Uuno rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Tere kõigile stuudios on metsas rändaja Hendrik Relve ja toimetaja Haldi Normet. On neid, kellele meeldib metsas käies tarkusi koguda, on neid, kellele meeldib marju korjata ja tundub, et viimastele on meie tänane saade vist eriti meelepärane. Jaa, kõnelemegi just metsamarjadest ja, ja pähklitest. Ja, ja see esimene hääl, mis kuuldus siit võib-olla meenutas varastaga, tema nimi on isand pähkli mänsak. Ja see tegelane, nagu nimigi ütleb, on seotud siis väga tugevasti just pähklitega. Ja Ta näeb välja, noh, ütleme rästas natukene suurem tumelind kogu rind valgeid täppe täis ja hästi suur ja jäme nokk on tal. Ja tema elu on väga seotud pähklitega just sügisesel ajal, kui pähklid valmis siis selliste kuulda, nagu siin kostis, muul ajal on ta üsna vaikne. Aga tema korjab nüüd sügisel omale hiigelhulga varusid sambla sisse pähklitest ja nendest tema toidab kevadel oma poegi, ta juba hakkab pesitsema märtsikuus. Ja põhiline poegade toit sel ajal on need need varutud pähklid. Mis ta siis sealt Talle mahub. Selle all on tal niisugune väikene pähklikotike, kuhu mahub viis pähklit korraga. Ja niimoodi ta neid siis kannab praegu siis peitu ja pärastele peidust poegadele. See lind on, on, on eriline pähkliga seotud lind. Aga eks me isegi kõik teame midagi pähklitest. Ja tegelikult näiteks soomlaste rootslastega kõneldes on pähkel metsas neile peaaegu tundmatu asi, see on, see on eesti omapärasest pähklid, sarapuud kasvavad reeglina seal, kus maa sees on, on niisugust paekivist mulda ja seda on just siin, Põhja-Eestis ja natukene ka ka lõunaid ja seal teda on ja Eesti kõige suurem tapu pähklimets läbimõõdult kasvab Saaremaal seal vaesed maad, Sepageku on selle selle metsa nimi, ma olen seal kõndinud, niuke lõputu lõputu Sarapu. Põõsastik läheb seal. Ja naljakas, et eestlased sageli mandrieestlased ütlevad, et Saaremaal on suuremat pähklit kui mandri peal. Aga saarlased ütlevad, et kõige suuremad pähklid ei ole mitte Saaremaal, vaid on Abrukal. Nii et niisugusi, uskumusi ja veendumusi pähklitega seoses on palju ja, ja üks Eesti kohanimi on seotud pähklite korjamisega seal nuustaku. Noh, see on siis otepää või nuustakul, et nõustaku on tulnud sellest, et saksakeelne sõna nuustaadiumis tähendab pähklipäeva. Ja sügisesel ajal septembri algul kuulutas mõisnik välja selle pühapäeva, millal kõik võivad vabalt minna pähklile ja et see oli nii üldrahvalik, suur pidupäev ja, ja muidu vahva pillar paar, kui kõik kambas läksid Uikades ja nalja visates sinna metsa ja korjasid need pähklid ja suhtlesid omavahel. See oli nagu pidu ja et selle järgi on see nõustaku nimi, siis seletus? Jaa, muidugi pähklitega korjamise ajaga on niimoodi, et, et väga paljud tänaseni välja arvavad, et pähkleid võib korjata juba augustis, sest pähklid on suured, täpselt nii suured, nagu nad olema peavad. Aga tegelikult kui sel ajal pähklid ära korjata, siis selle kohta on üks Eesti kõige vanem eestikeelne marjaraamat. Spul Itaalia oli üks mees, kes kirjutas 150 aastat gaasi ja tema kirjutas, et vot need, kes augusti algul need pähklile lähevad siis nemad karistavad ennast ise, sest siis lõksutavad nemad jõuluajal pooltühje, pähkleid, hallituse