Uuno rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Tere kõigile stuudios on metsas rändaja Hendrik Relve ja toimetaja Haldi Normet. Kui mõningates inimestes tekitab mets väikest kõhedust või lausa suurt hirmu, siis kas neil tasubki meie tänast saadet kuulata? Jah, eks siin natukene seda, seda metsa hirmu selles saates nüüd küll tuleb, sest me räägime peamiselt nendest metsahaldjatest ja metsavanadest muudest niisugustest olenditest. Ja see esimene looduse hääl, mis siit nüüd kuuldus, see oli ka võib-olla, kui seda kuulda päris pimedas metsas võib tekitada päris õõnsa tunde, see lind on üks nendest töö kullidest või kakkudest ja ta tõesti laulab öösel. See, kes nüüd laulis, oli kodukakk. Kodukakk võib kuulda ka üsna kodu lähedal, teinekord, nii nagu nimigi ütleb, ta ei karda nii palju inimest nagu teised öökullid kakud. Aga tema seal on, on, on üsna hirmutav. Ma arvan, et tänapäeval maainimesed isegi teavad kodu lähedalt seda häält, kui üle ma on laotunud. Hämarus. Aga kui üldse metsakohale laotub, hämarus? Mäletan koolipoisina ma pidin sageli kõndima läbi männimetsa mööda teed ja mäletan seda elamust, kuidas tee ääres oli eemal mingi tume kogu ja ma ei olnud päris kindel, kas see on puukänd või on see miski muu ja ma jäin seisma ja hakkasin teda põrnitsema. Tuttas pilt lapsepõlvest küll, eks ma arvan, see on paljudel. Ja kui sa teda pikalt põrnitseb, siis sa oled peaaegu kindel, et ta liigutab ennast. Ja, ja, ja kui sa nüüd võtad kogu oma julguse kokku ja astud lähemale, siis muututajalegi kännuks tagasi. Mis siis küll on? Jah, see on täna päeval ilmselt ütleme niimoodi, et tuleb oma oma hirmust üle saada. Aga naljakas küll, et mõistusega me niimoodi mõtleme, aga, aga kui me metsas olla oleme, siis on meil ka tunded ja eriti kui see mets on tumm, tihe ja veel hämar, siis need tunded võivad sageli mõistusest isegi üle olla ja siis hakkavadki need metsaolendid ka tänapäeva inimese jaoks seal metsas ringi liikuma. Aga kui oli varasematel aegadel, siis inimene, nägija käsitles samu asju teisiti ja, ja see, kui, kui metsas oli midagi sellist, mida ei olnud võimalik täpselt tajuda siis ta seletas seda teistmoodi. Näiteks tuule hiil, mõni mõni oksad, raksatus või üks kirjeldus minu kodu lähedalt Tuhala kandist on niimoodi, et mees tuli õhtul metsast, ta oli läinud pühapäeval puid raiuma. Ja ta teadis, et pühapäeval ei tohi tööd teha. Ja siis, kui ta metsast tuli ja vaatas tagasi, siis ta nägi, et seal oli kolm suurt kuuske. Ja täpsemalt ja ta nägi kuuskedel olid suured kollased hambad ja tegelikult need olid kolm hiigelsuurt kolakat meest, kes vaatasid teda vaikides. Ja, ja ta läks koju ja seletas teistele, et ta nägi metsahaldjaid. Ja loomulikult kuna tol ajal oldi veendunud, et metsas sellised olendid on, siis kiideti heaks, et ta nägi metsahaldjad ja nii on see kirjeldus üle 120 aasta tagune jõudnud ka rahvaluulekogudesse ja, ja sedamoodi nägemusi, noh, nagu me praegusel ajal ütleme, aga vanasti öeldi lihtsalt, et kohtumisi metsa haldajatega on tohutul hulgal kirjas. Ja siis võiks mõelda, et millised nad välja nägid. Nad võisid väga erinevad olla. Ta võis olla näiteks puumoodi, ta võis olla põdra moodi, aga õige tihti oli ta inimene. Ja näiteks ühed poisid on kirjeldanud täpselt, et oli üks ilus vene tüdruk, kes korjas marju eemal ja nemad läksid aga talle järele kogu aeg. Ja temaga läks aga ees, lõpuks kadus ära ja siis nad avastasid ära