Uuno rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Tere kõigile sari Eesti metsast on jõudnud oma eelviimase saateni, jõulud on ukse ees ja millal olekski õige aeg rääkida meie pärimuspuudest? Stuudios on metsas rändaja Hendrik Relve ja toimetaja Haldi Normet. Räägime siis nendest puudest Eestis, mis on seotud mitmesuguste pärimustega ja hiitest. Noh, see hääl on nüüd vist küll kõigile tuttav, niimoodi kukub, kukub, aga alla ei kuku, isa, kägu ja niimoodi isake, aga on päris vahva suhelda. Kui talle samasugust häält vastu teha, siis õige tihti tuleb ta nagu lähemale, kogu aeg tahab vaadata, et kes seal temaga konkureerida kavatseb. Nii et, et saab, saab küll niimoodi ikk näoga suhelda omavahel aga rahva meelest on selline kukkumine tähendanud sageli millegi ennustamist. Kõigile tuttav on see, et, et kui palju vastaid pakub, aga ta võib igasugu asju ennustada, nii et näiteks kui päeva jooksul erinevatel aegadel kukub, siis see tähendab eri asja, et et näiteks öeldakse, et hommikul on hoolekägu ja lõuna ajal leinakägu ja õhtul õnnekägu, seal on natukene küll tunda seda hoopis seda rahvapoeesiat, sest et lihtsalt see läheb nii ilusti kokku. Need, need, need ütlused, et, et ta on võib-olla kõla poolest hoopiski väga kaunis, aga kas tahnic päriselt kõike seda tähendab, see on hoopis iseküsimus. Aga, aga igal juhul on kägusi niisugune ennustaja ja, ja kui me mõtleme nüüd puude peale, siis meie Eesti puude seas on küllalt palju niisugusi puid, kes ka on ennustamas meile midagi. Ja üks, mis kohe meelde tuleb, on Kernu kadakas. See on niisugune puu, mis kasvab Pärnu maantee ääres, igaüks, kes sõidab Tallinna-Pärnu vahet, võib seda otse maantee ääres näha väga kummaline puu keelt, kasvuline madal ja selle puu kohta on siis selline rahvajutt, et selle alatistutanud Rootsi kuningas Karl 12. põhja peaaegu ja öelnud, niiet et kui nüüd see kadakas siin kasvama läheb, siis rootsi võim läheb Eestist ära ja Eestist tuleb pikk rahuaeg. Ja kui see kadakas üks kord kuivab, siis tuleb rootsi võim jälle Eestisse tagasi. Ja nüüd see esimene pool ennustusest on täpselt täide läinud Rootsis võimlex Põhjasõja järel Eestist ära ja tuli väga pikk rahuaeg ja need on kadakal pool juba võrast kuivanud, aga mõned oksad on veel haljad, nii et seda teist poolt siis näeb, et kuidas selle ennustuse poolega läheb, aga, aga niisugusi ennustusega seotud puid on Eestis palju ja mõnikord on nad seotud inimestega, kes ennustasid. Tuleb meelde üks Jõgevamaa puu, mida nimetatakse prohveti männiks ja seal rääkis mulle kohalik peremees eemalt vinkman, kes oli ise 82 aastane. Et selle puu olevat istutanud üks Saunik. Ta istutanud selle enda sauna juurde 300 aastat tagasi. Ta olevat olnud pime mees ja ta öelnud, et ükskord tuleb aeg, kui õhus lendavad, raudlinnud ja maa peal sõidavad raudhobused, inimesed pidasid teda natukene veidraks, ajab imelikku juttu, aga näed, ütles Eevalt. Mis on juhtunud, ta ennustas õigeid asju. Nii et, et selliseid pärimust, puid, aga, aga neid pärimuspuid on Eestis tohutult palju ja see on mulle palju aastaid huvi pakkunud, niiet et ma olen korjanud neid lugusid ja meelde jätnud ja neid lugusid on praegusel ajal elavana kuulda rahva suust ja need on vahel ikka ilmatu põnevad on igasugu teemadel ja mõni nendest on õige naljakaski tamme kasvõi selle tülivere tamme siin Harjumaal Kuusalu lähedal. Et kui minna sinna juurde, seal elab üks vanamees, kes räägib sihukese loo, et tülivere tamme sees on nimelt õõnsus. Ja tema ütleb, et see õndsus, tamme nimi on tulnud sellest, et