mõnedki paigad Eestis olidki lagedad, näiteks 70.-te alguses hävitati viimane hunt Hiiumaal ja see oli pikk ja värvikas lugu, kuidas teda jahitia ja Aleksander Suumann kirjutas sellest pika luuletuse. Muide ja sellele viimasele hundile püstitati isegi mälestusmärk Hiiumaale. Aga miks siis viimane hunt erahävitati kas teadmatusest või? Ei, see oli ikkagi see, et hunt on nuhtluseks karjale, hunt on ohtlik, ikkagi seesama suhtumine ikkagi jätkus. Aga see, kui palju hunt ka selle kõrval kasu, et tuua, tähendab seda veel tol ajal osatud teadvustada ja noh, kasu kasu või mitte, see on alati niisugune, kahe otsaga lugu, et, et, et põhimõtteliselt on alati olnud ja see on siiani jäänud, et näiteks ütleme taluinimene. Jaa, jaa. Koduloomade pidaja on alati seda meelt, et kõik hundid tuleb kaotada. Ja, ja õieti seda võiks vaadata hoopis laiemal taustal. Kogu Euroopas, mis oli juhtunud kusagil seal Lääne-Euroopas oli hunta armutult hävitatud just kuskil 19. sajandi lõpus. Ja need 20. sajandil näiteks ütleme oli Poola ka Põhjamaad Soome ja Rootsi olid jõudnud umbes nii kaugele nagu Eesti, et hunt hakkas peaaegu ära kaduma ja seal Ki või et seal isegi tugevamalt hakkas nüüd kuulduma seda häält, et, et tegelikult noh, mingil määral peaks nagu ja olema noh, ta on ikka nagu metsasanitar ja teatav niukse ökoloogilise tasakaalu hoidja metsas ja loomulikult tekitas ta paljudes jälle tohutut vastuseisu, kes traditsiooniliselt nagu hunti suhtusid. Aga meil läks kuidagi niimoodi, et, et räägi või ära räägi, aga tulid kaheksakümnendad aastad ja huntide arvaks selle kasvama. Mitte sellepärast, et keegi teda nii väga oleks hoidnud, vaid ta lihtsalt hakkas kasvama. Ja üks viimane nisugune hundirohkuse tip tuli meil koos laulva revolutsiooni roniga. Kuraditki elavnes ja kuskil 90.-te alguses oli meil kuskil 500 hunti vähemalt testis jällegi siis ei jälgitud jälle seda nende palju, noh, see oli üks põhjus, aga, aga teine põhjus on see, et ega inimriigipiirid ei ühti. Hundi riigipiiridega ja huntide ütleme, impeerium on väga suur ja, ja meie oleme selle läänepiiril kogu aeg. Hundiriik ulatub siit Euroopast välja kuni siberi Ida-Siberi nii välja. Ja, ja kogu aeg, see, mis juhtub näiteks Venemaa poolel, määrab väga palju sellest, mis juhtub huntide testima poolel. Ja nüüd kuskil kaheksakümnendatel, kaheksakümnendatel oli just see, et see Venemaa-poolne, huntide populatsioon elas ka väga prisket elu ja ükskõik, kui palju sa neid siinpool jahid tuleb, talv, Petsi läheb jäässe ja hundid tulevad taas. Nii et seda tuleb vaadata alati ka sellel hundi impeeriumi taustal, seda huntide suurenemist või vähenemist. Ja mis on siis nüüd edasi saanud, praeguse seisuga on huntide arv jällegi kahanenud õige kiiresti, nii et aastal 2002 on Eestis loendatud 200 hunti, aga arvatakse, et tegelikult neid on vähe, neid on kuskil 170 Eestis praegu parajasti umbes nii ja nüüd võiks mõelda, et see on noh võib-olla isegi natukene palju. Aga kusagil õige lähedal on ka juba see piir, millest võib-olla allapoole ei oleks ka neid õiglane lasta. Ja, ja jällegi seda kõike vaadeldakse nüüd jälle sellesama tuppa ja Euroopa Liidu taustal näiteks. Sest nüüd hiljem tuleb ka kõigi teiste kiskjate puhul meil see kogu aeg välja. Et kui me Eesti tahab Euroopa Liitu minna, siis Euroopa liidus kehtib looduskaitse direktiiv, mille järgi nii hunt, et ilves kui karu kuuluvat päris tõsise kaitsmise all. Ja siin on hoopis niisugune probleem, et, et nende Brüsseli härradele on väga raske selgeks