Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Tere kõigile stuudios on Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Maailmapuudest rääkides ei ole kuidagi võimalik mööda vaadata ühest väga jõulisest ja elurõõmsast tegelasest, kes tundub. Ta on endale nime saanud lend mao ehk draakoni järgi. Seebu võib koduselt ja taldselt kasvada, meil toanurgas lillepotis aga võib ka elutormides õõtsuda ja pikse käes ragi, seda kuskil troopilises Aafrikas. Draakonipuu on niisiis tänase saate teema. Jah, vaatame, milline see draakonipuu siis on tegelikkuses ja mida temast maailma kultuurid on arvanud. See muusika, mis need kuuldus on niisugune, mida praegusel ajal võib Põhja-Aafrikas kuulda, võib olla üsna erinevate hõimude juures. Ja. Ka draakonipuu on puu, mis kasvab looduslikult peamiselt Põhja-Aafrikas või siis ka Aasias. Ja nimi muidugi on lausa muinasjutuline. Ka enamik eestlasi, ma arvan, tunnevad seda rohkem oma aknalaualt või tuttava aknalaualt niisuguse potitaimena. Ja minulgi on selline kodus, noh, see ei näe sugugi nii ähvardav välja kenaat, niisukesed, piklikud, jäigad rohelised lehed, mis kasvavad niisuguste kimpudena. Ja, ja ta potis loomulikult ei saa ju päris puusuuruseks kasvada. Niisugune armas, niisugune roheline kerakene seal. Ja siiski teda vaadates tasub meelde jätta see, et, et kuidas tema lehed asuvad kimpudena, nad on nii teravad ja jäigad, igal juhul on kohe selge, et see on troopiline taim. See millegi poolest need lehed ei meenuta ükskõik millise meie lehtpuulehte. Nad on niisugused nagu täägid ja võib-olla näiteks tääkliilia on tema lähedane sugulane. See tõesti iseloomustab just seda lehtede täägi taolist kujuks. See puu on tegelikult huvitav oma puiduga ja ma võtsin ka siia täna kaasa selle tükikese puitu. See on niivõrd imelikku kasvu viisiga draakonipuu, et hulk aega võttis, enne kui, kui loodusuurijad üldse aru said, mismoodi ta kasvab. Siin ta on niisugune kerge sulgkerge, sihukesed rakukesed on, on näha, et need on tal niuksed, suured siin siin puidus ja kui teda luubiga uurida, siis tal ei ole üldse näha aastarõngaid. Ja kui meie me oleme harjunud, et puul peavad olema aastarõngad, kõik puumööbel, mis Mölder on ikka seal mingisugused tekstuurid peal ja see tekib ju niimoodi, et puu kasvab kevadel, kasvatab suuri ja heledaid. Ja sügisel kasvatab väikseid tumedaid rakke, aitäh ja nüüd kokku tekitavad siis sellise rõnga ja nii me loeme seal, kui vana see puu on ja ja kui palju ta on igal aastal kasvanud ja nii edasi. Aga kuni puu ei kasva niimoodi draakonipuu kasvatab oma oma puidurakke sealt kusagilt puidu seest niivõrd keeruline, et ausalt öeldes ma parem ei hakka seda seletama. Bioloogid nimetavad seda paksenemis rõngaks nihukest imelikku nihukest kasvu kuhikud, mis seal sees on. Aga, aga igal juhul ta kasvab niimoodi, et ta kasvab kuskilt puidu seest niimoodi märkamatult suuremaks ja selle tõttu ei ole lootustki ühelgi draakonipuul näha vähimatki jälge mingisugustest aasta rõngastest. Aga kui ta õitseb, siis on tal valged rohekad, niuksed, õisikud ja vili on tal marjakujuline ja, ja maailmas on kokku draakonipuude liike päris päris mitukümmend. Aga õigusteldamist kas on niivõrd tähelepanuväärsed, et, et neist me räägime nüüd pikemalt ja üks neist igava nimega nagu harilik draakonipuu tegelikult seose hiiglakasvuline trahv kuni puu. Ja teine on sinna paari draakonipuu, see kasvab kuskil võib-olla seitsme 80 meetri kõrguseks ja Ta kasvab sinna paarisaarel, õieti praegusel ajal nimetatakse seda sokku otra saareks. Kui nüüd kuulaja suudab kujutleda maakaarti, kes on sellise koha