Uuno rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Tere kõigile stuudios on metsas rändaja Hendrik Relve ja toimetaja Haldi Normet. Piisavat ühe puu istutamisest, et saada surematuks. Sellega peaksid arvestama kõiki, need, kes surematust ihkavad. Kes ei ihka, võiksid puu ikkagi istutada, sest nõndamoodi on neil üks lähedane hing, siin päike, sealjuures männist levinumat liik Eestis ei ole. Äkki ongi teda juba liiga palju saanud? Noh, ja kui männi peale mõelda, siis mändi on viimase aastakümne jooksul hoopiski kõvasti vähemaks jäänud Eestis. Et liiga palju teda kohe päris kindlasti ei ole. Aga männikud on küll. Kõige tavalisemad metsad Eestis. Nii et tänases saates uurime männipuude, jalutame ringi männikutes. Selline imelik hääl tuleb just männiku vahel männikus, linde on väga vähe ja sellepärast kostab see eriti hästi välja ja muide ka just praegusel aastaajal, kui linnuhääli peaaegu üldse pole, võib, võib niisugust kiljumist kuulda. See on lind, keda rahvas nimetas nõgi Kikaks, ta on suurem kui kana üleni musta värvi, Eesti kõige suurem rähn. Ja kui rähni don puussepad, siis temal muidugi eriti jõuline puussepp ja tema toksid põõsad, puu siis oma pesaaugust pärast saavad teised linnud pesitseda. Aga ta võib ka minna näiteks suvila kallale. Ja mul on üks tuttav, kellel see nõgi Kikas ehk musträhn raius ukse sisse. Suured augud. Ma ei tea, mida ta Ta otsis. Aga, aga kõige naljakam oli see, et see uks oli ka männipuust. Huvitav, kes teda ei häirinud, seda ust ma kujutan ette, ikka mõnevõrra üteldud ju. Ja ise teda ei häirinud ta ilmselt tal tekkisid mingid seosed õõnsapuuga, võib-olla see kumises samamoodi vastu. Aga noh, eks Mänd on olnud ju ka inimestele kõige tavalisemaid ehituspuid läbi aegade ja, ja kui hakata kasvõi mõtlema selle männinime peale, siis on keeleuurijad jälle ütlevad, et see ei ole meie keeles kõige vanem nimi selle puu kohta. Kõige vanem ja ürgsem nimi on Pedajas bet täis näiteks Lõuna-Eesti murretes säilinud tänaseni. Sellel sõnal on seoseid meie teiste keelesugulastega näiteks mordvalased Xe la paar 1000 kilomeetrit meist ida pool ütlevad ja sellesama männi kohta see on siis seos, peda ei hakka, nii et see on tuhandeid aastaid vana, väga ürgne sõna. Aga mänd on keeleuurijate arvates laenatud meil hoopiski balti keeltest, son siis lätlastest-leedulastest. Ja, ja see alguses ei tähendanud üldse puud, vaid tähendas ühte eset, mis on männist ehk siis Pedajas tehtud ja saali pudrumänd pudrumenda tehakse, tähendab, Päevalgi vahel laatadel saab osta seda männi ladvast seal, kus männioksad harunevad, sellest osast saab siis nagu selle eseme töötav osas on nagu noh, vispel või midagi taolist, millega saab pudru keerutada. Jaa jaa, mannavahtu kloppida. Ja seda nimetati pudru Männaks, aga kuna see tehti männipuust, siis jäi see nimi sellele Pedajalega külge. Niimoodi ütlevad siis keeleuurijad. Ja on veel üks ilus nimi Hong. Hong on mänd, mis on hästi vana, sajandeid vana, hästi võimas, hästi haruline, tõeline metsaisa, sellel on rahvakeelne nimi, hang. Aga muidugi männi lon meie rahvakultuuris tohutult palju olnud igasuguseid seoseid ja ja ta on olnud väga tähtis puu sellel lihtsal põhjusel, et ta on nii nagu vanasti ka olnud ikka kõige