Uuno rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Tere kõigile stuudios on metsas rändaja Hendrik Relve ja toimetaja Haldi Normet. Mida lähemale jõuludele, seda tähendusrikkamaks muutub üks puu, sest temaga seostub suur osa sellest ilusast ja hästi lõhnavast. Mäe juurde kuulub nii mõtlevad vist põhiliselt läbi ja lõhki linnainimesed. Loodusele lähemal olijad vaatavad kuuske aasta ringi ühesuguse austusega või kuidas? No muidugi, kui öeldakse, et mets on vaese mehe kasukas, siis kuusik on mõne mehe lausa kodu ja, ja seda kuusiku elu võib üsna mitmekülgselt tähele panna. Sellist laulu võib võib-olla linnulaulu võhik pidada ööbikulauluks ta meenutab natuke ööbikulaulurahvas, ongi öelnud selle kohta, et see on valeööbik seal laulurästas ja alati, kui teda kuuled, siis tuleb tõsta kindlasti pilk kuuse latva sest ta on just seal kõige kõrgemas tipus ja sealt ta seda häält teeb. Ja muidugi on see on see kuusk mingil kombel jõulupuu, aga see jõulupuukomme iseenesest ei ole meil meie rahva ja metsade ajalooga võrreldes üldse vana. Ja vist arvavad ajaloo uurijad, et, et see on tulnud kuskilt Vahemere äärest, seal oli jõuluda rajal kapi sees selline lehtpuu, pisikene, millel olid õunad ja muud viljad otsa riputatud, seda nimetati paradiisiõunaks ja koos selle Kristuse kommetega, siis sakslased asendasid selle lehtpuu nuluga ja neil on nulg kõige tavalisem jõulupuu ja meil jälle siis võeti sakslastelt üle ja siis ta muutus juba kuusepuuks. Aga see, mis tähendus sellel on? Üpris kummaline, et kusagil kuulsas Russovi kroonikas kirjeldatakse niisugust asja, et et palju sajandeid enne seda, kui meil jõulupuu sai toakuuseks, pandi Tallinna keskväljakul jõulude aegu suur kuusk üles pisteti põlema ja tantsiti selle ümber. Ja see tundub küll üsna paganlik olevat ja, ja vist anda diviisi andnud ikkagi ka seotud sellega, et jõulud kui kõige pimedam aeg vastand nagu jaanipäeval, mis on kõige valgem aeg ja, ja jaanipäeva paiku olid pärast me kuuleme ja räägime sellest gaasikutest kaskidest, need olid kõige tähtsamad. Jõulude ajal oli see puu, mis sel ajal on kõige elujõulisem, kõige rohelisem ja see oli kuusk ja ta oli ilmselt tähtis sellel kõige pimedamal ajal, et anda inimesele jõudu ja energiat üle elada. Lihtsalt pime aeg, ma arvan, niimoodi võis olla. Aga, aga teistpidi muidugi kui mõelda, et, et kui peaks ikka ühe puu tooma laiu paremad puud kui kuusk tonni tihe ning Kahar tal on nii ilus, sire latv ja sinna nii hea neid igasuguseid ehteid ja asju üles riputada. Aga kui see 60 esimest korda mõnele inimesele nagu silma ette aasta jooksul tuleb, siis, siis võiks selle jõulupuu ääres küll selle peale mõelda. Et miks see kuusk, sest selline on. Kui olla loodusetundja, siis kuuse välimus räägib kuuse iseloomust aga palju. Esimene asi, et nats Männile, Kasela latv kuusel on ta terav. See tähendab lihtsalt seda, et, et kuusk kasvab ja kasvab ja kasvab. Ja kui teised puud juba lõpetavad selle kõrguse kasvu peaaegu ära, siis kuusk kasvab väga hoogsalt edasi kogu aeg. Ja läks vanakooli raamat, ma lugesin seda kunagi lapsepõlves vanaisat pööningul. Seal oli niisugune mõistujutt, et kuusk oli algul metsa all hästi pisikene ja ei läinud kuidagi ülespoole ja teised Rised teda seal ümberringi. Aga siis, kui teised nagu kasu pätsid, siis kuusk natuke