Kuna tänapäeval söandab üha enam halve sportlasi sukelduda ka troopilistel rannikutel hakkab haide probleem huvi pakkuma väga laialdastele ringkondadele. Paljude jutustuste puhul ei saa täpsemalt kindlaks teha, millise haide perekonna või liigiga oli tegemist. On olemas üle 100 hailiigi. Ainult kaheksa või üheksa neist on inimesele ohtlikud. Veealustes võitlustes, mida mõnes filmis näidatakse, kasutatakse enamalt jaolt Atlandi ammhaid täiesti kahjutud looma, kes näeb välja nagu tõeline hai kuid kes oma väikeste lõugadega pole ealeski inimest rünnanud. Pole tõenäoline, et pistodaga, olgu ta kui tahes, teravaks ihutud, võiks midagi teha tõeliselt ohtlikule Haile. Tihti korduvaid jutustusi pärismaalastest, kes ründavad hail kõhu lõhki tõmbavad võib võtta niisama tõsiselt kui muinasjutu jaanalinnust, kes oma pea liivasse peidab. Kui ründav hai on juba nii lähedal, et saaks tarvitada pistoda siis on üsna vähe žansse järelejäänud. Lisaks sellele on suurte haide nahk erakordselt kõva ja nende suhteliselt väike süda kõhridega kaitstud. Nagu seda alatasa kirjeldatakse, pean ma võimatuks. Ja isegi kui haid tõepoolest raskesti haavatakse, pole sellega mäng veel kaugeltki võidetud. Esiteks meelitab ta siplemine ning veri teisi haisid ligi ning teiseks on need loomad tohutult elujõulised. Üks usaldusväärne teade jutustab suurest siniHahist, keda vaala töötlemisel vaala noaga vees surmavalt haavati, sellest hoolimata õhist ahnelt edasi, kuni surm teda üllatas ning ta liikumatult sügavusse vajus. Relvaks on kohasem harpuun või raudtee ravikuga varustatud kepp, mida võib häda korral enda ja looma vahel hoida. Kosto ja aasta hiljem Vailaadi juhtimisel punasesse merre saabunud Itaalia ekspeditsioon tunnistasid samuti need kepid sobivaiks. Kui just pole tegemist mitme haiga korraga, on need peaaegu kindlaks kaitseks. Juba kutselised sukeldujad on tähele pannud, et hai ei pea hammustamiseks ilmtingimata selili keerama. Väide, et haid olevat madalas vees ohud kuna neil pole ruumi selili keeramiseks, on ohtlik väärteade. Eriti õhtu eel tulevad troopikarannikul päris kalda lähedal aga suured haid. Paljudel juhtudel ründasid haid suplevaid, lapsi ja koeri täiesti madalas vees. Muinasjutt on ka see, et haid järgnevad laevale, kui seal viibib laip. Nad järgnevad laevale küll, kuid mitte sellepärast, et kajutis on surnukeha vaid toidujäätmete pärast, mida kokku üle parda viskab. Matuste puhul merel õmmeldakse surnukeha tugevasse purje riidesse ning heidetakse raskusega varustatult üle parda. On väheusutav, et haid sellisest kiiresti sügavusse vajumas pakist midagi endale saaksid. Seevastu on väga hädaohtlik hüpata pardalt vette rajoonis, kus esineb haisid. Haid on harjunud jäätmeid napsama. Niisugusel viisil maandus triaagli nimeline lõunamere saarte elanik peadpidi vasarhai pärani lõugade vahele. Õnneks ei saanud hai tal pead otsast ära hammustada. Meelekindlust kaotamata leidis triaagl kobades üles looma silmad ning surus need sissehai, laskis lahti ning triaagl päästeti. Praegu näitab ta tasu eest oma kohutavaid arme. Väga ohtlik seiklus oli mul ühe haige siis, kui viisime oma peakorteri Šoakeenist üle portsudani. Uurisime sealkandis asuvaid rahusid. Tol hommikul sõitsime 11 miili eemal asuvale sanganevi atollile. Meid saatis kaubaagent Pill, Laak port, Sudaanist. Ta oli kirglik õngitseja ning käis meelsasti