Uuno rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna oma maailma puudu sarjas oleme täna jõudnud ühe selliseni, kes võiks kiidelda üksnes oma mitme ilusa nime, vaid ka erakordse kasulikkusega, kuni sinnamaani välja, et ilma selle puuta oleks meie karderoobki uskumatult palju vaesem. Siis mooruspuu võiks öelda ka siidipuu. Vana hiina. Meloodia tuhandeid aastaid vana ja selleks, et rääkida mooruspuust ja tema Väärtustest, siis peabki ikka nii või teisiti alustama Hiinast sest siidivalmistamise saladus on seotud mooruspuuga ja see saladus on pärit kusagilt sealt keskhiina kandist. Siidi valmistamine on imelihtne, selleks on vaja ainult mooruspuud ja siidiliblikat. Ja nüüd tasub natukene mõelda selle peale, et nad mõlemad on looduses pärit, kes nad siis sellised tegelased õid, tean, kes on see siidiliblikas ehk siidi Cedric, umbes kuue sentimeetri pikkune valkjad värvi siis meie mõistes on väga priske ja suur libliks, meil on ka mõned keldrid, kuid olemas, kes on sama kasvu. Aga tema on siis üleni valge ja kummaline, ta on kodustatud selleks, et ta siis siiditeeks. Nii ammu, et praegu ei ole looduses enam tema looduslikke esivanemaid olemas ja ta on ka tanud peaaegu täielikult lennuvõime praeguseks ajaks. Ja. Ta kodustati kuskil 5000 aastat tagasi ja arvatakse, et kuskil Himaalaja kandis ta oli ta võib-olla algselt pärit. Ja nüüd on aretatud sellest siidiliblikas tänapäevaks väga palju erinevaid tõuge, kelle Kokonitest saab siis ka erinevat värvi siid. Nii et see kõige vanem antiiksiid oli alati kollane. Aga praegu näiteks on tüüpiline hoopis valge, aga on ka näiteks roosakaid, roheline, kaid, sinakaid toone, nii et see sõltub sellest siidiliblika tõust. Ja tema tegevus käib siis umbes nii, et ta muneb nööpnõela pea suuruseid pool läbipaistvaid kollaseid mune ja kui sealt tulevad siis välja röövikud, siis nad on alguses kolm sentimeetrit pikad ja nad söövad meelelt aplusega mooruspuulehti, nii et nad kuu aja pärast on söönud 25 grammi lehti ja on saanud kolmest sentimeetrist kaheksa sentimeetri pikkuseks. Ja siis tuleb see tähtis koht, mis putukate elus on. Et see vastne röövik Läheb nukustaadiumisse ja ta hakkab enda ümber kookonid kerima ja ta kerib selle 24 tunniga ja see on kuni üks kilomeeter pikk, katkematu, meeletud, peenike ja meeletult vastupidav niit. Kõlab uskumatult ja see on üks looduseusku tundmatuid imesid tegelikult millele inimene seal Hiinas siis tuhandeid aastaid tagasi nagu jälile sai. Ja siis kõige klassikalisem viis edasi käib siis niimoodi, et, et siis need nukkumise ajaks pannakse nende le röövikutele juba sinna lähedusse nihukesed, mingid raagus oksad, õled ja siis nad lähevad sinna sisse kuma ja muide, tänapäeval ju või õieti juba ka väga ammu enam ei pandud mitte neid röövikuid sinna mooruspuu enda peale, vaid korjati mooruspuulehti andinad riiulites, sinna lasti siis need röövikud sööma. Et see oli omamoodi konveier juba väga, väga ammu. Ja siis muidugi juhtus niisugune kohv, mis meile kõlab natukene julmalt, aga nii see käib. Et siis need, kui need kokku need olid just valmis siis auruta, tee neid sisuliselt, see tähendab seda, et tapeti ära need nukud ja siis harutati seniit sealt siis lahti ja see omakorda põimik mitmeks Niiliks kokku ja sellest tuleb siis siidiniit, milles siis õieti midagi kodumaa üldse hakati. Nii et see on siis see üks tegelane ja teine tegelane on mooruspuu. Mooruspuuliike on maailmas ligi 1000 ja nendest kõige olulisemad võib-olla ka meie jaoks, kui mõelda on kolm, need on valge mooruspuu, must mooruspuu, punane