Kuigi tee külla oli lahti aetud, oli, sõitsin ikkagi raske ja sõita oli võimalik ainult maastikuautoga. Postiauto ja piimaauto ei pääsenud orgu sisse. Nii et kui Chimmama tütred EMI roosa kooli viis tõida äraga posti ja piima. Ta tõi kojuga iive. Conradi. Brucotitši perenaine oli autoga Londonist külani sõitnud, kuid edasi orgu ta sõita ei riskinud. Chimm Dio Lorenz ajasid tema jaoks õues tee lahti ja tegid tule kaminasse. Maja oli jääkülm ja Iiv veetis õhtupoolikul Loorentsite juures uudiseid rääkides. Kiievi poeg Daniel paranes kiiresti ja kolme nädala pärast võeti ta jalg kipsist välja. Jalga ei tohtinud paar kuud väsitada ja kuna poisil olid ees eksamid, keelitasid ema ja arst valmistuks nendeks kodus. Järgmisel varahommikul tegi Iiv puhtaks tee lindude söögilauani ja kaevas laual lumest välja. Ta oli Londonis olles mitu korda mõelnud, kui raskel lindudel võis olla. Tal oli tunne, ta jättis linnud üksi kõige hullemal ajal. Iiv jälgis köögiaknast esimesi söögilauale lennanud linde. Harilikult ootasid linnud põõsas istudes sööki. Täna kulus aga 10 minutit, enne kui mööda lendav vint hetkeks kasvuhoone katusele laskus ja terade hunnikut vaatas. Alles siis lendas ta Parinal söögilauale. Peagi saabusid talle seltsiks sinitihane ja rohevint. Iiv muheles aias vilkus juba värv, kollast, sinist, punakaspruuni, külma vaikusesse lõikusid linnuhääled. Ööd olid ikka veel väga külmad ja keskpäevalgi tõusnud temperatuur üle nulli. Peaaegu kaks nädalat. Ta oli ümbruskond lumevaiba all. Siis äkki läks järsult soojemaks. Puhus soe lõunatuul ja kõikjalt hakkas vett tilkuma. Sula tuli niisuguse hooga, et hanged kadusid kiiresti ja jõgi tulvas üle kallaste. Neli päeva kattis kõike kurvameelne udu. Viienda päeva õhtul võis juba näha päikest, kui see tuhm punasena küngaste taha vajus. Järgmisel päeval hajus udu lõplikult. Keskpäevaks oli taevas säravsinine. Päike paistis soojalt ja org sädelus värvides peale mitut üksluiselt valget nädalat. Ema võsa raat lendas sel hommikul küüni aknast välja ja laskus punastele katusekividele. Päike soojendas ta selga ja kogu org kümblus puhtas valguses. Võsaraat tõusis lendu ja tõi kuuldavale thrilleri. Kui emalind küüni katusele tagasi laskus, tuli isalind talle seltsiks. Nad lendasid koos ühest oru servast teise. Emalind tundis tõmmet oma endise koduoksa poole, kuid isalinnutõmme oli tugevam. Järgnedes isalinnule kõrgele kõrgemale, kui tõusis Brucottyczyk korstnast tõusev suits nägi ta enda all laiuva Torgu ja ta õnnetulvas süda tundis, et see kõik kuulub talle. Peaaegu 5000 kilomeetri kaugusel oli üks teine lind, kes oleks selliste tunnete peale vaid pepsilt sabaga kõngutanud. Ahvileivapuu otsas istus ema kägu ja püüdis leida varju äikesehoo eest. Selles Aafrika osas kastis äikesevihm maad igal õhtupoolikul. Kägu oli sündinud tammiku serval umbes viie kilomeetri kaugusel võsa raatide kodust. Käopoja olid üles kasvatanud põõsa lindudest kasuvanemad, kes olid tema toitmisele pühendanud kogu oma jõu pärast seda, kui käopoeg põõsalinnupojad üksteise järel pesast välja lükkas. Kui käopoeg oli juba nii suur, et valmistus pesast välja lendama pidid põõsalinnud oma täitmatut kasulast toitma