meiega kaasas, kui ta kutsetegevus seda võimaldas. Kui me kella üheksa paiku sanganeedile saabusime, oli meil paadis juba hulk suuri kalu. Me randusime pika puusilla juures, mis ühendab järsult langevat kalju seina kaljuplatool püstitatud majakaga. Seni, kui meie tuletorni ronisime, et ülal mõnd filmivõtet teha, sõitsid pillijaksenofon edasi atolli põhjarannikule ning me nägime neid mõlemaid seal virgastiongitsemas. Hõikudes ja naerdes tulid nad tagasi. Vaevalt poolteise tunni jooksul oli pill veel 23 kala püüdnud ühtekokku 260 naela ümber. Palusin talt mõne suurema, tükeldasin need ja viskasin maabumissilla otsast merre. Majaka valvurid olid meile jutustanud kahest vasarahaist, kes tihti ilmuvad, kui nad jäätmeid merre viskavad. Filmida. Vasarhaisid oli juba aastaid olnud mu kirglik soov. Lootsin neid verelõhnaga ligi meelitada. Teadsin, et säärastes tingimustes pole sugugi ohutu sukelduda. Leppisime kokku, et mulle keegi ei järgne ning poole tunni pärast laskusin oma sukeldumisaparaadi ja filmikaameraga vee alla. Ujusin piki vertikaalset kalju seina aeglaselt alla. Seejuures vaatlesid mind paljud silmapaarid otse minu kohal kalju seina ülemisel serval, mis napilt veepinnale ulatus, lamasid Lotte ja Leo kõhuli madalas vees ja jälgisid mind pisut eemal otse esileulatuva maabumissilla. Musta kontuuri kõrval hõljus meie paadisiluett ning tema kõrval Helering sees must vari. Ksenofon, kes silmitses mind läbi vaatlussilindri klaaspõhja. Otse maabumis, selle allujus 12 meetri sügavuses, üks tublisti kolme meetri pikkune mustuim Hay. Ta napsas liharaasukesi, mis olid jäänud korrallidele rippuma. Minust allpool langes kaljusein püstloodis põhjatusse. Vasarhaisid polnud näha. 14 meetri sügavuses valisin endale välja ühe kalju nukile kasvanud korallpõõsa ja istusin kaksiratsi sellele. Hai märkas mind peatselt. Ta ujus kaunis rahutult minu poole ja silmitses mind. Kolme meetri kaugusel pöördus ta, ujus kaares eemale ja tuli tagasi. Kolme meetri kaugusel tegi ta taas pöörde. Nii kordus enne neli või viis korda veel. Minu filmivõteteks oli see hai ideaalne. Ta ujus iga kord eestpoolt kaamera peale ja kui ta minema ujus, jätkus mul just parajasti aega aparaati uuesti üleskeeratav. Istusin oma kaljunukil natuke küljetsi, olles kogu tähelepanu Haile pühendanud, kui äkki tajusin seljas iseäralikku tunnet ning pöörasin ringi. Otse minu selja taga oli suur hai. Ta oli teiselt poolt kaljuseinal ligidal, ujudes otse minu juurde tulnud. Kuju ja värvus reetsid otsekohe, kellega tegu. See oli valgehai. Valge surm. Tavaliselt elavad need loomad avameres ning tulevad vaid harva rannikule. Unustamatu hetke vältel nägin laia pead endale lähenevat. Hai lõugade ümber oli õel krampligioon. Välkkiirelt keerlesid mõtted mu peas, mu oda rippus õlal, kuid polnud enam mingit mõtet seda haarata. Oda oli kahe meetri pikkune, ent hai oli juba pooleteise meetri kaugusel. Lõuad lähenesid rahulikult ja häirimatult. Loomal oli ilmne kavatsus minu küljest suutäis hammustada. Võib-olla pidas ta mind lihatükiks. Kindlasti oli ta juba õginud ja veremaik oli tal suus. Risti-rästi kihutavate mõtete seas tabas mind üks nagu elektrilöök. Enesekaitseks olid mul vaid paljad käed. Mingil juhul ei tohtinud ma haid lüüa vastu nina, siis ava sai oma lõuad ning mu käed maanduksita hammaste vahel. Alles siis, kui ta nina juba üsna lähedal