Keskne koht meie ekspeditsioonidel kuulus haikalade ja muude ründamishimuliste mereloomade probleemile ja see oli elulise tähtsusega nii meile enestele kui ka kõigile teistele teadlastele kellele tahtsime oma sukeldumisviisi kui uurimismeetodid soovitada. Senini olid troopilised mered olnud inimestele suletud just vee all valitsevate hädaohtude tõttu. Ütleme kohe ette ära muinasjutulise hiigelpolüüte pole meie eales kohanud. Kaheksa ja 10 haarmelised peajalgsed kasvavad kahtlemata üsna suureks Kaselottide maost leitud hiiglaslikke eksemplare. Kuid nad elavad suures sügavuses ning tõusevad ilmselt väga harva tuukraile ligipääsetavasse veekihtidesse. Enamik jutustusi võitlusest merekoletistega kuuluvad jahimehejuttude valdkonda. Need hiigelmerekoletised, keda Ameerika filmides ühte lugu näidatakse, on valmistatud kautšukist ning pannakse kunstlikult liikuma. Meie kogemuste järgi on haid kõige ohtlikumad mereloomad. Kahtlematult hinnatakse nende ründamise himu kaugelt üle. Ometi on nad põhjustanud rohkesti raskeid vigastusi ja surmajuhtumeid. Nende hammastik on üks kohutavamaid mõrvavahendeid loomariigis. Nelja meetri pikkune hai võib vabalt otsast hammustada käe või jala. Kuue meetri pikkune hai hammustab inimkeha pooleks. Hai hammastiku nimetatakse revolver hammastikuks. Nii nagu revolvri padrunid automaatselt vahetuvad, uuenevad hais, uus hambad. Nad on Rinastiku üksteise taga. Kui üks on ära kasutatud, asub kohe järgmine selle asemele. Mõne hai loote juures võib näha, kuidas nende hambad kujunevad. Need on tavalised nahasoomused, mis kasvavad ülalt ja alt üle lõua serva suhu ja arenevad seal tugevamaks kui kehal. Hambad kujunevad mõlema nahakihi abil. Alumises Naagoest moodustub hambaluu. Pealmine nahakiht muutub erakordselt tugevaks hambavabaks. Kuna soomused on reas, on reaska hambad ja kuna hai oma soomusmoodustised alatasa muudab välja kasvanud hammasteks, saab ta pidevalt oma hammastik uuendada. Kaasaegsete teaduslike arvamuste järgi on nendest haigala hammastest välja arenenud ka luukalade, kahepaiksete, sisalikke, imetajate ja samuti meie oma hambad. Meie otseste ja kaudsete esivanemate pikas reas võiksid need olla haigalaliste rühma kuuluvad loomad, kes esimestena hambad kujundasid. Sepitsesid kõik kõrgemad selgroogsed, võtsid need üle ja kohandasid ümber vastavalt oma erilistele elu nõuetele. Nii on lõpuks ka suured elevandi kihvad välja arenenud hai keha 1000 hambakesena katvast niinimetatud Blacoid soomustest. Mõte, et uhke inimene peab oma esivanemate hulka arvama ka inetu haikala võib mõnelegi näida eemaletõukav. Ometi on olemas ka teisi tõendeid, mis selgesti niisugust päritolu kinnitavad. Paljude loomade loote arengus korduvad nende esivanemate tunnused. Ka inimeste juures leidub sääraseid kauge mineviku jälgi. Nii arenevad inimesel ootel neljandal kuul välja neli lõpusekaart, mis hiljem taandarenevad või teisteks organiteks muutuvad. Kaasaegne sukelduja, kes raskete hingamisaparaatidega sügavusse laskub, võib teinekord seda kaotust kahetseda. Inimene lõbustega näiks meile küll fantaasia põrguliku sünnitisena. Kui aga meil tõepoolest lõpused oleksid, tunduksid nad meile niisama enesestmõistetavat kui meie terav nina ja veidrat kõrvalestad. Eriti imetlesime kauni daami lõbusaid ning moodia kosmeetika saaksid uue ülesande. Looduses on hinnang inetu, ülimalt subjektiivne. Iga elusolend sobib imelisel kombel oma keskkonna ja vajadustega ning tõeliselt inetu pole ükski loom ka ussid, ämblikud ega kakandid pole seda. Rääkimata nii toredast loomast nagu hai. Oma esimestel ettekannetel põhjustasin ma tahtmatult naerupurskeid, kui kirjeldasin haikalu ilusaina kuninglikena. Kuid vahepeal on ka teise