Saadet toetab IBM Eesti. Tere kõigile stuudios on metsas randa Hendrik Relve ja toimetaja Haldi Normet ning seekord ootab lahti rääkida. Kivist Eesti metsade lugu. Häälitses rabapüü, see on väga müstiline hääl, õieti ja ja harvad on seda kuulnud, aga ma arvan, et tema sobib Eesti metsade loo alustajaks sest tema on pärit algusest. Tema on lind, kes praegusel ajal elab rohkem hoopiski põhjalas. Olen näinud teda mundrites, seal on ka tema sugulane, lumepüüd hästi lähedane. Ja mõnikord elab ta ka näiteks šoti nõmmedel ka niisugustel karustel metsastel aladel ja, ja on isegi üks viskipudeli silt, kus pealse sama müü meile niimoodi laulab. Nii et, et, et see lind on, on meil võib-olla praegu rohkem tuttav küll viskipudelisildi pealt kui, kui päris loodusest, aga ta on meil olemas. Ja praegu on tema viimane pelgupaik, puutumatud rabad. Mujal teda ei ole. Ja see on ainus koht, mis meenutab mõningal määral seda mis oli Eesti aegade alguses pärast jääaja lõppu, kui mets ei olnud veel Eestisse jõudnud. Ja sinna olid niisugused suured lagedad osalt jäised alad, mida me praegu võime näha kusagil põhjalas kaugel Tondrutas. Kui Läks tuhandeid aastaid ja, ja ilm läks soojemaks ja, ja siis läks lootuse pendel tasapisi päris päris teise serva välja. Ja nüüd kõige äärmuslikum lopsakus meie looduse ajaloos on olnud kuskil 5000 aastat tagasi. Sel ajal olid peaaegu pooled meie metsadest, olid tammemetsad ja muud niisugused no öeldakse, laialehised metsad. Et see oli uskumatult lopsakas aeg ja siin oli palju taimi ja loomi, keda praegusel ajal ei ole. Mõned mõjuvad meile üsna fantaasiat erutavalt, näiteks üks nendest on ulukhobune. See oli niisugune väga pisikese hobuse kasvu hobune, kes sind ringiga pass ja, ja ta elaski metsas ja kuna oli palju lehtpuid ja, ja pikk soe suvi ja lühike soe talv siis, siis siis ta elaski siin. Ja, ja lõppude lõpuks on see loom surnud täielikult välja. Nüüd teda pole mitte kusagil maakeral enam. Aga siin ta oli ja teine, kellest me nüüd natuke rohkem teame, tarvas see oli niisugune härg, öeldakse, et ta meenutab paania võitlushärga, ta niisugune pisikest kasvuhall ja suurte sarvedega mitte sugugi selline, nagu nüüd tänavu aastal suvel pandi üles sinna Rakvere linnamäele, igavene suur monstrum. Tegelikult tal on niisugune pisikene. Aga ta oli veise sugulane ja ta elas siis metsas ja metsast. Ja, ja on isegi teada, et kogu maakeral viimane tarvas suri Varssavi lähistel 1627. aastal ja ta selle hoom on täielikult maakeralt praegu kadunud. Aga see oli noh, kõige kõige rikkam aeg meie looduse jaoks. Ja sel ajal oli juba inimene meie metsadesse tulnud ja, ja isegi juba mõni 1000 aastat olnud. Nii et, et võib peaaegu öelda, et inimene tuli koos metsaga Eestisse. Ja nüüd sel ajal inimene oli metsainimene, mets oli tema kodu ja, ja võiksime mõelda, et, et kuivõrd nad olid meie, meie esivanemad ja, ja eelkäijad, et et oleks ilmatu põnev kujutleda, et mida nad siis mõtlesid ja, ja mida nad siin toimetasid. Ja natukene on võimalik seda seda tõepäraselt endal silma ette manada. Kui ajaloolased on leidnud maa, sest kiviaja asulaid, siis nad õige sageli on leidnud merevaigust ja luust ripatsid, kus kujutatakse karu kobrast. Ja mõnikord on leitud sellised ripatsid, kus on näiteks loomade kihvad, on näiteks kaelas ja on ajaloolased üsna veendunud selles, et see viitab sellele, et tol ajal loomi peeti pühadeks neid kummardati, selles usuti olevat väge, kui sa kannad sellist amuleti. Ja see tuletab mulle