suits nende suust välja käib. Siis nii, sest et on pähkel, saab varakult suureks, aga ta on tohutult vesine ja korjata siis vesi ära aurab ja kuskil paar kuud hiljem hakata seda pähklit purustama, siis on seal nii kokku kuivanud pisike kribal hoopis hallitus järel. Ja õieti Hetkel viimase kuu ainult kogub endasse toiduvarusid ja kuskil septembris muutub ta nii toitvakset, et on isegi toitun, kui sealiha sisaldab pähkliõli. Seda muide ka vanad maalikunstnikud kasutanud seda pähkliõli ja, ja ta on, ta on täisväärtuslik ja kui see ära korjata, siis jõulude ajal ei, ei käi enam hallituse suits suust välja. Ja tegelikult on veel niimoodi, et vanarahval on üks niisugune vahva seletus selle kohta, et miks pähkel toorelt tupes seisab pähkli selline tupp ja et vanasti olnud niimoodi, et polegi pähkleid tuppe olnud ja kõik teda korjasid igal ajal ja ja pähkli saanud kunagi küpseks. Pähkel palus metsavana, et teen niimoodi, et inimesed saaks aru, millal ma küps olen siis metsavana andis talle selle tuppe ja nüüd on niimoodi, et kui sa proovid ja pähkel tuleb tupest välja siis on ta küps ja kui ta ei tule välja, siis las ta olla veel. See on hea kindel reegel. Ja tänavu muidu oli hea pähkliaasta. Pähklid said varem valmis kui tavaliselt ja, ja õige korjamine minu kujutluses käib ikka nii nagu vanasti, et kui sa lähed, siis sellel pähkli küpsel ajal metsas on kaasas niisugune pikk teivas, mille otsas on kaks sellega sa tõmbad selle oksa sealt alla ja sul on kaks koti, üks kott ripub kaelas ja teine on külje peal ja siis sa saad ühe käega, hoiad seda konksu ja teise käega korjad neid pähkleid ja paned siia omale rinna peale koti, siis lased need oksad üles ja kui see rinnapealne kott pähkleid täis, siis tühjendad selle vahepeal külje jazzkoti ja siis jälle jätkad seda pähklikorjamist. Nii ta käib. Ja, ja niisuguse vana eesti kombe kohaselt on sarapuuga teine jõulupuu kuusk on esimene puhun teine. Jõulude ajal võeti pähklikott välja ja, ja siis olid mõistatuse mängud. Ja kui me praegu ütleme, et et see on nii kõva pähkel, et murra või hambad see ei tähenda ju muud, kui mõistatamist. Pähklitega oli palju, väga erinevaid mänge, neid on, neid on teada sadu. Ja rahva seas, nii et neid mängiti siis just jõulude ajal. Kambas ka kolmekesi neljakesi viiekesi kambas kahe-kolmekesi, neljakesi viiekesi, möni, julgem on ka üksi kõigil rohelised püksid, mõni julgem, üks kõigil rohelised pükse. Algul on nad üsna valget määrast päevituvad alged, algul on nad üsna valged määrast päevituvad valged puusnelgia yard, puht neil pead, kui neid kotis koju vead, Kuusnelgeehaad, puus neil pead, kui need kotis koju ja mis on see puine, keera, millel sees on maitsev tera, mis see on, see puine, keera, millel sees on maitsev tera, mida siin Arg suta jõulule vast krõpsutad Miinaašinaar Eksuta jõululauas põksuta. Noh, see Indrekuga lauldud laul oli meil siin siis ühest pähkli küpsemisest aga ütleb rahvasuu, et kõik ei mahu marjamaale, must peab jääma karjamaale. Eks see tähendab seda siis, et marjamaale midagi paremat kui karjamaal. Ja seal on igasugu Marju ja paljusid meist tunnevad inimesed praegugi väga hästi. Aga kui nende üle jälle natukene põhjalikumalt arutleda, siis