peal, kus On Jeemen, Jeemen on India ookeani ääres ja sealt need Aafrika poole siis poolel teel Jeemenist Aafrikasse on see sokk, otra, saar ja seal kasvavad draakonipuud on olnud nii kuulsad, et kogu vana antiikmaailm tundis selle järgi just draakonipuud ja sealt kasutada siiamaani. Ja sealt on saanud ka üks lugu alguse selle kohta miks draakonipuu nimi on draakonipuu. Lugu ise on niisugune, ta oli elevandirahvas ja draakonirahvas ja nad olid omavahel sõjajalal. Ja tegelikult draakonid ahistasid seda elevandirahvast, nad tegid rünnakuid nendele elementidele ja kui draakon pääses ligi elevandile, siis ta hammustas elevanti kõrvast ja sealt haavast ühe sõõmuga imes kogu elevandiverest tühjaks. Niimoodi nad ahistasid neid elevant, et aga kord juhtus niimoodi, et üks draakon jäi kuidagi sinna elevandil liiga lähedale ja seesama surev elevant kukkus maha ja lämmatas selle draakoni enda alla. Ja nii räägib see vana šokk, otra saare lugu, et siis selle draakoni ja elevandiverepritsmed lendasid lähimatele puudele, sellest tekkis draakoni veri. Sellel lool on tegelikult niisugused kultuuriloolised huvitavad seosed. Ilmselt on siin mõju koguni India vanast hindu istlikust usundist, kus elevant, et peeti nagu loojatakse, draaknet veeti purustajataks ja see oli nagu mõnes mõttes niisugune igavene võitlus ehitajate loojate ja purustajate vahel. Ja nüüd, et see puu sai oma nime sellepärast, et siis need kaks omavahel nagu ühinesid need looja ja purustaja ja nende veri segunes niimoodi tekkis Dracuniveri. Aga võib-olla see seletus ei ütle midagi, aga kui korra oled näinud seda, mis asi see draakoni veri on seal siis niimoodi, et pärast õitsemist tekib draakonipuutüvele igale poole niukseid, tõelisi verepisaraid, nad on rubiinpunased erepunased ja nad on niivõrd silmatorkavalt ja niivõrd arusaamad, et, et paratamatult see äratab tohutut tähelepanu ja neil on ka tegelikult oma mõju nii-öelda inimesele näiteks ravi mõju ja tema ümber on tekkinud niisugune väga suur müstiline oreool selle draakoni vere ümber. Ja, ja see draakoni veri oli nii antiikajal kui keskajal nii Aasias kui Aafrikas kui ka Euroopas noh, omamoodi niisuguse imeaine kuulsusega. Nii et näiteks allkeemikud tahtsid kulda teha iga hinna eest, nemad arvasid, et draakoni verd peab üks komponent olema selle tegemiseks või siis ravijad, kes vajasid erilise noh, haruldase toimega ravimeid tingimata pidid sinna lisama ka siis draakoni verd ja nii edasi, nii et see oli niisugune äärmiselt haruldane äärmiselt kallis, äärmiselt ilus, kogu vana maailma nisugune. Missugune on siis draakoni vere kuulsus, tänasel päeval saab võrrelda vanade tõekspidamistega. Jah no peamine oli ikkagi vanas maailmas see veendumus, et see draakoni veri on Müstilise toimega ja praegusel ajal, kui inimesed nii materialistlik asjadele vaata tahad siis ei ole sellest vanast väärtusest nagu palju säilinud ta, pigem niisugune ajalooline väärtus, kuigi, kuigi seda mingil määral praegusel ajal kasutatakse näiteks tehakse nihukest hinnalist värvilist paberit, mis erilise tooniga, seal kasutatakse veidi seda draakoni verd. Aga kõige suuremad draakonipuud on kasvanud viimastel aastatuhandetel Kanaari saartel. Ja seal on kirjeldatud paarsada aastat tagasi näiteks ühte puud, mille tüve ümbermõõt oli 24 meetrit. See on päris kujuteldamatu ja ta oli ka kõrge. 