kasvasid, kasvasid, kasvas, said kõikidest kõrgemaks. Et kus siis alles hakkas seda pikkust viskama, kui teised lõpetasid. Ja nii, et ta on oma esimestel eluaastatel nigel kasvama, aga pärast läheb mühinal kõrgustesse. Teistele silmadeta ja sellepärast on kõige kõrgem elusolend Eestis ja Euroopas kuusepuu. Eesti kõige kõrgem kuusk on 44 meetrit kõrge ja kasvab seal järsele kandis. Varem oli üks 40 kaheksane, selle torm murdis ära üle 10 aasta tagasi. Aga Euroopa kõige kõrgem kuusk on 62 meetrit. Kasvab Sloveenias. Nii et nii kõrgeid looduslikke puid ei ole Euroopas, kuusk on kõigist üle. Aga kui tema juba väga-väga kõrge on, siis ta kuskil maksab lõivu oma välimusele või. Ja muidugi ta ikkagi alumine osa tüvest, see, see jääb lõpuks okstest paljaks. Aga teistpidi jälle tuleb lapsepõlvest meelde see meie karjamaa kuusk. Et kui tal oksad olidki isegi kolme meetri kõrgusel, siis nad ikkagi olid nii pikkade Kaharad, et nad nagu vajusid niimoodi alla, ronisime nende vahelt läbi ja siis me olime nagu toas. Et see oli, see oli niisugune elamus ja üks niisugune kuusk, mis on mulle ka suure elamuse jätnud, on näiteks Kurgja taluõuel ja Carl Robert Jakobsoni kõige noorem tütar on jutustanud, et kui ta oli imepisikene, siis isa istutas selle kuuse ja võttis tütre kukile ja ütles, et vaata, ükskord on see kuusk kõrgem kui meie kaks. Ja nüüd on see tohutu kõrge, tema oksad ulatuvad maani ja sinna alla lähed, sa tunned ennast nagu toas. Sellist häält tegi siis must-kärbsenäpp kuusemetsade sage pesitseja. Aga ma mõtlen, et no kes on araks loodud, siis väike kõhedust seal ringi liikudes võib hinge pugeda ka ilusale laulule vaatamata. Muidugi kuusikud on, on hästi tihedad ja, ja võib-olla mõnel inimesel nad tekitavadki sellepärast natukene pelgust. Et seal on nii hämar võib-olla nii tuulevaikne, aga teistpidi on see kuusik siis kõige parem, ütleme päikeseenergiakasutaja Meie Eestimaal looduslikest ja ka põllukooslustest seda niimoodi võrreldud, et kui palju ta ise ennast juurde kasvatada tahab selle päikese abil. Ja, ja kuusikud annavad kõige rohkem noh nagu öeldakse biomassi aastas. Ja hea ja huvitav on see, et, et kuusikutele meeldib tee üle kõige see, et siin on natukene sompus ilmad, et siin on niiske see kõik kuusele väga kontimööda ja mõelda selle kuuse kogu kodumaa peale, see on hästi suur, sa haarab osa Euroopast ose Aasiast, aga ikkagi see Eesti on täpselt selle kuuse kodu keskpunktis. Ja, ja see on tema tõeline kodumaa. Tegelikult. Ja mõnes mõttes on, on see olnud niimoodi umbes viimased 3000 aastat. Et kuuse jaoks on Eesti kõige parem paik maamunal selle hariliku kuuseoks teisi kuuseliike ei räägi. Ja, ja nüüd on juhtunud ainult see asi, et kui inimene on siia kõrvale tulnud, siis ta on selle kuuse käest muistmaid ära nihverdanud ja, ja need meie põllud ja niidud ja osad on enamjaolt kunagi olnud kuusikud. Ja, ja sellepärast on nüüd siis niimoodi juhtunud, et kuuske ei ole kõige tavalisem puu Eestis inimese tõtt ja on juhtunud selline asi, et kuusk oli männi järel kuskil 50 aastat tagasi teisel kohal. Nüüd on ta juba olnud ka kasevarju ja see on jälle inimese töö. Lihtsalt kuusk on nii palju raiutud. Jaa, raiesmikel tuleb tihti kask asemele ja vot niimoodi juhtubki. Aga kuuskede kasvamise juures on siis muidugi hulga igasuguseid olendeid, kes, kes peavad