Uuno rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Tere kõigile stuudios on rändaja Hendrik Relve ja toimetaja Haldi Normet. Uus aasta on juba rohkem kui nädala vanune ja viimane aeg on sellel sarjalgi uutele väljakutsetele vastu minna. Marendude puutumatu looduse ja põlisrahvaste juurest liikusime mäletatavasti omaenese kodusesse metsa ja ega me nüüdki väga palju maarjamaalt välja ei kipu. Kui, siis ainult mõne põneva võrdluse huvides. Nimelt teeme täna algust lugudega Eestimaa looduse imedest täiesti käegakatsutavatest meie kõigi jaoks tasukski alanud aastal rohkem tähelepanu pöörata sellele, mis meil on mitte aga raisata hingejõudu tabamatu sinilinnu püüdmiseks. Ja esimeses saates läheme siis Eesti kõige kõrgema mäe otsa. Suurele munamäele, kuna mägi ja IRLil on madal ja hall, nägugi Virumaailma pile suured tee on tee maailma alla, teen midagi kanti. Oli nüüd natukene suure munamäe jõulualgust, selle laulu laulan lõpus, aga sa laul on igatahes suure munamäe kohta olemas ja tegelikult on neid laule päris palju suure munamäe kohta läbi aegade meil tekkinud, sest ta on ikkagi eestlaste jaoks tippude tipp. Ja kui võib-olla üldse mõelda siin selle avasaate juures natukene, et mis asi on üldse ime ja mis asi on looduse ime. Et seda võib ju mitut pidi mõelda ja ja noh, kasvõi kui nüüd oma emakeelest kinni hakata, siis ime on vist see, mis paneb imestama. Või siis ime on see, mis, mis paistab imelik. Ehk siis see kuidagi liigutab, meid, puudutab meid, tekitab elevust, uudishimu ja nende eest looduse imede valikul me just umbes püüamegi seda, et, et mis paneb meid eesti looduses imestama. Munamägi on niisugune lõbus nimi iseenesest Munamägi ja vahel, kui ma olen võõramaalasele seda tõlkinud, siis ta alati saab ikka naerda alguses, et see kõlab nii lõbusalt meie kõige uhkem mägi nagu suur muna. Aga see on väga tabav tegelikult seda on tõesti üks niisugune voolik muna, mis kerkib sealt Haanja kõrgustiku-lt ja jälle see mägi sõna on jälle niisugune asi, teistlane nimetab mäeks ühte teistmoodi küngast kui näiteks geograafid. Geograafid ütlevad väga karmilt, et Eestis pole üldse mägesid sest geograafide terminite järgi on niimoodi, et mägi on see, mille suhteline kõrgus on vähemalt 200 meetrit. Suur Munamägi on kõrgem, Suur Munamägi on absoluutselt kõrguselt kõrge aga suhteline kõrgus siis mäe jalamilt, puu on suurel munamäel 60 meetrit. Nii et sinna peaks neid siis veel oma peaaegu et neli munamäge veel otsa panema. Et siis saaks nagu selle kätte ja, ja järgi on muide hoopiski kõige lähedasem sellele rahvusvahelisele Mäele hoopis välla mägi. Millest me pärast räägime, see on Eesti suhteliselt kõige kõrgem mägi, see on 88 meetrit kõrge. Aga Eestis on siis niimoodi, et need mäed, mille suhteline kõrgus siis jalamilt mäe tippu on, on üle 50 meetri, vot selliseid meil on seda geograafid ütlevad, et pole midagi teha, seda tuleb nimetada künkaks. Aga ma arvan, et me ei hakka õpetama eestlastele, et tuleks öelda Suur Muna küngast. Mudilaste kelgumägi heal juhul. Jah, jah, et ma arvan, et, et las ta olla ikka mägi. Ta on ikkagi Eesti Eesti kõrgem ja päris kummaline on see, et selle suure munamäe väga täpne kõrgus on. Mida täpsemini mõõdetakse, seda, seda väiksemaks ta jääb. Nii et kuskil kümmekond aastat tagasi öeldi, et meie tippude tipp on 318,6 meetrit kõrge nüüd viimasel ajal seal on öeldud, et on 318, meetrite 10 sentimeetrit. Aga ma lugesin just viimast testi entsüklopeedia värskelt ilmunud köidet aastat 2002 ja seal on kirjutatud, et hoopis 317 meetrit meetri võrra madalamaks jäänud meie suurim tipp. Lihtsameelne võib siin küsida, et jääks, põhjus ongi, mõõtmistasid võib-olla. Mägi ise vanadusest hakanud kokku kuivama. Nojah, et nii palju tallatakse, eestlase jalad on tallanud seda lippu. Noh jah, tegelikult on muidugi see mõõtmise täpsus on, on kasvanud ja