20 meetri ja selle puu juurde minnes nägid redelit seda redelit mööda tõusti ülesse ja saadi sinna puu sisemusse, mis oli täiesti tühi ja see puu oli väga kuulus, seda on paljud looduseuurijad kirjeldanud, seda on palju joonistatud. Aga aastal 1862 murdis torm selle puu. Ja praegugi kasvab ikkagi maailma suurim draakonipuu Kanaaridel. See on siis liigi poolest on selle nimi siis harilik draakoni pommi, mis kõlab nii igavalt. Tegelikult. Tuiks üleni ebaharilik, eks. Täiesti ja ta on veel hiiglaslik ja ta on kuninglik ja ta on väga haruldane, sellepärast et seesama harilik draakonipuu on kunagi kasvanud palju suuremal alal, aga kliimamuutuste tõttu on aina kokku tõmbunud see kasvupaik ja niimoodi on ainult Kanaari saartel teda praegusel ajal üldse olemas. Ja praegusel ajal see suurim puu, seda olen ma vaatamas käinud, see kasvab ühes niisuguses linnakeses, ikotellos viinos on ta nimi Tenerife saarel ja see on huvitav, et noh, see paiga nime teine pool on üsna meilegi vist kergesti arusaadav kujund Elos viinus siis hispaania keeles peab midagi veiniga pistmist olema. Aga ikot on tegelikult üks haruldane mälestuspärisrahvast, kes elas nendel saartel, enne kui nad välja surid. See tuleb sõnast venic ood ja see tähendas Guansside keeles ilus koht. Ja arvatavasti oli ka see puu Guanssidele püha puu, nii nagu üldse suured draakonipuud Kanaaridel ja on leitud nende kontside vanades hauapaikades selle draakoniveret. Jaa, oletatud, et nemad pidasid seda samuti niisuguseks imeaineks ja nad ka näiteks palsameerisid oma surnud selleks kasutasid sealjuures seda iga nii-öelda igavese elu andmiseks nendele surnutele. Ja, ja praeguseks ajaks seda rahvast ei ole üldse enam olemas. Jaa no kui nüüd praegu minna sinna ikotellos pinnasesse, siis see on muidugi niivõrd kuulus paiku, et seal seda hirmu küll ei ole, et sa üksinda seal oled, alati on seal tunglemas palju huvilisi seal ümber ja see puu eemalt vaadates sa vaatad siis, kõige esimene seos tekib liivakellaga ta nagu hiigelsuur liivakell siis nagu üks püramiid tõuseb, kerkib, muutub kitsaks ja selle peale on nagu tipuga asetatud teine püramiid, mis läheb jälle laiemale. Aga see alumine püramiid on siis tegelikult tema tüvi. Ülemine püramiid on tema oksad, mis lähevad täiesti nagu luuana igas suunas laiali, lihtsalt kuulata. Tõesti tekib väike kõhedusetuselt keskelt kahe püramiidi tippu kokkupuutekohast võib ju pooleks minna. Jah, aga noh, tegelikult on niimoodi, et see alumine on ikka puhas tüvi ja see ülemine on puhas võra selles mõttes võra on palju kergem kui see tüvi. Ja kui sa vaatad seda lähemalt, siis imestada, et kuidas tase, et on täpselt nagu, nagu väga hoolika aedniku pöetud täiesti sile sealt pealt ja, ja see tüvi, mis seal all on see jälle hoolega vaadata, siis koosneb nagu ainult soontest, mis on üksteisega läbi põimunud, terve see tüvi on ainult üks tohutu soonte rägastik. Ja vot see ongi seesama, mis enne sai räägitud, et draakonipuu kasvab teisiti põhimõtteliselt kui, kui meie puud ja eks need olegi need kasvu kuivikutest tekkinud tüvekesed, mis on omavahel kokku kasvanud ja selline puu on aga tüüpiliselt seest tühi, sest see, see soonte ring ümbritseb seda tüve seest, võib olla täitsa tühi. Samamoodi nagu meie draakonipuupotilillena kui teda seal kõrval on tavaliselt selle tüvekese osa, millega see kunagi putililes kasvama pandi, kes iganes kodus oma selle draakonipuu tüvekese avab, ta näeb, et see on ka seest tühi, tegelik. Ja nüüd see puu seal on siis ümbermõõduga kuskil kuus meetrit ja ta on kuskil üks, 17 meetrit kõrge, noh, need mõõdud võib-olla ei olegi nii vägevad, aga, aga tegelikult ikkagi see see kuju äärmiselt imelik, meie jaoks täiesti aru saadud puu võib sellise kujuga olla. Ja arvatavasti kasvas selliseid puid tegelikult Kanaaridel lausa saludena varasemal ajal. Ja need olidki päris rahvale pühad puud, aga