talvekütid ja sportlased neist samasuguse mulje saanud kui meiegi näha haid vabalt veetakistust ja raskustungi ületades mere avarustes liikumas. See on elamus, mille võlujõust on raske vabaneda. Kui meie kaugete esivanemate hulka kuulusid hai taolised olendid, ei ole mingit põhjust seda põlvnemist häbeneda. Hambad märkimisväärne seos meie ja haide vahel on seda huvitavamad, et nad on parimaks liikide eraldamise tunnuseks. Ohtlikke mal haidest. Valge hail, keda ka valgeks surmaks nimetatakse, on suured kolme nurgelised hambad mille servad on terava sakilised nagu sael. Niisama kardetaval tiiger hail on kaarjad, ebasümmeetrilised hambad. Austraalia liiv, hail on iga hammas välja kujunenud pikaks. Kahe teraliseks piss toodaks. Kuna Haidel puuduvad luud, Nende skelett koosneb kõhrest, säilivad neis pärast surma vaid hambad. Süvamere mudas, leidub neid rohkel arvul nii hästi kaasaegsetelt kui ka ammu välja surnud liikidelt. Mõned neist kohutava suurusega kriidiajastul umbes 130 miljoni aasta eest elaseks praeguse valgehai esivanemaid, kes hammaste järgi otsustades võis olla 30 kuni 40 meetri pikkune niisugune või särja suuruse looma ühe ropsuga alla neelata. Võib-olla elavad need esivanemad veel praegugi. Challengeri ekspeditsiooni tulemused vihjavad sellele, et maakera ajaloo seisukohalt ei esinenud nad viimati mitte just eriti ammu. Samuti arvati, et viht huvimised, kalad on juba 60 miljonit aastat tagasi välja surnud kuni 1938. aastal üks kalatraaler Lõuna-Aafrika rannikul 70 meetri sügavusest ootamatult veel elava eksemplarid päevavalgele tõmbas. Hiigelkalade püüdja inglane Michal Hežis jutustab oma raamatus, kuidas Kuuba läheduses üks tundmatu hiigelloom tema jämedama Nilla köie nagu sidumisnööri läbi hammustas. Oma jutustuses kujutan haisid vähem ohtlikuna kui seni, on arvatud eeldades, et nendega õigesti käitutakse. Sellele vaatamata on eelkõige troopilistes meredes vajalik suurim ettevaatusisegi. Tänapäeval teame veel väga vähe süvamereloomadest. Alati ja kõikjal tuleb valmis olla igasugusteks üllatusteks. Noil päevil polnud me eriti ettevaatlikud. Kui ma praegu meenutan seda teist ekspeditsiooni punasele merele. Pean endale nii mõnegi etteheite tegema. Niipea kui mu käsi oli taas paranenud, sukeldusime ata läheduses hukkunud laeva juures. Olin sellega tutvunud juba oma esimese ekspeditsiooni ajal. Umbes 60 aastat tagasi jooksis laev tormi ajal karile ning vajus 15 kuni 25 meetri sügavusse. Kui laeva esiosa purunes täiesti, siis ahter ja keskosa on hästi säilinud. Ainus tekk lama peaaegu horisontaalselt ning on aastatega imeliseks koralliaiaks muutunud. Uurisin üksikuid enam või vähem arenenud liike ning filmisin trimmides elutsevaid kalu, kes siingi täpselt nagu mõnel korallrahul olid valinud elukoha vastavalt oma eluviisidele. Lotte assisteerib fotokaameraga. Kerry valvas arbuuniga, et meid ebameeldivate üllatuste eest kaitsta. Kõik kolm kandsime oma kergeid hapnikuaparaate, mis võimaldasid meil viibida kuni 20 meetrilise sügavuses. Tund aega. Kui mu filmilint lõppes, andsin oma saatjale märku mind oodata ning ujusin üles. Ksenofon vahetas filmi, laskusin tavas alla ja leidsildotüüksinda. Ta kükitas ühel suurel raudplaadil ning näis kaunis oimetu. Niipea kui ta mind märkas, andis ta mulle mõista, et ta tahab otsekohe üles. Ujusin temaga kaasa. Paadiääres pidime aitama tal sukeldumisaparaadist vabaneda. Sügava kergendusohkega heitis ta end üle paadiserva. Mis lahti, küsisin, kus on Kerry? Kerry tuleb kohe, ta nägi mingit kala, ujus sellele järele. Ja teie? Ah, ei midagi erilist. Ma tunnen end praegu juba palju paremini. Aga ma ehmusin nii, et suutsin end vaevu liigutada. Kui nägin kergelt ära, ujumas jõudsin veel