oli, lõin teda parema käega vastu lõbusaid lõugades tagapool. Ja see muidugi ei teinud loomale haigeid, kuid ootamatu puudutus ehmatas teda, tundsin veesurvet looma kere pööras koha peal ringi ja hai ujus eemale. Ta tegi kaarja, tuli tagasi. Nüüd olin haaranud harpuuni ja torkasin selle hai pähe. Teravik tungis vaevu tänasse, kuid hai tegi jälle kaare. Siis nägin, et mind ründab ka teine hai, see, keda olin filminud kogu jõuga, pöörasin otsa ümber ja tabasin teda. Siis pöörasin relva uuesti ja tabasin teist, kuid kahest küljest korraga oli võimatu end kaitsta. Vars oli liiga pikk, liiga suure veetakistuse tõttu ei saanud ma oda küllalt kiiresti siia-sinna pöörata. Mul jäi üle vaid kõige ohtlikum tee. Põgenemine. Nii kiiresti, kui lestad võtsid, sõitsin piki kalju seina üles haigeid hetkeks kõhklema, siis aga tormasid sabade laksudes mulle järele. Harbuuniga, hoidsin neid enesest eemal. Kuna pidin põgenemise ajal alla vaatama, põrkasin ma selja ja õlgadega kaks korda valusasti vastu esileulatuvaid koralle. Siis olin ma veepinnal otse Lotte ja Leo kõrval. Tõmbasin nad enesega kaasa madalasse vette. Juba olidki haid kohal. Nad eirasid meid, peatusid ning ujusid ärritatult kaljuserva ääres. Edasi-tagasikodasid enda ees hoides. Ootasime haide rünnakut kuid nad Vaide vahtisid ähvardavalt meie poole ning rahunesid. Valgehai, tegi veel ühe tiiru ja liugleb siis alla. Mustuim hai lahkus teisele poole. Värisevi põlvi ronisime sillale. Oleks veeseis kõrgem olnud, võinuks seiklus halvasti lõppeda. Olime siin kohanud haid, kes oli asja tõsiselt võtnud. Teine hai oli mind rünnanud ilmselt selleks, et saaki üle lüüa. See oli nii nagu koerte juures. Kui üks neist kondi leiab. Peaaegu oleksin seekord kondiosa etendanud. Sestpeale pole ma enam kunagi valgehaid kohanud. Olen kuulnud paljudest sukeldujatest, kes on kohanud valgehaisid. Kuid ma pole sugugi veendunud. Tegemist oli tõepoolest niisugustega. Kui nad kõik nii käituvad nagu minu eksemplar siis peab tõesti silmad lahti hoidma. Lisaks sellele näitas minu elamused. Kepp ei tohi olla liiga pikk. Ideaalne pikkus on üks meeter 20. Kas haid on ohtlikud või mitte? Ülalkirjeldatud juhtum on rohkem kui 1000 suurte haidega kohtumise hulgas tegelikult erand. See näitas meile, et ei tohi end kunagi liiga kindlana tunda. Et on väga ettevaatamatu sukelduda, kui sinu ümber on verelõhna. Ja et peab alati ning kõikjal igasugusteks üllatusteks valmis olema. Mõnigi väga enesestmõistetavana tunduv nähtus looduses muutub probleemiks, kui sellega lähemalt tegeleda. Nii on see ka kalade orienteerumisega, kuna neil on silmad, võib arvata, et nad suudavad näha Neid ümbritsevat keskkonda. Et me sellest hoolimata probleeme seisama, selgub otsemaid, kui paneme maski ning sukeldume mõne suure jõe, kas näiteks Doonau või Mississippi sogases vette näha võib vaevalt 10 sentimeetri kaugusele. Ometi elavad siin kalad. Nad ujuvad ringi, otsivad endale toitu, leiavad selle, peavad jahti teistele kaladele, neid endid aetakse taga. Nad ujuvad parvedes ja jäävad kokku, otsivad oma sugupartnerit, neil on oma eluurgas ja hoolimata vooluses leiavad nad tee sinna tagasi. Aga kõike seda teevad nad peaaegu, mitte midagi, nähes ento ometi põrkanad kunagi kivide vastu, kuidas nad sellega toime tulevad. Või siis öösel on teada, et paljud röövkalad lähevad meelsamini öösel jahile. Haid ujuvad