Uuno rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Tere kõigile maailmapuude sarjas oleme jõudnud savanni, ehtenime kandiani. Tema vilju himustavad nii nelja- kui kahejalgsed ja ka mittesöödava, ses mõttes on ta üks igati kasulik puu. Stuudios on Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna ja nüüd siis juba kõigest täpsemalt. Räägime pao papist ehk ahvileivapuust. See muusika, mis kõlas, oli suulu keeles, sulud on, eks pantu suuremaid hõime Aafrikas ja see seltskond, kes laulis Lätma osa, on nende nimi ja nad on tegelikult maailma kuulsaks teinud selles Uulu kultuuri-. Ja see omakorda samamoodi nagu jõulud on Aafrikas üks, üks võimsamaid hõime. Nii on ka maopapp ehk ahvileivapuu Aafrika ilmselt kõigevägevam puu. Ja muidugi neid ahvileivapuid maailmas kokku on umbes 10 liiki ja mõned nendest on Austraalias ja enamik muide kasvavad ühel Aafrika lähedasel saarel Madagaskaril. Aga noh, igal juhul on nad kõik ahvileivapuud. Ja muidugi eestlase jaoks tuleb kohe see küsimus, et miks ahvi noh, tegelikult on olemas ka maailmapuude seas ka päris leivapuud on need kasvavad Malaisias, Kagu-Aasias ja noh, need on sugulased rohkem, mitte ahvileivapuule, vaid hoopis riigipuule, kellest me rääkisime eelmine kord. Ja, ja need leivapuuviljad on niisugused, umbes nagu kahekilosed leivapätsid ja neid saab tõepoolest sõna otseses mõttes looduslikke pärmseentega vääritada, kergitada, küpsetada täpselt nagu päris leib. Aga, aga ahvileivapuu vilju päris niimoodi kasutada ei saa ja eks see nimi on ikka sellest tulnud, et et seal üleval need ahvid neid vilju söövad. Ja natukene on see ebaõiglane ahvileivapuu suhtes, sellepärast et tegelikult ahvileivapuuviljad kõlbavad küll ka inimesele süüa. Ja aafrika paljud hõimud on neid kasutanud päris tõsiselt söögina, eriti seal Aafrika lääneosas. Vaatanud ja jahu teinud nendest ja päris mitut moodi, nii et, et ta on ikkagi ka ka olnud niisugune inimese leib mitte ainult Achi. Aga kui ma ise esimest korda Keenias olles nägin ahvileivapuud ja selle vilju, siis esimene tunne alli küljelt, puu otsas ripuvad alla Prançaiad nihukesed, pikad, peenikesed või siis võiks öelda ka, et hiigelsuured kurgid hästi pikad rohelist värvi ja noh, sellist tunnet küll ei olnud, et võtaks ja pistaks suhu, et, et nad ei mõjunud meelitavana. Aga see Prançaia tunne jah, aga kui ta rohelist värvi seda naist imestangi, et kuidas siis roheline vili teile Prançaia meenutas oma kuju poolest niisugune nagu, nagu see pikk pikk prantsuse sai, selge. Ja see puu oli, haakus Stahli leivapuu viskab oma lehed maha, kukkunud talve seal ei ole, siis tema viskab oma lehed põuaperioodil maha ja see oli just niisugune aeg, kui me seal olime, et oligi parajasti põuaaeg ja siis ta oli niuke kuivanud okstega, jättis mulje nagu surnud puu, aga samas äärmiselt imeliku välimusega, noh, võiks öelda, et nagu mingi kohutavalt suur vaas või pudel mille sisse on torgatud kimp oksi, see on kõige lähedasem või siis näiteks, kui tõmbad porgandi nagu maa seest välja, siis porgand oma tutiga midagi taolist. Ja, ja mind pudelit. Aga muidugi jälle loodusuurijad ütlevad, et, et pudel puu on jälle üks, teine puue, see kasvab Austraalias ja, ja nii et laiemas mõttes võiks küll öelda, et ahvileivapuu on üks nendest pudel puudest selles mõttes, et nad koguvad vett. Ega siin päikese all ei ole vist eset, mille kuju mõni puu poleks endale. Nad ei jah, inimese fantaasia seostab neid ikka millegagi ja see, et ta nüüd pudel on. Selles mõttes on see jällegi õige, et, et ta on sealsetele Aafrika rahvastele on ta alati teada kui veereservuaar. Sest ühe paopapi sees on väga suure pao