selle tammega lepitatud tülist mingi noorpaari lugu vist täpselt, et kui külas mingi barbar, ükskõik mis abielupaar läks hirmsasti tülisse, siis viimane võimalus, kuidas neid lepitada, oli see, et õhtuks pidid nad minema sinna õõnsustesse kahekesi seoses on nii väike, et sinna mahuvad kaks inimest suurivaevu hästi tihedalt üksteise vastu seisma. Jääd siis kun, Hommikuks oli alati riid lahendatud. Aga aga muidugi hoopis palju rohkem neid pärimuslugusid on ikka seotud igasuguste ajaloosündmustega ja inimestega ja, ja noh, kui siin oligi juba juttu, et Karl 12. on istutanud selle Kernu kadaka, siis kui uskuda rahva, et võtta kokku kõik need rahvajutud, kus Karl 12. on igale poole poidistatanud, siis võiks teda küll pidada meie metsanduse isaks ja sageli muidugi on need paigad, kus ta iialgi pole olnud, päriselt, aga üks puu, muide on peaaegu kindel, et see on Karl 12. istutatud, sean laiusel Jõgevamaal seal kirikuaias puu kasvab siiamaani ja ajalooliselt on teada, et seal Põhjasõja ajal talve kal 12. talvitus talveotsa ja kevadel enne äraminekut istutas ta mõned pärnad kirikuaeda ja siis on mõõdetud selle puu vanus. Ja tõesti, see klapib, nii et, et see on ülimalt tõenäoliselt tõesti siis istutatud niimoodi. Teine rahvajuttude järgi meie metsanduse isa Alexis Peeter, esimene kelle istutatud puid, noh, me teame siinsamas Tallinna lähedal, on on niisugusi, mille kohta rahvas räägib, et see on kindlasti Peeter, Esimese istutatud ja nii edasi ja nii edasi, nii et, et siin on nagu see ajalugu ja, ja pärimused ajalooliselt kuulsate isikute kohta on, on lootusetult segamini läinud omavahel. Aga, aga tegelikult nendel pärimustel on oma loogika ja folkloristid on uurinud neid asju ja võrrelnud ja nad ütlevad niimoodi, et tegelikult on niimoodi, et, et see puu, mis seisab ühe koha peal palju sajandeid, palju põlvkondi, ta on omamoodi nagu magnet, mis kogub rahvajutte ja selle puu kaudu peavad inimesed neid rahvajutte meeles ja, ja annavad edasi ühelt teisele, nii et see ei ole nii tähtis, et kas see oli nüüd tõsi või ei olnud. Aga aga on näiteks see, et kui on pärast suuremaid niisugusi muutusi siin sõdu ja muid asju näiteks toimunud niisugused lood, et, et inimesed on, on kolinud asustamata paikadesse, see on selgunud, et nad on võtnud näiteks Lõuna-Eesti pärimusmotiivid näiteks kaasa Põhja-Eestisse ja need on on läinud näiteks teiste puude juurde, et niimoodi on rännanud. Teistpidi on, on jälle huvitav, et, et meil on ka huvitav pärimus, mida mujale roopas naljalt ei leia. On, on rändavatest puudest, pärimus võtab jalad selga ja läheb, kui vaja, ja puud näiteks need kai majja, Riinu, seal Pärnumaal on olnud siis Saaremaa naised, kes kunagi jõudsid sinna välja, muutusid puudeks või on siis terve suur puude tuki tulnud lausa lennates õhust näiteks kastma. Pärn Raplamaal oli niimoodi, et mees kõndis naine hõikas, et alt ära hiis tuleb, mees ei kuule saanud. Iis tuli talle peale ja selle koha pealt, kus mees oma härgadega sinna hiie alla jäi, sealt kasvas üles niisugune mitmeharuline Pärnusse kasvab seal siiamaani. Meenub lapsepõlves loetud-nähtud vene muinasjutt kahest vahtrakesest, kus kuri nõiamoor kaks poissi puudeks muutis. Jah, noh, see on, see on niisugune nisugune padrik, kõikvõimalikke kirevaid lugusid kõik võimalikustes suundades, puud on ikka inimesi lummanud, selles mõttes ikka vägevalt. Jaa, jaa. Ta on ka nagu olnud nagu mingid mälumärgid või märgid inimeste mälus, et just nende kaudu inimesed peavad meeles lugusid. See, see on tähendusrikas ja selle