seda kuusikut endale ikka päris päriskoduks. Ja vahel ma olen mõelnud, et nendest võiks natuke õppust võtta. Asi selles, et Nad söövad kuused puud ja saavad omal kõhu täis. Ja kui nüüd mõelda lihtsalt niimoodi, et kui me kasvatame põllul porgandit või, või kapsast või tulid, siis me tahame ju suurt saaki saada, aga mitte ükski ei anna nii suurt saaki või kuusik. Ja kui me suudaksime kuidagi seda sellest kuusest endale midagi laua peale saada, mitte ainult lauguks oh kuusepuust, vaid ka laua peale midagi, siis ma oleksin väga rikkad oma toidulauda tõepoolest, ja, ja sealt edasi mõeldes on veel niimoodi, et sellel pisikesel üraskil, kes seal kuuse koore all elab temal on tema relvaks on see, et tema kõhus elavad bakterid tema krõpsutab seda nagu kuuse nyyd seal ja bakterid töötlevad siis selle ümber ta kõhus niimoodi, et see muutub näiteks suhkruks ja muudeks väga headeks aineteks. Nii et kui saaksime nende bakteritega kuidagi sõbruneda, siis võiks kuusk saada meile tähtsamaks kui viljapõllud ja porgandimaad. On muidugi naljaks öeldud. Nii või teisiti näiteks kuusikud olnud inimese jaoks väga tähtsad ja ja ma ei tahakski muust võib-olla rääkida, aga aga kui ma ise pilli mängin, siis ma alati mõtlen seda, et seegi on pärit kuusikust. Ja Hiiumaa pillimeistrid on mulle Võige põhjalikult nagu neid saladusi kõnelenud, et kuidas pillipuumetsas välja näeb. Ja tegelikult, kui ma metsas käin kuusikus, siis ma alati jälgin umbes sellise pilguga, et kus see, kus see pillipuu siis on. Noh, tal on juba nende Hiiumaa õpetajate järgi on juba see välimuse, ta kasvab kehval maal, sest siis on ta puit hästi tihe. Ja sellest tuleb hea puu ja, ja teiseks, et tema koor kuusel on harilikult niuke tumepruun mustjaskoor, aga et siis on sihuke hallikas nagu nagu Lepal peaaegu niisugune koor. Ja siis, kui sa tahad veel kindel olla, sa võtad maastaja oksa ja koputad selle tüve vastu, sa kuuled, igal kuusel on oma hääl. Ja see üks on 10 korda tugevama vastu kõlaga kui teised ja see on see pillipuu, kui vaadata ükskõik millist näiteks kannelt, mandoliini või, või kitarri kuusepuust tehtud ja mis on Eestis tehtud. Praegusel ajal, muide, see läheb väga sassis segamini see asi minu uuel kitarril, mis on Jaapanist pärit, enam ei ole kuusepuust, kõlakasti, see on mingisugune krüptomeeria, kasvab seal aga, aga eestiv pillid ja Eesti pillimeistrite pillid, kõlavast on kõlavastik, kaas on alati kuusepuust. Ja see pillimeister ütles nii ilusti, et sa vaata, et, et, et kui seal peal on niisugused laigud, mis helgivad vastu, siis poleerimata sellel laual, millest alles hakatakse tegema seda pilli. Sealt see helivälja tulebki ja siis on ilusa ja tema muide häälestas seda, nii nagu praegusel ajal ükski õpetatud muusik ei tee. Nimelt puhus selle valmis kõlakasti sisse ja siis kuulas, mis häält sealt välja tuli ja selle järgi häälestas kõik keeled. Et ikkagi, kui mängid pilli, mõtled kuusele. Praegusel ajal öeldakse sageli niimoodi, et keegi teise peale pahaseks saab, et lähen metsa kuuse alla elama. Ja mina võtan seda küll väga tõsiselt ja otsesõnu ja, ja ma olen seda nii palju metsas kogenud, et, et kui nüüd juba ikka metsa minna, siis, siis ikka tuleb küll minna, just kuuse all. No lapsepõlvest on meeles toatunne, mis nende suurte okste varjus tekkis. Ja, ja näiteks suvise vihmasabina