Peale pesa hävitamist ei tulnud võsa raatide paar enam heki sisse tagasi. Kõik jäljed munadest olid kadunud. Lindudel polnud neist mingit teadlikku mälestust. Kuid heki okstel ripuvad pesa jäänused tekitasid neis meelepaha. Midagi puudus, midagi oli viltu läinud. Kui ilm paranes ja päike putukad taas välja meelitas. Kulus võsaraatide päev selleks, et uuesti nautida vaba muretu elu. Põlu Nad muutusid tugevamaks, sest süüa oli küllaldaselt ja päike julgustas neid taas rõõmsale ringil lendamisele. Ühe sellise muretu lendamise ajal leidsid nad endale uue pesapaiga. Kreegi põõsas toetus vastu Fohhaami kõige kaugemad kõrvalhooned, tõrvatud puuseina. Valged kreegi õied mustal taustal veetlesid emalindu. Ta lendas üle karjamaa kõige kõrgemale kreegi oksale ja sukeldus kohe õitsvate okste vahelt põõsa südamesse. Talle hakkasid silma vanalinnupesa jäänused. Seal õhtupoolikul tundis emalind üha suuremat soovi uus pesa ehitada. Ta kutsus isalindu kaasa ja kui too nähtavale ilmunud, lendas üksi põõsasse. Isalind oli kaaslase kutset kuulnud, kuid ei hoolinud asjast, kuna tal oli hea olla ja ta oli unine. Kui emalind tagasi tulnud, muutus isa lint nõutuks. Ta leidis oma kaaslase istumas kreegi põõsa noorel oksal. Kui emalind oksalt tõusis ja põõsa sisemusse sukeldus. Järgnes isalind talle. Sellest õhtust peale oli kreegi põõsas nende uus kodu. Põõsas oli väga meeldiv varjupaik. Hoone, mille vastu ta toetus, oli Chimm, Sidi vasikate suvelaut ja heina ning sõnniku magus soe lõhn rahustas linde, kui nad juhtusid pimeduses äkki ärkama. Algul segas neid vasikate Puhkimine ja sõrgade klobin ning laudade nagin, kui loomad end vastu maja seina lühkisid. Kuid vähehaaval muutusid needki hääled rahustavaks ja koduseks taustaks. Kõige parem oli see, et võsaraate ei seganud enam mootorsõidukid ja nende lärm. Ühel õhtul hämaruse saabudes nägi isalind kreegi põõsasse tagasi saabudes, et emalind näpib vana pesa põhja kallal. Algas esimene etapp uue pesaehitusel. Esimesed päevad peale käo saabumist orgu olid niisked ja pilvised mõnikord kõmises kauguses äike. Mõni aeg oli kägu täiesti rahul sellega, et sai puhata ja süüa. Alles nädal aega pärast orgu saabumist hakkasid kägu huvitama isa lindude kutsed, mis käikusid kõikjal metsas. Piisas sellest, et ta laskis kuuldavale ühe ainsa pika Gudrustava häälitsuse. Sellega ta andis endast isalinnule teada ja meelitas ligi kaks kosilast. Emalinnule piisas ühest pilgust esimesele kosilasele, et talle korvi anda. Peigmehe kandidaat oli nimelt kõhn nooruk, kelle seljal oli veel selgelt näha roostevärvilisi linnupoja sulge. Emalind laskis kuuldavale käheda pilke hüüu mis kõhetu isalinnu eemale peletas ja lendas siis halvustavalt temast mööda, et otsida teist kosilast, kelle käitumine oli nii salapäraselt erutav. Peaaegu tund aega mängisid käod metsa roheliste võlvide all peitust. Mõnikord pääses emalind nii lähedale, et isalinnu täiuslik hääl pani ümbritseva õhu värisema ja emalinnule tunduseta hõljub isalinnukutsehüüuvoogudes. Lõpuks nägi ema linde vilksamisi isalindu suurel päiksepaistelisel metsalagendikul. Kui isalind laskus lagendiku teise serva, nägi emalind temast