kangesti meelde minu Käiku Obi jõe äärde, kui, kui handi naisel Marial oli kaelas karukihv. Ja ta kandis seda nüüd praegusel ajal. Ja tema käest sai ka küsida, et miks ta seda kannab ja see oli pikk lugu, aga aga igal juhul selle loo nagu sisu oli ikkagi selles, et ta oli sügavalt veendunud, et see kaitseb teda kurja eest, Se kihv kaelas. Ja ilmselt niimoodi mõtlesid ka need meie kauged eelkäijad. Ja sel ajal oli õige omapärane suhe inimese ja looma vahel selles mõttes, et et need sammule ruumi, kellest inimese elu sõltus. Neid ühtepidi oldi sunnitud küttima ja teistpidi neid neid kummardati me peaaegu jumalustati. Et see on huvitav, et kuidas siis nii, kaks asja korraga. Aga aga see, näiteks kõige rohkem on meil andmeid selle kohta, kuidas on karukütid ja karu, austatud karu on olnud püha loom ja, ja just jälle meie keelesugulaste antide juurest on olen ma isegi seal kohanud neid, neid pikki pärimusi selle kohta, et kuidas, kui karu on maha tapetud, siis pärast korraldatakse tema lepituseks pikk tseremoonia, mis kestab mitu päeva ja kus karu on kõige auväärsem omal kohal ja igal kombel püütakse talle meeldida ja kiidetakse teda väga ja räägitakse, kui, kui vapper ta on seal mingi niukene lepitamise soov, nisukene veendumused. Et kui ma saan karurahvaga hästi läbi, siis siis edaspidi jääma ka nälga. Ja niimoodi oli see tõenäoliselt mitte ainult karuga, see oli samamoodi näiteks põdraga kindlasti, aga, aga võib-olla ka kopraga. Ja noh, me teame, et kui me praegu loodus taustame, siis me võib-olla teeme seda natukene ratsionaalselt mõeldes, et inimene, looduse olendid lihtsalt hävitada või, või siis teeme seda poeetiliselt. Aga, aga too vana austus oli tegelikult usk, see oli, see oli sügav usk sellesse, et tõepoolest loodus on püha, loodust kummardati. Ja see mõnes mõttes on meil praegusel ajal nagu raske mõelda nüüd sedamoodi, mida mõned inimesed on küll tõsiselt kaalunud, mõned ökoloogid ja ajaloolased, et et kas ka tolleaegne inimene teadlikult näiteks hoidis mõnda metslooma väljasuremisest või oli ta liiga väeti ja sellepärast ei tol ajal sisuliselt ei olnud temast ohtu nagu, nagu loomadele. Aga, aga Eestist on teada näiteks kiviaja asulatest. Niisugune fakt et väga pika aja jooksul on, on leitud asulate ümbrustest kopraluid väga suurel hulgal. Ja sealt mõned uurijad on siis järeldanud, et kui kobras on paikne loom ja teda küttida niimoodi, et, et viimseni teda hävitada ei ole üldse raske. Et võib-olla oli niimoodi, et, et oma kodude lähistel hoiti seda kopra arvukust mingisuguses parajas hulgas, et ise mitte nälga jäetud seda. Me ei tea seda praegusel ajal. Aga, aga see on võimalik. Meil ei ole põhjust kahelda oma kaugete eellaste mõistlikkuses. Ja vähemalt võime olla kindlad, et, et nad olid loodusele palju palju lähemal kui meie. Ja, ja ilmselt nende tarkused ulatusid palju kaugemale kui mistahes looduse teadlase tarkused niisuguse Igapäevase looduse tundmise alal. See on küll kindel. Sest muidu poleks nad püsinud ja see oli nende olemasolu võti, võti ja see, mis meil, On säilinud tollest ajast, on meie rahvalauludes, on võib-olla mõned jahilaulud, mis on hästi vanad nagu näiteks see, mille ma nüüd laulan. Läksin mina metsa kõndima ja läksin metsa kõndima, läksin lindu, laske ma ja läksin lindu, laske ma püüdmine saastüüde maa ja püüdminame, saast püüde ma metsist metsa otsima ja me, sest Sa vot see, ma Tre seen, mina Tre külge trehvasin ninade Tre külge. Piibõõsa pardi külgele viib sa pardi