mõtelda. Kui aga nüüd mõni hai tuleb, pöördusin ja oligi üks kohal. Usun, ta oli umbes kolme meetri pikkune. Silmad olid tal kohutavalt tigedad. Ta suundus otse minu puhule ja pöördus vasakule küljele, et mind parema silmaga vaadelda. Siis pöördus ta paremale küljele, et näha mind vasaku silmaga. Parima tahtmise juures poleks ma suutnud end liigutada tarduseni hirmust üleni kangeks. Kuid võib-olla tahtis ta mind ainult vaadelda. Ja nüüd olete tuleristsed läbi teinud, püüdsin teda lohutada ja ennast vabandada. Ta naeratas jälle veidi ja kuid mul oli sealjuures üsna külm. Mõtlesin Lotte vanematele, kes olid oma tütrele selliseks ebatavaliseks reisiks minu hoolde usaldanud. Ning minulgi hakkas veidi kõhe. Lotte oli kolme aasta eest keskkooli lõpetanud ja kuna ta tundis huvi bioloogia vastu, astus ta assistendina meie instituuti. Aga mul polnud tol ajal aimugi, et salajas tegi ta ettevalmistusi ise mõnest ekspeditsioonist osavõtmiseks. Ta õppis sukelduma ja fotografeerima ning lõpuks võtsingi ta kaasa. Nüüd viivista keset ekspeditsiooni karmi tõelisust ja üllatas meid oma vapruse ja vastupidavusega meie saabumisel portsuda, nii ütlesin talle. Tänasest päevast alates olete mees. Ta sai sellest aru ning käitus vastavalt. Peale haide tegid meile kõige rohkem tüli, mürgised loomad. Troopilise merepõhjas tuleb alati ettevaatlik olla. Enne kui midagi puutuda on mürgiseid koralle, mis valusasti põletavad näiteks hüdrosoojade hulka kuuluvad tuha turvad siis on veel väga kurikavalate okastega meriseelikud ja meritähti. Lõpuks esineb arvukalt kalu, kelle saba juurel lõpuselehel või seljauim. Meil on väga mürgised okkad. Kui me kalu Harbuuniseme ja need mõnesse korralli lõhesse põgenesid, siis hoidusime neid sealt pimesi haaramast. Mõnikord võib niisuguse surus istuda moreen. Troopikas kasvavad need maotaolised kalad kuni kaks meetrit pikaks. Neil on mürgised hambad ja kui neid ärritada, ründavad nad meelsasti. Seevastu leidsime, et kurikuulsat parracuudada on täiesti ohutud. Oma raamatus Atlandi rannikualade kalad oletavad preder, et need suured röövkalad on süüdi nii mõneski haide arvele kantud õnnetusjuhtumis. Seda väidet ei saanud me kinnitada ei Kariibi ega ka punases meres. Suured erak kalad ujusid ähvardavalt lähemale ent nelja-viie meetri kaugusel pöördusid alati ära ning järgnesid meile siis hulk aega truude koertena. Mõnikord ajasid nad ka oma hambulised, lõuad pärani. Ent see oli kõik. Ainult üks kord tungis terve parv noori loomi minu peale, nagu oleksid nad mind tõeliselt rünnata tahtnud. Ma ei väljendanud mingit hirmu, käitusin rahulikult ning mõne aja pärast ujusid nad ise jälle ära. Muidugi on võimalik, et nad ei käitu ühtviisi igal rannikul. Ma tahtsin väga filmida stseeni, mis oleks näidanud nende loomade ohutust. See võimalus avanes, kui kohtasin kahe rahuvahelises käigus parve 40-st 50-st Barakuudast, kes jäigalt ja liikumatult vees püsisid. Ilmselt olid nad end täis söönud ja napsasid voolust veel üksikuid maiuspalakesi. Kui nad mind nägid, põrnentsesid nad kõigepealt ähvardavalt vallandusid siis üksteise järel tardumusest ning kogu parv Vooglase uudishimulikult minu ümber. Ujusin üles paadi juurde ja võtsin lotte kaasa. Ta pidi ootama, kuni parv mulle läheneb ja siis neid kätega peletama. Kuna Lotte oli juba tund aega vee all olnud, ei saanud tema aparaati enam tarvitada. Ksülofon andis talle ühe meie varuaparaatidest. See on teile küll veidi suurevõitu, ütles ta, kuid ajab asja ära. Lotte seadis end kiiresti valmis jama, ujusime koos sügavuse. Varraku Uudad olid endisel kohal. Juhtisin Lotte ühe koralli juurde, millele tal tuli istuda ja ujusin sealt kähku eemale, et filmimiseks vajaliku kaugus