säravvalget rinnaesist valgetäpilist saba ja terava Otsalisi tiibu, enne kui isalind lagendiku teises servas kasvavate tihedate puude sekka kadus. Emalind sööstis isalinnule järele, isalinnul oli õnnestunud emalinnu selja taga kõrgele taevasse tõusta ja nüüd sööstis ta alla tiivad uhkes paindes. Isalinnulend oli nii uhke ja jõuline, et emalind isegi proovinud seda järele teha. Selle asemel tegi ta pika võluva kaare üle heinamaa ja lendas siis ärritava aeglusega tagasi. Emalind lähenes isalinnule ja temast mööda lennates peaaegu puudutas teda. Seejärel laskus ta elegantselt hekile. Isalind liigutas end oma oksal pisut otsekui tahaks lendu tõusta ja painutas pealla. Suled ta kaelal värelesid ja siis tegi ta noka lahti ning hakkas emalinnule vallutavaid armulaule laulma. Emalind sulges silmad. Kui isalinnulaul lõppes, istusid käod lummatuina ja vaikselt. Nad olid otsustanud paarituda oma esimese muna munes kägu. Maikuu viimase nädala alguses. Õnnetuix kasuvanemateks sai Roopõõsalindude paar, kes hiljem nägid, kuidas munast koorub pisike koletis surmab nende järelkasvu. Põõsalinnud olid ehitanud oma pesa väikese järve kaldale kõrkjastiku. Ema kägu oli oma piirkonna korralikult läbi uurinud, et sobilikku pesa leida. Ja kui ta oli valiku teinud, jäida kannatlikult munemiseks sobivat aega ootama. Paari tunni pärast lendas Roopõõsalind pesalt minema. Kägu sööstis kohe alla, ta laskus pesa servale, aga kui ta tahtis munemis asendit võtta, hakkasid pesa tugiraud nii hullusti kõikuma, et ta lendas pesalt ära ja laskus rohtu kasvanud rannale. Ta tõstis kergelt saba, ajas tiivad pisut laiali, et tasakaalus püsida ja kükitas munema. Nüüd oli kõige tähtsam kiiresti tegutseda. Muna ei jõudnud veel rohulegi kukkuda, kui kägu ümber pööras, muna noka vahele võttis ja tagasi pesa juurde lendas. Ta laskis oma muna ettevaatlikult teiste kõrvale ja võttis pesast ühe muna ära. Käoema lendas aeglaselt tagasi metsa, lõhkus muna, mille oli varastanud ja sõi selle koos koortega ära. Kahe päeva pärast munes ta oma teise muna. Seegi kord valis ta Roopõõsalinnupesa, mis asus natuke sügavamal metsas järve kaldal. Kolmanda pesa leidis kägu umbes kilomeetri kauguselt väikese veekogu äärest. Käoaeg kulus aeglaselt. Kõige tähtsam oli see, et pesaomanikud ei näeks teda nii, et ta pidi väga vaiksena püsima, kuigi tal oli iga kord raske olla, kui muna tema sees liikus. Muna oli juba täiesti valmis, kuid kägu suutis teda veel mõne tunni eneses pidada. Roopõõsalind munes oma viienda muna hiljem hommikul ja kägu lootis, et ta läheb varsti toitu otsima, enne kui hauduma hakkab. Kuid emalind aina askeldas, sättis mune ühest kohast teise ja seadis end viimaks kindlalt munade peale kägu muutusega harrahutumaks. Ta pidi veel sel päeval muneda saama. Peale keskpäeva hüppas põõsalinde munadele pesa servale kägu, vahtis pingsalt alla ja ootas põõsalinnu lahkumist. Pesatugikõrred kõikusid veidi, kui kägu sinna maandus. Kuid pesa ise tundus nii tugevana, et sinna sai otse muneda. Kägu kummardus, et ühte muna ära võtta. Kuid otsustas siis muneb kõigepealt kui kägu oma saba alla laskis ja ettepoole kummardus, ehmatas ta oma peegelpildi