tavalisem, kõige levinum puu ja loomulikult siis on osatud seda mitut moodi temasse suhtub. Nii et näiteks kui kasvõi mõelda selle peale, et kuidas männi laaste kasutatud, ma arvan, praegusel ajalgi on inimestel üsna sageli kodus, ta ei tea, seda, ei mõtle selle peale männi laastudest, korvid, neid saab osta laadalt ja turult ja siin käsitöökauplustest männil aastatest tehtud, aga aga männi laaste näiteks kasutatakse ka ju tänapäevani näiteks katusematerjali tegemiseks. Ja see oli tipp mood kolmekümnendatel aastatel, et need on nagu need tolleaegsete nihukeste taluinventari ja järgi oli. Üle poolte eesti talumajadel olid sel ajal Pipamatused ja kõik need olid männipuust ja võib-olla veel üks niisugune huvitav asi on olnud piird ehk Berg. Igal õhtul peab olema valmis loogaalune Birdusid, mis siis tähendab seda, et, et loo kaalume, peab täis olema neid umbes kuni kahe meetri pikkusi männi laaste Need, siis pandi selle nii-öelda pirru jaagu või tulehoidja vahele kinni sinna süüdatise otsast. Üks Byrd põles viis minutit, siis tuli jälle uus panna ja niimoodi saadi sajandeid kõikides meie esivanem taredest näiteks talvisel ajal algust. Et see oli nagu mõneti valguseandja ja see ei ole ilmaaegu kalevipoja lõpus on ju gaase. Aga ükskord saabub aega, mil kõik peerud kahel otsal lausa löövad lõkendama, kasutati sedasama tuntud asja, mida kõik inimesed teadsid tol ajal olete ise ka proovinud plaadivalgust ja olen tähendab noh, ütleme ausalt, et ta mõjub väga põnevalt. Aga, aga loomulikult ei, ei pääseda mugavusele ligilähedalegi. Esiteks see valgus noh, umbes nõrga küünlavalguse valgus peale selle ta tossab päris kõvasti, ajab suitsu sisse ja kolmandaks on ta üsna tuleohtlik, sest sellest pilpast kogu aeg söestunud osad kukuvad, mahatares oli selle pirni all oli niisugune veekauss ja siis murti nagu neid otsi maha. Aga ometi oli üks väga tavalise tulekahjude põhjused, oli see, näiteks piruga käidi juba tares ringluses, igast toas ei saanud olla eraldi niisugune, see oleks liiga suur luksus olnud. Ühes suures tare toas oli ainult see pilt põlemas, aga kui näiteks kuskile kõrvalruumi minna, siis näiteks võetise Se pirt suhu, teine ots üles ja kaks kätt olid siis toimetamisel kogu aeg kinni ja niimoodi saadi kuidagi hakkama. Et üldse, eks see pirru valgus tegelikult tekitas ka hoopis teistsugust kultuuri. Meil Maal kaob elekter ära paariks tunniks õhtusel ajal, kui sa ei saa televiisorit vaadata, raadiot kuulata, arvuti taga tööd teha siis iseenesest koguneb pere köögilaua ümber, kui küünal pannakse põlema ja esimest korda hakatakse huvi tundma, et mis täna juhtus ja jutt hakkab minema. Nii et ma arvan, see, see oli päris armas ja see oli selle asja teine pool, mis oli tõesti noh, see, millest me jällegi nüüd puudust tunneme pragusel ajal. Nojah, selle selle männi kasutusi oli näiteks jälle tõrvaajamine, millest praegu on jälle järele ainult ainult nimed. Ma käisin eile just metsas ja sattusin tõrvaaugu talu juurde. Küsisin peremehelt, kus see nimi ta ütles, et noh, et 150 aastat tagasi aeti metsas tõrva. See tähendab väga lihtsalt öeldes, et see tehti alati männipuust. Kuumutatakse näiteks männi, Nende või männipuud osasid ja ilma hapniku juurdepääsuta, hakkab sealt välja