ajal. Iseenesest sa, sa poed sinna sinna kuuse varju või kui on kõva tuul või külm või ikka see kuusk sind nagu kaitseb ja, ja, ja selles mõttes sihuke kodune, kodune puu igal juhul. Ja jällegi ajaloolased on, on seda meelt, et, et kuusk ongi olnud siinsete inimeste esimese maja eeskuju, et kui seal kuuse all magada, ma olen maganud ka niimoodi. Suvisel ajal murrad natuke kuuseoksi külje all, natuke võtad peale ja, ja magad selle öö ära, kui sulle ei ole midagi varustust kaasas. Siis on ta parim. Aga, aga et kui niimoodi inimene võib olla kaua aega niimoodi kuuse all magas, siis, siis võiks tal väga kergesti tulla mõte, et teeks ise järgi selle kuusepuu ja kui nüüd mõelda selle püstkoja peale, sest püstkoda on peaaegu nagu kuusk oma kuju poolest, see keskmine vai või see teivas on täpselt nagu kuuse tüvi ja need külgmised teibad on täpselt nagu kuuseoksad ja igal juhul oma kuju poolest on ta täitsa kuusk, mis kuusk. Aga kui püstkoja peale jutt läks, no indiaanlastel on ka ju püstkoda. Ja indiaanlastel tegelikult on kogu põhjapoolkeral metsavööndis ümber ümber selle maakera ja, ja lõppude lõpuks, praegusel ajal on ta juba levinud muidugi ka kaugemale, aga aga nende püstkoja idee on samu radu pidi tulnud noosinud, teha igasugu oletusi, aga metsamehena mõtled ikka metsa poole poole ja siis ma mõtlen niimoodi, et, et võib-olla need metsa indiaanlased andsid selle tarkuse üle preeria indiaanlastele. Preeriaindiaanlased tulid õieti metsast Abreerijatesse ja siis nad läksid sellesama maja kujuga nagu edasi. Nii et nii indiaanlastel kui ka eestlastel on see püstkoda üsna sarnane eluase olnud läbi kaugelt. Ja veel kümnetel kümnetel rahvastel näiteks Siberis ja igal pool, ta on niisugune universaalne ütleme, Põhjala metsavööndi, inimese elu, esimene eluase, kes kellelt selle, kes seda nüüd võimatu arvata, aga kodu on ta igal juhul olnud see kuusk. Ja teistpidi mõeldamatu selle peale, et kuidas minu vanaisa talu kingul kasvab üks kuusik, selle vanaisa pani kasvama ja, ja tema pani selle selleks kasvama. Et ta mõtles, et, et just siis, kui need kuused on, on piisavalt suureks saanud, siis maja on vanaks jäänud ja sellest saab uue kodu ehitada. Et ta on ka selles mõttes nagu kodu kodupuu praegusel ajal väga tihti, võib-olla kui nüüd korraks. Silmade ette manada üks vana talumaja, mis on kõrgete kuuskede varjus niimoodi ja see on ühtpidi tüüpiline, isegi mingil määral ja teistpidi äärmiselt lummav vaatepilt. Ja ja, ja ta tekitab minul vähemalt turvalisuse tunnet. Ja siia ongi nüüd paras laulda. Kaaslasega. Tema nimi on tuule kann. Eks laul sellest, kuidas kuusk meid kurja ilma ja liiga kuuma ilma eest metsas kaitseb, kui me seal uitame. Läksin metsa kõndima ja läksin metsa kõndima, lepa Buy ta laskeema jalale paabu Idalaskema, aga see puida kuulama ja ka see puit kuulama, Vahter puid avatama ja Vahter võidavad, oma leppe, ei lase, kask ei kuula leppeilase kaske ei kuula tavaviida muu aegada Vaheri viida muu aegada, aga kuuske, kullakene, aga kuuske kullakene viitis mu päeva palavik. Vabalava kurja ilma kurjemad kurja ilma kurjemad. Kas kuusik on, on ikka hea kaitse küll näiteks on päris uuritud, et kui palju ta sooja annab, et öeldakse, et on vaese mehe kasukas, kui palju ta siis kasukas on talvisel ajalehe paka, sellise päevaga on vahe lagendikuga