eksinud. Ja teine lugu, näiteks jahimehed olid õhtul lõkke ääres, rääkisid oma lugusid pimedas metsas, järsku tuleb lõpp jõe äärde, üks ilus mõisapreili ilusasti riides ja küsib, et kas ma tohin ennast siin soojendada, nemad ütlevad, noh, mis seal ikka ekse soojenda siis soojendab ennast natuke ja siis keerab selja lõkke poole, tema selg on kuusekoorest. Mehed ehmatasid nii ära, et lasid tema pihta püssi. Ja siis ta haihtus. Ja, ja niisugusi lugusid on tohutu suurtes hulkades, et see, see ei ole juhus. Seal taga on midagi palju terviklikumat, et mida siis veendumus, et metsas on olendid, kes ei ole ei inimesed ega loomad vaid, vaid mingisugused üleloomulikud olendid? See oli see, see veendumus ja, ja küsimus, et mida nad siis inimesega ette võtsid, kas nägid talle halba? Mõnikord ei teinud halba, mõnikord juhatasid hoopis kodutee kätte, mõnikord näitasid ja hirmutasid niisama. Ja mõnel juhul tegid halba ka, et nad võisid kõike teha. See oli natukene sedamoodi, et, et, et nemad kuulusid nagu metsa maailma ja inimene tuli oma inimesena maailmast ja nad esindasid seda ja seda metsamaailma. Ja umbusklikud võisid ju mõlemad olla. Jaa, sest teine endast kujutab nimelt, sest nad olid vastastikku võõrastest maailmadest, kes elasid erinevate reeglite järgi. Ja noh, ikkagi oli see kokkuvõttes natukene hirmutav. See hääl pimedast metsast kuulus händ kakule. Händkakk on kodu kakkust suurem ja kodukokk oli kuskil kana suurune, tema on sellest suurem ja tema elab ikka niisugustes suuremates metsamassiivides, aga üsna tavaline meie metsades. Ma arvan, et, et kui varasemal ajal mõni inimene niisugust häält kuulis, ta oli täiesti kindel, et, et see nüüd on metsahaldjas õieti metsahaldjas on ja eesti nimi ja Lõuna-Eesti öeldi selle kohta metsavana või, või metsaisa või metsa ema või midagi taolist. Ja need metsahaldjad eksitasid inimesi metsas ja mul on hästi meeles Arnold. Paarkümmend aastat tagasi vanamees lahemaal ükskord tuli mulle vastu, mina olin metsa minemas ja tema oli metsast tulemas. Kuna ta oli väga ärevil. Vana mees. 75 aastane, ütles, et tead, mis minuga praegu juhtus. Ma sattusin haldja jälgedele, arvasin, et tulen metsast välja ja, ja läksin täitsa õigesti ja järsku vaatan, et ma olen täiesti võõras kohas. Siis mõtlen, et hea küll, ma läksin valesti, hakkasin uuesti minema. Jälle vale koht, et ma kaks tundi ekslesin siin metsas, ma olen siinkandis sündinud, ma olen siin metsades alati liikunud ja ma eksisin siia ära. Ja külarahvas, et see ongi selline mets, kus eksitakse. Et kui ma olin pisike poiss ja käisin karjas siin, siis ma juba eksisin siia metsa ära. Ja siis õhtul loomad hakkasid ühes suunas minema. Kodu. Mina mõtlesin, et kodu peab olema teises suunas, aga ma sain aru, et et loomadele haldja mõju ei hakka ja läksin loomade järele, niimoodi sain koju. Naisel peab olema ilmselt ka mingi muu seletus, mis teie meelest on. No see, see on ka keeruline, tegelikult see ja sellele võib väga palju seletusi anda, aga kui proovida üks variant leida, eks variant on, me käisime selle sama Arnold ilvesega pärast seal metsas edasi-tagasi ja katsusime eksida. Meelega ei saanud. Tähendab, see kindlasti tänapäeva inimene võib olla seostab seda ikkagi eelkõige psüühikaga ja ja oma meeleseisundiga. Et seal taga on, on võib-olla see, et et kas me kaotame metsas pea. Kas me laseme ennast ära eksitada metsa poolt. Ja me jõuame selle juurde veel hiljem tagasi, aga on