küll. Pihta traal panin põlve pihta. Rukarva pöörises kaaru korra riides põder ma saatele tör maa põksate k ru kargas kaksipidi k ru kargas kaksipidi. Meil on võimalik ka ette kujutada, mismoodi see tuhandete aastatetagune esivanemkütti rahvas õieti seda seda jahti pidas. See ei olnud nii nagu praegusel ajal, et mehed lähevad püssidega metsa ja Pummutavad igas suunas. See oli pigem niisugune looduse jälgimine ja hästi palju. Usud, Tiia loodeti selle peale, et ta oli pandud üles püüniseid, lõkse, iga igat sorti silmuseid ja paelu niukestest kohtade peale, kus teati ühteteist loomaolevat ja selle küti rännuteed olid, olid väga pikad ja need kulgesid ikka ühe silmuse juurest teise juurde lõksu juurest teise juurde ja tee peal. Kui ta nüüd seal mõni loomist ette juhtus, siis ta hakkas seda küttima, aga põhisaak saadi hoopis sellisel viisil. Ja kui ta siis jahti pidas, siis see oli ka natukene teistmoodi, selles mõttes, et kuna püssi polnud, siis ta pidi selle võrra jälle targem olema ja ennast suutma selle loomana kujutleda, keda ta kütib. Ja ta pidi olema õigel ajal õiges kohas. See oli oluline. Õige sageli ta lihtsalt varitses looma näiteks joogikoha lähedal või, või midagi taolist. Aga mõnikord peeti ka niisugust ühist jahti, näiteks üks, mis ilmselt oli väga vana jahiviis, oli selline, et haavapuust laiad suusad, mis meenutasid suuri kingataldu, kui suuski ja nendega kevad, talvel jälitati põtra, kui lumekoorik oli kõva ja põdral oli väga raske seal liikuda, teda jälitati lihtsalt nii kaua, kuni kuni ta ei jaksanud enam edasi liikuda ja niimoodi sellisel viisil saadi ta kätte. Et ühtpidi olid need, need jahiriistad palju primitiivsemad, aga teistpidi jälle metsad olid loomadest rikkamad ja, ja mõndagi looma, keda praegu kaitseme võis siis väga kergesti püüda ja mul tuleb ikka meelde jälle huntide juures üks lind, kes meil on looduskaitse all, aga üks talvine päev oli ja peremees ütles niimoodi, et täna polegi meil nagu midagi süüa, et ma lähen, vaatasid võlatagant, midagi, tuli paari tunni pärast tagasi ja tõi kaks metsist kaasa. Ja ma kujutlen, et et umbes selline saagi rohkus oli ka selles kunagises ammuses metsas. Ja, ja see metsis on õige omapärase lauluga. Sel ajal, kui siin linnulaulus kostis niisugune nagu pudelikorgi avamise hääl siis see oli see aeg, kui metsis vaatas, et kas kusagilt ei lähene vaenlast. Aga sel ajal, kui kostis niisugune nagu sahin või, või ihumine sel ajal ta on niivõrd oma laulu sees, et ta ei kuule ja ta ei näe. Ja see on uskumatu, kuidas ta, kuidas ta kaotab igasuguse valvsuse enda ümber ja see on ka üks viis, kuidas jahimehed teda küttida on saanud kunagi, et nad hiilivad ainult nendel aegadel, kui, kui metsis ihub aina hiilivad talle lähemale tasapisi. Aga praegusel ajal Eestis on küll metsis looduskaitse all ja teda ja ikka veel vähemaks, nii et tema jahtimine praegusel ajal on küll. Ma olen käinud tema jahil, aga see on just nimelt kõrvaga jahtimine. Sa pead minema kusagil kesköösel mängupaika olema tundide kaupa külmetama aprillikuises metsas ja siis järsku hakkad kuulma seda väga vaikset häält. Ja, ja, ja see ongi sinu trahve. Sest, sest metsis on inimmese mõjul ja metsade vähenemise mõjul lihtsalt jäänud väljasuremise äärele. Aga kuidas metsade vähenemine meil toimus? Tegelikult ehk algasse väga hoogsalt ikka siis, kui meist sai põllurahvas. Ja me hakkasime aletama metsa aletamine, me teame, mis asi see umbes on. Lihtsalt põletamine, lihtsalt raiutakse mingi mets