võib-olla tuleb välja, et ei tunnegi nii hästi. Hakkaks kas või pihta niisugusest, mille kohta vanarahvas ütles niimoodi, et taandub maasikad majasse ehk siis et jaani päevast minna maasikal. Et maasikaid me teame, et justkui, et on metsas, maasikas tegelikult maasikaid on nelja erinevat moodi seal metsas, metsamaasikas on see, mida me kõik teame ja tunneme. Teine on temast hulga suurem. Aga need muidu samasugune välja, see on kuumaasikas. Kuumaasikas on üks metsmaasika alamliik teisend. See on kunagi keskajal kloostrit, kuidas niimoodi aretatud, praegu on teda vahel aedades, aga väga sageli ka metsas ta lihtsalt aiast kantud sinna metsalindude poolt need seemned. Siis on niukene maasikas nagu kõrge maasikas. See on jällegi tegelikult juba omaette maasikaliik, mis on kasvatatud aedades, aga mõnikord kandmata seemneid, metsa sealt leiab, tal on lillakad, marjad ja neil õige kummaline muskaati, maitse. Ja siis on kolmas maasikas, mis on minu lapsepõlve maasikas selleni, Lucas temaga saab ainult Põhja-Eestis vaestel maadel ja seal on niimoodi, et kuidas seda nüüd seletadagi, teda tunneb selle järgi hästi ära, et et tal on need botaanikud, nimetavad tupplehed. Maria ümbel, need rohelised lehekesed on, on tihedalt nagu liibunud. Metsmaasika loja nad eemale ja selle muuluka marjad on hoopis teise maitsega kui metsamaasikad. Olete maitsenud? Ma arvan küll, aga ma ei ole nüüd enam kindel, mida nimelt. Kõikvõimalikke metsmaasikaid olen ma jõudnud elu jooksul küll maitsta, aga aga muulukas toob midagi tuttavlikku küll ette. Olnuks ei ole nii hapu, tähendab, ta on minu meelest magusam kui, kui metsmaasikas mõnedele ütlevad, et metsmaasikas on ikka parem maitse üle ei vaielda. Aga niisuguseid maasikaid on siis tõesti meie metsades mitut. Kui natukene suve poole edasi läheb, siis, siis on aeg minna vaarikale. Vaarika kohta on jälle muidugi see, et vahel võiks mõelda, et see vaarikas, mis kasvab meie peenra peal on üks liik ja see, mis metsas kasvab, on teine. Tegelikult see on üks ja sama vaarikaliik. Aga ta on lihtsalt üks teisend, looduslik, algne vaarikas. Ja, ja Marika-l on sellepärast mõnusa käia, et peab kiiresti korvitäis. Vaarikaid on kerge korjata. Riisud seal kamaluga. Ja vaarikal ei käi mitte ainult inimesed. Alutaguselt räägiti mulle sellist lugu, et üks marja naine oli langi servas vaarikal ja tähendab, et teises langi otsas üks mees musta pintsakuga ja valge särgiga kah on vaarikal. Ja korjab kosel vaarikaid hoole, mõlemad istub ja korv käes ja ei, korvi tal ei ole, ka istub. Ja, ja, ja siis hakkas naisel nagu igav, ma ütleks nagu juttu rääkima õikesed noderega külamees ja siis kargas neljale jalale jaapani metsa putku ja naine muidugi teises suunas hirmsa hirmuga, et oli siis karu kes täpselt samamoodi väga suure rõõmuga vaarikal käib. See lind, kes nüüd häälitses laulule rästas ja tal on hästi vaheldusrikas ja kõlav laul, nii et rahvas on nimetanud teda tihti vale ööbikuks. Noh, ta laulab küll päeval, aga mitte öösel, vöödikud ka kevadel päeval laulda. Nii et õieti ööbikuga ta on nii sarnane mõnikord, et ainus vahe on see, et tööbiti laksutab oma laulu sees, aga rästas, teeb mingit Kädinaid sinna vahele. Ega muidu olnud tõesti väga sarnase kauni