see on päris ju naljakas, kui me 10 sentimeetri täpsusega mägesid mõõdame merepinnast, aga, aga küllap see, mida hiljem mõõdetud, seda täpsem ta on. Ja noh, see on nüüd siis see suur Munamägi ja siis meil on veel see väike Munamägi see on siis mitte Haanja kõrgustikul, vaid Otepää kõrgustikul ja selle kõrgus on pinnast siis 217 meetrit ja 50 sentimeetrit ja suhteline kõrgus siis jalamilt on 80 meetrit, nii et suhteline kõrgus on tal suuremgi kui suurel munamäel. Noh, õieti võib-olla kõige uhkem mägi nagu geograafilises mõttes ongi hoopis välla mägi, sa on üsna suure munamäe lähedal ja ma arvan, et need inimesed, kes lähevad juba suurele munamäele võiksid ikka tihedamini oma sammud sinna kolm kilomeetrit eemal asuvale välla mäele seada. Sest see on siis Eesti suhteliselt kõige kõrgem mägi. Aga absoluutselt võttes on ta suure munamäe veel nagu, nagu siis järgmine. Ta merepinnast kõrgus on 303,9 meetrit aga suhteline kõrgus siis 88 ja see on siis kõige kõige kõrgem suhteline kõrgus Eestis. Vello Mägi, see väga ilus mägi. Et seal on niisugune üsna põlismetsa kuusik, sinna on tehtud õpperada tänavu suvel ma käisin seal vallamäe, selle õpperaja läbis, on seal ikka ilmatu põnev, saad ronida, need jalad on haiged ja, ja igasuguseid maastikke on seal metsas käid ja need metsad on võimsad. Kümmekond aastat tagasi käis kõva vaidlus selle üle, kas teha sinna slaalomirada ja hüpped torn või jäta ta puutumatuks. Minu meelest õnneks ta siis puutumatuks. Ja muide, vallamäel asub ka Eesti kõige sügavam soov. See on minu meelest ime siis mäe peal on soo ja, ja see on siis 16,7 meetrit sügava turbakihiga. Nii et ta on üle kahe korra sügavam kui, kui meie noh, nii-öelda lausmaal asuvad sood. Kas ime on see, et ta on kõige sügavam või ime on see, et mäe peal asub mõlemad. Nii et see on topeltime ja see on ilmselt niimoodi Ta ja ja järel jäi sinna järv ja, ja see kasvas kinni ja, ja sealt turba kihist on teadlased saanud nisukesi, tolmu, õietolmuterade jäänuseid, mis on isegi väga haruldane juhtum Eestis enne viimast jääaega säilinud seal. Nii et see vällamäe sügav soov on üks tõeline imede ime siin Eestimaal, aga need ikkagi mõelda selle peale, kuidas ta tekkis, nii nagu meil, et ikkagi teisedki mäed on tekkinud. Suur Munamägi tekkis niimoodi, et pärast ja selle paksu pantsari sulamist olid seal suured jõed voolamas sealkandis ja need kandsid siis selle ümbrusest nagu pinnase ära ja siis suurele munamäele jäi siis nagu niisugune pinnas alles. Ja, ja sellepärast ta on saanud kõige kõrgemaks ja peab ikkagi ütlema uhkusega, et võrreldes naabrite lätlastega on Eesti kõrgeim tipp kuus meetrit kõrgem. Ikka väga tähtis näitaja rahvusliku eneseväärikuse küsimuses, ma saan aru. Just ja leedulased peavad isegi veel lätlastele alla jääma, sest nende kõrgeim tipp on kõigest 294 meetrit. Aga kui me võtame nüüd mõtleme maailma peale, mõtleme Euroopa peale, et kus siis on see kõige lähem päris mägi, mida geograafid ka mäeks nimetavad, siis tuleb sõita Eestist otse lääne suunas ja seal on skandinaavia ja, ja Norras on siis ütleme kõige lähem niisugune päris päris uhke tipp, et see on juba üle üle 2000, meetrison kalt, Pigeni mägi 2469 meetrit ja see, see on juba päris mägi. Ja nüüd möödunud suvel, kui sai Norras käidud, siis sai muidugi seal mägedes ka käidud ja, ja kindlasti kui tahaks teha oma esimese retke mägedesse, siis see suund on kõige lähemal Eestile, kus on päris mäed ja no mis seal siis on siis võrreldes meie munamäega, see, see päris mäesugune väline üks tunnus on see, et seal on kõrgusvööndite järgi On taimestik erinev ja mida kõrgemale, seda kiduramaks ta jääb ja õige mäe peal on niimoodi, et tal on see nähe lagi või või kuidas öelda, nagu seda võrrelda peaga, siis pea ülaosas kuppel paljas kiilas. Ja see on ka huvitav, et erinevates loodus vööndites see see osa, kus enam puud