alusel on fantaasialendu lastud või mine, sa tean, et jällegi see ei ole ainult fantaasia, seal on kõike läbisegamini seal, nii nagu elu, isegi nii fantaasia kui tegelikkus. Ja need on omavahel segunenud. Nii et nende asjadega harutamine on omamoodi, äärmiselt põnev. Ja võib-olla kõige huvitavam osa nendest pärimuspuudest on need pühad puud ehk siis ohvripuud või, või niisugused, millega seostuvad niisugused väga tõsised aated ja võib-olla kõige vanem uskumuste kiht, mis meie rahval on nagu kunagi olnud ja mis võib-olla just selle kaudu püsib elus tänase päevani, et siin on jälle üks suur hulk näiteks poolnutega seotud pärimuspuid Lõuna-Eestis näiteks Värska lähedal on rääkimiseks vana setu mulle uulitsa lautsi, Pettai loo, Verhoolitsa on kohanimi, lautsi bet Ta ei, on siis kirjakeelde tõlgituna võiks öelda niimoodi, et et surnu lautsi mäng ehk siis seal komme, mida praegu muide uuesti seal ka elustatakse. Et külast surnuaiale minnes pidi tee peal olema üks mänd iga küla ja surnuaia vahel alati kus surnuvoor peatus, surnu võeti lautsi, puudelt pandi kirstu lautsi, puud põletati selle männi juures. Ja, ja siis mindi edasi, sellest on see nimi. Ja mujal Lõuna-Eestis on jälle ka ristipuud. Mis tähendab seda, et nad ta võib-olla mänd, ta võib-olla kuusk, ta võib-olla isegi Tamm. Et kõiki ma olen näinud ja vaadanud neid riste seal puude peal, aga, aga põhimõte on alati üks, et jällegi surnud voor selle koha peal külast surnuaiale minnes peatus tehti puu peale ristja mingi edasi ja selle taga on niisugune väga ürgne veendumus, et ta niimoodi hoiti koolnu hinge koju tagasi tulemast, ehk siis kodukäijaks hakkamast. Et, et seal rist nagu, nagu tegi piiri elavate surnuteriigi vahel. Ja näiteks seal Valgamaal patralisti petta. Ei, see on ikka niisugune, et kui seda näed, siis enam ei unusta, see on praeguseks surnud, aga ta seisab see puu nii kõrgele, kui silm ulatub, on ta täis pisikesi riste, terve puu võis aru, männik jällegi on seal Läti piiril, kus männiks on, on kümneid riste tehtud, iga rist kellelegi hingele ja, ja see komme on seal elus siiamaani. Nii et, et see on nagu midagi niisugust. Väga väga vana, mis ei ole näiteks komme enam mujal Lääne-Euroopas ka näiteks soomlaste juures ei ole enam elavana säilinud, aga meil veel ta veidikene on ja siis need pühad puud, need on siis noh, nii-öelda ohvripuud või, või, või nende kohta on küll huvitav alati mõelda, et et noh, et mismoodi pühad või, või mismoodi siis ohverdati või kas ohverdati inimesi või? Loomulikult see ohverdamine oli mõneti sümboolne, aga, aga see, et ta toimus seda mäletatud veel väga hiljuti ja need mälestused on väga autentsed, toodi võib-olla sealt esimesest uudseviljast tehtud leivast yks pala või kui loom veristati, siis toodi leent natukene sinna või, või midagi taolist. Realise ohver. Aga, aga näiteks viimastel aegadel on mäletatud seda, muide see on ühe kadakakohta, mis on just hästi minu kodu lähedal kataviski ohvrigalaks. Sellest ei mäletata, muudkui et viimati oli selline, nimelt kui mehed sealt mööda läksid, siis võtsin mütsi peast ära austades niimoodi. Huvitav, seostub neile nagu kirikuga, eks ole, kirikus võtad nagu mütsi peast ära. Et, et niisugune austamine, mille, mille algset põhjust nagu nagu enam hästi ei teatagi, teatakse, teda tuleb austada. Ja siis teadlased on jälle niimoodi püüdnud asja kuidagi selgitada, et huvitav, et, et miks ühte puud on hakatud pühaks pidama, et huvitav, et milliseid liike on pühaks peetud, noh siis on selgunud, et kõige rohkem on olnud tamm. Siis on