Uuno rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Kui nädal tagasi rääkisime kastanitest puudest, mis võivad tekitada natuke segadust selles mõttes, et võime väita, et on ju meilgi omad kastanid, aga vahe selles, et meil kasvavad puud ei anna mittesöödavaid vilju siis tänase saate teema oliivipuud ei tekita mingit kahtlust. Eestimaal neid kasvamas ei näe. Kellaga soojematus kantides. Jah, aga eestlasele on kindlasti tuttavad oliivid toiduna ja selle kaudu on ta eestlasele tuttav. Aga läheme siis jah, noh, nüüd oma oma saatega sinna kohta, kus need oliivid kasvavad. See muusika, mis need kõlas, oli juudi rahvamuusika. Ja see on nüüd üks neid alasid ja neid rahvaid, kus õlipuu ehk oliiv on olnud noh, tohutult elulise tähtsusega mäletamatutest aegadest. Samamoodi on ta olnud eluliselt tähtis puu Kreekas, Itaalias, Hispaanias ja tagustel Türgi aladel, mis tegelikult küll tõtt-öelda varem olid, olid kreekaalad. Nii et, et mõnes mõttes on see õlipuu nagu väga selgelt seostuv Vahemeremaade kultuuriga. Ja tema täpne nimi on Euroopa õlipuu, sest neid õlipuid on veel mujalgi maailmas. Aga see on just see, mis, mis meil kasvab Euroopas ja, ja, ja selle puu algset päritolu ei teata tänapäevani. On oletus, et see on kahepuuõlipuu ristand, mis praeguseks on kadunud. Igal juhul kindel on see, et, et seda liig looduslikult ei kasva mitte kusagil ja kui teda metsas kusagil Vahemere maades on, siis on see lihtsalt metsistunud puu, mis on noh, kogemata seeme on sattunud metsa ja hakanud idanema. Väga, aga looduslikul kujul seda ei teata. Ta, ja on vähemalt 10000 aastat teada ajalugu, kui seda oliivipuud või, või siis Euroopa õlipuud on, on kasutanud inimene nagu viljapuul. Et see on pööraselt pika ajalooga on isegi veel kümnete tuhandete aastate vanuseid näiteks haua panuseid, kus on õlipuu seemneid näha, nii et seal pandi ka oliive kaasa surnutele. Et see, see on, see on kuidagi väga kindlalt nagu seostuv teatud Euroopa osa ja selle väga vana kultuuriga. Aga kui mõelda nüüd selle puu enda peale ja kui sa ei ole seda puud kunagi näinud, siis siis peaks mõtlema umbes nagu võib-olla kas näiteks pajulehele pajuleht, niisugune piklik võib olla, näiteks võtame hõbepaju skettiklilt peenike leht alt hõbedane ja Pealt selline kahvaturoheline ja suhteliselt niukene, jäik on see leht ja, ja väga täpselt on ta meil aedades vahel kasvatutava astelpajulehtedega sarnane. Aga tema õied on, on niisugused hele, roosakasvalged tagasihoidlikud ja ta need viljad valmivad, on umbes niisugused. Noh, me teame ise, missugused on oliiviviljad, seda pole vaja vist ütelda. Erinevalt kastanitest on meil neid siin müügil massiliselt. Jah, ja kui sa lähed sööma, siis väga tihti küsima tagi, sa saad neid endale nagu väiksed ploomid ja seeme on neist välja võetud. Aga kui nad seal puu peal kasvavad, siis kui nad on täiesti küpsed mustjassinised. Aga sageli oma taldrikul näeme rohelisi oliive, see tähendab, et nad on korjatud enne ära, kui nad on küpseks saanud ja sellel on oma põhjus. Nimelt kui me võtame oliivi otse puu pealt ja pistame suhu ja mõtleme, et me saame sama maitse, mis, mis meie toidu juures on siis me oleme kohutavalt pettunud. Vastikult kibe, mõru teeb suu paksuks, kõlbab üldse süüa. Nii et, et siis korjatakse oliivid varem ära, et siis neil on see kibekas maitse väiksem ja pärast sõda ükskõik, kas nad on toorelt toorelt kuivalt korjatud. Nad igal juhul töödeldakse ka igasuguseid võtteid, küll soolalahustes ja, ja keedetakse ja marineeritakse, aga igal juhul neid töödeldakse väga tugevalt, enne kui nad saavad meile tuttava