temal laia selja peal seistes. Kuigi kägu polnud oma elus näinud ühtegi liigikaaslast, tõusis ta ühel päeval lendu ja võttis ette reisi. Nii nagu lugematud sugupõlved enne teda eksimatult suunduste mööda sama teed läbi Euroopa üle Vahemere ja edasi kuni keskaafrikani. Umbes märtsi alguses hakkas kägu tahtma tagasi orgu, mida ta pidas enda omaks. Varsti on ta seal ja läheb oma munadele kodupesasid otsima ega hooli põrmugi sellest, et iga tema poolt munetud muna on viitsütikuga pomm mis hävitab pesa, kuhu tammuunetakse. Soe päikesepaisteline ilm kestis kogu märtsi alguse. Peale talviseid katsumusi virgutasid soojuse päike kogu orgu. Mäe rinnakuil tõusis vettinud pruunides mätastest rohelisi võrseid ja iive. Konrad märkas, et varased nartsissid aia tagaosas hakkasid õide minema. Kohe, kui päike tõusis, lendasid võsa raadid küünist välja ja ühinesid kõigiga, kes rõõmsalt kevadet tervitasid. Enamasti määras nende elu tugev ja sügavale juurdunud enesesäilitamise ja liigi edasiviimise tung. Kuid sel lühikesel hetkel nad lihtsalt rõõmustasid oma olemasolu üle. Nad lendasid ilma erilise eesmärgita, otsekui nautides oma jõudu ja oskusi. Võsa raadide pesaehitus algas sammuti mängides. Linnud istusid küüni katusel, kui küngaste taga asuva suure maja pööningult lendu läinud tuviparv neist üle vuhises. Kui linnud tegid äkkpöörde, kukkus ühe tuvi rinnaesisest Väike-udusuid. Isa võsaraat sattus udusulelennust vaimustusse ja sööstis sellele järele. Ta napsas sulenoka vahel ja viis selle küüni katusele. Udusulg, kus ja võsa raatia vaatas, kuidas see tuule virvendusega mööda katusekive alla liuglas. Sulg oli just katuse servani jõudnud ja vihmavee renni kukkumas. Kui isalind sellele järele lendas ja sulenoka vahele haaras siis lendas ta äkilise aje mõjul alla ja akna kaudu küüni. Kui emalind natukese aja pärast talle järgnes, leidis ta kaaslase magamispaigalt. Isalind oli sule sinna pannud emalind, laskus maha, võttis sealt heinakõrre kaasa ja pani üles lennates heinakõrre sule kõrvale. Siis pani ta nad mõlemad vastu katusepalki püsti ja läks uue kõrre järele. Ta oli hakanud pesa ehitama. Nädalapäevad kestnud rõõm selle üle, et loodus oli taas ellu ärganud, oli tekitanud sügaval võsaraadi sisemuses soovi jätkata elu, seda ise luues. Varem aitas emalinnule sellest, et ta võis olla koos isa linnuga vaadata, imetledes isalinnu värvikat sulestiku ja tema jõulist lendu kuulatada laulu, kuid nüüd sai temast endast tegutsemise keskpunkt. Emalind jättis kõrvale ja viskas ära kõlbmatu pesamaterjali häälitses üha kasvava kõrrekuhja otsas sättides ja vajutades ehitusmaterjali pesakujuliseks seina. Hend oli kitsas ja kui emalind proovis uut kõrt paigale sättida, kukkus osa kannatlikult kokku korjatud pesamaterjalist küüni põrandale. Lind ei pannud oma ebaõnne tähelegi, vaid jätkas kannatlikult uue ehitusmaterjali otsimist. Kui valgus hakkas kustuma, lendas emalind koos isa linnuga välja toitu otsima. Küüni tagasi tulnud, sättisid nad end magama teineteisele poole pesa otsekui seda sissetungijate eest kaitstes. Kui pesa hakkas valmis saama, kulus suurem osa isalinnuajast sellele, et ta istus aknaaugus ja tõi kuuldavale hoiatushüüdeid, mis