öösiti täielikus pimeduses, libisevad imesteldava kindlusega korrall rahude vahelt läbi, tajuvad saaki, kütivad seda, ega põrka millegi vastu. Esimese viite mõistatuse võimalikule lahendusele sain juba oma esimestele sukeldumiskatsetel prantsuse Rivieras. Harpuun käes, ujusin selges vees särava päikesepaistega kuid oli ilmne, et kalad rohkem tajusid kui nägid mul liigutusi. Kui sukeldusin kohmakalt, kui sulistasin pinnal, olid kõik ümberkaudsed kalad valvel. Kui mõnele neist ligi hiilisin ja liiga kiire liigutuse tegin, oli kalasedamaid kadunud. Seevastu kujusin käratult ja sujuvalt võisin mõnele kalale laskekaugusele läheneda, kuigi ta silmad vaatasid otse minu poole. Ujusin piki järsku kalju seina, mida peksid tugevad murdlained ja nägin hulk maad eespool umbes 12 meetri sügavuses kivid, aga ühe suure kivi, ahvena saba, kala oli täiesti varjatud, näha oli vaid aeglaselt, siia sinnale sabauim alla vaadates ja vahupilvest kõrvale hoidudes sulistasin veepinna läheduses. All keeras kala end ringi. Ta pea ilmus nähtavale ja vaatas uudishimulikult minu poole. Polnud kahtlust, et ta oli mind märganud. Hoolimata kohise vaistu murdlainest oli ta minu liigutuste kohmakuses tingitud väikest müra kuulnud. Tuhanded helid voogavad meie ümber, äkki kriuksub uks. Hoolimata paljudest helilainetest kuuleme seda. Ilmselt pole see mitte ainult kõrvaomadus, vaid eelkõige aju registreerimisvõime. Samasugune lugu võis olla ka kiviahvenaga. Lainemurru tuttavas muusikas oli minu liigutus temale, kui kriuksub uks. Kaladel puuduv küll väliskõrv, kuid vees polegi vajalikuna koed ise kannavad suurepäraselt helisid edasi. Pealegi tundub, et helide vastuvõtmisel etendab oma osaga ujupõis. Kalu on adresseeritud teatud toonidega, ühe tooniga kaasneb söötmine, teisega klaaskepikese löök. Varsti õppisid galatoon eraldama, siis lähendati toone vähehaaval teineteisele. Nii saadi kindlaks teha, et näiteks karpkalade kuulmisteravus sarnaneb inimese omaga, kes võib eraldada veerandtoone. Nüüd jääb vaid küsida, kas helivõnkeid võib võrrelda ujuja poolt tekitatud vee liikumisega. Kas kalad niisuguseid veevõnkeid tõestiga kõrvadega kuulevad? Kala kehal on arvukalt väikesi tunde näsakesi, mis paiknevad piki küljejoont tunden, osakesed asuvad limaga täidetud kanali põhjas, mis on ühendatud arvukate avade kaudu vaba veega. Igast tunde näsakesest ulatub limagaga täidetud kanalisse. Tilluke meele karvake haidele on peale selle veel peas erilised meele lohukesed, nõndanimetatud Lorensiini ampullid. Kõiki neid organeid tuntakse juba ammu, kuid nende funktsioonid polnud selged. Enamasti on neid peetud vee vooluste tajumise organiks. Aga kuna nende tundena osakeste ergud ulatuvad kala aju kõige arenenum uutesse osadesse, võib oletada, et Need organid omavad kalad elus siiski suuremat tähendust. Olen leidnud mõnest raamatust oletusi selle kohta, et küljejoon, nagu seda organit nimetatakse andvad kaladele kaugusetaju nii nagu see on tõestatud nahkhiirte juures. Ka nemad liiguvad pimeduses, ilma et nad millegi vastu põrkaksid. Kaua aega oldi mõistatuse ees kuningaks. Uurijad leidsid, et nahkhiired läkitavad lennu ajal lühikesi ultrahelikarjeid. Need karjed peegelduvad ümbruses olevaid esemeid tagasi nagu taskulambi kiired, millega me pimedas ümbrust valgustame ja seda tagasi saabuvad kaja tajuvad nahkhiired oma ülitundliku kõrvaga. Nii