peale, mis paistis roogade vahelt selgelt veelt Taavas vihaselt nokad võistlejad eemale peletada, kuid siis tabas teda täielik hämming. Sest samas, kui võistleja temast allpool samuti nokka avas, kuulis kägu enda taga ja pea kohal. Pesale naasvad roopõõsalinnud olid kägu märganud ja laskusid nüüd nooltena alla, et oma mune kaitsta. Kabuhirmus siples kägu pesast välja, kuid põõsalinnud sööstsid taas otse tema poole. Kägu, põikas kõrvale pesakaitsjate teelt ära ja pidi peaaegu vette kukkuma. Kägu oli tõepoolest kohutavalt ehmunud ja lendas kiiresti edasi, sest tahtis järvest kaugemale pääseda. Ta ületas jõe ja lendas kõrgelt üle põllu, kus Chimm otra külvas pääsenu toru teise serva laskus kägu Fohhaami taga kasvava kõrge tamme otsa ja küürutas tiheda lehestiku varju toibuma. Peaaegu tund aega istus ta seal jäigalt ja kartlikult, kuni lihaste kokkutõmbed meenutasid, et ta peab kohe munema. Ema võsa raat oli pesakonna viimase muna ümber keeranud paisutas rinna suldi ja asus taas oma taevasiniste munade peale. Täiusliku rahulolusse, mida ta mune haududes tundis. Segunes mingi ebamäärane, kuid püsiv rahutus esimese pesa kaotuse pärast. Seepärast ei tahtnud ta oma kalleid aardeid rohkem üksi jätta kui vaid väga lühikeseks ajaks. Kuna pesapaika ei näinud mingi hädaoht ähvardavat oli ta viimasel ajal hakanud järele andma kiusatusele pääseda natukeseks ajaks õhku ja käia süüa otsimas. Kõrgel tamme otsas istuv kägu nägi võsa raati üle põllusuundumused. Selles polnud midagi erilist ja valust vaevatud kägu oli juba oma tähelepanu mujale pööramas, kui võsaraat äkki ümber pööras ja tuleku suunas tagasi läks. See rahutuse ja nõutuse märk äratas käo huvi. Kui lind nii käitub, siis ta kaitseb midagi. Võib-olla oma pesa. Käo pilk keskendus nüüd valvsalt kõikidele üksikasjadele. Ja nähes võsa raati küüni taha kadumas, jõuglas ta otsekohe küüni kõrvale väikese saare otsa. Sealt võis näha vasikalauda ees kasvavat kreegi põõsast. Hetke pärast lendas võsa raat jälle põõsast välja ja suundus otsustavalt üle põllu. Kägu kummardus ettepoole ja laskus järsult liuelda otse kreegi põõsa poole. Vaheliti kasvavad oksad raskendasid käo liikumist, kuid lõpuks õnnestus tal põõsa sisemusse tungida. Ta vaist ütles, et linnupojad munakoore all on juba kaugele arenenud ja kooruvad enne tema poega. Käopoja ellujäämine polnud kindel. Kuid see oli vähemalt võimalus. Kägu ei saanud enam oodata. Ta võttis kiiresti ühel võsaraadi muna ja laotas end pesale muna nokas. Kui kägu tagasi oksale lendas ja pesa vaatama pöördus, nägi ta, et tema muna oli ilusti teiste munade seas külili. Võsa raat aimas juba enne pesani jõudmist, et midagi on juhtunud. Pesa servale hüpanud, tundis ta, kuidas hirmusööst ta keha raputab sest koduokste ümber hõljus aimus sissetungivast munad olid siiski alles. Emalind hüppas pessa ja asus munadele. Pika haudeaja jooksul oli emalinnul alati õnnestunud munad nii sättida, et nad mahtusid mõnusasti ta kõhu alla. Kuid nüüd ei leidnud ta neile kuidagi head asendit, kui palju ta neid ka käänase pööras. Lõpuks hüppas ema linde munadelt pela servale ning uuris mune arvustavalt igast küljest. Käo muna oli võsaraadi