ei kasva, son erineval kõrgusel. Nii et kui ma mõtlen oma kõige kõrgemat mäge, kus, kus ma käinud olen, siis on aafrika kõrguselt teine mägi Mont Keenia. Ja seal tuli selleks, et saada sellise kõrguse peale, kus enam puid ei ole, tuli minna ligi nelja kilomeetri kõrgusele. Mägi ise muud Keenia on, on üle viie kilomeetri kõrge aga nüüd Norras piisas ainult, et kuskil 1300 meetri peale tõusmisest ja juba enam puid ei olnud, juba oli lage, nii et Norrasse saad selle kõrgemäe noh, kuidas öelda, tunda tunde, saad palju hõlpsamini kätte. Nii et me olime ka seal telgiga ja justkui ma mõtlesin, see on niisugune täiesti lage maastik, natuke põõsaid, natuke samblaid ja samblikke ja siis ma mõtlesin, et vot selleks peaks kuskil kaukasuses muus paigas ronima mitu päeva, et, et saada niisuguse efekti kätega. Aga kuna noh, mingi mägede kogemus on olemas, siis ikkagi seal olles oli tunne, et, et ma olen mitme kilomeetri kõrgusel, kuigi see oli natukene üle ühe kilomeetri. Ja siis pole ime, kui mööda suurt munamäge ülespoole turnida. Tõesti, hetkelt ja võib-olla isegi ära unustada, et sa oled mäe peal, sest et pidevalt ümbritseb sind väike mets ja puud ei lõpe ega lõpegi ära lihtsalt metsarada läheb pisut. Aitäh, just ja võib-olla ongi niimoodi, et, et meil ongi noh, ettekujutus, et, et mägi peab olema niisugune koht, kust on hästi avarad vaated, kus on tohutu nisugune tühjus ja, ja kõledus ja, ja ma olen sedagi mõelnud, milline kõrgus peaks siis olema näiteks meie suurel munamäel, et, et seal looduslikult tekiks see lage nohlagi juba sellel mäel noh, ta peaks olema siis kuskil praegusest umbes neli korda kõrgem, siis juba looduslikult olekski ta lage, nii et see ei ole nii väga hirmus palju, aga ega ta vist ei kasva enam mägi ei kasva ja, ja noh, maailma kõrgemad mäed asuvad kõik ühes pundis. Ja need on seal üle kaheksa kilomeetri kõrged ja need on seal Himaalajas ja maailma kõrgeima Džomolungma, samas on 8848 meetrit kõrge, saan siis maakera jaoks tippude tipp. Nii et meie peame, nagu juba öeldud jah, leppima oma mägedega, mida siis teadjamehed nimetavad küngasteks. Aga kas ühe mäe suuruse üle otsustamisel ei olegi siis see kõrgus merepinnast kõige säravamaks, sest et lihtsa loodushuvilise peas mõlgub ikka see mõte, et see suur Munamägi on ikka Eestimaal mägi number üks, kuigi vällja mägi on väidetavalt kõrgel Ja see on tõesti võib-olla niimoodi, et biograafid võtavad asja natukene teisiti ja, ja inimene oma meeltega teisiti, et kui Suur Munamägi oleks nüüd otse mere kaldal siis me tajuksime seda, mis see tähendab, see 318 meetrit merepinnast. Aga, aga kuna ta on kõrgustik kuu peal ja seal nagu siis üks suur kuhi moreeni ja selle moreeni kõige kõrgem tipp on, see, on siis see suur Munamägi, et meile suure munamäe tipust, merd ja selle tõttu tõesti noh, niisuguste inimese enesemeelte kaudu on, on see efekt tõesti ainult see, et kui sa kõnnid mäejalamilt, selle tipp puhub ja, ja selle järgi tuleb siis suure munamäe puhul kõndida kõigest 60 meetrit nagu, nagu ülespoole. Aga mul tuleb meelde näiteks kuskil Baikali ääres, kui seal on niisugused kilomeetri kõrgused mäed, aga nad on otse vee ääres, siis nad jätavad meeletult kõrged mulje, sest nad on otse vee ääres. Aga suurel munamäel on siis niimoodi, et selle suure mäemõju või efekti tuleb siis, kui sa oled üsna väsinud jalgade juba pinud läbi selle segametsa ja siis seda kitsast keerdtreppi mööda veel 30 meetrit sinna torni tippu puhub. Ja siis sa ulatud oma pilguga juba üle metsapiiri ja see vaade on, on tegelikult täitsa uhke, mis sealt avaneb. Minu meelest on see tohutu efekt, just see teadmine, et, et sa näed kahe riigipiiri selle koha pealt saan Vene ja Läti just ja mõlemad on parajalt mõnikümmend kilomeetrit eemal. Muide, Eesti vabariigiaegne piir enne sõda oli ju rohkem seal ida pool ja siis vene piiri ei näinud, aga