väga suur vahe. Kas, kas sa oled metsa ära eksitatud või oled sa kaotanud suunataju, need on kaks erinevat asja tegelikult. Ja eriti. Ma olen selle asja üle pikemalt mõelnud. On vahe selles, et vot see vanarahva veendumus, et sa oled eksitatud, see, see ei olnud niisugune noh, passiivne juhuslik seisund, vaid see oli niimoodi, et mets nagu kuidagi mõjutas sind, võttis su nii-öelda oma haardesse. See haldjas kõndis nähtamatult sinu ees tegi nähtamatuid jäljed ja nii kui sa tema jälgedele läksid. Nii öeldi vanas keeles, et inimene sattus vaimustusse ja ta sattus vaimu mõju alla ja hakkas mööda neid nähtamatuid jälgima, kui minema. Ja oma meelest eks kodu poole. Kui te ütlesite, mets võib mõjutada inimese psüühikat. Aga kui see härra Arnold ja härra Arnold perekonnanimega Ilves teile mainis, et et terve külarahvas väidab, et vot see on just see üks ja sama kindel koht, kus inimene äkki ühel hetkel hakkab piltlikult öeldes ringiratast käima või kuidas iganes ühesõnaga välja tema sealt ei pääse, ära tema sinna eksib, siis no millega seda siis seletada, et see üks koht äkki hakkab paljude inimeste teadvust mõjutama mitte ühe või teise, vaid just terve hulga inimeste. See on, me jõuame ikkagi paratamatult siis selle tervikliku, niisuguse ürgsema maailma ja metsanägemise juurde, kus oldi veendunud, et metsas on omad seal oletused. Tänapäeval me ütleme võib-olla looduse seadused, metsaseadused ja, ja metsahaldjas on see olend, kes nende eest seisab. Metsahaldjas võis väga sageli olla ka näiteks endine inimene. Ta võis olla näiteks mõni metsa üksiklane, kes oli, oli hakanud üksinda metsas elama mamma ja lõpuks keegi ei teadnud, mis tast sai. Või, või ta võis olla ka muide näiteks mõni metsa hukkunud marjuline või, või laps või need olid vahel ma olen mõelnud ka isegi, et, et näiteks metsavennad ja nende kohta käivad lood. Varasematel aegadel, näiteks Liivi sõja järel, kõne, meil koera koon lastest, kes olid endised sõdalased, kes olid jäänud metsa ja lõpuks muutusid nii-öelda osaks loodusest. Et, et samamoodi noh, oli üks seletusi, miks, miks need metsahaldjad tekkisid ja ja see, kuidas, kuidas inimene meie tänapäeva mõistes võib-olla sureb vaka vanas mõistes muutub siis metsa hallideks. Selle kohta käib üks ka üks vana rahvalaul, millest ma laulan ainult ühe katke. Mai keele männimetsamajja keele, kas männimetsa kadus ära ka see metsa kadus ära ka see metsa kukkus kuuse juure peale kukkus kuuse juure peale säästegi maie sukad jalga, säästegi Maiel sukad jalga, pihk tegi Maiel viisud jalga, vihm tegi majja. Viisud jalga, päike paistis paelata, päike paistis paelata Kuustage koore eest, kuues ka kuuskegi koore, kuu selga saar, tallandi, säärepaela saar, tallandi, säärepaela. Seda laulu Me laulsime nüüd koos Indrekuga oleme sageli koos laulnud ja see oli tema. Kena oli teid kuulata ka tulla tagasi veel korraks selle tänapäevase arusaamise juurde. Metsa eksinutest siis, jah, tõepoolest on siis üks niisugune koht, mille, mille puhul vaata, et seal juhtub ja see koht lihtsalt mõjutab terve suure hulga inimeste teadvust, nii et nad võtavad kätte, eksivad kiin ära. Nii ta umbes on ja eks ta läheb ikka vist sügavale meie Me psühholoogiasse, see on natukene läheb see sinnakanti. Tabu tabulisus, mees sees on palju keelde ja paljud nendest on alateadlikud, käitume igapäevaelus nende järgi ilma neid teadvustamata ja samamoodi on see ka looduses ja natukene niimoodi, et, et