teha miks üldse neid loomi küttida, sest sealtpoolt tuleb üsna tugev surve, et mitte ühtegi nendest ei tohi mitte aasta jooksul maha lasta. Olgu või uputus ja. Kusagil Inglismaal on need loomad tõesti hävitatud täielikult juba üle 100 aasta tagasi ja nad on niivõrd haruldased ja niivõrd imelised ja, ja niivõrd kaitset väärivad ja nii raske on seda selgeks teha. Aga on ju kuulda meie valitsejate suust, et nende huntide ja ilveste ja muude elukatega hakatakse mingi kompromissini ikkagi jõudnud, ollakse juba jõutud tegeleda. Tegelikult on, on, on hetkeseis selline, et tõepoolest jõutakse kompromissideni teatavate kompromissideni ja nii ta on, et, et nii hull see asi ei ole, tuleb lihtsalt kõnelda hästi palju sellest, mis on Eesti ja, ja tegelikult ka kogu Ida-Euroopa ja, ja millised on tema metsade, milline on tema looduslik seis. Aga kuulame vahepeal selle ka Juhan Jaiki hundi laulu järge, et, et mis sest jazzist ja hundist siis nüüd edasi sai, kui hunt seda. Jassi vaks hunt oli tark ja eluteel oli pind eesti keelt, oskas laulda, rehkendada, mitu GK sehkendada, tundis kalendrit ja kaarti, seinakella, aga vahel ka, et aega võita, jala rattaga võis sõita. Andis jazzi-le, siis Susi mitut moodi küsimusi, siis kas ta käika koolismitmendama istub toolis, mis ta ei soost ka teab, läks ta neid üldse peab. Ja kas külas, kui on d, peetakse ka hundijahti? Vastasi jazz, et koolis hunti, Ena Nika tunti hunte palju maha võtta ja ei maksa raha. Kuuri on mõistana ja võtta hoomal hing. Ja, ja saada sõi, olime antu poole. Jazz veel katsub ja saab paare rohtus ja see on tervislik, kuid lehma toorelt süüa ja on ju pyha, ajab süda meiegi pahaks meena? Jaa, seda küll ei tahaks. Vargus pole õiged paare, subsi, rohtlus, ö. Vaat siis nii tark hunt, kes rääkis eesti keelt ja ajasid ja Jassiga kahekesi mõnusat juttu ja las nad nüüd jäävad vahepeal oma pead juttu ajama. Hunti kiidetakse ju üldse väga targaks loomaks nii folklooris kui ka päriselus ja kusse folkloor Ki mujalt sündinud angu ikka elulistest seikadest. Nii et loota ja uskuda võib, et erinevalt igasugustest aegadest, mis siin ajaloo jooksul neil hundinduses on valitsenud, on praegu ikkagi käes see aeg, kus inimene teab, missugune olukord on ja kui palju neid hunte meie metsas liigub ja tegutseb ja kõik on kontrolli all. Aga, ja ma saan aru, et edasi rändame ilveste kuningriiki. Jah, Ilvestega on ka niisugune lugu, et, et nad tekitavad väga paljudes inimestes väga kohutavad hirmu. Tihti usutakse, et Ilves on ikka vaata et kõige verejanulised meie diskijatest Yaritseb seal puu otsas täpselt ja, ja üks niisugune jutt, mida rahvasuust on siit ja sealt ikkagi kuulda, kuidas olevat kusagil olnud, et ilves murdis inimese ja see kõigevägevam nendest variantidest on koguni niimoodi, et mitte ühe, vaid kaks ja see oli niimoodi. Ta läks kord pere metsa marjule autoga, siis jõudsidki ühe paksu metsa sisse, parajasti jätsid auto seisma, isa ütles, et ma lähen natuke, vaatan ringi, et kas siin on ka palju marju ja läks ja ei tulnud tagasi ja ema muutus murelikuks, ütles Ma lähen vaatan, kus isa on, aga ütles lastele, et kerakiga auto aknad üles, et ärge siit välja, et minge ja, ja lapsed jäid ja ema oli kadunud ja lõpuks teised marjulised, leidsid lapsed üles, küsisid, mis oli, siis mindi koos otsima, leiti, et isa ja ema olid mõlemad ilvese poolt murtud ja oleks vist lapsed ka murdnud. See ilves aga aga õnneks ei saanud, sest auto uksed olid kinni. Ja niisugusi lugusid on muide kirjandusmuuseumis