ilmuma tõrva ja see tõrv oli, noh, ma ütleks, võib-olla nagu praegusel ajal mõni selli, õli või midagi taolist. Ta oli väga-väga väärtuslik ja hinnaline paatide tõrvamine, katuste tõrvamine, kõiksugu köite tõrvamine, seal oli nii palju kasutusi, aga teistpidi isegi ravim. Seda pandi varba vahele, kui varbad läksid hauduma. Kui hammas hakkas valutama, pandi pilpaga tõrva hamba peale. See oli jälle natukene niisugune maagiline suhtumisest, tõrv. Usuti, aitavad natuke rohkem, kui tänapäeva arstid seda usuvad. Meile öeldakse, sest niimoodi, et kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast ja aga soomlased ütlevad natuke ilusamini, et et kui saun, viin või tõrv ei aita, siis on surmatõbi. Et tõrv aitab surmastki, aga, aga igal juhul praegusel ajal arstiteadlased ütlevad küll, et nahahaiguste vastu on näiteks need tõrvast valmistatud ravimid toimivad tegelikult. Ja noh tegelikult on ikkagi ka kindlasti väga võimas puu ja tõi Eesti kõige kõrgem mänd on 42 meetrit kõrge keskmisest metsa kõrgusest umbes kaks korda kõrgem või Eesti kõige jämedam mänd, mida ma olen mõõtnud Puurmani kandis, selle ümbermõõt on üle nelja meetri rinna kõrguselt. Et ta on ikka tõesti kasvab väga võimsaks ja võib elada ka väga vanaks. Me oleme mõõtnud kõige vanema männi Eestis, mis on üle nelja sajandi vana. Pedassaares. See on muidugi väga imeline männi kohta, sest loodusest tavaliselt ta elab kuskil kaks-kolmsada aastat, kui ta saab, aga ta ei saa. Sest praegusel ajal männi raie jaoks nagu metsamehed ütlevad, et siis ta küps on 120 aastat või 100 aastat olenevalt kasvukohast. Nii et see, mis on nüüd kolm 400 aastat elanud, siis tänu sellele, et vanasti nii ei arvestatud Ja ta on näiteks seesama, see kõige vanem puus on õieti õue puu õue puid raiuta. Seal Pedassaare külas. Ja kuidas need puud ennast praegu tunnevad, kõige jämedam ja kõige vanem? Nad on seal päris päris heas korras, aga see kõige vanem on küll, noh, tal on seda võra natukene väheks jäänud, aga, aga nad haljendavad ja tunnevad ennast hästi. Ja kui inimene midagi ei riku, siis nad elavad siin veel mitu inimiga. Nonii taas kord tegi häält nõgi Kikas ehk musträhn, aga nüüd jätkame jälle tänasel männimetsa teemal. Ja ühest niisugusest männi minu jaoks alati põnevast kasutusest ma tahaks rääkida, mis on kohutavalt ürgne. See on meie metsad ja meemännid praegusele vähem, ütleme mesipuu, mõtleme seda taru, mis on seal õue peal kunagi algselt, kui see sõna meie keelde tuli see tähenduspuud, mille sees on mesi, mis kasvab metsas ja see oli tavaliselt mänd. Kuskil keskajal oli näiteks meie metsadest saadav tulu nii suur, et keegi iialgi ei hakanud neid männikud raiuma. Need olid siis mesilased, kes olid puuõõnsustesse endale pesad teinud ja hakkasid sinna mett koguma ja sealt saadud mesi oli, oli niivõrd hinnaline, kuna suhkrut ei olnud, suhkur tuli siis, kui eurooplane jõudis Ameerikasse, siis mesi minu arust magusaallikas ja see oli väga kallis ja vaha oli kallis, läks küünalde tegemiseks, nii et see oli väga-väga hinnaline. See mesilasevaha ja mesi ja seal Kagu-Eestis olid need meie metsad ja, ja öeldakse, et isegi Liivi sõda, mis ma ikka kõigil vähemalt nimena tav sel aastal sõda algas. Üks põhjus oli meemetsade pärast