munadest suurem ja tema kollakasroheline värv ning marmorias muster eristasid teda selgelt teistest munadest. Võsarajate märkas vahet, see hämmastas ning hirmutas teda. Kuid elu jätkumise tung võitis lõpuks ebakindluse. Ilm muutus aastaaja kohta, külm tuul puhus läbi oru suitsuhall pilvemass ja rasked vihmahood. Raputasin puulehti. Emalind ei läinud enam kodupesast kaugemale, ta hoidis oma lihaseid vormis hüpates okste vahel ja läks mõnikord vasikalauda vundamendi juurde seemneid otsima. Need mõned minutid iga tunni tagant olid tema ainukesed hingetõmbepausid. Emalinnu pika valvekorra 11. päeval hajusid pilved lõplikult ja tuul vaibus. Päike soojendas maad, meelitades kõik elava peidupaikadest välja, nii et õhtu tulles tantsisid putukaparved kuldses valguses. Käomunas olev loode kasvas kiiresti, otsekui oleks aimanud, et koorumisega hilinemine pole talle kasulik. Siiski oli ta võsaraadipoegadest veel kolm ja pool päeva maas. Võsaraadipojad olid täiesti välja arenenud ja nende väljatulek munast olid kahe päeva küsimus. Kaheteistkümnenda haudepäeva hilisõhtul tundis ema Linda munades esimesi elumärke. Mõni aeg kuuldus häält ainult ühest munast, kuid öösel hakkasid veel kaks väikest võsaraadi keerama ja munakoort küüntega kraapima. Äkilistes tõugetest tekkis valvavas ema linnus, palavikuline ootus. Ja koos esimese hommiku Hahetusega puhkes ta innukalt laulma. Igavikuni tundunud ootamine oli möödas. Uus elu, mida emalind oli kannatlikult valvanud valmistuseta astuma. Kaisa linn tajus ootuspinget ja hakkas pessa seemneid tassima. Juhuslikult tuli ta kord pesasse tagasi just siis, kui kõige arenenum linnupoegadest hakkas läbi munakoore häälitsema ja kuuldus esimene õrn piiksumine. Isalind seisis hetke peaaegu hirmunult vallutatuna hämmastusest. Siis sukeldus ta ülepeakaela kahekordse innuga toitu hankima. Emalind koputas nokaga vastu koort, et poega julgustada. Linnupoeg tundis koputust ja pigem aimas, kui kuulis, et keegi kusagilt kaugelt teda kutsub. Pojuke hakkas munakoort toksima. Mõned umbes toksitud löögid ei andnud tulemusi. Aga kui linnupoeg ringi pööras ja uuesti tegutsema hakkas rebistanok katki muna sisemise kile, mis oli siis koorest irdunud, kui muna jahtus. Imestunult avas linnupoeg nokka ja tõmbas sõõmu õhku, mis oli koore ja kile vahel just selle hetke jaoks varuks. Õhk täitis ta kopsud ja ihatas uut sõõmu, hakkas linnupoeg ägedasti munakoort katki toksima. Hetke pärast lendas esimene koore tükike lahti. Koorumise kõige raskema etapi pingutus oli linnupoja ära väsitanud ja ta prantsatas koorepõhjale puhkama. Paari tunni pärast oli ta täielikult koorunud. Paljana ja äärmiselt abituna rabeles ta munakoorest välja ja veeretas end ema soojade sulgede lähedusse. Koorumise aeglane tempo oli teda osaliselt juba välismaailmaga harjutanud, kuid kummalised tugevad hääled, pesa kare pind vastu õhukest nahka ja suletud laugude taga hõõguv sära täitsid teda ikka veel hirmu jaheneldusega. Siis valdas teda kõiki muid tundeid varjujatav nälg. Ta kogus jõudu ja vas kõhna kaela sirutades nokka. Isalind oli puistanud teri pessa ja selle kõrvale kuid emalinnule need ei kõlvanud ja ta läks