maitse. Ja kui nad puu otsas on, siis nende korjamisega ka ütleme me ei oleks ka nii väga kiiret, sest nad püsivad seal väga palju, kuid peaaegu kevadtalveni välja. Nii et neid võib korjata ka seal tasapisi, nii, kuidas keegi siis soovib. Ja muidugi noh, traditsiooniliselt on, on see oliiv olnud ikkagi noh, nii-öelda müügiks teistele kontinentidel, teistele rahvastele, vaid oma rahva tähtis toit. Ja mis toit siis noh, kahte tüüpi tähendab esiteks oliivid kui toitsöögina, see ei ole küll nii nagu eestlasele kartul. Pigem on ta nagu porgand selles mõttes, et ta on nagu, annab toidule vaheldust, annab nihukest hõrku maitset. Ta ei ole põhitoidus kunagi, aga alati lisatoidus. Ja see õli, õli on ainus õli, mida Vahemere maades aastatuhandeid on kasutatud ja sugugi mitte ainult toidu viline, noh, praegu me ütleme, et ta on väga väärtuslik meile tervislikult kasulik ka näiteks toidu valmistamisel. Aga tema, näiteks kui olid öeldakse, et õlilambid näiteks templites põlesid siis õli, mis seal lambi sees põles, see oli ka oliiviõli. Ja oliivi ka näiteks kui räägitakse, et kuningaks pühitsemise tseremoonial toimus tema võidmine siis ei ole mitte või vaid see oliiviõli just ja seda peeti, kuna usuti, et oliiviõli on puhastava toimega mitte ainult füüsilises, vaid ka vaimses mõttes. Nii et, et ta oli ka ravim kindlasti. Ja siis muidugi mitte ainult siis need viljad, vaid ka näiteks lehed olid, olid ka ravi mina, need olid niisugused antiseptilise toimega, kui inimesel oli näiteks mingisugune mürgitus, siis tehti sele lehele dist ja ka tegelikult selle oliivipuu kõli. Puu puit on väga väärtuslik. Ta kasvab kuivadel aladel, ta on väga tihe ja väga kõva ja väga vastupidav, nii et mitte, ütleme just suuri ehitisi sellest ei saanud, sest puude olnud suured aga niisugusi, igasuguseid nipsasju või, või vanasti jumalate kujusid, näiteks tehti sellest puust ta niukene, läikiv, väga uhke kuningliku välimusega puit. Ja see puu kasvab niimoodi, et samadest juurtest üks tüvi hävib, siis tuleb jälle järgmine. Nii et sama koha peal võib see puu püsida kaua, aga tegelikult ei ole sama puu etan samadest juurtest tulnud ja neid praegusaegseid oliivisorte näiteks paljundatakse mitte seemnetest, vaid nendest võrsetest. Sest siis antakse need järeltulevatele põlvedele need omadused väga täpselt edasi. Selle oliiviomadused ja oliivisort on nii pööraselt palju. Igalühel on oma nüanss, maitsevahe välimuse vahe. Meie teame sellest vähe. Aga kui nüüd võrrelda oliivipuud ja eelmises saates kõneks olnud kastanipuud, siis ütleme, kas kastanipuu oli puidu poolest nagu väärtuslikum ja on, et oliivipuu salusid ei ole tabanud analoogiline saatus, et lihtsalt puht puidu pärast nad võetakse maha, nii palju on ikka inimestel mõistus jätkunud, et viljad on vist siin väärtuslikuma, tead. Me, kui me mõtleme näiteks eesti analoogide peale, võiks mõelda noh, võib-olla õunapuu peale või et, et ei, ei, puud ei võetud maha selleks oliivipuud, et selle puu puidust midagi teha mitte kunagi, sest ta kasvab väga aeglaselt ja siis, kui tema vilja kandma hakkab, siis ta on õige vana ja, ja ikkagi veel mitte suur, aga siis ta jääb kandma, öeldakse niimoodi, et vähemalt 150 aastat kannata tohutult vilju, aga pärast seda veel sajandeid. Ta ikka rikkalikult vilja, aga tema viljakandlus on muide väga kapriisne. Nii et on niimoodi, et ühel aastal on tohutu sadu ja järgmisel aastal pole mitte ühtegi oliivi selle puu peal. Selle kõigega on kohe mere maade rahvad harjunud, et, et ta on niisugune väga kapriisne ja, ja veel see ka, et ta kasvab väga kuivades paikades, kui sa