nüüd näeb ka vene piiri ja lõuna poolt näeb Läti piiri. Ja kui mõelda veel, siis kõige nende kaunite laulude peale ja et kui siit pilvepiirilt talla vaatan ja siis vaatad neid riigipiire ja siis tuleb ikka meelde ka see minul silma, et milline oli vaade selle sama torni otsast, mis ehitati 39. aastal sel ajal vaate on väga teistsugune. Tol ajal oli põhiline niisugune avamaastikud, palju põlde, palju külasid, palju karjamaid. Praegu on mets valitsev, tegelikult suur muutus meie maastikus suure munamäe otsas kohe selgelt märgata. No minu meelest omaette huvitav on mõelda ka, kuidas seda vaatetorni pidi perioodiliselt jälle pikemaks ehitama, sest et puud hakkasid ära varjama, alguses oli ta üsna väike. Alguses oli niimoodi, et 19. sajandi lõpus ehitati sinna niisugune noh, maamõõtjate tornis oli puust ja see oli küll täpselt niimoodi, et metsaga peaaegu tasa. Aga siis jah, kolmekümnendatel, siis juba sai niisugune kolmekümnemeetrine torn ja need puud vahest niuksed paarikümnemeetrised, nii et, et praegu on, on hea vaade, aga küll paljudele teiste Eesti mägede puhul. Noh, mis mul seal omal kodu lähedal on, üks üks valgehobusemägi näiteks seal ma küll vaatan, et see vaatetorn on ehitatud umbes mõttega, puud ei kasva kunagi. Sest see torn ehitati võib-olla alguses tõesti neli, viis meetrit kõrgemad puude ladvad, aga praegu on nad peaaegu tasa, juba saab puid lähemalt uurida ja, ja lindude pesasid näiteks puude latvades. Aga sealt suure munamäe vaatetornist ulatub pilk väidetavalt 50 kilomeetri kaugusele, kui mitte enamgi, on see võimalik. Ja kui on ilusa ilmaga just nimelt ja, ja ma olen küllalt käinud seal ka niisuguse ilmaga, et, et tõepoolest oledki pilvede sees. Et pilved riivavad mäetipp puhub. Ja tänavu suvel käin ikka enam-vähem igal suvel seal suure munamäe otsas ja tänavu suvel ma just vaatasin seda, et see oli pühapäevane päev, milline autode rivi seal mäe all. Et kui raske on leida kohta, kus üldse seisma saada ja siis inimesed voorivad üles-alla ja see on midagi niisugust uhkete ilusat. Kuskilt no 50000 inimese ringis käib aastas suure munamäe otsas ja siis tundub, et see ei olegi lihtsalt niisama mägi, et see on nagu eestlase jaoks nagu, nagu midagi tähtsat, vähemalt lastele. Et kas oled käinud suure munamäe otsast kes ei ole väga tähtis, üks rahvuslikest sümbolitest ja ja, ja siis mul tuleb jälle meelde pool aastat tagasi, kui ma käisin Jaapanis futsi mäe juures, siis jaapanlastele see futsi mäge, mis on üle kolme kilomeetri kõrge, see on juba täiesti selgelt nisugune püha mägi nende jaoks, et kui nad käivad ka seal massiliselt seal mäe otsas, aga see kuulub nende usu juurde, vaata et sa peadki sinna mäe otsa ronima, siis sa oled nagu õige jaapanlane. Ja mulle tundub, et eestlastel on natukene seesama asi, et see, kes on ikka suurem ja mäe otsas ära teinud, see on ikka see on ikka eestlane. Aga, aga muidugi jällegi teistpidi, kui mõelda niimoodi rahulikult, me oleme ikka tasase maarahvas ja, ja tegelikult söön, see on siis ilus, et, et meie piir on see 317 meetrit ja, ja, ja miks ka mitte, las ta siis olla niimoodi, see on meie jaoks kõige tähtsam mägi, kõige kõrgem mägi, ta on Baltimaade kõige kõrgem tipp. Ja, ja see on nuhke ja ja siia lõppu ma tahaksin laulda Paul-Eerik Rummo sõnadel laulu sellest, mis on tasase maalapse jaoks kõige kõrgem piir. Kuna mägi väe piirnil on madal ja hall, nägugi. Maailma pile suuged, tee teemaailma alla, tiim on midagi kaeti. See ja see metsatee sekka ikka satuled. Mosulmandmeka. Siin oled sündinud tasasel maal siin suur rahu ja tasaaga. Niisugune oli siis avasaade Eestimaa loodusimede sarjast, millest tuleb juttu nädala pärast. Räägime meie kuulsaimast jõest, Emajõest. Stuudios olid rändaja Hendrik Relve ja toimetaja Haldi Normet. Kuulmiseni nädala pärast. Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti.