lauluga. Ja see lind, kes nüüd laulis, käib siis meiega võidu mustikal. Mustikad valmivad umbes ka kuskil juuli lõpus, augusti algul. Ma vanasti öeldi, et osa mustikatest on tõrvakad. Need olid niisugused, keda ka tänapäeva marjuline vahel näeb, et need olid tumemustad täiesti musta värvi on nähtud jah ja korjatud, jah. Ja vanarahvas ütles, et, et need on tõrvakad ja neil on sellepärast niisugune värv, et et neid on uss lakkunud. Aga ega nad seepärast mürgised ei ole, aga lihtsalt nad on tumedad. Õieti puudub neil see vahakiht, mis muidu mustikal seal ümber marja on seal lihtsalt jälle üks üks mustika sama liigi, eks, eks teisend. Ja mustikakorjamine on muidugi kah niisugune. Sealt võid ju tohutu suure ämbri, vaata kui õigele marjamaale satud ja, ja õige marjamaa niisugune noh, tihedamat sorti männik. Ja mõnikord võib-olla marjuline ei mõtle selle peale, et, et kui ta nüüd seda marjaselt sikutab ja, ja natukene kerkib kasetaim. Et kui vana see võiks olla, kui te seda taime natuke sikutatakse, ta näeks, et see taim on maalt seotud kõrvaltaimega, see jälle omakorda kõrval taimega. Üks mustikapuhmas võib olla läbimõõdus 10 meetrit ja see on tegelikult üks ja sama taim. Ja selle mustikataime, vanus võib olla sadu aastaid. Nii et kui inimene sadu aastaid ja on aastaid ja kaks-kolmsada aastat näiteks või, ja nii, et, et kui keegi, ta on see just see maa-alune osa ja, ja, ja on, on tal puitunud ja see on ühesõnaga nii vana Jälle üks vihje sinna, kui fantastiline elugi tegelikult metsas maa all seal, kuhu inimese silm ei näe. Just nimelt ja, ja just seda, mida inimene teab, kõige vähem, tähendab seal on need põnevamad asjad peidus. Nii et võib vabalt mõelda, et kui mõni Eesti pere näiteks elanud samas paigas üle 100 aasta, siis võib-olla tänapäeva põlvkonna naine korjad sama mustikapealt marja, Gustama Vaarema. Noh, see tähendab samasuguse moosi. Vot sellega on nüüd niimoodi, et mustikad vanasti korjata D kõhurohuks ütleme kuskil rohkem kui 100 aastat tagasi. Ta ei saanud säilitada sellepärast, et ei olnud suhkrut. Ja siis teda kuivatati. Siis ta oli kõhurohi, sest kõik teadsid, idioot, et praegugi teavad, et mustikas hoiab kõhu korras tantsitud pehme kõhurohi. Ja muide, mustikasöömine parandab silmanägemist. Teise maailmasõja ajal anti Inglise lenduritele enne väljalende mustikaid. Et nad paremini näeksid. Nii et tal on ka oma ravitoimes peale selle tal mõnus maitse on. Ja noh, me teame kõik, et, et kui keegi laps on mustikad saanud siis täiskasvanu või korjanud siis me tunneme selle kohe raat. Sinine suu, mustika verit. Seda saab muide üsna kergesti ära, kui sa oled soo servas kuskil metsas, paar peotäit jõhvikaid peale ja see, see värv kaob ära. Aga nüüd, kui läheks veel sügisel poole, siis aeg minna pohlale. Praegu me kuulsime laulmas mustreid, vastast, no niimoodi laulab ta kevade poole, suvel. Pohlaajal ta just niimoodi laula. Tema laul on minu meelest väga mõtisklev, aeglane, rahulik ja selle saatel on endal ka tegelikult metsas väga-väga kerge mõtiskleda. Nüüd pohlaajal on see tegelane koos paljude teiste lindudega ja teinekord ka rebasega näiteks ka pohlale tulnud saak. See on uskumatu, kui palju pohli võib kasvada ühel heal marjamaal. Seda