mooruspuu. Ja see valge mooruspuu on siis see originaal Hiinast saanud, sealt on ta algselt pärit ja seal on teda kasvatatud, on kasvanud ka mujal muudes maades. Aga seal ei ole osatud seda sedaviisi kasutada. Valge mooruspuuviljadki kõlbavad süüa. Aga see must mooruspuu on tegelikult uhkema välimusega ja magusamad viljadega, kui see valge mooruspuu ja tema algkodumaal kuskil Iraani Afganistani kandis ja kolmas punane mooruspuu on siis pärit Põhja-Ameerikast. Ja tema tohutult maitsvad hiljanda indiaanlased ikka kasutasid, on anud täiesti punast värvi. Nüüd need kolm mooruspuuliiki nad tegelikult neid saab kasvatada ka Eestis, aga nendest must kannatab külma tõttu, niiet Ta kiratseb ainult meil ja tema peale ei saa palju lootusi panna. Aga see, see valge mooruspuu ja punane mooruspuu, need neid saab ja punane mooruspuu kasvab Eesti kliimas kõige paremini, sellest sealt Põhja-Ameerikast pärit on. Ja kui kui need siis siidiliblikas mooruspuu kokku panna, siis algabki see siidi valmimine. Ja tõepoolest selleks, et mõelda, kuidas siidisaladus ikkagi kunagi all, kas see saia, kuidas ta mujal maailmas levis, selleks peab jälle mõttes minema tagasi Hiinasse ja kuulama seda vana hiina muusikat. Selle vana loo nimi oli muide Näljaste hobuste, tants ja, ja ilusat keelpillid seda mängisid ja hiinlased tunnevad seda meloodiat muide väga hästi. Aga kuidas see siidisaladus õieti alguse sai? Selle kohta on ainult legende ja neid on mitmeid. Kaks nendest on mulle kõige rohkem meeldinud, üks on siis nii, et naised korjasid mooruspuude alt tegelikult mooruspuude vilju sest need on söödavad ja maitsvad. Aga siis leidsid nad ka sealt niisugusi, imelikke pruune. Noh, omamoodi niisugusi kerasid ja arvasin, et need on ka viljad ja katsusid neid keeta. Aga need ei läinud sugugi maitsvaks ja siis nad keetsid neid veel ja siis nad said aru, et sealt seda, kui seda harutada, siis hakkab sealt niit lahti tulema ja niimoodi väga praktiliste tegevuste käigus justkui letise võimalus. Teine lugu, natuke romantilisem ja uhkem. Keisrinna, see ling oli 4600 aastat tagasi istunud oma keiserliku saias ja jälginud, kuidas liblika röövik teeb endale konit ja ta kerib seda. Kui ma olen vaadanud, kuidas meie liblikaröövikud kokku neid kirju, et see on väga huvitav, ta keha on paigal ja pea käib niimoodi ringiratast. Või siis saba õieti ja, ja sealt tuleb katkematu niit ja see, see nagu kogu aeg keerdub tema ümber ja temagi jälgis seda ja mõtlesin, et kui see niimoodi on kokku keritud, et siis ma võin kui selle jõuga lahti kerida ja niimoodi ta keris siis nii, kui see valmis sai, selle lahti, vaatasid seal nyyd sellest saab midagi teha ja tegi oma armsale abikaasale keiser Huang diile rätiku. Ja et selline keiser oli 4600 aastat tagasi, see on küll ajalooline tõde, aga kui palju see nüüd selle siidi leiutamisega seotud on, see jäägu igaühe enda mõelda. Aga sellest ajast küll jäi ka siidile, niisugune kuningliku riidemaine on tegelikult alati olnud. Ja nüüd Hiinas teda siis tehti. Ja kui läänepoolsed tuurid sellest siidist midagi teada said siis muutusse nende jaoks niivõrd kulla hinnaliseks materjaliks, et hiinlased hakkasid seda siis alt välja vedama ja tekkesse siiditee, see oli ajalooliselt siis siiditee sai alguse teises sajandil enne meie aja arvamist ja lõppes 16. sajandil ja see kulges siis Kesk-Aasiast läbi siis jõud Lähis-Idas välja Damaskusesse ja sealt siis juba näiteks rooma ülikud. Kõige rikkamad kandsid siidist riideid ja nad olid saanud selle siiditee kaudu meeletult Pika aeglaste karavanide