tema eest ei hoolitse. Ega ta ära ei sure. Aga ta ei anna vilju. Ja, ja tohutu vaev, nende vahemeremaade rahvastel on juba aastatuhandeid kulunud selle puu poputamiseks. Teda väetatakse, teda kastetakse, tal lõigatakse oksi ja siis ta annab nagu tasuks rikkalikku saaki palvetatakse ja, ja on niisugusi, isegi niisugusi, maagilisi, näiteks uskumusi Lõuna-Itaalias. Näiteks ollakse veendunud, et vilju peavad minema korjama kas neitsid või poisikesed. Need on siis süütud inimesed ja kui läheb näiteks peremees korjama õlipuuvilju, kes elab noh, niisugust natuke moraalitut elu ja ei ole truu oma abikaasale, siis järgmisel aastal see oliivipuu enam vilju ei anna. Peremehel on valida, kas muuta oma elukorraldust või ei loobuda viljadest või. Haakida inimesed, kellel on kõrgemad ja palgata just see on, see on muidugi oluline puu olnud nende maade rahvaste elus ja sellepärast tuleb sinna ikka juurde niisugusi, uskumusi ja vanu veendumusi. Aga näiteks ka meie oleme vist kokku puutunud selle oliiviõlipuudega seotud igasuguste sümbolite ja vanade mütoloogiliste teadmistega, sest kogu Vahemeremaade kultuur on sellest läbi imbunud. Näiteks kui mõelda, kas Antiik-Kreeka peale seal nimetati seda oliiviõli vedelaks kullaks. Ja oli niisugune reegel, et kui keegi inimene oli kahjustunud rohkem kui kahte puud siis see oli nii suur kuritegu, et selle eest aetise inimene maalt välja. Või siis näiteks Ateena ana kreeka tarkusejumalanna. Tema oli siis nagu see, kes kinkis inimesele oliivipuu esimese oliivipuu. Niimoodi räägib vana lugu. Ta lõi kord kaljusse oda ja sellest kasvas oliivipuu ja omakorda jumalad olid selle oliivid puukinkimise eest inimkonnale Ateenale nii tänulikud, et nad siis nõudsidki, et antaks siis sellele linnale nimega Ateena selle tarkusejumalanna nimi. Seda linna me nüüd teame kõik, aga see on pandud selle sellesama tarkusejumalanna järgi, kes olevat inimkonnale kinkinud selle oliivipuu. Ja igal aastal toimuvad Ateenas niisugused Ateena pidustused, kus tingimata, et inimestel on siis oliivipärjad peas, sest see meenutab ikkagi algselt seda seost ja on igasuguseid niisugusi uskumusi näiteks Kreekas siia, nii et näiteks öeldakse, et kui naine magab oliivipuu all, siis ta saab varsti lapse. Ja igal juhul on ta siis niisuguse elu viljakuse sümbol. Ja kui tulla näiteks Antiik-Rooma juurde, siis seal Rooma kirjanik Plinius vanem ütles niimoodi, et on kaks vedelikku, mis inimese kehale mõnu pakkuvad sisemiselt pakub seda vein ja väliselt pakub seda oliiviõli. Võiks ainult võib-olla täiendada, et need mõlemad on teatud puult pärit ja veel ka seda, et seda oliiviõli siiski võib ka seespidiselt kasutada ja ta on ka niimoodi väga hea inimesele. Ja, ja vanas Roomas oli ta siis nagu jälle Minerva puu Minerva oli, oli siis nii nagu Antiik-Kreekas Ateenale vastav tarkusejumalanna. Jaa, jaa, huvitav on see, kuidas oliivipuu üldse jõudis Itaaliasse. Kreekas oli ta väga ammu. Aga siis, kui kreeklased tegid oma kolooniaid vahemeremaadesse, siis nad võtsid kaasa õlipuuoksi ja esimesed kolooniad olid Sitsiilias. Ja sinna, kust tulid kreeklased sinna nad panid koliivis alusid ja, ja nüüd Sitsiilias, kui oli need juba palju neid oliivi salusid, sealt jõudis oliiv Itaaliasse. Niimoodi ta on rännanud ja omakorda roomlased viisid oliivi näiteks Lõuna-Prantsusmaale ja teistesse Euroopa maadesse. Nii et, et ta on rännanud koos inimestega, aga see süda ala, kus teda on siis ikka kümneid tuhandeid aastaid alati olnud on ikkagi võib-olla see Euroopa ja Lähis-Ida piir. Nii et, et kui me kuulame seda vana juudi muusikat, siis, siis see