korjatud väga eesti erinevatest nurkadest on näiteks Pärnumaalt Alutaguselt Järvseljalt täiesti eri kantidest sama jutt, sama sarnane motiiv. Ilves hüppas puu otsast, murdis kohe ema ja isa mõlemad. No aga see auto ka perekonnajutt, see ei saa ju hirmus vana olla. Ei, see ei saa, see on need jutud on korjatud ikkagi ütleme, 20. sajandi teisel poolel. Aga ei usu neist ühtegi. Ei, see on ju, kui niisugune juhtum oleks kusagil Eestis olnud viimase 100 aasta jooksul, et ilves oleks murdnud inimese, siis oleks fikseeritud fakt. Ja ühesõnaga seda, et ilves oleks inimese murdnud ei ole juhtunud, see on ikkagi seesama metsa hirm, millest me oleme ka varem rääkinud. Teadmatus sünnitab kõhedusttunde ja fantaasia läheb tööle, sünnitab lugusid verejanu, listest, jubedatest, Ilvestest. Fakt on see, et tegu on väljamõeldis. Ja, ja isegi veel see, et kui ilves isegi jahib oma saaki, tavaliselt on see kas jänes või metskits kas ise ründada kunagi puu otsast, ta varitseb kuskil maapinnal, meenutame kasvõi Rein Maran nii suurepärast filmi ilvesest, kus räägitakse sellest ilvesest, kes ikka päriselt meie metsades elab. Ja, aga see on küll tõsi, et Ilves on võib-olla üsna salapärane loom, sest ta on viimaste aegadeni hoidunud alati niisuguste suurte laante varju ta ei taha ennast inimesele näidata. Kes see ikka nii väga tahab või tema kohe eriti ei taha? Ei noh, nutt võrreldes hundiga näiteks hunti, ma olen ikkagi ise näinud looduses mõned korrad vaba hunti, aga ilvest vabas looduses mina ei ole näinud küll, aga jälgi jälgija on hea ära tunda, sest ta on ju nagu suure kassi jälg seal ei ole küüniseid, küünised on sisse tõmmatud, aga loom ise on peidus ja see looma selle ilvese. Niisugune rohkus on ka seotud väga tugevalt, et sellega, et kui palju meil neid puutumatud Metsi suuri metsaalasid on olnud, nii et et Ilves ei ole väga tõsiselt jahitud, aga tema arvukus on vähenenud kuskil seal 20. sajandi alguseks peaaegu väljasuremise piirini, sellepärast et need suured Laaned on kadunud, aga muidugi oligi ta lindpriiloom, igaüks võis teda lasta ja neid kuskil 37. igal aastal võeti Ilves Eestis looduskaitse all. Selleks oli põhjust pärast seda ja tema arvukus kasvas, aga ta ei ole kunagi olnud nii väga suur. Nii et näiteks 1976 oli, oli meil Eestis 350 Hilvest loendati. Ja, ja praegu muide, on ilveste hulk Eestis kokku ligi 1000. Nii et, et neid on võrdlemisi palju ja, ja miks neid siis nii palju on. Üks põhjus on see, et, et meil on ka palju neid, kellest Ilves elab. Üllatavalt suur kitsede hulk, metssigade hulk, jäneste hulk ja, ja muidugi, minu kujutluses on üks põhjus veel see, et ilvese hirm inimese ees ei ole enam nii suur kui varem. Nii et siinsamas külas, kus ma elan, siin külamehed rääkisid mulle, et eelmisel kevadel näiteks istus üks ilves põllu peal nagu suur kass ja ei läinud ära. Autod liikusid. Et see oli midagi üllatavat ilvese kohta, kes alati hoidub metsa vari, äkki oli haige natuke, see on võimalik või, või näljast nõrk või, või mis iganes. Aga on võimalik, et, et jah, et, et tema elukombed natukene muutuvad. Ja nüüd jällegi, kui mõelda sellesama tausta peale Euroopa, siis Euroopas on ilves eriti haruldane loom Lääne-Euroopas. Ja ilmselt, et tema arvukust nüüd siin sätitakse üsna täpselt, aga igal juhul. Kindlasti ei ähvarda ilvest väljasuremise oht enam, nagu see oli kolmekümnendatel aastatel. Sellist natukene avameelset mürinat tegi nüüd üks karupoeg ja, ja see on lindistatud loomaaias. Looduses sellist häält Kell vaevalt kuulda