baby, tüve sees on varuks 136 tonni wet kuival ajal, kui kusagil mujal ümberringi vett ei ole. Kuidas seda sealt kätte saadakse, seal on igasugu trikke, aga näiteks muidugi kõige kurvem on see, kuidas elevandid sealt selle kätte saavad. Elevandid lihtsalt lõhuvad Paubaby ära ja niimoodi saavad kätte, aga, aga seal Aafrika rahvastel on igasuguseid trikke selle jaoks ja, ja näiteks Buschmanid Kalahari kõrbes. Nemad teevad niisugustest putkedest pika kõrre ja siis vajutavad selle läbi selle tüve koore sinna keskele ja siis imevad sealt välja seda mahla. See meenutab natuke meie kase mahlatamisti, kui nii võtta, ainult et, et seda ei lasta tilkuda, vaid see imetakse välja ja Senegalis homme, et seal õõnestatakse lihtsalt tüve sisse niukene, ilmatu suur küla ja siis vedelik koguneb sinna keskele. Aga samas, kuna ta on suletud anum, siis siis see auruselt ära ja sealt saab ikka võtta seda, seda vett ja see kõik ei kahjusta, kasvavad puud. No eks ta ikka kahjustab loomulikult, aga ta ei tapa seda. Et see on lihtsalt inimestele, on ta olnud siis noh, selles mõttes noh, nagu päris elupäästja sageli viimane võimalus, et, et ellu jääda. Ja mõned pao papli tüved on, on ka jälle niisugused, et et mõnedel Aafrika rahvastel on näiteks kombeks hoopis vanade Paabub Lõõnsustesse matta oma surnuid, sest selles keskkonnas palsameeruvad mummifitseeruvad, et see on nagu mingisugune kirst mõnedel Aafrika rahvastele. Aga, aga see, see puu ise noh, kui kui ma teda niimoodi vaatasin lähedalt tema koor on väga sarnane meie halli lepakoorel, täitsa sile ja halli värvi ja seda koort on jällegi ka aafriklased kasutanud väga mitmed nimelt selle koore kõige alumine kiht niinekiht. See on hästi vastupidav, see meenutab jälle meie pärimuskultuurist, pärna, pärnaniit, mida meil siin pärna Niinest tehti korve, viiske märsse, mida iganes. Samamoodi aafriklased, sellest Paababy Niinest alates korvidest ja lõpetades lausa riiet, ega nendest nendest Paabopiniitest. Et, et see on olnud niisugune tarbematerjal, see koor, aga see puu ise on ikkagi võib-olla kõige tähtsam veel hoopis ravimina, sest näiteks tema lehti saab kasutada düsenteeria raviks, koort, palavikku ründajaks ja võrseid neid värskeid võrseid süües tähendab teed tehes nendest, õigemini väheneb higistamine seal troopilise päikese all. Aga kuulame vahepeal jälle aafrika sulumuusikat. Kõlas siis üks sulukeelne laul Black Mamba esituses ja see muusika meenutab ühte suulude ütlust. Abitu nagu elevant, kes on pao pappi köitega kinni seotud. Et tõesti Paababy Niinest tehtud köied olid erakordselt vastupidavad. Ja need hiid pahapapid, need, need on ikka pöörased. Me oma keemiakäigul leidsime Enda jaoks suurima hiiglase sealt idarannikult India ookeanil lähedalt suurest Mumbasa linnast 60 kilomeetrit põhja pool ja see oli niisugune puuete, tema kõrguseks mõõtsin 14 meetrit ja tüve ümbermõõduks mõõtsin 15 meetrit. Nüüd siis kõrgus oli väiksem kui ümbermõõt. Ja noh, niisugune kummaline puu, kuna see oli just see aeg, et parajalt veel vett täis, siis ta oli parajalt paisunud. Kui me turnisime nende mügarik otsas, siis tundus mulle kõige rohkem, nagu oleksime mingid päkapikud, kes kõnnivad mingi hiiglase musklite peal. Lase veresooned olid ka näha seal ja niisugune jõuline ja väga imelik puud ja imelik Tunne oli seal olla ja see koht oli, oli kihvt fiili küla, kus lähedal see oli ja, ja seal oli ka teada kohaliku rahva lugu, kuidas need, need hiid, Paabopid sinna oli tekkinud. Nimelt Ta oli kunagi niimoodi olnud, et kõik puud olid maailmas ringi kõndinud. Ja siis oli jumal andnud korralduse, et, et nüüd kõik paigale ja juured alla ja need kõik