noh, teadlased on seda siis noh, kohe niimoodi mõõtnud või üle lugenud, palju kaalub siis üks hektari täis marjasaaki, kui kurat 100 korda sajameetrise ruudu pealt ära viib nagu pohlamari healt marjamaalt siis on neid kokku pool tonni. Ja tõesti, heal pohlamaal on niimoodi, et ikka metsaalune punetab neist marjadest täiest. Ja, ja õige pohlasaak tuleb niisugusest hõredast männikust mustikas kasvunniks tihedas metsas, siis Spohl tahab alati valgust. Ja õieti tema lõunaeestikeelne nimi on palukas ja see viitab kuidagi sõnale palama, mis tähendab põlemist. Ja õieti on see nii, et need on sageli jäänud metsad võib-olla kunagi väga ammu põlenud metsad tunud hõredaks. Ja, ja just seal on kõige rikkalikumalt seda, seda punast Pohla vaipa seal metsa all näha. Nii et vahel jälle, kui mõtled, et nüüd võtad selle pohlamarja ja pistad suhu, siis tunned, et tal ei ole mitte mingisugust maitset, see lausa ehmatab. Sa saad aru, et see jälle pohl seal, miski muu, ka ta näeb välja täpselt nagu pohl. Mis see on siis, see on üks rahvas, nimetas sea Pohlak seda talanna homset seale kõlbab, et inimesel ei kõlba seal Leesikas Leesikas Marian äärmiselt sarnane, aga täiesti teise maitsega. Aga Leesika leht on ka natukene teistsugune, ta on niisugune. Kui hoolega vaatad, siis ta siis ta on niisugune piklik, piklikku kujuga ja. Tal ei ole lehe all täppe. Nii et selle järgi nagu, nagu saad aru, et seal Leesikasega Leesikas on teistpidi hädaim, tema on, on väga hea ravimtaim, nii et isegi tänapäeval apteegis müüakse Leesika lehtede põhjal valmistatud ravimeid ja need on siis näiteks, ütleme, põiehaiguste puhul on see väga asendamatu ravim tänaseni välja. Nii et hea Marion temagi, kuigi ei ole tal nii maitsev. Tänavune suvi on täiesti erakordne selle põhjamaise Eestimaa jaoks, et on kuulda, et meil on valminud viinamarjad ja kuskil isegi arbuusid. No see on küll metsast väljas juhtunud, aga kas ka mets on kuidagi eriliselt reageerinud erakordselt kuumale suvele? Muidugi on see isemoodi, aga, aga võib-olla see marjasaak noh see on nüüd jälle minu kogemus ja eks igal metsas käijal on oma kogemused. Et võib olla üllatav oli see, et mõne koha peal hakkas nüüd maasikas sügise poole uuesti õitsema, teist korda, et, et seal oli nagu selle pika suve noh, nii-öelda kingitus. Aga marjad päris küpseks võib-olla enam ei jõudnud saada. Aga muidu oli tegelikult marjasaak üsna vilets, tänavu aasta suhteliselt võrreldes mõne varasemaga natuke kuiv. Aga tegelikult on arbuusid ju tõesti me metsas ei kasva, aga meie metsas kasvab hulga marju, mis on suurepärased ja kuidagi alla nendele mustikale, pohlale, vaarikale ja maasikale. Aga mida inimesed ei tunne ja sellepärast ei Gurjev. Ja mõnega nendest olen ma saanud tuttavaks kas just selle tõttu, et oled mõne teise rahva juures näiteks leidnud, et nemad peavad sellest marjast lugu. Nagu näiteks nagu näiteks ja hapu on meil selline. Ja noh, väga lihtsalt öeldes on ta niisugune põõsas, mille lehed meenutavad vahtralehti ja mille marjad meenutavad võib-olla pihlakobaraid või sõstraid. Ja kes seda nüüd vana rahvatarkuse järgi tunneb, see teab, et vanarahvas pidas seda suisa mürgiseks. Ja üldiselt tänapäeval keegi neid targasti, seda tark inimene