ala on see ikkagi oliivi. Euroopa õlipuu kõige vanem ala. Oliivipuu ehk õlipuu, kellel veel võib-olla kahtlus oli, siis need mõlemad tähendavad ühte ja sama kuud heal lapsel mitu nime. Õlipuul on viljad, mille nimi. Ma ise olen oliivipuid näinud Vahemere maades mitmetes paikades ja, ja see on nii tavaline, et oliivisalu on tee ääres, et seda sa peaaegu ei märkagi. Aga võib-olla üks esimene niisugune meeldejääv mulje oli, oli Kesk-Itaaliast assiisi kandist. Sa, kus elas, see kuulus Püha Franciscus, tema klooster oli siis seal sealkandis on tohutult palju vanu oliivi salusid ja seal ma nägin esimest korda niisugusi väga vanu oliivipuid, nad näevad õige kummalised välja, sest Meie puudel tekivad õõnsused sisse, aga, aga selle puu sisse tekivad nagu augud, nii et ta on nagu augustatud. Kui sa vaatad seda puud, siis sealt paistab valgus läbi. Ja nagu mingi madude pundar oleks seal niimoodi koos. Ja kui vana selline oliivipuu võib-olla see see on, see on lihtsalt uskumatu. Ta võib vabalt olla selle Assisi Franciscuse enda eluajast pärit. Ta aina uueneb ise juurestikust ja, ja kõige vanemad puud arvatakse olevat Euroopas kuskil paari 1000 aasta vanused. Ja võib-olla näiteks üks päris fantastiline paik on, on selles mõttes näiteks Prantsusmaa Rivera, kus kasvavad siis niuksed, kahe tuhandeaastased euroopa õlipuud ja tegelikult on toodud siis kunagi just roomlaste poolt. Aga võib-olla eraldi peaks peatuma veel sellele, et kuidas ta Lähis-Idas on olnud, siis selle ütleme, piibli kaudu on meile teatud niisugused sümbolid ja mõisted nagu seoses oliiviga vist kõige tuttavam. See on siis seesama vanajuuda maa ja, ja see ümbrus. Et noh, et näiteks sama lugu muuseas esimeses raamatus, kui suur veeuputus hakkas lõppema tema ja noa oma laevaga ots pikisilmi, et kus on maa, saatis välja ronga Ronki, toonud midagi, saatis välja tuvi, Tuujedanud midagi siis saatis jälle tuvi välja ja tuvi tuli tagasi õlipuuoks noka vahel. Siis see näitab ka seda, et see puu oli jumala soosik. Jumal lasi sellel puul esimesena kuivale maale sattuda, siis oli seda kuiva maad selle vana loo järgi veel vähe. Aga see on ainult üks lugu, aga, aga see, et ütleme, kogu piiblis on tohutult palju seoseid, väljendeid seoses õlipuuga. Seda tuleb sealt väga paljudes kohtades, et näiteks nendeks Hoosea raamatu peale, mis ta ütleb näiteks niimoodi, et Iisraeli võsud levivad ja tal on õlipuu väärikust. Just seesama. Et kui sa oled seal elanud, sinu rahvas on sealt pärit, siis sa tead, mida see tähendab. Ja, ja niisugused võrdlused õlipuuga olid endastmõistetavad ja võib-olla üks väga niisugune eriline paik on ju ka uue testamendi järgi see ketsemani aed, kus siis Jeesus nagu ära anti. Tegelikult ei olnud midagi muud kui oliivisalu seal kasvasid oliivid ja seal kõrval oli Õlimägi, mida, mida nimetatakse Testamentides mitme koha peal. See oli mägi, kus elasid oliiviõli välja pressivad ja seda töötlevad inimesed, see oli Õlimägi. Ja iseenesest see õli pressimine on muide ka väga huvitav. Seda pressitakse mitme astmena, nii et, et algul pressitakse väga kergelt ja nii on see olnud aastatuhandeid ja see, seda nimetatakse neitsiõliks ja see on niivõrd hinnaline. Aga see järgmine aste, see pressitakse siis natukene tugevamalt, see on Provaks õli ja vot see on see, mida me nüüd oliiviõliks nimetame. Aga siis pressiti veel kolmas kord ja see oli siis niinimetatud puuõli või noh, tehniline õli ja vot see on see, mida siis lambi sisse pannakse ja mis on nagu tööstusliku kasutatud tusega. Ja sellest jäägist, mis veel järgi jääb, sellest valmistati ka tuhandeid