teadvustasid ümbruskonnale, et see on tema piirkond. Kui mööda lendavad linnud seda kohe kuulda ei võtnud, lendas isalind nende poole nii raevukalt häälitsedes, et kõik põgenesid kohe. Kuid kurjast valvamisest hoolimata ilmus küüni sissetungija, keda isalind polnud osanud oodata. Hämardus pesa oli juba kaks päeva valmis, kuid emalind sättis sinna veel agaralt samblatutti. Foodžifaami majal musta veetorus elav suur rott oli päeval käinud küünis süüa otsimas. Ta ronis kastivirna otsa ja jõudis kliendini, kuhu võsa raadid olid pesa ehitanud. Nüüd seisis ta tihenevas hämaruses liikumatult kahel jalal ja piilus pessa. Emalindu polnud tumedate sulgede tõttu üle pesa serva näha. Emalind jäi lõpuks samblatutiasendiga rahule, hüppas pesast välja ja vaatas oma tööd arvustavalt. Ta kummardus, et nokkida seestpoolt pesa seinast heinu, otsekui tahtnuks katsuda, kas pesa kannatab karmi kohtlemise välja. Rott vaatas emalinnu saba liikumist ja otsustas lõpuks, et nii väikest saaki tasu rünnata. Rott hakkas ettevaatlikult minema, külg vastu seina surutud ja pikk saba endi serval tasakaalu hoidmas. Mööda karedad endi serva lohisev saba muutis emalinnu valvsaks. Ta vaatas pesast välja, piilus ümberringi ja oli hetke pärast juba hädaliselt vilistades õhus. Rott Volksus emalinnu istumiskohast mööda ja hüppas pessa, lootes leida sealt mune või linnupoegi. Äkiline põgenemine oli viinud emalinnu küüni teise otsa ja ta laskus seal sarikapuule süda hirmust põksumas. Ta oli ründaja eest põgenema saanud ja laskis kuuldavale viha ja raevu hiiu, mis tõi isalinnuakna auku vaatama, mis lahti on. Isalind jäi hetkeks augu servale istuma ja laskus siis raevukalt oma pesa kaitsma. Vihaselt Kädistades lendas ta rotile nii lähedale, et tiivaotsad puudutasid roti selja. Karm rott taganes ja kui isalind eemaldus, et uueks rünnakuks hoogu võtta tõusis rott tagajalgadele ja ajas hambad irevil. Jälle möödus isalind väga lähedalt ja rott küünitasin endilt, et lindu käpaga tabada. Ta paiskus kogu kehaga vastupesa ja pesa kukkus ümber. Rott vehkis metsikult käppadega, õhus kukkus ja temaga koos kukkus, kab pesa ning lagunes tükkideks. Rott muutis õhus asendit ja tal õnnestus maanduda, jalad ees. Kui talle heina ja sammalt kaela langes, sööstis ta hirmunult minema. Isalind sööstis ähvardavalt vilistades uksele. Emalind, kellele purunenud pesa rohkem korda läks, lendas pesa kohale ja vaatas hävitustööd. Küüni põrandal oli peaaegu pime, nii et uue pesa ehitamist oli võimatu alustada. Pealegi oli rotirünnak kogu ümbruse hirmuga mürgitanud. Küün, mis oli võsa raate kogu talve soojendanud tundus nüüd väga kitsa ja hirmuäratava kohana. Kohe järgmisel hommikul Läksid võsa raadid uut pesapaika otsima. Juba hommiku Hahetuses hakkasid nad orus ringi lendama ja uurisid tähelepanelikult üht põõsast teise järel. Nad lendasid Foodžifamist mööda, uurisid vanemate põõsaste jässakaid, oksi ja kõrgemal liivakivikaljude juures kasvavaid põõsas puhmi. Kõik paremad paigad olid juba teiste omand ja võsa raatidel tuli harjuda oma ala kaitsvate ärritatud lindude rünnakutega. Üks koht meeldis ema linnuleeriti farmi kõrvalhoone tagaseina ääres kasvav kukerpuu põõsas. See