saavutada. Paraku Uudad rõõmustasid mind sellega, et kordasid eelnenud seeni nagu lahingulennukid, sööstsid nad üksteise järel eskaadrilist välja ning voorisid Lotte poole. Läbi pildiotsija nägin, kuidas Lotte heitis pilgu minule parracuudadele ning siis veepinna poole ja sööstis äkki lestadega pekstes üles. Sain ta veel enne pinnale jõudmist kätte, tirisin ta jalgupidi uuesti alla, pukseerisin koralli juurde tagasi ning andsin märku, et ta rahulikult istuks. Kui Barakuudad küllalt lähedale tulevad, peata need käeliigutustega ära ajama. Kuna Lotte oli varem pigem liigset kui vähest julgust üles näidanud, ei mõistnud Madema ootamatut hirmu, et paraku ta tulid lihtsalt uudishimulikud. Lotte tahtis mulle midagi seletada, kuid selleks polnud nüüd aega. Paraku Uudad ilmusid uuesti. Surusin ta korallrahule istuma, sõitsin tagasi, keerasin filmi ette ning pöördusin. Samas märkasin, et Lotte sööstab jälle lestadega, ekseldas üles. Paadis selgus, et käitumises polnud põrmugi süüdi parracuudad. Kiiruga oli ksenofoobia unustanud õhuvoolikute kruvid kinni keeramata. Meie hapnikuaparaatidest imendus välja hingatud süsihappeselja paunas kantavasse kemikaali. Varem kasutati selleks seebikivi, kuid see oli vee sissetungi korral sukeldujale ohtlik. Meie tarvitasime Räägeri lupja, mis on täiesti ohutu, kuid veidi mõru maitsega. Lotte hingamiskott oli poolenisti vett täis. Lotte sülitas ning raputas end. Tõi on sellega vastik maitse. See algas juba sukeldumise ajal, kuid ma ei tahtnud segada filmimist ja neelasin vett. Siis aga hakkas mul suus nii kibe, kui tema uuesti alla tõmbasite ei suutnud ma enam neelata tuikkurrat. Neil päevil saabusel euroorer, kellele olin pärast filmioperaatori rivist välja langemist telegrafeerinud. Ta oli hea sukelduja ning võis mind allveefilmimisel abistada päevitununa ja parimas tujus ilmustoašokini nädal aega ettenähtust varem. Kartusest, et Telegram võis rajaneda eksitusel, ei oodanud ärasõidupiletit, vaid sõitis hea õnne peale välja. Aleksandrias lõppes tal raha otsa. Ta sukeldus sadamas arbuunis kalu ja müüs neid. Siis leidis ta laeva, mis ta kaasa võttis ning siin ta nüüd oligi. Viiekesi uurisime läbi ümberkaudsed rahud ning söandasime tungida ka üsna ohtlikesse paikadesse. Õppisin kõikjal tundma korall rahude kasvu seadusi samaaegselt vaatlesime ja filmisime siin esinevaid kalu ja haisid eriti hoolikalt. Uurisime haide käitumist. Kosto, kes aasta hiljem punasesse merre ekspeditsiooni korraldas, avaldas arvamust, et Haidelt võib kõike oodata. Mina ei tahaks selle väitega nii kergesti nõustuda. On küll õige, et nad eri paikades erinevalt käituvad. Eriti saime üllatuste osaliseks Austraalias. Üldiselt aga on üksikute liikide käitumine päris püsiv. Ja kuna me sageli pikemat aega ühe ja sama rahu juures sukeldusime, õppisime seal elutsevad haisid küllaldaselt tundma. Nii nagu Kariibi meres on ka punases meres Haidel kindel piirkond, kus neid alatasa kohtab. Mõningaid eritunnustega haisid tundsime kergesti ära. Enamasti ilmusid nad kohe, kui me oma tööd alustasime, silmitsesid meid mõnda aega ning kadusid jälle kogu päevaks. Kui tahtsime neid filmida, tuli seda teha esimese poole tunni jooksul. Haid on meres nagu politseinikud. Oma teraste meeleorganitega kuulevad nad juba kaugelt laeva ankurdumist või inimese sukeldumist ning ujuvad kiiresti kohale, et selgusele jõuda, mis seal lahti. Väikeste hall ja pruun haide juures tuleb vahel ette, et nad äkki tuukrile tormakalt liginevad ja tema ümber ringlema hakkavad. Kes seda esmakordselt üle elab, peab seda rünnakuks tõeliselt on see vaid noortehaide mängukihk. Sel viisil proovib noor hai oma jõudu. Pealegi valmistab talle lõbu teisi olendeid kohutada. Nii