Pärn ja, ja mänd peaaegu võrdselt nagu pühad, need kolm puud on kõige sagedamini pühad olnud, aga, aga on olnud ka näiteks püha hoopiski näiteks lepp või pihlakas kadakas. Ja mõnes mõttes võib öelda, et, et vahel on olnud mistahes puu ja sealt nagu, nagu mõte läheb nagu selles suunas, et siis mõtled, et küllap see pühapuuks olemine tähendas seda, et see puu pidi olema võimsa välimusega kuidagi hästi vägev. Hästi mõjuv, et võib-olla see oli sisse pühaks pidamise ajend, aga tegelikult võiks, võiks hoopiski teisiti mõelda selle peale, miks üks puu pühaks võiks saada. Sellist häält teeb toonekurg, sest ta ei oska teistsugust häält teha, ainult klõbistab noka ja, ja nii teeb valge toonekurg, kes on meie looduses suhteliselt nagu hiljutine asukas ja must-toonekurg, kes on meil põlisasukas. Toonekurg tähendab toonela lindu ja, ja toonela linnud on pühad linnud ja et miks see klõbin siia vahele tuli, oli õieti see, et, et on üks õige kentsakas seletus Saaremaalt Kärla külast selle kohta, miks ühte leppa on hakatud pühaks pidama ja põhjendus on niisugune. Ta on püha, sellepärast et selle otsas oli nähtud kord ühte tundmatut valget lindu. Ja noh, siis tekib kohe mõte, et see oli aastani 1840 ei andnud Meil toonekurge valged toonekurge üldse. Ja pärast seda oli ta palju aastakümneid väga haruldane lind, et järsku oli valge toonekurg. Aga natukene tuleb jälle niisugune tunne, et, et kogu see mõtteviis, et me püüame ratsionaalselt mõelda mingite suuruste ja, ja, ja liikide ja niisuguste asjade peale. Et, et tol ajal, kui tõesti puid pühaks peeti tõsiselt ja, ja kuskil näiteks üks püha puu kusagil nii-öelda juurde tekkis, siis see mõtteviis oli, oli küll ilmselt väga teistsugune praegusega võrreldes. Ja üks niisugune oluline asi oli, oli see, et ümbruskonna inimesed olid üksmeelel, et see puu on püha ja seda kinnitasid teatud rahvajutud. Aga need rahvajutud võisid olla väga eriskummalised või meie jaoks väheveenvad, ütleme niimoodi, väga tihti me võime kuulda mõne püha puukoht sellist seletust, et seal all oli nähtut ühte niisugust valget kuju näiteks hõljumas või, või näiteks, et veelgi enam, et, et keegi oli näinud unes seda puud ja selle puu juures oli toimunud mingisugune imelik sündmus. Ühesõnaga, sel ajal, kui kui puid tõsiselt pühaks peeti, oli, oli oluline see, et, et võeti tee nagu üksmeelselt seda vastu, et see puu on püha ja, ja sellest piisas, ümberringi oli kõik täis imesid. Imesid võis juhtuda. Loomulikke olendeid võis kohata, see oli tavaline. Nii et, et selles mõttes ka niisugune imesündmus oli mõneti seda võis juhtuda iga päev. Meie jaoks on nagu midagi väga-väga võimatut, hakatakse vaidlema sageli selle üle, et kas on võimalik. Igal juhul on väga kosutav sellele mõelda meie tänasel päeval, kui pühaks peetakse asju, mõelda tagasi sellele, kui pühaks peeti puid. Ja, ja see puu ei pidanud olema ikkagi väga-väga suur ja võimas, ta võis olla õige pisikene ja, ja vähe tähelepandav. Ja ometi oli ta järsku püha. See maailm on ju praegu siinsamas, meie kõrval tarvitseb lihtsalt lahti saada sellest nõiaringist ja sellest aheldatusest niisuguse niisuguse tarbevee ja maailma kohta jalutada lihtsalt välja ja, ja, ja näha tegelikult Neid puid ja, ja seda metsa ja loodust sellisena, et, et, et sa võid näha seal imelisi asju. Ja kui sa seda usud, siis sa võidki seda näha, see on, see on tegelikult mõneti käega katsutav, sealsamas kõrval. Just nimelt mõeldes tänase inimese kiirust ja sellest mõneti tulenevalt ka mugavust, tegelikult on see ju siinsamas kõrval Eestimaa