liikumise tulemusel ja see oli muidugi niisuguse pöörase hinnaga, et ainult pururikkad said seda kasutada. Ja muidugi oli siis väga palju arvamusi, millesse siid ikka pärit võib olla ja ja näiteks ka kirja pandud neid tolle aja näiteks vana-rooma ütlusi, et, et kindlasti on seal midagi väga salapärast, kuidas seda siidi tehakse üks kujutusele, see, see on mingisugune Hiina kõrbetes kasvav taim ja selle õitest saab seda siidi. Teine arvamus oli, et on üks väga eriline taim, mille lehtede ebemetest saab seda siidi. Kolmas arvamus oli, et seda saab mingi erilise linnu udusulgedest. Ja neljas arvamus oli, et see on eriline ämbliku moodi loomakene, keda söödetakse meeletult, ta paisub ja paisub lõbuks, läheb lõhki ja siis tema seest tulevad siidiniidid. Kui mõelda, kuidas ämblik võrku koob, siis seal on isegi midagi tõelähedast. Tegelikult see on umbes sama lugu, mida teeb kase siidiliblika röövik. Et ta oma sisemusest laseb välja niisuguse vedela aine, mis kohe tahkub, nagu see saab õhuga kokku puutuda sesse. Ja ämblikuniidi ja siidiniidivahet ei olegi, see on midagi muud kui ainult see, et ämblikuniit on tuhandeid kordi haprad. Põhimõtteliselt sama. Jälle hiinlaste poolel oli see salatsemine selle mooruspuu ja siidiliblika ümber ka väga suur ja surma ähvardusel oli keelatud nende mooruspuu seemnete viimine mujale ja samuti siidiliblika munade viimine väljapoole. Ja, ja tõesti läks, kus Lewis kõigepealt Hiina lähistele maadele näiteks Jaapanisse, Jaapanis oli siiski noh, sadu aastaid hiljem, kui Hiinasse siiditootmine ja sealt Kesk-Aasiasse, aga, aga kusagile Bütsantsi aladele jõudis see saladus kuskil kuuendal sajandil meie ajaarvamise järgi siis tuhandeid aastaid hiljem, kui kui seda hiinast tegema hakati ja päriselt nihukest siidivalmistamist alustati ikkagi siin Euroopa poolel kuskil 13. sajandi paiku mitte varem ja niimoodi siis on teda nüüd ka Euroopas valmistatud. Aga algselt vanas euroopas tehti seda valge mooruspuulehtedel kasvatatavatest siidiussidest vaid mustast mooruspuust. Must mooruspuu on nüüd antiikkultuuris ja Vahemere maades olnud üsna tähtis puu ja näiteks tema viljad on olnud väga oluline toit ja, ja teda näiteks kajastatud ka antiikkultuurikirjanduses. Näiteks kuulus poit Oviidius, rooma poeet oma luulekogus, metamorfoosi või muundused kirjutab ta niisuguse loo, näiteks mustast mooruspuust. Miks musta mooruspuuviljad on punakad, kas siis värvi või Diolite värvi? See on siis niimoodi, et, et pühamus ja Tiisbe tapeti mooruspuu varjus ja kui nad seal all lebasid siis algselt valged viljad selle musta mooruspuu otsas tõmbusid algul punaseks ja siis teoletseks nende verest. Selline lugu. Ja õieti alles 1434. aastal toodi valge mooruspuu ka nüüd siia Euroopasse ja hakati selle peal siis nagu siidiusse kasvatama. Et meil Eestis on kasvatatud alget, mooruspuud võib olla umbes 150 aastat aga, aga seda ainult nagu iluaianduses ja ilu pärast. Ja, ja õieti mooruspuude viljad meil ei saa päris valmis. Aga ma olen maitsnud seal lõuna pool neid mooruspuu, küpseid, vilju. Need on tõesti, nad näevad välja natukene nagu vaarikaviljade moodi, siis musta mooruspuuvilja ja musta mooruspuuviljad ja ka valge mooruspuuviljad ei pidanud vist nii head olema. Nad ei ole nii head tõesti, nad on punast värvi ja nad ei ole nii maitsvad. Musta maitsvamad ja seda musta mooruspuud on kasvatatud, noh nii nagu meil kaid või sõstraid aias suurtel aladel ja ainult nende viljade pärast. Ja nende viljadest on siis tehtud igasuguseid häid jooke ja minagi olen maitsnud niisugust päris