viis kraadi sooja. Ja tuul on niimoodi, et juba seal 50 meetriga hobusel kuusikus on tuul kaks korda nõrgem kui seal servas kuusiku servas. Ja eks seal kuusiku need põliselanik üksikud, need on muidugi niisugused, kellele sobib see hämarus ja, ja see, see varjulisus. Ja, ja nad on niisugused õrnade, habraste ja tihti suurte lehtedega, need taimed seal all. Noh, me kõik tunneme ju jänesekapsast. Aga jänesekapsas mulle meeldib, sellepärast et ta on üks väheseid taimi, kes üsna kiiresti teeb selle peale liigutusi, kui, kui tema ümber midagi juhtub. Ma ei uskunud seda, lugesin raamatust, aga siis ma proovisin metsas järgi oled metsas, võtad mütsi peast, paned jänesekapsast telepähe, tuled veerand tunni pärast tagasi, jänesekapsalehed on vajunud kõik kokku, sest jänesekapsas arvab, et öö on käes. See on huvitav ja samamoodi ta teeb siis, kui näiteks kõvasti vihma saab võigutel päike peale paistab ta väga kiiresti reageerib sellele, mis ümberringi toimub. Kas teised taimed ei reageeri? Teised ei liiguta iialgi niimoodi oma lehti nagu jänesekapsas, see on väga erandlik ja, ja huvitav jälgida seda tegelikult vilgas taim just nimelt ja tundlik. Aga väga tihti on, on kuusemetsa all kaetud ainult sammaldega ja kui sa üheselt siis nüüd Ta pidi välja tõmbad, siis see võib väga kergesti olla täpselt kuuse moodi, tal on samasugused korrused. Ja, ja selle nimigi on nagu laanemetsaga seotud. Laanik on ta nimi ja, ja ta kasvab täpselt nagu kuusket igal aastal kasvatab ühe korruse endale neid lehti sinna juurde. Nii et, et sa võid kuuse nende oksa kodanike järgi lugeda, kui vana ta on. Ja sa võid selle sambla sele laaniku oksa kodaritke järgi lugeda kuivana, tema on väga tihti näiteks loed 10 aastat välja, sealt pisikene pöidlapikkune, see on küll huvitav, kuidas nad kuuse kuju võtavad ja nad nad lihtsalt kasvavad korrustena, nagu sellel veel mingi seletas. Ta lihtsalt kasutab oma oma elupaika niimoodi kõige otstarbekamalt ära, ta saab niimoodi rohkem valgust kätte. Aga just kuusikutes õnne, väikesed taimed, korruselised? Jah, sest sest kuusikus tuleb püüda iga pisikene valguse kibemess veel sinna kuuskedest üle jääb. Aga muudes metsades siis võtavad ka vastavalt nendele puudele kuju, seal kasvavad olgu kaasik või männik. Ja noh, üldiselt on niimoodi, et näiteks kui kui on näiteks männik, siis männikus on need taimede lehed lausa noh, nagu muutunud, mõnikord lausa nagu okasteks näiteks nagu kuke Marial täpselt vastupidi, nad on hästi pisikesed, sest seal on tohutu palju valgust, tuleb meile pähe kogu aeg ja nad peavad kogu aeg vältima vee auramist. Aga kuusiku all on nii palju niiskust, et aurata võib seal täiesti vabalt, aga valgust peab püüdma iga viimase, kui kübeme kinni. Tegelikult jah. Tõepoolest väga huvitav, nii et kui kuusikutes luusida nagu kuskil luuletuses oli kirjas, siis on see järjekordne tõestus, et mitte ainult üles, vaid ka alla on väga põnev vaadata. Ja, ja seal all on siis mõni kordse kuklasepesa või noh, inimesed ütlevad sipelgapesa. Noh, kui me vaatame mõnda põlvekõrgust, siis me mõtleme, et see on ka vägev. Aga Eesti kõigevägevam pesa on kahe meetri kõrgune, üle inimese pea kõvasti. Ja seal elab kaks korda rohkem sipelgaid kui eestlasi Eestimaal. Nii et, et see, kui ütleme, et Eestis miljoni linnu ei ole siis on küll ja üks koht on