tülid, et siinpool ei tahtnud maksta sinna Pihkva poolele mingit meie metsade maksusid ja sellest läks sõda lahti. Praegusel ajal on säilinud väga üksikuid taru mände või nagu Lõuna-Eestis öeldakse, taru bet täid siin ja seal näiteks Karulasena üks mändi kui taru Pettai, mis on looduskaitse all. Aga ma olen oma pead metsades, kolades ja niukestest Kolgastes liikudes leidnud, et tegelikult metsmesindus on Eestis mingil kombel siiamaani elamas. Ja ma arvan, et see oli väga väärtuslik leid paasveres. Kaljo nõmme oli üks niisugusi mehi, kes näitas mulle oma oma meemetsamajandust seal paasvere kandis ja ja ta ütles, seda näiteks ajaloolased praegu ka eriti ei, ei tea, ega etnoloogid ei ole seda eraldi uurinud. Kas, et loomulikult meie küla mehed otsivad neid. Neid mesipuid metsast siiamaani ja näitas näiteks, et mina teen näiteks risti sinna. Et kui ma esimesena leian selle mesipuu, siis eks esimeseks leiate märgijat, teised seda ei puutu, siis ta ütles, et tema noh, nii-öelda suurim saak on olnud üks kord 20 kilo. Et ühest männist, näiteks, kui ta on männik, siis ta on väga sageli kanarbikust saadud. Ja kõik on männikutes palju ja kanarbikumesi on tõmmut, värvi. Sihuke tume-tumekollane. Aga kui ta on näiteks saadud põdrakanepist tavaline metsameetaim või, või pärnaõiest, siis ta on helekollane täiesti. Kui see mesilane elab seal aastaid, siis need temaga kärjed muutuvad täiesti mustaks ja neid kihistub üksteise peale sinna igal aastal, aga mesi säilib täiesti meeme ja kasutamiskõlbulik, kuna, kuigi ta mitu aastat vana Kalju Nõmme õpetas ka, kuidas mesipuid metsast leida. See oli ilus. Istu maha kännu peale ja vaata mände vastu päikest. Jätkas silmanurgast niimoodi, vaatad, siis hakkab nägema, et kusagil väga palju, noh, nihukesed, mingid tiivulised olevused, seal tiirutavad. Ja, ja seal nad ongi, et mesilased aga neid jahivad muidugi neid mesipuid jahivad metsas, muidugi ütles mulle ka näiteks ühte niisugust 30 sentimeetrist mändi, kuhu olid mesilased pesa teinud ja mett kogunud. Seal oli karu läbi närinud ja mett saanud sealt. Ja teise õõnsus oli lahtiseks närinud nugis kes ühesõnaga tegi selle avalduse nii suureks pääses sealt sisse ja sai ka meiega maiustada. Nii et need, seda, seda magusat seal mändide sees on teadetele veel praegusel ajalgi metsades olemas. Metsloomad on terve teaduse välja töötanud, pääseda nagu inimene seda teeb, ja ka see mäng on seda. Vahel mõelnud, et kui tahaks nagu Männile anda niisuguse iseloomustused milline ta on, sest ta on niisugune huvitav puu, et ta on mingis mõttes väga kitsi ja mõnes mõttes väga nõudlik, et kasvab niisugusel vilets sealmaal, kus ükski teine puu ei kasva, siis ta tuleb seal toime. Ta, ta saab hakkama väga vähese veega ja väga vähese toiduga. Aga ta vajab tohutul hulgal päikest ja valgust. Ja, ja selles suhtes on ta jälle väga nõudlik ja see on tegelikult kuidagi nii oma selle mulla vaesuse korvab selle päikeserohkusega ja see on kummaline. Aga, aga vist niimoodi ta, ta saabki hakkama ja tuleb toime. Ja seal männijuurestik on ikka tohutu, uskumatult suur. Kui me saaksime männi niimoodi kätte täielikult kogu oma juurtega ja pööraksime ta niimoodi, et lattu oleks allapoole juured ülespoole siis suured oleks sama suur