maha, põletatakse ära, mõnda aega saab selle koha peal, tuhk väetab maad, saab seda põldu pidada, siis saab Kunnatakse välja, jäetakse võsastama, tehakse Uusla metsas ja, ja niimoodi rännatakse nende nende põllulappidega mööda metsa kogu aeg nagu ringiratast. Ja lõpuks see esimene põld saab jälle metsaks ja seda sa jälle aletada. Noh, umbes nii see käis sel ajal. Ja, ja mõnes mõttes oli suhtumine tol ajal niisugune, et et mets oli nagu meister eemal metsaga tuli nagu võidelda, mets oli meie vastus. Selles mõttes on meie keeles aga huvitavalt säilinud sõnad. Keeleuurijad nimelt ütlevad niimoodi, et sõnapuu ja väga paljud puunimed, kuusk, kõiv. Need on tohutu tult vanad, nad on pärit sellest ajast, kui me olime metsarahvas, kütti, rahvas, aga sõna mets on sellest ajast, kui me olime põldurid ja mets algselt tähendas serva äärt. See oli see äär, kus lõppes inimeste maa ja algas teine maa. Selle nimi oli mets. Huvitav küll, hea ja, ja see tähendaski seda, et metsa sai nimetada metsaks alles siis, kui sa tulid ise metsast välja ja vaatasid talle kaugelt tagasi ja ja, ja, ja tegelikult oli mets oli nagu vaenlane. Ta tuli võidelda, sest nii kui sa natukene temaga võitlemise järgi jätsid nii, ta tuli ise rünnakule ja kui olid näiteks suured sõjad või katkud ajad ja siis müts tuli peale, vallutas inimese käest maad. Siis kui tulid head ajad ja inimesed said pikka aega rahulikult elada, siis nad jälle valutasid metsadest seda maad tagasi ja see käis sajandite jooksul siia, sinna see võitlus ikka. Aga eks ta ikka kaldus rohkem nagu inimese kasu. Nii et, et on umbes kuskil 19. sajandil, see on siis praegusest paarsada aastat tagasi oli metsade all Eestis umbes üks kolmandik ja ülejäänud ei olnud, mets oli midagi muud ükskõik mida. Ja veel umbes 100 aastat tagasi natukene vähem isegi oli metsal vaevalt veerand Eestist. Ja, ja see oli õieti see aeg, kui oli tsaariaja lõpp ja, ja Eesti aja algus või eesti aeg, see oligi see, kus meil, no kui me vaatame, kas või neid vanu pilte näiteks maastikest kasvõi näiteks munamäevaade Eesti ajal ja praegu see oli, need olid niuksed. Ta tarbemaad, põllud, lagedad, kingud, mis praegu kõik on nagu metsa all. Nii et see oli kõige metsavaesem aeg ja, ja, ja siis pärast sõda kusagil algas metsakasvamine ja mets on tulnud kogu aeg meile juurde. Kui nüüd mõned ütlevad, et, et testis jääb metsa vähemaks, siis see pole õige. Me võime selle üle vaielda, et kas head metsa jääb vähemaks, sest see mets, mis meil on, on sageli võsa või, või läbiraiutud pari. Aga aga vaieldamatult see metsa pindala on meil praegu kaks korda suurem kui ta oli näiteks 100 aastat tagasi ja, ja meil on metsa praegu umbes sama palju, kui meil oli kuskil 400 aastat tagasi. Kas siit ei kooru välja hea lohutus neile tegelastele, kes rahumeeli metsa raiuvad, tasakesi ja salaja pimeduses, kas ehk. Ja minu meelest me jõuame selle mõtteviisiga selles mõttes ummikusse. Et kui 400 aastat tagasi keegi raius salaja seda metsa, siis ta ei jaksanud seda kunagi nii palju raiuda, et oleks metsale pöördumatult noh, seda metsa hävitanud ja vähendanud, aga praegusel ajal kui inimene metsa raiub, siis ta tegelikult on võimeline ikkagi seda, seda aga noh, sisuliselt täiesti hävitama ja selles mõttes praegusel ajal ei ole 1500. aasta. Me ise oleme teistsugused ja, ja meie metsad on teistsugused. Ja tegelikult ongi selle üle tasub mõelda et, et mis tähendus praegusel ajal ka kui meie metsadel on väga tihti võib-olla see salaja