nii väike, piltlikult öeldes astu kaks sammu. Ja sa oled puude kuningriigis selle asemel, et olla kuskil tark Inglise kuningriigis selle asemel, et olla oma stressis, et leia lihtsalt endale need paar minutit jaoks on see enesestmõistetav, aga mõne teise jaoks võib-olla tasub taasavastamist. Eks see on jah, mõneti iseenda vangiks olemine see vaev ja, ja natukene ka see tänapäevas mõtlemises peab noh, niisugune imeline ja üleloomulik peab olema alati kuidagi väga vägev ja, ja väga-väga suur. Üle igasuguste piiride, aga, aga tegelikult võib see olla hoopis midagi väga väikest ja midagi väga tähelepandamatu. Vot aga sa pead oskama seda märgata. Ja natukene Tal on uurinud näiteks käinud lihtsalt hiiepaikades Eestis ja meie kujutluses on niimoodi, et hiis peab olema kuskil künka otsas, seal peavad kasvama vägevad tammed. Peaks olema ka üks ohvrikivi ja mingi allikas, see on nii kindel, et niisugune peab olema hiis. Aga näiteks Läänemaal olen ma näinud hulga selliseid hiiepaiku, mida nimetatakse hiie aukudeks. Hoopis lohk, seal on ebamugav märg, seal kasvavad lepad. Ja, ja see on olnud püha hiis. Ja siis ma olen seal istunud ja mõelnud, et, et kuidas siis niimoodi ja katsunud mõttes neid neid otsin nagu kokku siduda. Et kuidas see saab siis, kuidas see paik saab püha olla, kui ta lihtsalt üks löntsik, mis järeldusteni jõudnud? No see on seesama mõte, et, et tegelikult väline efekt ei ole määrav asja juures määrav on mõtteviis. Ja kui mõelda niimoodi, et, et nendel aegadel, kui kui alati niimoodi tõsimeelselt looduseusku ja ja puudekummardajad, siis iga küla lähedal pidid olema mõned paigad, mis on pühad ja see sõltub nüüd sellest, mis selle paiga lähim ümbrus pakkus. Inimene elas oma oma kihelkonnas terve elu ja ta ei tõstnud iialgi sealt jalga välja. Tema kodu ja tema maailm oli võib-olla mõnikümmend kilomeetrit tema küla ümbrust. Ja see ümbrus ei pruukinudki pakkuda teadmis vägevust, seal võis olla mingi üsnagi kidur väikesalu. Seal võis olla kidur salu, aga seal võis olla mingisugune eriline niisugune pisikene mõjuv faktor, mis, mis, mis järsku tegi ta teistsuguseks, olenes sellest, kuidas inimene selle hingestas ja mõtestas just kuidas, kuidas ühiskond, kuidas inimeste seltskond selle tunnistas, nii ta oligi. Ja ja see kõik see suuruse väiksesse onju suhteline muidugi ma olen käinud ühe maaomaniku juures, kes näitas mulle oja, mis voolab tema maalt läbi, seal on sihuke imepisikene kärestik ja ta ütles, et et siin ma käin istumas ja vaatan seda. Ma ei ole kunagi nii agaralt näinud, ma ei tahaks seda näha, siin on minuni agara. Ja kui tema saab selle koha pealt selle tunde ja võib-olla isegi tugevama tunda, kui need tuhanded turistid seal Niagara juures siis see ongi vägevam kui Niagara ja samamoodi on nende, nende hiite ja puudega, et natukene on niisugune tunne, et me oleme saanud selle kujutluse kindla kuju, see, milline hiis peab olema mingitest stereotüüpidest ja tõenäoliselt on see kusagilt ärkamisajast pärit. Ja näiteks Jakobsoni kuulus esimene Isamaa kõne, seal ta kirjeldab väga värvikalt just niisugust suurt vägevat uhket tammemetsa künka otsas. No see oli tol ajal väga vajalik inimestele sisendada selle kaudu jõudu ja iseteadvust. Just nimelt ja, ja see oli tegelikult ideoloogiline relv, et, et siis nagu ennast ise määratleda ja vastandada sellele kristlusele isegi kirikule, sest kirik ja kristlus olid saksad ja sakste usk suurel määral. Ja niimoodi tekkis vastandamine. Aga kui jälle panna asi laiemale taustale, siis samal ajal Koopas oli samasugust