oli suurepärane pesakoht. Isalind lendas kõrvalhoone katusele ümbrust uurima ja emalind katsetas, kuidas kõige paremini põõsasse ja põõsast välja lennata. Kõik oli parimas korras, kuni kohale ilmus musträsta proua, kes turtsus vihaselt ja kuulutas, et see on tema koht. Võsa raatidele oli koht juba nii meeldima hakanud, et isalind hakkas tüli norima. Kuigi musträstas oli temast palju suurem võsa raat jõudis siiski vaid mõne korra häält teha, kui kohale saabus vihaselt jälitav musträsta isand kelle kollase noka vahelt tulvas väiteid, millele polnud mõtet vastu pidistada. Võsa raadid põgenesid ja otsisid vasikalauda rästa alt kaitset. Nad olid seal veel ka mõni minut hiljem, kuid Lorents väljus laudauksest ja võttis kinni suure üherattalise käru ahistest. Tee oli just lõpetanud vasikate jooginõu puhastamise, täitnud nõu puhta veega ja läks nüüd küüni heide järele. Koeru vill magas oma koodi kõrval ja jälgis laisalt, kuidas Dio nurga taha kadus. Võll püsis veel pisut aega oma kohal ja mõtles, kas tasub teole järele joosta. Siis ajas ta end jalule, raputas end ja jooksis üle õue. Teo pani käru maha ja oli just küüni ust avamas, kui võlvastudega hüppas liputades nii innukalt saba, et kogu tagapool kaasa lõõtsus. Dio patsutas koera laia turja ja lükkas ta siis pehmelt kõrvale. Rotteli öösel küünis olnud ja asjatult väljapääsu otsinud. Nüüd, kui uks lahti, paiskus sööstiste valguse poole. Will nägi rotti alles viimasel hetkel, kui too uksest välja lipsas ja temast mööda jooksis. Koer hüppas hämmastunud tagasi, pööras kannal ringi ja tormas rotti taga ajama. Kui koletu suur lõõtsutab olevus lähemale jõudis. Proovisin rott Siksakitada, pöörasin vasakule, siis paremale ja siis jälle vasakule. Dio jõudis küüniuksele just parajasti enne koera viimast rünnakut. Võll haaras rotil turjast ja murdis järsult peaga rapsates roti selgroo. Kui Chim Sidi veerand tunni pärast oma maastikuautoga küünist mööda sõitis tõusis hekilt õhku suur vares, kes oli sealt rotilaipa silmas pidanud. Ka võsa raadid, kes jõe kaldal kontpuu põõsas puhkasid, märkasid autot. Nad olid uurinud, kas põõsas kõlbab pesapaigaks kuid rataste mürin sillal peletas nad eemale ja nad lendasid ülesvoolu. Emalind tõusis kõrgele, et mitte vastu hekki lennata. Ta tõusis ikka kõrgemale, kuni jõudis Bruck kotitši maja katusele. Ta laskus räästarenni, pööras kärmelt ringi ja otsis isalindu. Ta oli arvanud, et kaaslane tuleb talle järele kuid ei näinud isalindu kusagil. Peatselt kuulis ta isalinnu kärsitud ja innukat kutset. Emalind nägi oma kaaslast istumas hekil, teisel pool külateed. Ta muutis suunda ja järgnes oma kaaslasele läbi okste heki sisemusse. Ecoli vana. Enamasti kasvasid seal astel pihlakad ja pähklipõõsad. Isalind peatus ja laskis emalinnul veenduda, kui hea pesakoht see on. Vasakul kasvas okkaline paakspuu, mis andis suurepärast tuulevarju ja kaitses ka suurte loomade rünnaku eest. Põõsast oli nii palju pügatud, et ülemistest okstest oli kasvanud tihe katus, mis varjas hästi vihma eest. Tihedad alumised oksad kaitsesid tõmbetuule eest ja urbades pähklipõõsas paremal pool pakuks varsti lopsakate lehe varju. Samas oli heki sisse mõlemalt poolt