vägevat musta mooruspuu, napsu, väga erilise maitsega, väga meeldiv, aga üsna kange jooaastavaks joogiks, suurepärane Maria. Ja miks mitte, sest tal on palju suhkrut sees ja tal see mooruspuu maitse järgi sa ära tunned, et on just sellest tehtud. See aroom säilib selles kanges joogis ka. Ja muidugi on mooruspuuviljad olnud väga kuulsad ravimid sellest on, neist on tehtud ravimeid ja ka lehtedest on tehtud ravimeid. Nii et mooruspuu on tähtis puu olnud, mitte ainult siidipuuna. Aga praegusel ajal mõelda, et mis siis praegu tehakse, seda, seda siidi toodetakse praegusel ajal peaaegu samamoodi ikka veel. On olemas tehissiid muidugi. Tehissiidi moodi tehakse tselluloosist ehk siis algselt puudest metsast. Aga, aga selle tunneb juba isegi iga ostja ära, mis on siis puust tehtud seid ja mis on see siidiliblika siid? Ei anna ikka võrrelda? Ei, absoluutselt jaa. Ja nii nagu see naturaalne looduslik siid on olnud väga kaugeid aegu tagasi äärmiselt hinnaline ja väärtuslik materjal, selliseks on ta ka jäänud tänasel päeval ja tema ei ole odav mitte. Ei, ta on ikka kallis ikka ikka sellise noh, kuidas öelda kvaliteetkauba tunnustega ja selles mõttes niisuguse rahvusvahelise niisuguse valuuta väärtus on tal mõnes mõttes siiamaani säilinud ja ja see on huvitav, et näiteks ta on väga vastupidav niisugustele orkaanilistele ainetele, mis mõnda Neist, tekstiili kulutavad väga kiiresti, siis siin on väga vastupidav, ta kulub ainult sellest mehaanilises pöördumisest aga, aga muus osas on ta väga vastupidav ja gene, võib-olla selle siidiussi kasvatamiseks, viimane sõnamasin internetist, vaatasin, on näiteks need see, et jällegi rohelised ja looduskaitsjad ikkagi vibutavat sõrme sel teemal, et kuidas neid ikka siis surmatakse neid vaeseid nukukesi ja on loodud selline tehnoloogia, et, et neid enam ei, ei keedeti ära vaid vaid see tõepoolest keritakse see, see niit niimoodi talt ümbert ära. Et sellest nukust tuleb lõpuks ikkagi välja kuus siidiliblikas. Ja loomulikult on see esid palju kallim veel kui see muidu kallis siit ja võib olla ka nii palju, et Meil Eestis tegelikult seda valget mooruspuud, seda siidisaladuse, Ühte osalist kasvab üsna palju ja oleks päris huvitav teda ära tunda meie parkides. Ja kuidas teda tunda, kes veel ei tea? Ja see on suhteliselt lihtne selles mõttes, et, et kui tal lehed küljes on, siis kõige lihtsam tunnus on see, et tema lehed meenutavad nagu suuri lopsakaid sirelilehti, hästi pehmed. Aga neil on üks kummaline tunnus valge mooruspuu juures. Sa leiad, et nagu samale põõsaliigile oleks pandud erinevate liit Gide lehti, paljud lehed ei ole üldse sirelilehe noh, nagu südamekujulised, vaid on niuksed tohutute nihukeste hõlmad sisselõigetega. See, need lehed on siis väga erineva välimusega, enamik on südamekujulised, aga seal on igasuguse kummalise välimusega lehti hulgas. Ja see hakkab nii silma, kui sa vähegi ühtegi põõsast vaatad, et selle järgi sa tunned selle kindla peale. Ära nii et käigem siin oma eestimaalgi siinsetes parkides hästi lahtiste silmadega ringi Ja mõelgem siis siidi ja selle vana tuhandete aastase hiina kultuuri peale, mille muusikat siis nüüd jälle kuulame? Niisugune oli siis tänane saade siidi mooruspuust, millest tuleb juttu nädala pärast. Räägime hõlmikpuust. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Läksin metsa kõndima tunni pikkune kokkuvõtte möödunudsügisesest Eesti metsade sarjast, saadaval ka plaadina. CD, kuula rändajat, kaks müügil Jazzkaare kontoris uues raadiomajas Gonsiori 21 ja CD 100 muusikapoodides üle kogu Eesti.