praegu niisugusi salusid enam ei ole. Ma nägin mägedes üksikuid puid kasvamas ja väga tavaline on, et see puu pannakse oma aeda kasvama lihtsalt ja seal ta kasvab ka suureks kliima on sobiv. Ja niimoodi üksikpuudel on teda näha ja see, miks need salud hävisid, oli väga üks põhjus, see oli, et sai draakoni verd ja kõige lihtsam oli siis niimoodi saadet, võtad puu maha ja siis hakkad seda verd sealt niimoodi noppima selle tüve küljest. Hispaanlased tegid seda 200 aastat järjest ja rüüstasid täielikult nüüd metsad sel ajal, sest üks nii-öelda, et iga draakoni vere pisar oli kulla hinnaga ja sel ajal need juba ütleme, kui hispaanlased seda rüüstamist tööd tegid, see oli kuskil seitsmeteistkümnes 18. sajand, 19. sajand, siis oli tal jälle uusi kasutusalasid, näiteks Veneetsia naised arvasid, et kui nende juukseid selle draakonipuuverega tehtud, et niisuguses leotises loputada, et siis nad muutuvad, anna saavad sellise kuldse tooni ja see oli niivõrd teistsugune ühegi teise ainega seda ei saanud. Et see oli kõigile kohe selge, kui ta eemalt nägi sellist naise soengut, et, et see on nüüd väga kallis. Või siis või siis näiteks itaalia viiulimeistrid, me teame, olid kuulsad oma viiulit, aga siis oli jällegi nii, et, et need kõige hinnalisemad viiulid on lakitud antud selle lakiga, mille üks osa on draakonipuuvaik. Tegelikult on see vaikpuu vait ja seal siis lahustatud seal laki sees ja siis jällegi osalt kindlasti ka selle imeusu tõttu oldi veendunud, et see annab siis nagu sellele viiulile niisuguse veel niisuguse erilise niukses sädeluse. Ja see oli see põhjus, miks need, miks need draakonipuud kadusid ja ja, ja see vahel ka saadi seda niimoodi, et kasvavatel puudel lõigati haavu tüve sisse ja siis need punased verepisarad voolasid ja neid siis võeti sealt. Ja igatahes rüüstamis tööl jah, nii põhjalik, et et seda Kanaaridel näeb ainult üksikute haruldaste puude, seda puud praegusel ajal. Nii et võiks öelda lõpuks, et see draakonipuu on just tänu sellele, et, et tal on nii uhke nimi ja Tal on nii uhke kuulsus, siis, siis see tegelikult saigi talle saatuslikuks. Aga kui me praegusel ajal võib-olla oma aknalaual vaatame seda seda draakonipuu nimelist kena potilille, siis tasub mäletada neid uhkeid lugusid ja ajalugu. Pidi lõivu maksma nagu paljud teisedki tema saatusekaaslased, kes on millegi poolest väga silmatorkavad, olgu siis tegu puudega või mõnede muude elusolenditega, et siis, kui sa oled väga silmapaistev ja silmatorkav ja väärtuslik, siis oled sa ka teravdatud tähelepanu all, see on paratamatus. Jah, ja vist ka see, et, et kui seal on ikka inimkonnale, on iseloomulik, et see, mida on palju, seda, seda siis piiramatult nagu, nagu pruugitakse. Ja nüüd, kui see ikotellosviinose ainus puu on alles veel, siis käivad seda tõesti vaatamas tohutud hulgad rahvast ja ma soovitan ka kõigile neile, kes võib-olla tänavu talvel kavatsetud Kanaaridel oma puhkust veeta, et see maailmakuulus puu on vaatamist väärt ja kuulame siis see lõpumuusikat Põhja-Aafrika rahvalt. Tõenäoliselt umbes samasugust muusikat tegid kunagi kagu andsid, kes elasid Kanaaridel ja kes siis valgete poolt täielikult välja suretada. Selline oli siis saade, sedakorda draakonipuust, millest tuleb juttu nädala pärast. Kime kastanipuust mitte sellest, mis meil Eestis kasvab, vaid sellest, mille vilju söödakse hõrgutisega. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Läksin metsa kõndima, tunni pikkune kokkuvõte. Tõesti metsade sarjast on saadaval ka CD käima, aga CD-plaat, kuula rändajat kaks on müügil jazzkaare kontoris uues raadiomajas Gonsiori 21.