see mets, kus haldjad ennast sageli ilmutavad seal nad ilmutavad sageli ennast pärast, et, et inimesed on seal midagi valesti teinud. See on väga tüüpiline, et, et, et nad on metsa suhtes halvasti käituda tulnud. Ja selle oma veendumuse juurde käis muide see, et metsahaldjad loomulikult olemas, aga nendega tuleb siis osata ümber käia. Et noh, üldne ja lihtne reegel oli see, et metsa alla ei tohi kurja teha mingil kombel. Sest mets on omamoodi tervik. Ja teine asi oli see, et et metsad aga tuleb hästi läbi saada. Ja palju niisugusi, noh näiteks üks vana lugu räägib niimoodi, et kütt nägi metsas puu otsas ühte valget lindu, kelle sarnast polnud elu sees näinud, ta ei mõelnud pikalt sihtis ja lasi ja, ja terve ilm läks mustaks ta ees. Ja mees ei näinud, kes on kunagi maailma, ta jäi pimedaks, sest ta lasi seda valget lindu. Teda ei tohtinud lasta. Aga, aga vanasti oli väga palju nihukesi, endeid, märke metsas, mis viitasid sellele, et, et siin tuleb ettevaatlik olla, näiteks Lõuna-Eestis, sest ta on öeldud niimoodi, et kui sa näed metsas kändu, mille peal on hästi palju pohli, tohutult palju, see on niisugune känd, roheline ilus siis sealt ei ta ühtegi marja võtta, sellepärast et see on marjaema pea ja tal on kroon peas ja kus sa sealt nüüd seda krooni rikud, siis sul läheb seal edaspidine marju korjates midagi valesti või pahasti. Ja, ja isegi näiteks arvata, nii näiteks on liivlaste juures on kirjutatud niisugune väga täpne käitumisreeglistik, et näiteks metsa marjule minnes tuli midagi anda metsa emale tuua juba metsa minnes midagi kaasa ja kui sa Marjut läksid ja oli hea saak, siis sa pidid võtma harja ja viskama üle vasaku õlametsast välja minnes tagasi suunas, et see siis oli nagu lepitus või, või, või noh, ühesõnaga omavahel tuli harmooniliselt läbi saada nende metsa hingega või, või kuidas seda nii mägedega, hingedega, haldjad, et ega kellega iganes. Ja, ja, ja siis oli kõik korras, tegelikult. Mõni tänapäeva inimene, kellel mingitel talle teadaolevatel põhjustel ei, ei tule pähegi oma pead niisuguste asjadega vaevata võib siinkohal vist kergendatult ohata ja öelda, et ah temale õnneks see korda ei lähe ja tema selle üle muretsema ei pea. Kas ei pea? Ei või iial teada. Ja meie mõtlemine on tegelikult palju keerulisem ja seosed on palju. Keerulisem on näiteks, kui me ei usugi metsahaldjaid. Olen, olen sageli mõelnud niisuguse mõttekäigu peale, et praegusele ja meil ei ole enam metsavahte metsavahid, lihtsalt on meil ametlikult kõik ära kaotatud. Eestis ja Eesti iseseisvuse ajal on niisugune otsus tehtud ja, ja neid ei ole, kes siis metsa üle vaatavad? Seal on palju palju metsaametnik ja neil on teised nimed, need on metsaülema tapimetsaülemad, metsa inspek, torid. See suur metsavahtide vägi. See on kadunud ja seda ei tea paljud. Ja näiteks kui ma loen laste kirjandit, ma olen laste kirjandid loodusest pidanud lugema lihtsalt selle tõttu, et ma suhtlen lootuse ja lastega palju aastakümneid. Ja seal kordub üks tegelane laste kirjandites tema metsavaht, halja, habemega, tal on niisugune vana kaabu peas, ta elab üksinda palkmajas keset metsa. Ta on väga lahke, ta tunneb loodust nagu oma viit sõrme ja kui lapsed talle külla lähevad, ta pakub neile metsmesilaste mett. Seda lugu loete ikka ja jälle uuesti. Ja, ja siis ma olen mõelnud, et tegelikult vist mitte ainult laste, vaid ka täiskasvanute meeles on metsavaht samastunud mingil kombel