nägin neid seest vodka, kalaparvede ja kilpkonnade peale kindlasti mitte rünnakuhimust, vaid rõõmust, mida valmistab hirmutamine. Tõeliselt suuri haisid. Pean silmas kolme ja poolemeetrilisi ning suuremaid kohtab rahudel harva ja nad ujuvad enamasti väga rahulikult oma teed. Kõige parem on neid kohates rahulikult käituda. Enamasti jäädakse märkamatuks ja hai ujub edasi. Austraalia pärlipüüdjad toimivad nii. Keegi jutustas mulle, kuidas ta pidi ükskord merepõhjas viibides peaaegu lämbuma, kuid sellest hoolimata liikumatult koralli külge klammerdub, kuni läheduses ujuv suur hai lõpuks silmist kadus. Kui sind aga märgatakse ning Hay ründamise imuliselt läheneb, ei tohi mingil juhul näidata hirmutunnet just kiire ära ujumine köidab paljude haide tähelepanu ning äratab nende püüdmisinstinkti. Nii nagu see toimub ka maismaa kiskjate puhul. Juba meie esimeste kohtumiste aegu Kariibi meres leidsime, et ka suuri haisid võib põgenema peletada, kui neile viivitamatult peale söösta. Hai on harjunud, et kõik teised tema eest põgenevad. Kui aga võõras olend, inimene temale ründamis himuliselt läheneb, ärkab hais põgenemis instinkt ning ta hakkab ise hirmu tundma. Tollal avastasime veel, et ligi ujuvat haid võib ära ehmatada ka karjega vee all. Selle üle heideti palju nalja, kuid ometi on halve kütid mitmel pool meie vahendite edukalt kasutanud. 1943. aastal päästis kolm ellujäänut Lääne-Aafrika rannikul hukkunud saksa allveelaevalt. Kui haid neid ründasid ja hammustasid, meenusid neile viimases hädas minu nõuanded ning päid vee all hoides. Röökides õnnestus neil haid ära ajada. Ameerika õhujõudude ametlikus välja andades hõõromäe instesii soovitatakse seniste kogemuste põhjal kõigile merre kukkunud lendur eile tähtsa kaitsevahendina haide vastu veealust karjumist. Igatahes tegime kindlaks, et esineb ka erandeid. Mõned haid, nagu näiteks see liik, keda õppisime tundma sooridel ei reageeri üldse. Samuti esineb rajoone, kus haid on ükskõiksed näiteks Kreeka saarte vetes. Nagu me 1942. aastal tähele panime, on seal haide meeled nüristunud plahvatuste tõttu, sest sealsed kalurid kasutavad dünamiiti. Seesama lugu peaks olema haidega, kes elavad supelrandade läheduses ja tunnevad inimhääli veel enam nende haidega, kes järgnevad laevadele ja on harjunud laeva propelleri müraga. Peale selle muutub kõikide haide käitumine, niipea kui vette satub verd verd haistes, kaotab Haiumad tavalise arglikkuse ja kõhkluse ning muutub silmatorkavad rahutuks. Tema liigutused muutuvad närviliseks ja poole kiiremaks. Tema käitumist ei ole enam võimalik ette näha. Et ka sellised haid veel kõhklevad rünnata. Seda näitavad teated merehädalistele ja alla kukkunud lenduritelt, kes hulk aega meres triivisid, kusjuures Haib neid tundide ja isegi päevade kaupa, jälitasid. Üks ameerika ohvitser, kelle miiniristleja koda Al-kanali läheduses uputati, jutustas, kuidas haid aeg-ajalt tema küljest väikeseid tükikesi hammustasid. Nad olid tal pidevalt kannul, kuid ründasid teda 10 15 minutiliste vaheaegadega. Veelgi hämmastavam on ühe Ecuadori lenduri teade, kes triivis meres 31 tundi ja kelle mõlemad kaaslased tema kõrval surid ning haide poolt Tõgiti. Terve päeva olid haid talle nii lähedal, et ta neid sageli jalaga eemale tõukas. Ent siiski teda ei hammustanud. Ameerika õhujõudude poolt välja töötatud ka haikaitsevahendi vase atentaadi üle ei saa otsustada, sest tarvitame seda niisama vähe kui raudpuure. Merehädalistele võib see vahend teatavat kaitset pakkuda Alve küttide jaoks, aga keda enamasti rünnatakse siis, kui neil on käes siplev kala näib see vahend problemaatiline. Siis ründavad haid niivõrd kiiresti, et mingi vees lei lõhn neid vaevalt peatada suudaks.