metsaraiuja või isegi õigustab mõttesse seda oma tegevust sellega, et aga et noh, et mets kasvab iseenesest, et just just seda ma mõtlesingi ja jaa jaa ja et see, see mõtteviis on natukene sarnane just sellesama metsaga võitleja perioodile, mis oli ajaloos küll ükskord. Ja sellest ajast on muide pärit ka meie paljud sõnad, mille üle me praegu palju ei mõtle. Näiteks tasuks mõelda sõnapaari peale. See on metsik ja haritud. Et kui ütleme, metsik inimene, siis ta on, see sõna tuleb kindlasti ennast mets. Aga aga teistpidi, see tähendab nagu niisugust, mida ta tähendab metslast, metslast, ta on sihuke ohtlike ohjeldamatu ja, ja, ja ei ole korralik ja ja, ja haritud jällegi inimene on teadagi täielik vastand väga ilusti käib riides ja oskab kenasti, kõneldan, hästi koolitatud ja kui me mõtleme, et üks maanmetsik siis, siis see on niisugune ka niuke, harimatu maa ja üks moon haritud siis see on niisugune, mille poole me pürgime. Aga nüüd me jõuamegi nagu, nagu selles mõttes tupikusse välja, et selle puhtalt sõna loogikast lähtudes on niimoodi, et et metsik tuleb ära harida. Ja, ja kui me selle sõna loogikast lähtume, mis on pärit sellest ajaloolisest ajast, siis mida lähem metsa, seda haritum maa. Ja, ja tegelikult me teame, et, et, et see on vale. Otse vastupidi, praegu on niimoodi, et kes on haritud maa ja haritud rahvas, need oskavad oma metsa hoida. Ja, ja seesama metsaraidur see tegelikult ongi pärit sealt kusagilt ajaloo kaugetest hämaratest aegadest ja ja tema mõtteviis on selles mõttes ei ole meie ajaga üldse kaasa tulnud. Ja ja praegusel ajal. Tegelikult õige imelik mõelda selle peale, et. Et kas ta on siis kas maod metsistunud, kui, kui meil on kaks korda rohkem metsa kui 100 aastat tagasi? Noh, ütleme loomulikult, et ei ole ja kui ma hakkan mõtlema, et miks siis ei ole minu meelest On see, võib-olla see, see ainus nisugune toetuspunkt nagu mõte on see, et, et et ütleme sajandeid tagasi see mets, metsik mets püsis selle tõttu, et inimene ei jaksanud teda täielikult hävitada. Praegu ta ei hakka maksab ja tegelikult inimene peab teadlikult metsa hoidma ja õieti see mets, see rikkus, mis meil on, see, kelle saatus on meie kätes ja, ja selle tõttu ta ei ole meie vastane vaid, vaid pigem ta hoopis toetab meid. Ja mets on nagu, nagu mingi osa meie olemasolu ja tuleviku optimismist, ma ütleksin isegi niimoodi. Sest vist vist on niimoodi seda jälle väga mitmel kombel mõtelda, aga aga, aga võib-olla tõesti meie kodumaa tulevik sõltub sellest, kui palju me oskame oma metsi hoida. Kas pole, küllap on ja niimoodi ongi nagu mets, võib-olla üks, üks kultuurmaa osa selles mõttes. Ja ja metsade looduslikkuse säilitamine on sügava tarkuse tunnus ja, ja ma arvan, et see selle metsade säilitamise tarkusega võrdväärne tarkus on see, kui me oskame hoida oma kultuurimetsa või pärimuste metsa või või siis ka pärimust. Ja ma tahaksin laulda ühe niisuguse laulu, kus on hästi palju neid väga ürgseid puude nimesid. Ja see on üks vana rahvalaul. See laul saab olema meie tänase saate lõpetuseks enne kui ta kõlama hakkab, küsima Hendrik Relve teie käest, et millest tuleb juttu nädala pärast. Räägime metsapärimust, tõst, metsahaldjatest ja, ja eksitajatest ja metsa olenditest. Stuudios olid metsas rändaja Hendrik Relve ja toimetaja Haldi Normet. Kuulmiseni nädala pärast. Pandi mind paju raiuma ei? Ta on töö. Ta on piima, ei ta saare juuri. Siis ma ei laida. Leidsin ma siis. Googe maata, ta kus oli algsa, haarab ta ara ei, ta ara.