paremaid palu otsima. Kui emalind pesa juurde tagasi tuli, istus isalind oksal ja vahtis oma järelkasvu, kes püsis liikumatuna, suu ammuli. Isalind vaatas, kuidas emalind pesaserval seisis ja väikese tõugu, mis tal nukas oli, sügavale linnupoja kurku torkas. Linnupoeg neelas toidu innukalt alla ja ta suu läks jälle ammuli. Järgmise tunni jooksul käis isalind 12 korda pesal ja toppis väikesi putukaid linnupoja iginäljasesse suhu. Pannud putukalinnupojale suhu, kummardus isalind kohe alla ja pistis pea kitsasse pessa otsides munakooretükikesi. Isalind oli juba kaks kõige suuremat kooretüki pesast kaugele ära kandnud, et need röövloomi kohale ei meelitaks. Kuid ta jätkas hoolikalt otsimist, et leida üles väiksemadki tükid, sest väga tähtis oli pesa puhtana hoida. Teine linnupoeg hakkas kooruma õhtupoolikul ja koorus täielikult alles peale päikeseloojangut. Nüüd oli pesas kaks ahnet ammuli suud, mis kaastunnet äratavalt kiljudes süüa kerjasid. Peale rasket tööpäeva magas võsa raatide paar raskelt, kuid öö jäi väga lühikeseks. Valgenevast taevas särasid veel viimased kahvatud tähed, kui kolmas linnupoeg piiksuma hakkas. Emalind oli jalamaid täiesti ärkvel. Ta tõusis püsti ja lükkas muna pesa etteotsa, mis kohe teised linnupojad üles äratas. Linnupojad sirutasid taas näljases ärrituses ülespoole. Varsti pärast päikesetõusu koorus kolmas linnupoeg. Kohe kolmanda poja maailma saabumise järel saavutas võitlus toidu pärast uue taseme. Nii et pesas valitses pidev nagin ja karjumine, kui pojad vanematelt tähelepanu nõudsid. Isalind oli tihtilugu häiritud kõige nõrgema linnupoja kimbatusest, kui ta seisis pesaserval äsja püütud putukas noka vahel. See emane linnupoeg sai oma tugevama venna ja õe kõrvalt ainult nii palju süüa, et püsis vaevalt elus ja küsitas suurema osa ajast pesa keskel. Kuid tavaliselt alistus ka isalind kahe teise linnupoja hüüetele ja toppis toidu ühe või teise ammuli suhu. Emalind ei pööranud nõrgimale linnupojale mingit tähelepanu. Selle eest oli ta väga mures muna pärast, mis ikka veel keset pesa vedeles. Ta oli haudumise edasi lükanud, kuni kõik munad olid munetud, sest vaist ütles talle, et kõik linnupojad peaksid umbes ühel ajal kooruma. Kui viimase munaga kauem aega läks, ütles vaist talle, et asjad on halvasti. Vähehaaval muutus muna talle hirmuäratavaks ja ta hakkas sellesse vaenulikult suhtuma. Võsaraat oli kaks korda otsustanud muna pesast välja visata, kuid tajus, et muna sees on elu ja tema ematunded ei lubanud seda ära tõugata. Nii jätkus elu nagu ennegi. Isalinnupäevad olid täis väsimatult toidu otsimist. Emalind koristas usinalt pesa, soojendas poegi ja aitas isalinnul poegadel lakkamatut nälga leevendada. Ja siis kolm ja pool päeva pärast esimese võsaraadipoja koorumist hakkas pragunema käo muna. Kägu koorus hirmuäratavalt kiiresti. Ta toksis ägedasti munakoor tükkideks ja pingutas nii võimsalt, et kui koor ühest otsast lõpuks purunes siis kukkus emane käopoeg munast välja veel pimeda ja märjana lammastel lõõtsutades kõige nõrgema võsaraadipoja kõrval. 