liikumist hoopis teiste rahvaste juures samamoodi. Ja kui me mõtleme vendade Grimmide peale või sellise sellise uuspaganluse peale, mis tol ajal tekkis, siis tekkis paljudes paikades ja Eesti oli lihtsalt selles voolus nagu sees. Et see taust oli selline, aga me oleme saanud selle sõnumi sealt ja sellest ajast oleme me püüdnud iseennast väga tihti määratleda just just nende puude, pühapuude ja Iidee kaudu. Ja, ja me hoiame sellest väga kõvasti kinni ja ma isegi ei oskaks seda nii väga hukka mõista. Las ta siis olla tähendab. Tõenäoliselt on näiteks niimoodi, et need püha puud, mis Eestis need on, kasvamas praegu veel need on kuskil sajakonna ringis olema, neid kokku saanud neid hästi palju rohkem võrreldes ütleme, rahva suurusega, kuid meie naabermaades näiteks Soomes, Rootsis, Venemaal, rääkimata nüüd Lääne-Euroopast. Siis ma olen jälle pead murdnud, et miks see nii on, et kas me oleme kuidagi paganad, kas me oleme vähem kristlased? Tegelikult ma arvan, et see on see, et me määratleme ennast eestlasena ja ärkamise ajal me oleme saanud selle seose, et kui me ennast eestlasena määratleme, siis me austame siisi ja pühapuid ja sellest me hoiame kinni ja on väga võimalik ja väga tõenäoline, et näiteks nendest 100-st kasvavast pühapuust ja nendest kümnetest hiiepaikadest, mida me praegu teame, mille kohta on täpsed üles kirjutas, et et need omamoodi võivad olla ju ärkamisaja peegeldus rahva tolleaegse noh, niisuguse suure vaimustuse puhangul tekkinud seal ei olnud ju niide siis sel ajal inimestele see, et kas, kas ma olen seda oma vanaisalt kuulnud või ei ole. Aga nii vahva oli mõelda, et siin on hiis ja mitte keegi praegusel ajal ei suuda nüüd enam hakata ära lahutama, et mis on vale, mis on tõsi ja see on ka natukene minu meelest väär, et hakata nüüd väga lõplikult siin otsima seda tõde taga. Selline mustvalge asjade paikapanemine pole vist kunagi väga õige olnud ja ka on halle toone ka sees ja varjundeid ja üleminek. Kuid nii on ka nende pühapuude ja hiitega ja, ja ikkagi on, on kuidagi südantsoojendav kuulda näiteks praegu kohapeal puu lähedal elava inimese käest lugu täpselt samas sõnastuses, nagu sa oled lugenud kirjandusmuuseumist kuskil üle 100 aasta tagasi, üleskirjutatuna tuleb meelde näiteks Ilumäe ohvripärn selle juures vanamemm rääkis mulle niisuguse loo, et kui ta oli väike, siis nad kõik teadsid, et see oli püha puu ja et seal talt voolas allikasse allikas on praegu ära kuivanud ja siis usuti, et kui sinna allikasse visata hõbemünt siis selle allikaveega silmi pesta. Et siis silmad saavad terveks ja võtab ära silmahaigused. Täpselt sama jutt on üles kirjutatud kuskil 1000 kaheksasajandatel aastatel ja olgu see siis nii või teisiti. Aga see, et puu aitab meeles pidada ja aitab meil jääda iseendaks, see on väärtus omaette, aitäh. Ja nüüd siia lõppu tuleks ka niisugune natukene romantilisevõitu laul August Sanga sõnadele, selle viisi on teinud ansambel Forest liige Tõnu Naha ja ja tema ise laulabki selle püha pärnalaulu. Vana-Pärnu külla. No kaugele saaja ei ta seal on see. Puu on selle Vanaema küürus ma ta peal niimoodi laas laadne talla. Aga no. Aga aga ta leinado vaeselt elada. Aga laps? Laevateel aga ega ta Vanaküla. Ta kaugele saaja ei ta seal olla. Ei luu. Palju juurde, et nii ta vasu Millest tuleb juttu nädala pärast, Eesti metsasarja viimases saates? Kõneleme siis metsast, kui pelgupaigast. Stuudios olid metsas rändaja Hendrik Relve ja toimetaja Haldi Normet. Kuulmiseni nädala pärast. Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti.