kui männikogu võra. Üks kolmandik kogu männist on peidus meie silmade eest. Ühelgi teisel pool ei ole nii võimas juurestik ja vahelise juurestiku last palju laiemale, kui, kui need oksad seal üleval. Aga muidugi see on ka tema ellujäämise tagatised, et ta siis suurelt alalt selle selle mulla kätte saab. Ja kõige selle juures ma olen mõelnud, et kui oleks mändi vaja iseloomustada niimoodi, et ta annaks igale puule oma värvi siis siis männile ma annaks kollase värvi, sest ta kasvab liivamaal kollakas tihti, seal vajab palju päikest, mis on jälle niisugune kuldne tema seisund mis on kollast värvi ja tema seest võib vahel leida isegi Metmisel jälle kollane ja kuldne ja tema tüvigi, muide, parematel kasvukohtadel muutub kollakaks, kehvematel on punakat tooni. Et sul nagu mingi niisugune ainult okkad ongi rohelised ja aga on nemadki nii-öelda kollasest ooperist ja see on Juhan Liivi luuletus, on need Pedak, heleroheline kask, kuldkollane, et just nimelt heleroheline kuusk on tume, roheline, nii et sealgi on seda kollast. Tõepoolest. Aga nüüd ma laulaksin vanarahval laulu, sellest, kuidas männipuud on, on ikkagi. Ja üles tahumiseks kasutatud töölaul. Ju, sest ta on ammu aega ka tüki tee ta, kui see ta tuubade Tugevalt ma tassindi vägevalt. Ma vään siin metsa Nõmmest puidma maha, võtsin palust palki, põrutasin. Selles laulus oli kaks männi lemmikkasvupaika kõlamas nõmm ja palu. Ja mõtleme natukene selle peale, missugune see männi kodu nagu välja näeb, kui me sinna lähme, muidugi nendest metsadest kolamistest on mul alati jäänud mingid lemmikpaigad ja ja kui ma mõtlen nõmmemetsa peale, siis ei tule mulle küll mitte meelde Tallinna Nõmme linnaosa, mis on muide saanud sellest nime, et seal kunagi oli nõmmemännik. Ja neid nõmmenimelisi paiku on palju Eestis, kus ka ikka männid kasvanud, aga aga mulle tuleb meelde nõva looduskaitseala, see on, on Eestis mere ääres, kus metsa all ei ole mitte midagi muud kui halli ja lilla mustriline vaip ja muud seal ei ole mitte midagi. Son somblikute vaip, mis seal nõmmemetsa all on? See mets on sellepärast väga eriline, et seal ei ole ühtegi inimjälge selle selle sambliku peal näha. Ja see ütleb mulle kohe, et, et selles metsas on tõesti väga vähe liigutud samblikud nõmmemetsa all. Tohutult ilusad ja toonid on meie tavalise lootuse toonidest niivõrd erinevad. Et ma olen alati mõelnud, et sellest saaks niukses väga erilise ja mõjuva maali. Kui maalida nõmmemetsavärvi lihtsalt ülesse. Aga need olemaalitudki ei, päris ei ole niisugust, mina ei ole näinud niisugust, kus oleks, oleks just see samblikute vait, aga maastikumaalijad ja on niisugusi, kus on niisugused sambliku laigud metsa all. Aga, aga et see samblikute vaiba omapära on just selles, et seal puudub täielikult roheline värv. Aga, aga teisalt ei ole see paljas liiv, et see on niisugune väga eriline kooslus. Ja need samblikud on väga õrnad. Kui Tallinnale mõtlen näiteks Pirita peale Pirita metsaaluse peale siis paljudes kohtades just seal, kus on paljas liiv, oleks looduse poolest see sambliku täiesti ühtlane vaip. Aga samblik ka on ju teatavasti ta ei ole taim, ta tal tal ei ole mullas juurist saab kõik oma toiduõhust, sellepärast ta nõmme metsas elabki, see liiv on nii vaene, et