saab. Aga, aga need juhtumid on küll Eestis olnud, et, et karupoeg Jan metsast ära korjatud, sest metsatööde käigus on ema ära hirmutatud ja talvisel ajal on ta ju pesas pisikeste poegadega. Ja ta jätab pojad väga kergesti maha. Ja pojad võivad nälga surra. Sageli on ka nii, et inimesed ei tea täpselt, et kas nüüd, kas nüüd ema tuleb tagasi või tule, igaks juhuks vaadatakse paar päeva pole ema olnud ja võetakse pojad enda pool, et, et neist poegadest enam metsaasukat kindlasti ei saa. On püütud küll meil siin neid isegi veel metsaelule õpetada, aga üldiselt head nahka sellest ei tule. Ja metsakuningas peab ikka jääma metsa. Oma lapsepõlvest alates. Huvitav küll jah, et on ju viimastel aegadel Ki olnud üsna palju juttu kas või sellest, kuidas karupojad on sattunud Nigula looduskaitseala hooldekodusse ja kuidas neid on ikkagi püütud vist tasapisi ka pärast metsaga harjutada, aga aga kindel arvamus on siiski see, et et ei saa ühestki sellisest mets loomakest enam, kes on inimese juures mõnda aega olnud õigeid metslooma? Jah võib-olla see kõige uhkem karude metsakool on Venemaal veel, kuhu ka viidi siit eestist kaks karupoega, kes kuskilt Raplamaalt toodi ja. No pärast Nad on küll metsas ja mõnda aega seal tulevad toime, aga, aga siis juhtub see, et keegi karu hakkab töllerdama kusagil külas või kõlab poe ümber. Inimesed kardavad meeletult noh, ühesõnaga lõpuks ikkagi muud üle kui teadagi karumetsas muidugi uhke vaadata ja ma olen vahel kevadet Te ei saanud teda jälgida, kui on metsa viidud lihtsalt karule toiduks manni lõppenud loom ja siis jahikantslist kaugelt jälgida. Et siis sa näed, kuidas, kuidas vaba loomsel tegutseb või või ka vahel sügisel, kui karud tulevad kaerapõldu, need on karude jaoks kohe külvatud kaerapõllud metsas, siis jällegi niimoodi jahikantslist ülevalt vaadates vaatad, Karu istub kaera põllus niimoodi istukile täpselt nagu paks inimene ja võtab kahe esimesega, aga nagu kätega need kaeravihkusid ja siis sööd neid mõnuga ja siis lohistab ennast tagumiku peal natukene edasi, võtab jälle järgmise inimene nagu inimene tõesti. Ja tegelikult on huvitav, et see metsakuningas meie metsade kõige suurem kiskja ongi üllatavalt inimese moodi. Kui näiteks karujälge vaadata metsas karu tagumise käpajälg on selline, et nagu oleks inimene paljajalu kõndinud metsas täpselt selline jälg, ainult et millegipärast on tal küüned lõikamata. Ja võib-olla natukene selle talla ümber on ka karvade jälgi näha. Tuju on inimese jälg ja, ja pole siis ime, et, et inimene on tahtnud karu moodi olla ja, ja pidanud ennast lausa karu sugulaseks. Ja, ja see, et kuidas näiteks karu on saanud inimesega siis naisega lapse näiteks see lugu tõsimeelselt jutustatud kuskil kolmekümnendatel aastatel Eestis ja seal jutus on siis nii, et see laps oli siis poolne, koolid on nagu karvane ja pool oli sile, et seal oli nagu pool inimene, pool karu ja kui me mõtleme nende lugude peale Siberis, siis need on veel hulga vägevamad ja seal on kohe täiesti sügav veendumus paljudel rahvastel, et, et ikkagi inimene karust pärit või siis, et karu on moondunud inimene, igal juhul karu ja inimene on kuidagi väga lähedased ja huntide juures ma olen neid lugusid palju kuulnud, kus, kus mõlemat pidi kõneldakse neid, neid jutte, kuidas karusse inimene inimesest sai karu ja, ja tõsimeelset peetakse ennast karu sugulaseks. Et see on ühesõnaga üks armastatumaid osasid nende folkloorist kohalikust, Ja ja kindlasti on üks selle põhjusi see, et karu on võimas. Karu on