hästi põnev, kohtsan Põlvas Akste kuusik, kus, kus siis sellised miljonilinnad on, on lausa üksteise naabruses. Nii et, et see on erakordne looduse ime. Tegelikult see, see, see sipelgalinnade võrgustik, mis Lakste kuusikus on ja ma olen näinud seal niisugusi asju näiteks mõnikord tulevad nende vahel sõjad ja, ja nende kaks miljonilist pesa näiteks sõtta satuvad, siis on pärast lahingut on kahe pesa piiril umbes niisugune vall nendest hukkunud sipelgatest mõlemalt poolt. Või siis vastupidine niukene, rõõmsam näide jällegi, et kui minna jaanipäeva paiku vahel sinna, siis on niimoodi, et terve see pesa on nagu kaetud valge looriga ja õieti seal käivad siis see on see aeg, kui isa ja emasipelgad lendavad uusi pesi rajama ja siis nad lendavad sealt pesast välja. Neil kõigil on valged heledad tiivad tõesti nagu loorid, neid on tuhandete kaupa seal ümber, võiksid inglid ja see lummav. Ja see on väga lühike aeg, see on ainult ainult ainult jaanipäeva paiku. Ja siis üks koht, kus saab veel vaadata seda kuusiku elanike tegeliku elu on niimoodi, et kas sa leiad vana kuuse, mis on kuivanud ja siis koor on juba niisugune, et sa saad selle lahti kangutada, võtad selle koore, pöörab teistpidi ja sa näed seal all raamatut seal on nii palju märke selle koore peal ja iga märk räägib millestki räägib tegelikult ikkagi putukate elust. Noh, üks niisugune eriti kentsakas on umbes niuke pöidlaotsa suurune nagu justkui kõrtest punutud pesa näib olevat, selle sees on siis olnud üks puidusikunukk või kes puidus ikka on siis selline, kellel putukas mardikas, kellel on nagu sikusarved. Ja ja tema laps magab selles hällis talvel. Aga siis on seal näiteks niisugune ka nagu kuuse kuju keskelt läheb üks niisugune suur tüli ja siis lähevad harud kahele poole laiali. See on kuuse-kooreüraski märk. Ja see keskmine on see. Ema tegi selle käigu, munes munad ja pojad. Vastsed läksid siis mõlemasse suunda laiali ja nii tekkis kuuse, piltsime kuuse koore alla. Ja igal üraskil igal mutukal on oma jälg ja kui sa seda Loed, sa tunned seda, sa, sa võid sealt kõik välja lugeda, kes seal on elanud viimaste aastate jooksul. Ja tegelikult on üks niisugune puulatvades niisugune hääl, mis on kas inimese kõrvakuulmise katsetamiseks. Sest see on kõige kõrgem linnu hääl, mida meie metsades kuuldub ja öeldakse, nii et kui inimesel andents kuulmine, siis ta ei kuulegi seda. Kuulame, kas meie kuulan. See, see Linda on ka mitte ainult oma helihääle kõrguse poolest tähelepanu väärne, vaid selle poolest ka, et on kõige pisem metsalind, täiskasvanud lind kaalub viis grammi tonni ja tema nimi on pöialpoiss. Ja ta tunneb selle järgi ja et ta pea peal on niukene kuldne murumüts ja seal servas on mustad triibud. Imepisikene ja, ja imearmas linnukene ja kuusikutes elutsev kuusikud on tema koduks. Seal seda häält kuuleb kõige tüüpilisemalt. Aga noh, muidugi on neid linde ja loomi seal kuusemetsas palju ja ja, ja mõnda neist nimetatakse ka käbikuningaks. See on muidugi kõik. Me teame, on ja, ja kuigi praegusel ajal vist ma arvan, et inimene mõtleb orava peale, siis tal tuleb meelde hoopis üks park, kus, kus orav seal kuskil ladvas on. Aga, aga kuusikud on tema algsed kodud. Ja, ja noh, mina olen Allan küll neid kuusikus näinud, loomulikult on ankuusettema tähtsaks ta teeb sinna kuuskede võra vahele omale