sealt ei saagi mulla najal elus püsida ja nüüd, kui inimene ühegi korra talle peale astub kuival ajal sisse sambliku niukene, mütsikene kerakene laguneb tükkideks, üks lagunemine isegi tee talle veel midagi, siis need tükid elavad edasi. Ta võib ka niimoodi elada, et iga tükk elab eraldi, aga kui juba varsti jälle järgmine jalg sinna peale astub, siis need tükid muutud aina väiksemaks ja samblikud kaovad. Ja, ja see on niimoodi, et noh, ütlevad looduseinimesed niisuguse väljendi, et nõmmemetsad on kõige tallamis õrnemad metsad Eestis. Siis pole ime, et samblikud ennast mõnel vanal katusel märksa paremini tunnevad, sest et kõige raskemad jalutajad Seal varesed ja kajakad just samamoodi puutüved ja oksad, kuhu inimese jalg lihtsalt ei pääse seda Rutjuma. Aga teistpidi näed niisugust puutumatut, sambliku vaipa siis ütleb sulle, et see, see on olnud puutumatu mets ja, ja samblikumännikud on tohutult tule õrnud. Kuival ajal, see on nagu ütleme nagu püssirohi tegelikult Ta läheb vuhinal, kui sinna ükski säde sisse satub ja nad ongi selle tõttu väga sageli põlenud ja nii et nad on inimese suhtes äärmiselt õrnad ja hellad. See on nõmmemännikute tunnus. Ja inimtegevuse suhtes just nimelt. Ja nüüd seal puude osas mitte üks, teine puu ei suuda elada sellises niivõrd viletsa maa peal nagu, nagu seal sellepärast on seal ainult männid puudena kasvamas mänd, astu pidavate puude kuningas. Ja võib-olla võikski öelda niimoodi, et ta ongi Eesti kõige levinum puu, sellepärast et ta on kõige leplikum, vastupidavam ja sitkem. Need paigad, kus teised puud enam kasvada ei suuda, seal tema teeb ikka selle metsamiljöö meile metsakeskkonna. Ja, ja ma olen isegi välja arvutanud üks kord, et, et nakkust mõelda, et, et kui meil ei oleks seda puuliiki, siis meil oleks umbes üks kolmandik tagustest metsadest oleks lagedad, sest ükski teine puu ei suuda seda asustada peale männi. Ja see on just hästi kuivad alad ja hästi märjad alad, kõige märjemad alad. Rabamännikud on jälle sellised, kus teised puuliigid ei suuda kasvada, ka mänd ikkagi tuleb toime. Just äärmuste talumine on, on see, mis teeb ta esimeseks meie metsapuude seas ja Nendel kuivadel aladel on veel niuksed, palumetsad, mis natukene viljakamad, seal kasvavad palju uhkemat puud, seal kasvavad mastimännid ja mul tuleb kui silmadeta. Viitna Käsmu näiteks, kus on, on ikka tõelised mastimännid kasvamas, aga teised puud kasvavad seal küll, aga nad jäävad nii madalaks, et nad ei ulata iialgi poolegi männikõrguseni ja need palumetsade muudest elanikest. Võib-olla oleks need meile tuttavad marjad, pohli mustikas, kasvatus palumetsades, nii et, et need on nagu meie parimad marjametsad. Teisest küljest. Ja veel see võib-olla, et, et see sõna Palumets Lõuna-Eesti murretes tuleb täiesti selgelt põlenud metsa väljendust, siis põlenud mets, balanud mets, palumetsad on, on kunagi aga sajand kolm, viis sajandit tagasi kindlasti põlenud ja selle tõttu võib-olla enne seal kasvõi ka näiteks kuused ja see muld oli vähe viljakam, aga põletamine LZ muutis nagu kasvupaiga viletsamaks ja, ja mänd nagu tuleb siis toime. Nii et need on need metsad ja, ja nüüd kuulame jälle ühte männimetsalinnu häält. See oli nüüd mets, Kiur ja ta laulab mujal. Aga kuna