asju. Praegusel ajal, kui me ostame oliiviseepi näiteks, siis on veel see kõik, mis veel järgi jääb, ja kosmeetikatoode, et näiteks on selle pressimise järel jäänud niukene kõige kuivem osa veel, seda omakorda kasutatakse otse sama Õlimägi oli saanud siis selle nime selle järgi, et seal president ja õli. Ja nüüd selle Getsemani aias kindlasti see aed on olemas, mõni võib selle üle arutleda, kas Jeesus oli olemas, aga see aed on siiamaani olemas. Ja õlipuud on seal praegu alles. See on tõesti fantastiline, kui mõelda. Nad ei ole muidugi enam samad puud, aga nad näevad jälle nisukesed, auklikud, konarlikud, mühklikud välja. Ma olen neid pilte näinud, nad mõjuvad väga arhailiselt ja väga niisugused muinasjutuliselt ja müstiliselt. Nii et taas neid puid, mis kasvavad mitme 1000 aasta vanuseks täiesti rahulikult, vähemalt osa neist ja ja olles ise niisuguseks õilsa sõja rahu sümboliks, on nad enda ümber kõike näinud mitte ainult headust, vaid kaaskurjust ja õelust. Ja, ja ma ütleks, et selle kurjuse õeluse viimaseks näiteks nägin alles hiljaaegu nüüd televisioonis niisugust filmi, et küsimus ikka see palestiinlaste ja juudialade igavene sõda ja nüüd see Jordani läänekallas, mille Iisrael okupeerinud praegu just nad ehitavad sinna tohutu mitu suurt kõrget müüri. Ja nad ütlevad, et see on terrorismi vastu, aga aga tulemus on see, et näiteks mõne koha peal. Kuna seal elavad palestiinlased ja juudid läbisegamini, siis müür läheb palestiina küla ja Palestiina õlipuusalu vahelt läbi ja. Need puusalud on osaliselt juba maha võetud, ma nägin ka seda filmi. Buldooserid lükkavad neid maha ja, ja vahel juhtub nii, et see salu jääb teisele poole müüri. Külarahvas oli nagu seal filmiski näha, Nad olid lihtsalt shokis. Nad ei osanudki midagi öelda, sest tuhandeid aastaid on niimoodi elatud ja järsku on see teiselt poolt müüri nende põhielatis seal kujuteldamatu. Palestiinlased muide pidasid just noh, nii nagu meie seostame ennast mõne mõne puuga, siis õlipuu on palestiinlaste jaoks nagu identiteedipuuga, sest ta nende eluliselt tähtis puu. Ja nüüd järsku on nii, et see on ühel pool müüri ja küla on teisel pool müüri seal midagi kohutavat. Ja kui nii mõelda, et, et siis oliivipuu oleks nagu rahu sümbol. Nüüd on ta küll seal täitsa niisugune sõjamärk, et niimoodi tehakse rahu, sümbol, mis on sõjale jalgu jäänud. Jah, võib ka niimoodi öelda ja, ja kindlasti on ta ebanormaalne ja selle rahva jaoks midagi, midagi koletut. Nii et igal juhul kui need mõelda kõige selle peale kokku, mis õlipuu on siis vahemeremaade, kultuuriala ja õlipuude kasvatamise ala, need on täpselt omavahel kattuvad nii ja samamoodi Vahemeremaade kliima, kui me ütleme niimoodi, et seal on väga kuum ja kui seal talvel tuleb mõnikord lund, aga, aga mõõdukalt külma, aga mitte nii krõpsu nagu Eestis, siis see on õlipuude jaoks parim. Nii et see on omamoodi vahemeremaade sümbol ja ehk siis siia lõppu kuulamiga siis vahemeremaade muusikat, see meloodia peaks küll paljudele kõrvus tuttav olema, aga algselt on ta juudi rahvaviis Niisugune oli siis tänane saade oliivi ehk õlipuust, millest tuleb juttu nädala pärast. Räägime siis viigipuust. Nõnda siis riigipuu on teemaks järgmises saates ja kuna 26. oktoober on vikerraadios Austria päev, siis on rändaja kavas ainult hilisõhtul kell 23, null viis. Täna olid stuudios nagu ikka Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Läksin metsakõndi tunni pikkune kokkuvõtte möödunudsügisesest Eesti metsade sarjast on saadaval katseedee ERA CD-plaat, kuula rändajat kaks on müügil jazzkaare kontoris uues raadiomajas Gonsiori 21