niukse, ümara, väga kummalise välimusega pesa, vooderdad selle hästi soojalt, sest ta pesitseb esimest korda väga külmal ajal. Ja, ja, ja muidugi, on, on kuuseseemned siis ta kõige tähtsam toit ja, ja ka tema laste kõige tähtsam toit sellel ajal, kui need, kui need lapsed, kes tulevad ja kuuskede muide käbidega niisugune lugu, et kui, kui keegi arvab, et inimene ehib kuuske kõige ilusamini jõulude ajal vaidleksin sellele vastu, kuusk ehib ennast kaunimini ja see juhtub, mai lõpus. Tulevad sellised punased küünlad, umbes pöidlapikkused, punased küünlad ja need on püsti kõik sealt okste peal. Ja see muu näeb siis selline punasekirju välja ja, ja see on väga pilkupüüdev. Ja, ja on huvitav, et meil on kaks eri kuuse vormi veel, et, et üks väike osa kuuskedest kasvatab neid ilusaid püstküünlaid, mis on rohelised, aga suurem osa kasvatab siis niukesi punaseid ja kolme päeva pärast juba vajuvad need longu, need käbid ja siis nad hakkavad muutuma selliseks, nagu me oleme harjunud, neid käbisid nägema, harilikult. Ühe osa oma põnevast ja ilusast välimusest võlgneb kuusk rahumeeli oma käbidele. Ja, ja, ja mul on niisugune tunne, et võib-olla inimene oma ehteid riputades natukene lihtsalt matkib seda kuuske jällegi kellel need käbid ka näiteks just jõulude ajal metsas härmatunud okstelt nii kenasti sealt ripuvad. Ja muidugi metsaelanikest paljud nendele on, see on see käbi nagu, nagu peamine, toitma käbikuningas sama orav sellest, nüüd oli juttu aga üks käbikuningas minu meelest võiks vabalt teda nimetataks, kuulub lindude hulka ja see on kuuse-käbilind, ta on väga ilusa välimusega. Isan rohekat värvi, ema punakat värvi, kuusekäbilinnu nokk on imelikult puseriti. Niimoodi nagu risti omavahel, aga see aitab tal neid käbisoomuseid lahti murda. Ja tema pesitseb jälle sellel ajal, kui teised linnud ei pesitseb kusagil talve lõpus, kevade algul. Ja siis pesa peab olema muidugi hästi sooja voodriga, kus need lapsed on sees ja, ja ema ja isa toovad talla siis seemnepudi. Täpselt samal ajal saavad need kuuseseemned valmis, nad on siis küpsed. Kõik on läbi mõeldud. Alustades nokast, mis on nagu konserviavaja Ja ta paneb, ta teeb niimoodi, ma olen vaadanud, paneb ühe jalaga, hoiab seda kuusekäbi kinni, ta jalg on niisugune hästi niisugune krobeline ja tugev. Ja siis nokaga murrab selles hobuse kaheks ja siis keelega urgitseb sealt vahelt selle seemne välja. Te olete talle küll lähedale pääsenud. Binokliga saab vaadata teda niimoodi, aga see on põnev ja, ja muide, ta võib selles mõttes ka huvitav lind, et ta võib igal ajal meile ette juhtuda. Ta võib olla talvel ta võib-olla suvel, aga võib-olla nii, et teda ei ole kogu aasta jooksul näha. Teda nimetatakse hulgu lennuks. Nii et on Buras rändaja ja uitaja temagi ta käib sellega järgi. Kus näiteks kui näiteks Venemaal on tänavu parem käbi saaks siis ta läheb Venemaale. Ja kui Eestimaal on järgmine aasta parem, siis ta tuleb jälle siia. Taandan rändaja, lind. Ja siia lõppu kuulaks, mis häält ta teeb. Kuuse-käbilind tegigi siis sellist häält tänase saate lõpetuseks, millest tuleb juttu järgmisel korral. Läheme vaatame, millised Eesti gaasikud ja kased välja näevad. Stuudios olid metsas rändaja Hendrik Relve ja toimetaja Haldi Normet. Kuulmiseni nädala pärast. Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti.