oma meelest seda ei korja. Aga näiteks murdva laste juures olen ma söönud sellest marjast tehtud moosi ja see on, see on suurepärane. Aga kuidas see siis võimalik on, et mari, mida üks rahvas peab no peaaegu saatuslikuks mürgiseks kasutad, teine suure rõõmuga oma toiduks. Ja see on niimoodi, see näitab veel kord seda, et, et kuidas, kui palju on meie noh, nii-öelda looduse ja metsatarkuses tegelikult sellist noh, traditsiooni ja kombeid ja, ja mitte nii palju seda tegelikku taimes tundmist. Tähendab seda lodjapuuvilja saab täiesti rahulikult süüa, mitte midagi ei juhtu. Jah, üks muidugi reegel siin on, et, et kui teda nüüd otse puu pealt suhu pista, siis ta nii väga Ebameeldiva maitsega ta on niisugune lääge ta ei ole, ta ei ole mürgine, aga tal ei ole meeldiv maitse. Aga see lääge maitse kaob, kui seda marja kuumutada. Ja siis ta muutub täiesti täiesti meeldivaks, nii et sellest saab mõnusat moosi teha. Tal on ainult hästi suured niuksed, lamedad, luuviljad sees. Aga, aga maitse on suurepärane. Ja, ja teda on ka tähendab, peetakse ka näiteks vererõhu alandajaks, et tal on ka oma hea ravitoime. Või, või näiteks lihtsalt yks üks näide veel kukemarjast nisugune must mari kasvab vahel nõmmel vahel raba servas meie rahvas seda jällegi korja kunagi, aga saamid korjavad tohutul hulgal paljud põhjarahvad ja teavad seda suurepäraseks toiduks ja salatiks talviseks ajaks ja tegelikult on väike trikk võib-olla selles, et meil kasvab kahte eri kukemarja alamliiki ja üks nendest on natukene väike ja kuiv ja tal ei ole nagu õiget maitset ka, teine on sihuke kaks korda suurem ja hästi mahlane ja see õieti kasvabki seal ka põhjaaladel. Ja vot see on suurepärane söögimari, sellesse väga head mahla ja, ja teda võib niisama lihtsalt säilitada ja teha temast väga palju erinevaid hoidiseid. Väga ja kukemarja on meil väga palju Eestis. Et tasub meeles pidada. No kuidas teile tundub metsas rändaja Hendrik Relve, kas Eesti inimene on selline erakordselt usin oma varude täiendaja metsas ja kas ta seejuures ikkagi oskab ka seda metsa hoida, sellesse säästvalt suhtuda? Ma arvan, et see on suhteline, tähendab, võrreldes meie eelmiste põlvkondade ka või võrreldes praeguse vanema põlvega, kui mõni kolm 40 aastat tagasi siis võib-olla enam nii palju metsast marju ei tooda, mulle tundub niimoodi, sellest on saanud võib-olla mõnede, ütleme Kagu-Eesti vaesema maarahva ütleme, elatis pigem, kes viivad siis kogumispunkti seda marja. Aga see, et mul peab olema omakorjatud mustikamoos kodus see kahjuks see komme on minu meelest jäänud vähemaks, kui ta oli varem tõesti kahju, mõnes mõttes? Jah, muidugi, sest see on ju tõend selle kohta, et ma olen ise metsas käinud, et ma olen looduses liikunud minu meelest juba ja oma käega marju korjanud, see on omaette väärtus side loodusega just. Aga teistpidi jälle, kui ma mõtlen selle mõne sakslase peale või ameeriklase peale siis siis me oleme ikka veel küllalt marja ja kurilased selles mõttes, et, et näiteks eksiks tavaline ameeriklane, kui ta näeb, et üldse keegi metsast mingisuguse marja üles võtab, kinnastamata, ega siis ta vaatab seda õudusega. See kinnas siis käes, peab olema küll. Kas see on siis ta on ikka steriliseeritud ja ja siis ei