kerge lennata. Külatee oli küll liiga lähedal, muidu oli see aga suurepärane koht. Ja emalind ilmutas oma arvamust seeläbi, et lendas hekist välja ja tuli tagasi oksaraag noka vahel. Järgmise tunni jooksul lendas ta edasi-tagasi, tuues kaasa oksa, raage juuri ja rohukõrsi. Järgmisel päeval oli emalind juba koidu ajal täies tööhoos. Ta tegutses usinalt ja peatus aeg-ajalt vaid selleks, et süüa või puhata. Mingit tuli, kiiret tal siiski ei olnud. Ta töötas teatud rütmis ja oli täielikult oma tegevusse süvenenud. Varsti peale seda, kui emalind oli alustanud pesaehitust, hakkas teda häirima traktor, mis podistas õuest külateele ja võttis suuna põldude poole, kuhu Chim Sidi kavatses suviotra külvata. Kui traktor kaheksa tundi hiljem koduteel hekist mööda põristas viimistlus, võsa raat veel suure hooga oma pesa. Kõrvulukustav lärm raputas põõsaid ja isalind, kes oli pesa kõrvalvahti pidamas, lendas rabinal hekist välja ema lindi järel. Linnud lendasid üle lill aastani ja laskusid sõnnikuhunniku kõrvale. Õhtu muutus kiiresti pimedamaks ja nad hakkasid ringi hüplema otsides õhtusöögiks putukaid. Sel ajal, kui võsa raadid sõid, võttis väsinud Chimm adra traktori küljest lahti ja viis varjualusesse. Kogu ta keha valutas peale mitmetunnist kündmist ja temagi oli näljane. Köögiukse poole minnes jäi ta õuel korraks seisma ja vaatas küntud põldu. Põllud olid künkal oru teises servas ja viimane õhtuvalgus säratas vast küntud vagusid. Eelmisel päeval põllud veel magasid, kuid nüüd sirutusi niiskel maal pikad sirged vaod ja need kaks tumedat kogu sõnnikuhunnikus. Võsa raadid. Kui otsustada selle järgi, kuidas nad nokkisid, siblisid ja tiibu sirutasid. Kuidas nemad siia said? Simm seisis ligi 10 minutit vaikselt, silmad säramas. Siis sa siis tuulehoog, ta juukseid ja väikesed tiivulised tõusid lendu, keerasid allatuult ja lasksid tuulel end pimedusse kanda. Simm pöördus ja seadis sammud köögiaknast paistva hubase valguse poole. Järgmistel päevadel tegeles emalind pesa viimistlemisega. Vahepeal tundus, et ta lõhub kogu sisevooder dise ära. Nii halastamatult nokkis ta pesa ja viskas sealt sobimatuid tükke välja. Siis ta äkki otsustas, et pesa on valmis. Ja selle peale vidistes isalind rõõmsalt peaaegu kogu päeva. Jõudis kätte aeg luua uut elu. Emalinnu vasak munasari ja munajuha olid hakanud laienema ja esimene tilluke loode arenes, moodustades tulevase muna jaoks rebu. Emalind vajas nüüd võimalikult palju toitu. Võsa raadid hoidsid teineteise lähedusse liikudes rohumätaste vahel ja otsides kärsakaid, jääämblike emalind neelased, väikesi liivateri, et organism lagundab sellest lubiainet munakoorde jaoks. Koju tulnud lammast Daniel Conrad esimesel nädalal tundide viisi diivanil ja vaatas aknast välja. Koduoru ilu aitas tal jalavalu unustada. Taaniel oli tähele pannud, et võsa raadid lendasid Brucotitši ees olevast hekist sisse ja väljapoiss oletas, et lindudel on seal pesa. Ta otsis üles isa vana pikksilma, jäi, jälgis linde. Kuidas ta ka ei pingutanud, ei näinud ta pesa ennast ja nii ootas ta väga seda päeva, mil ta võiks välja minna ja karkude abil ringi liikuda. Pääsemine heki juurde ja pesanägemine tundus talle mingi