kompavad nad oma ümbrust just nagu radariga ja tajuvad kõiki takistusi, ilma et võiksid neid silmadega näha. Kuna ka meie kõrv ultrahelisid ei taju, ei kuuleme neid karjeid. Arvasin, et nii võib see olla ka kaladega. Oma ujumisliigutustega panevad nad vee võnkuma. Need võnked paiskuvad kividelt ja teistelt kehadelt tagasi ja kalad püüavad nad arvatavasti oma küljeorganitega taas kinni. Sel kombel võivad loomad ka täiesti sogases või tumedas vees näha esemeid oma ümbruses mitte valguskiirte abil, vaid mehhaaniliste võngete kaudu, mis varem või hiljem ulatuvad üksikute tajumispunktideni nende kehal, mis läbi loom on võimeline ajus kujundama oma ümbrusest ruumilise kolmemõõtmelise pildi. See kõlab komplitseeritud, kuid ainult seetõttu, et meil on raske kujutleda midagi, mis asub väljaspool meie oma meeltetaju. Inimest võib võrrelda pilkas pimeda kotiga, milles on mõned augud läbi nende aukude. Meie meelte näeme ja tunnetame maailma. On aga küllalt loomi, kes omavad teistsuguseid meeli, teistsuguseid auke, kui meie. Nad näevad ja hindavad maailma teisiti. Kui meie peamiseks meeleorganiks on silmad, siis näeb koer peamiselt ninaga. Tema maailmatunnetus on meile tõenäoliselt kujuteldamatu ja kaugelt rohkem kohtame paljusid putukaid, kes mõneti omavad meile täiesti seletamatuid meelefunktsioone kalade ja haidega võib ka midagi taolist olla. Kuna silmad neid liiga pimedas sogases vees üsna vähe abistavad, võivad nad oma maailmakujutluse luua peamiselt muljest, mida neile annavad veevõnked. See seletab ka, miks kalad ja haid meid vaadeldes küljeli keeravad. See ei ole tingitud niivõrd sellest, et nende silmad on külgedel vaid sellest, et nende võnkeile vastuvõtlikud tunnetuspunktid asuvad külgedel. Mida kaugemal nad teineteisest asetsevad, seda tugevam on ruumiline mulje, mille loom saab samuti nagu meie parema ruumilise kaugu vaate saavutamiseks kunstlikult, suurendame käärpikksilma abil oma silmadevahelist kaugust. Jõuame huvitavale järeldusele, et mida suuremad on kalad ja haid, seda parema kaugvaate ja ruumikujutluse saavad nad tänu oma suuremale vastuvõtupinnale. Nii kaugele olen jõudnud, kui me 1939. aastal Lääne-India saare kurakao rannikul väga huvitava ja kummalise tähelepaneku tegime. Tormisel põhjarannikul, kus on palju haisid, ilmusid nad alati nähtavale, kui olime mõne suurema kala Harbuuninud. Seejuures olid nad kohal 10 kuni 20 sekundi jooksul, kuigi enne seda polnud neist kusagil jälgegi. Kas vere lõhn meelitas nad kohale? Vaevalt et vee all oli nähtavus 40 meetrit, pidid nad saabuma 50 kuni 300 meetri kauguselt. Nii kiiresti ja nii kaugele ei saa lõhn kuidagi levida. Aga mis see siis oli? Oletasime, et see, mida nad kuulsid oli Harbuunitud kala, hirmunud siplemine. Või kui jääda äsja kasutatud väljendusviisi juurde. Nad nägid. Kord, kui me pihta ei saanud, kalaga ehmus ja ägedast divisklema hakkas, ilmus hai kohale. Seekord polnud see kindlasti veri. Esimesel võimalusel sukeldusin samas kohas põhja ning peksin lestadega nii tugevasti, kui suutsin. Haisid ei ilmunud. Veidi hiljem lasksime ühe kala hulka, haisid oli sedamaid kohal. Kas oli minu teooria vale ja see polnud siiski siplemine, mis neid kohale kutsus vaest, oli see meile kuuldamatu kalakarje? Või võisid haid eraldada hätta sattunud kivi ahvena siplemist neile mitte midagi ütleva võnkeist, mida tekitasid minu lestad?