männikutes on teisi linnu häält kevaditi vähem kui mujal, siis kostab nagu nagu kirkamalt välja. Ja see on huvitav, kuidas tema laul algul on kiirem ja siis nagu aeglustub. Ja ta on üks väheseid linde, kes ka lennates teeb nagu sellesama käigu läbi, et kui ta tõuseb pooladustest, laulab kiiresti ja siis ta hakkab niimoodi nagu sammhaaval langema ja, ja selle astme juures tema laul aeglustub. Ja lõpuks ta ütleb väga selgelt välja Kiur Kiur ja sellest ongi oma nime saanud. Aga kui männikutes minna nüüd sinna teise äärde, kus jälle teised puud toime ei tule kui need nõme talumetsad on, inimese jaoks tunduvad kuidagi lahked ja sõbralikud. Seal on avar vaateväli, põõsad on vähe, seal on tore suusatada või ka suvel jalutada, kõndida, kuiv, istud maha, kui vihma pole sadanud kuhu iganes ei saa märjaks, et ta on niisugune inimsõbralik ja lahke, tundub ja see on, need on meie nii-öelda puhkemetsa tänav praegusel ajal inimeste poolt väga armastatud. Aga puude jooksnud muidugi karmid paigad. Aga nüüd see teine äärmus rabametsad, need inimese jaoks seostuvad niisuguste süngemate tunnete ja, ja muljetega ja üks lihtne väline põhjus on see, et nad on lihtsalt ebamugavad, meil me võime seal varba märjaks saada, meil ei ole kuskile puhkama istuda, kõik märg ümberringi. Aga need puud on ka madalad ja jändrikud ja, ja sageli see rõskus ja niiskus ja udu ja teatanud sihukene ähvardab. Ohustav tunne tekib, tekib sellistes metsades inimestel kergest ja vanarahvas on üldiselt isegi peljanud neid paiku ja ei ole seal hea meelega rabamänd metsadest tahtnud ringi kõndida üldse. Praegusele Ma arvan, et sinna tasub eriti minna. No muidugi võib sinna minna marjule, seal on väga head sinika, jahid paigad, aga, aga teistpidi kuna nad on inimesele kasutamiskõlbmatud olnud, siis nad on säilinud palju ehedam ana kui muud metsad. Ja seal on seda looduslikku poolt palju, palju suuremas koguses. Kui sa tunned loodust, siis sa seda oskab väga hästi sealt leida. Seda näiteks seesama mäng, mis on mehekõrgune, on ikka tublisti üle 100 aasta vana, teinekord ja õige naljakas istuda mõnikord mättale ja tunda, et siin nagu midagi torgib ja ja siis vaadata, et ma olen istunud männi latva. Neil on üks niisugune männivorm, mis kasvab niimoodi aasta suudetud täpselt selle turba seest ajada viimase aasta võrse välja ja, ja see tüvi kogu oma pikkuses pikkus on vähem kui 30 sentimeetrit, on seal turbasambla sisse mattunud, nii ta nina on sealt turba seest väljas ja ta elab puu. Et see on, see on elamus. Nii et sealt saame me leida rohkem ehedat loodust kui, kui muudes männikutes. Ja siin lõpus laseb veel kõlada ühel kõige imelikule seal, võib-olla see meenutab mõnele mõnda elektroonilist riistapuud, aga see on ikkagi lind, kelle nimi on sorr, kes öösiti ketrab sihukesel kummalisel häälel ja ja vahel ta ka laksutab tiibu, nagu seal kuulda on, see kõlab õige kummaliselt ja nõiduslikult ja öösorr on siis selline lind, kes elab vahel kuivemates, männikutes, aga väga tihti tega niisugustes rabamännikutes. Millest tuleb juttu nädala pärast lähme uitama kuusikutesse stuudio soliit metsas, rändaja Hendrik Relve ja toimetaja Haldi Normet Kuulmiseni nädala pärast. Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti.