jäid paigale, kasutasid juured, tallaga Paabopid kõndisid ikka edasi ja siis isepäised sellised siis ja suured ja uhked, eks nagu elevandid. Siis jumal ei leidnud muud võimalust, kui võttis ja keeras pea alaspidi, nende juured jäid ülespoole, siis nad enam kõndida ei saanud, nad seisavadki, pea alaspidi. Ja kui vaadata, siis usun küll, et see tõesti mõelda, et talv, seal juured seal üleval. Aga rebu, kuigi see oli hiiglane, ei, ei ole veel Aafrika suurim hiiglane ja ja Aafrikas on tegelikult kõige jämedamad puud kasvavad Lõuna-Aafrikas, sa koole lähedal ja seal ma ei ole käinud, aga ma olen näinud seda pilti. Meenutab umbes niimoodi, nagu mingisugused kohutavalt suured sambad on niimoodi pandud niimoodi üksteisega lähestikku kokku ja kogu selle tüvestiku ümbermõõt seal on siis 43 meetrit. Ja kui me nüüd mõtleme selle peale, et maailma see kõige jämedam puu, millest me rääkisime, ükskord tuli mehhikosooga press, et see oli 54 meetrit ümbermõõdust, siis võib küll öelda, et pao papp Eka ahvileivapuu on jämeduselt kogu maailmas teisel kohal. Aga vahel on ka kultuuriga seotud Paabate Aafrikas, ma lugesin just nüüd hiljaaegu välja antud 2002. aastal Thomas pakenhaimi reisikirja maailma tähelepanu, väärset puud ja tal on pildistatud üks, üks paa papp, mille tüvele on kirjutatud kriin ekspedisson 1858. Ja see, kes teab, tähendab seda, et see oli David Liivings Tony üks niinimetatud roheline ekspeditsioon sellel aastal. Ta tuli Kalahari kõrbet uurima ja ta tuli sealt läbi. Ja siis need ekspeditsiooni liikmed kirjutasid sinna koore peale selle. Ja see on säilinud siiamaani. Omamoodi kurioosum on see, et, et seal on all on kõigi ekspeditsiooni liikmete nimed ja ainus, keda seal ei ole, on David Livingstone. Ja mulle mõjub see väga sümpaatselt, ta lihtsalt ei tahtnud hakata uuristama puukoot. Oli ju õieti see mees, kes valge inimese jaoks kogu selle aafrika sisemaa avastas ja Victoria joa ja tegin nihukesi hulljulgeid retki, sealt läbi Aafrikat. Ta pidi olema loodusesõber, et, et niisuguseid asju teha. Aga noh, igal juhul võib siis öelda, et Aafrika jaoks on ahvileivapuu nii oma suuruse poolest kui ka tähtsuselt pärimuskultuuris ainelises vaimses pärimuskultuuris. Niisugune keskne puu. Ja võib-olla siia lõppu võiks kõnelda veel ühe hea loo pantudelt selle paopapi kohta. See on siis, hakkab aga jälle niimoodi pihta, et jumal lõi aga maailma ja pani pao pappi kasvama lombi äärde. Ja nüüd kuid ahvileivapuu seal kasvasse lombi ääres, siis ta vaatas nagu maailma sealt lombi veepeeglist, nägi kõike tagurpidi, hakkas protesteerima, ütlesin, et siin on valesti, et maailm on valesti tehtud. Kutsus jumal enda juurde ja ütles, et maailm on valesti tehtud, et sa pead selle uuesti tegev. Jumal muidugi oli, noh, solvused ja küsis, et nii ütlevad pandud, et kas siis jõehobukeha ei paista sulle silmale ilus võikas jääni hõiked ei kuuldu su kõrvale, kaunid. Ta oli tõesti solvunud ja, ja, aga siis ta sai aru, et tuleb ikka asi korda teha, aga ta ei teinud maailma ümber, vaid pööras papi pea alaspidi. Ja siis nüüdse Paabot, kui ta veepeeglist vaatab seda maailma, siis pea alaspidi, talle tundub see kõik õige olevat. Ja nii ongi maailm jälle ilusti paigas. Ja kuulame siia lõppu siis veel üks lustakas sulude meestelaul. Selline oli siis tänane saade pabist millest tuleb juttu järgmine kord. Räägime Sagvarust puitunud varrega maailma suurimast kaklusest. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Läksin metsakõndi tunni pikkune kokkuvõte Eesti metsade sarjast on saadaval ka CD-na. Aga CD-plaat, kuula rändajat kaks on müügil jazzkaare kontoris uues raadiomajas Gonsiori 21