metsahaldjaga, ta valvab metsa, kaitseb metsa ja tegelikult metsa, mahi staatus on olnud kaua tõesti täpselt selline, nagu inimeste kujutlus on. Alguses Rootsi ajast oli Tsaari-Vene ajal, oli Eesti esimese iseseisvus aga nüüd, kui tuli uuesti pärast teist maailmasõda ja see uus võim, siis metsavaht muutus tegelikult tasapisi raietööliseks, tal polnud üldse aega midagi valvatud, ainult saagis ja lõikas seda metsaga. Rahvas sellest suurt ei teadnud, aga nii see tegelikult oli. Ja nüüd on metsavaht päris kadunud. Tegelikult aga, aga inimeste peas on ta nii visalt, et sellest võib rääkima jäädagi, et teda ei ole, aga ometi arvatakse, et ta on ja, ja minu meelest on see niisugune selge näide, kuidas metsahaldja kuju võtab erinevaid ilmeid ja aga ta elab nagu edasi, see, kes hoiab ja kaitseb metsa, mõtlematu ja kurja inimese eest. No kui päris aus olla, siis mina ootasin siia küll mingit ilusat ja lüürilist metsa laulu, aga nüüd jääb küll mulje, et see kassikakk naeris kõik eelneva jutu välja. Ja ma arvan, et see kassi kaklema päris hoopis need välja, kes arvavad, et metsahaldjaid ei ole olemas või metsavahte pole olemas. Metsavahid elavad edasi. Haldja Sul võib olla meie metsades. Ja sama kassikakk on meie kõige suurem kakkia, teda kuuleb ainult üksikutel rabasaartel, ta on väga haruldane lind. Aga ta on tõesti tõesti suur ja, ja võimas ja tema häälgi on, on väga võimas. Aga nüüd oligi juttu enne ka sellest, et, et, et tuleb selget vahet teha sellest, et, et kas sa oled eksitatud või oled sa kaotanud lihtsalt suunataju ja noh, sellest eksitamisest oleme nüüd rääkinud, aga rääkinud, et et mida vanarahvas arvas sellest, et kuidas selle eksitaja noh, jälgedelt nähtamatutelt jälgedest pääseda, selleks oli palju trikke ja näiteks tuli maha istuda ja võtta kingad jalast saapad ja panna vasaku jala sokk paremasse jalga, Parema jala sokk vasakusse jalg. Või pöörot, võta vest seljast kuub ja keerata see pahempidi pandavust selga või võta müts pöörata pahempidi panna pähe või nagu öeldi, ei ta maha ja pane silmad vastu maad ja lammas kuni pääsed lahti selle selle metsahaldjajälgedest, kes ütleb, millal see lahtipääsemine on juhtunud. See on lihtsalt nii, et sa tõused ja mõtled, et nüüd ma lähen koju ja sa lähedki koju. Aga see on, et see on üks pool, aga teine pool on tegelikult noh, mina olen metsas palju elanud ja vahel ka eksinud, siis ma teen selget vahet ikkagi, teisel asjal on suunataju kaotamine, see on niimoodi, et, et sa ei tea enam, kus on põhi, lõuna, ida lääs ja sa ei tea, kuskohast sa tulid, et minu jaoks on see hoopis midagi muud. Ja, ja sellisel puhul minu kujutlus niisugune, et seal hakkab töötama hoopis üks teine asi, see on see, et inimene kaotab suunataju ja on paanikas ja hakkab lihtsalt minema hästi kiiresti ja metsas, inimene, tal puudub vaateväli ja ta ei oska orienteeruda, ta usaldab oma jalgu rohkem kui silmi. Ja siin on tegelikult sel puhul on, on oma reeglid ja ja see põhireegel usalda oma silmi rohkem kui jalgu. Kui sa muud ei oska välja mõelda, siis vaata metsas täpselt enda ees hästi kaugele ühte sihtmärki ja kulge selle järgi ja sealt jälle edasi ja niimoodi märk märgi järgi ja ükskord jõuad ikka metsaserva välja saidi ringe, saidi lõputuid ringe ja siis on muidugi palju muid reegleid, noh vist isegi raamatutes kirjutatakse sageli, et põhja pool näiteks on nagu puutüvedel sammalt rohkem, et, et niimoodi saad põhja suunda määrata. Tegelikult