tähisena jala paranemisest. Ülalküngastel olid põllud väestatud ja külvatud ning helepruunil maapinnal võis juba aimata rohelust. Neis kohtades, kus Oderdarkama hakkas emalind, tajus kogu aja kasvamist ja uue sündi enda ümber. Taimed, mahe tuul, valgus, taevas, kõik elas oma loomulikus rütmis. Emalind tundis maailma vastu suurt soojust ja hellust. Isegi teised linnud ja loomad tundusid talle sõbralikumalt kui harilikult. Kogu välisest harmooniast hoolimata juhtus midagi kummalist. Isalind, kes veel äsja oli emalinnule lähedane olnud tundus äkki võõras ja hirmutav. Emalindu kohutasid isalinnu ilu ja jõud. Isalind tajus emalinnu võõristust ja kahekordistas oma pingutusi emalinnu tagasivõitmiseks. Ta lendas ühtepuhku emalinnu läheduses, ajas sulgi kohevile, näidates nende hiilgusti värv. Isalind laulis oma kõige ilusamaid laule ja lendas ringi demonstratiivselt tiibu sirutades. Kuid mida rohkem ta emalindu ahvatles, seda kartlikumaksto muutus. Päevad muutusid üha pikemaks. Emalinnuhormoonid töötasid täie jõuga. Emalinnu jaoks tähendas see lihtsalt suurenevat huvi olendi vastu, kes teda samal ajal üha enam hirmutas. On see armastus või viha. Ema linnus võitlesid hirm allaandmise ees ja soov alistuda. Hilisel õhtupoolikul istus emalind toominga oksal. Valged toome õied lõhnasid nii võimsalt, et panid ta pea ringi käima. Isalind otsis maast toitu ja emalind märkas, et kui ta isalindu vaatas, siis peapööritus kadus. Hirm ja iha hakkasid jälle emalindu raputama, kuni muutusid tungivaks füüsiliseks vajaduseks. Emalind laskus oksalt alla ja laskis tiibadele end isalinnu juurde kanda. Ta laskus otse isa linn vette ja keeras talle meelega selja, tõstis saba ja tähistas seda ahvatledes ühele ja teisele poole. Hetk aega oli isalind nii hämmastunud, et ei reageerinud üldse. Kuidas siis emalinnu poole liigutuse tegi, sööstis sellendu, isalind järgnes talle otsekui nähtamatu nööri otsas üle põldude, üle õue tee lill aastanist mööda kõrvalhoone katusele, kus nad esimest korda kohtusid. Emalind laskus katusele ja tõmbus küüru. Isalind laskuste kõrval. Isalind seisis ja näis, et ta vaatab põldude poole. Kuid äkki pööras ta ringi ja hüppas kergelt emalinnule selga. Tema keharaskus pani emalinnud tuikuma ja mõlemad rabistasid tiibadega, et tasakaalu säilitada. Linnud ühinesid ja mõlema kurgust tulvas kirglik katkeline vidin. Lindude keha lõõtsusid, tiivad pekslesid ja isalind vabides olles peaaegu lämbumas õnnest, kui tema seeme purskama hakkas. Kui kõik oli möödas ja linnud teineteisest eemal, hüppasid vallas neid taas hirm, mis neid siiani teineteisest eemale oli hoidnud. Emalind lendas minema, otsekui oleks ta elu hädaohus. Ta istus peaaegu terve tunni vabisedas pesal ja lohutas end pesa soojuse ja kaitstusega. Siis tabas teda taas vastupandamatu soov isa linnaga ühineda. Ta lahkus pesast ja lendas õhtuhämaruses oma kaaslast otsima. Järgmisel päeval paaritusid linnud palju kordi. Enne paaritumist olid nad alati hirmunud ja lahkusid teineteisest ärritatult kohe pärast paaritumist. Kord paaritusid nad ligustricheckil Bruck kotitšees. Taaniel sattus just aknast välja vaatama ja muheles, jälgides lindude kirglikku armustseeni.