tuleohtlikke pisikuid ja see on pikk lugu, aga see on lihtsalt ühesõnaga tsiviliseerumise tulemus tegelikult, et ainult poest toitu osta. Hämmast. Nähtav, ja arusaam inimeste puhul, kelle maal süüakse massiliselt seda nõndanimetatud rämpstoitu, eks ole? Ja aga just, et ta peab olema purgitatud, kaanetatud ja siltud peal olema, siis on kindel. Siis on korraliku asjaga tegemist. Laagee see päiugeesellake, see ju. See ju kee, see nooruke neiuke nooruk, kui. Me metsakõndi May, lähme metsa kõndima, ei. Saast Marju T Mai metsast marju noppima ei. Li SaalyPablillakale Liisa lipaablil Aga. Eva jookse bioovigale, jookse bioviga. Mu Rimaias maasigale Maari maias maasika all. Kaarel Kaarla Tooma, Kaarel Kaarlaito. Selles laulus, mida me siin nüüd laulsime, all on niisugused nimed nagu, nagu lillakas lillakas me isegi ei ole veel kõnelnud ja oli joovikas, joogiks on rahvakeelne nimi sinikale, seda vist ikka inimesed teavad, et mis mari see on ja jalikaarlatest juttu Kaarladon, murrakut, kad, murakad, kavist teatakse seal rabas. Aga mis asi see lillakas on? Lillakas on jällegi selline mari, mida vanarahvas väga hästi teadis ja mida praegusel ajal ka eestlane ikkagi korja on metsa all on neid sageli väga palju. Madal roomav taim, lehed nagu Arikal ja marjad nagu kokku kasvanud sõstra marjad. See on suurepärane söögimari ja niisugune hapukasmagus maitse. Ja sealkandis, kus neid palju on, võib neid sama hästi korjata kui mingit pohla või vaarikate tehanist näiteks suurepärast mahla, nii et tasub nagu nagu tunda ja ja muidugi vanarahvas teadis loodusest, metsast ja marjadest rohkem kui meie. Ja, ja võib-olla mõnda marjad aga hoidis nii nagu meie enam ei hoia, sest suhkrut ei olnud ja siis tuli neid kuidagi muul moel säilitada. Ja näiteks pihlakaga tehti niimoodi, et pihlakamarja korjati seda alla ja pandi lihtsalt seisma. Ja kui tuli külm, siis külm näpistas neid pihlakamarju natukene ja talvisel ajal toodi need alla ja pandi veel omakorda sinna ahjud tulle, pika orgi otsas, nad lõhkesid sisinal ja siis söödi, neil, neil oli niisugune jahukas mõnus maitsema, teadnud põrmugi nii-öelda tihlakaselt mõrkjat või, või hapud. Nii et minugi pärast võiks, võiks ka mõnikord. Nüüd kui linnud on juba pihlakatest üle käinud ja võib-olla neid enam polegi leida, aga, aga kui leiad, et, et ka vana kombe kohaselt neid säilitada ja, ja talvel proovida, mismoodi see. Vana esivanemate marjamaius maitses. TuuleNapone puuna ost rõõmu, õuna. Selgi joone ta tuules maa koondu. Kuu lõpuni põleda tuule, kuumas aega maal, puhata Ta loome Suuma toole poole, et ta on punast. Mu muna. Igal juhul tasub metsas pähkleid või eriti marju korjata des vahetevahel ka selga sirutada ja lihtsalt niisama ka metsas ringi rännata, siis ei muutuse varumine selliseks orjuseks lausega, mis mõnikord kipub niimoodi tulema, lihtsalt ringi rännata ja siis rõõmsal meelel edasi korjata, tunda ühest metsaskäigust täit rõõmu. Niisugune oli tänane saade metsaandidest, täpsemalt pähklitest ja marjadest, millest tuleb juttu järgmisel korral nädala pärast, aga siis plärme seenele. Stuudios olid metsas rändaja Hendrik Relve ja toimetaja Haldi Normet. Kuulmiseni. Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti.