põhja alla metsade kõige võimsam loom. Võimasta on jõududel on aga kuidas mõistusega? No see on nii nagu jah, et ühe mehe mõistus ikkagi ja üheksane jõut, eks teda ole peetud siis inimese tarkuseks, aga aga mitu korda tugevamaks kui, kui inimene. Aga, aga mis puutub sellesse julgusesse, siis sellega on küll niisugune lugu, et et see on üsna tavaline Eestis tänapäevani. Et kui inimene ja karu metsas omavahel ootamatult kokku põrkuvad, siis ehmata ja ei ole mitte ainult inimene. Haru tegelikult kukub ikka päris koledasti ja, ja põgeneb ummisjalu ja kindlasti ei tule kallale. Ja, ja see on ka tuntud tõde, et karul suurest hirmust läheb siis isegi kõht lahti selle selle põgenemise peal. Nii et, et see on natukene isegi naljakas selle metsakuninga kohta. Aga, aga teistpidi, kui mõelda tema, kui, kui niisuguse metsaasuka peale siis karu on segatoiduline loom ja selles mõttes noh, kui hundi ja ilvesega võrrelda siis tema toidus näiteks eriti sügise poole suvel on, on ülekaalus tegelikult taimne toit, et ta ei ole nii nii lihase ja kui kui need eelmised liha saab ta siis, kui muud üle ei jää, nii et, et tegelikult on, on, on karu vägagi inimpelglik ja, ja kark. Ta teda on põhjust ainult kahel puhul, siis kui emal on väga pisikesed pojad, et sisem maksab metsas nendega just mängima minna, mängima minna ja ja teine muidugi karujahil karu on haavatud, tal ei jää muud üle, siis ta siis ta võib ka rünnata. Ta, ja Eestis on olnud just neid juhtumeid, et, et inimene on natukene saanud haavata just selle selle haavatavad rünnakul. Aga näiteks inimohvreid karust ei ole olnud. Aga Soomes muidu on viimastel aastatel paar juhtumit ja seal on jällegi vist see põhjus, et karu on saanud liiga julgeks seal olnud väga tugeva looduskaitse all ja näiteks ütleme, suvilad, mis on jäetud talveks inimesteta. Ta sis karud harjuvad sealt ümbert midagi luusima ja too leidma. Ja Eestiski on neid juhtumeid, kui nad, kui nad luusivad ringi, aga, aga Soomes on see siis lõppenud nii kurvalt, et, et ta kohe lähenevad, et inimeste nagu toidukonkurendiks seal suvila lähedal, aga Eestis nad on aremad kui Soomes. Karud. Sellepärast et Eestis on neid ikkagi nüüd viimastel aegadel kütitud ja seda juba pikemat aega. Karu oli kõige vähem Eestis pärast teist maailmasõda. Ja siis tehti mulle isegi karude kaitseala aga praegu on need kuskil 350 ringis ja neid on mõõdukal määral kütid. Nii et selles mõttes seda karu nagu kodukäijaks tuleb, seda seda hirmu ei ole. Ja võib-olla see ongi hea. Sest kui mõelda sellesama hundi laulu peale, siis seal on just see, et, et hunt muutub kellekski teiseks ja 10, kuulame seda laulunud päris lõpuni, siis mõtlema, et kas me sellist Koti tahamegi, kuulas hunt seal ja siis süda meisse, kerkis mõnu maja siin pikka juttu, jazzi ka seal mitu õhtut otse õpliis rohtusse, madal tega kepsu laguuni viimaks ja siis koju, kutsus hundi endal koju. Jäiksusi tohu madal lumega näinu täiena Maal tõusis jazzist vare meini jooksis koerast paare miini mal Vasay taas viljakott teeb niiski liisurott öösel ja Ravdiin aga rebaseid, jaak, tuhkruid taga. Käis ka Tõngitsemas särwegi urus jaanipäevaks järgi. Ajalehte luges, enne kui ta koges, ju siis laulis bassi silitas kassi, mis ta tegi veel. Ahjaa, aga kiis korstnaid ka. Millest tuleb juttu nädala pärast, kõneleme siis pärimuspuudest ja hiitest Eestis. Stuudios olid metsas rändaja Hendrik Relve ja toimetaja Haldi Normet. Kuulmiseni järgmisel pühapäeval. Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti.