see Eestis võid sellega jubedalt alt minna, sest see kehtiks Siberi metsades ja väga võimsates põlislaantes. Aga meil on ta ta nii, kuidas juhtub see samblapool. Aga siis on näiteks kindlam asi on päike. Kõik, kes otseses palju liikunud ja metsas palju liikunud, teavad seda, et see on, see on kindel värk, Sa pead lihtsalt kogu aeg mäletama, päike oli vasaku silma nurgas paremus silmanurgas. Sel päeval, kui päike väljas on, sa ei eksi iial. Kui päikest ei ole, siis on tuul. Tuul on, on niimoodi, et kui ta on päris metsa sund alati vaikne, aga põse, kas sa tunned seda, pöörad põske, natukene pööratist põske, sa tajud külma tuulehingust ja see hoiab sind õigel rajal. Ja, ja sa lähed jälle õigesti. Nii et, et siin ei ole muud, kui tuleb lihtsalt osata liikuda otsesuunas see on, see on nagu see hoopis nagu, nagu noh, nii-öelda tänapäevane on niukene, ratsionaalne Ta viis, mis, mis siin nagu õpetab. Ja, ja ma olen ise märganud näiteks seda, et ma ei eksi üksi kunagi metsa ära. Aga kui ma lähen seltskonnaga, siis ma võin eksida ja mida suurem seltskond, seda kergemini eksida seal ma ei tea, võib-olla see on loomulik. Kuulates nüüd kõiki teie äsja välja öeldud näpunäiteid, siis kui neid usinasti kõiki järgida, no siis saab neid metsaolevusi ka rõõmsalt ninapidi vedada. Neid olevusi, kes võib-olla ei ole kõige paremate kavatsustega sele metsas rändaja suhtes või on seesama metsas olija või rändaja ise kuidagi metsa vastu eksinud, sest et eks neist ole taustast ja see tänane saade meil on ja sellest, mida nemad korda võivad saata. Aga jah, tuleb ise metsa tundma õppida ja metsa armastada ja siis leiab ka märgid, mis sind hoiavad ja kaitsevad ja õigele teele juhatavad. Metsaga hästi läbi saada ja, ja hoida tõesti oma meel selge metsas ja hoida ennast metsaga kontaktis ja ja niisugune noh, väga lihtne reegel on alati see, et, et, et sisemine kompass peab nagu toimima alateadlik näiteks, et sa alati tead, kust sa tulid täpselt, et, et see on sul kuidagi siin kuklasse kaart alati toimimas. Aga selleks on vaja ainult kõndida, kõndida ja kõndida hästi palju metsas ja looduses. Nõnda, et metsaolevused võisid omal ajal tekkida ju nii tänu inimeste fanta Aasiale, kui võib öelda, et ka võib-olla teadmatusele, aga fakt on see, et alateadvuses oli pidevalt, et metsa tuleb hoida, metsa tuleb austusega suhtuda ja siis tõepoolest suhtub ka mets tükkis kõigi oma olevustega sinusse austusega. Oli seekordne saade Eesti metsast. Me kohtume uuesti nädala pärast ja siis tuleb juttu metsamarjadest. Aga tänase saate lõpetab üks laul. Ja see on Aleksander Suumanni luuletus, mille ma olen viisistanud ja ja õieti see tundub võib-olla ka natukene hirmutav, aga kui järele mõelda, see on just see, et, et metsas tegelikult kõige selle jutu lõpetuseks võiks öelda, et, et pole seal karta midagi. Kui sa metsas ennast hästi tunned ja, ja metsaga tahad hästi läbi saada. Ja siis lähebki sinul hästi, kui sa metsas kõnnid. Tüdruk läheks pohli korjama. Aleks läe piigaar ja ma ja lae läbi laia laane läheks kuus, on see paari ja ma teema, kõht sai täis ja korv sai täis ja kuhi oli korvilbja. Olid punased, põsed Se tüdrukul nagu päikselmetsa pea. Aga ema oli kuri ja isa oli kurb, mis küll meie tütrest sai? Aga tütaaristussa, bla noorkuus. Üle ja oli teemale. Stuudios olid metsas rändaja Hendrik Relve ja toimetaja Haldi Normet. Kuulmiseni. Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti.