12 poega ei pööranud koorumisele mingit tähelepanu, sest nad olid täielikult süvenenud toidu palumisse. Emalind oli siiski pesale jäänud, et uustulnuka koorumist jälgida ja säutsus lühidalt julgustuseks. Siis kummardus ta munakoorepoolikut võtma. Kui ta pea käopoja kaela puudutas, pöördus väike olevus järsult ja nokkis emalindu. Üllatunud võsaraat taganes kiiresti ja jäi hetkeks hämmeldunult linnupoega vaatama kuid lendas siis munakoort kaugele, heinamaa teise serva viima. Kui viimane koore tükike oli ära viidud, hakkas käopoeg juba peatastma nokka lahti tegema, paludes kirglikult süüa. Käopoja kõhna kaela liigutustes ja laialt avatud nokas oli midagi veel nõudlikumat kui võsaraadipoegade juba vilunud palumises. Öö jõudis kiiresti lähemale ja emalind oli kavatsenud pesale jääda, et oma järelkasvu külma eest kaitsta. Kuid uue linnupoja nõudlikku käsku ei saanud ignoreerida. Emalind lendas hämarusse putukaid otsima. Kui isalind ämbliknokas pesa juurde tagasi tuli, sai temagi käopoja jõudu tunda. Nii nagu kaasa oli ka isalind kavatsenud toidu otsimise lõpetada, sest valgust oli juba napilt. Kuid see, kuidas uustulnuk ämblikku alla neelas ja siis jälle suu ammuli ajas oli vastupandamatu. Isalind, ütles kreegi põõsa hämaraist käikudest välja ja lendas veel kord pimedasse õhtusse. Kaks tugevat võsaraadipoega, kes olid päeval kõige suuremad võistlejad, surusid end teineteise vastu ja jäi tukkuma. Nende nõrguke õde aimas, et tal võiks ehk olla hea võimalus järgmisest toiduportsust osa saada. Ja ta hakkas pesa servale tuigeldama. Ta tõukas käopoega ja tundis, kuidas uustulnuk tõmbus pingule ja hakkas teda tõukama. Kui ta oli teiste tonkimisega nii harjunud, et ei hoolinud sellest. Kägu polnud siiski niisugune nagu õde ja vend. Kuigi ta oli napilt kaks tundi vana, põles ta juba soovist olla pesa ainuvalitseja ja tema tapja vaist andis ta väikesele kehale vägeva jõu. Kui nõrguke võsaraadipoeg pesa servale jõudis ja püstiasendisse tuikus keeras käopoeg ennast tema alla, tema tagapool upsas püsti ja viis nõrgalt linnupojalt jalad alt, nii et ta kukkus kummuli käo selga. Kägu sirutas oma jalgu tahapoole, kuni ta küüned haarasid pesa vooderdisest. Siis kõverdas ta oma paljad tiivanukid ja hakkas end nende nagu küünarnukkide abil taguvad sees mööda pesa seina üles lükkama. Võsaraadipoeg oli algul nii jahmunud, et ei taibanud midagi teha, kuid tajudes, et tõuseb kõrgemale, katsus põgeneda. Ta proovis Laota küll ühele, küll teisele küljele kuid ei suutnud end kõhule keerata, sest olid käopoja tiibade vahel vangis. Kui ta oleks suutnud pead tõsta ja end istuma upitada, oleks tal lootust olnud. Kuid tema nõrkades kuklalihastes ei piisanud jõudu. Ta ainult vehkis abitult, kui kägu end pesa servale lähemale nühkis. Kui kägu saaks saba pesa servale, aitaks sellest, kui ta pisut kiivanuke tõstab ja rabelev koorem veereks tal seljast maha. Kägu oli just hoogu võtmas, tiibu tõsta, kui võsaraat pigem põrkus, kui libises ta seljast maha. Natuke hiljem, kui isa ja siis emalind tagasi tulid, oli kägu nii kurnatud, et ei jaksanud end söögi järele sirutada. Ka väikesed võsa raadid ei viitsinud loobuda oma mõnusast unisest olemisest. Vanemad pakkusid toitu natuke aega aga kui sööjaid ei ilmunud, sõid nad selle ise ära.
