Mind pani mõtlema teine võimalus. Kuna üksikud kalaliigid on väga erineva kujuga ja väga erinevate võimetega võib arvata, et nad saadavad vetega erinevaid Nende liigile omaseid võnkemeloodiaid. Ja edasi, et samad kalad teevad vastavalt oma meeleolule väga erinevaid liigutusi terve kala, teistsuguseid kui haige näljana, kala, teistsuguseid kui kala paaritumise ajal. Kas polnud mõeldav, et haid samuti kalad tunnetavad selliseid erinevusi? Kas polnud võimalik, et nad 11 sel viisil sogases vees ja pimeduses ära tunnevad? Mõtlesin kaladele, keda olime vaadelnud, kui nad lausa hai lõugade eest mööda ujusid, ilma et nendega midagi oleks juhtunud. Võib-olla tundsid nad Hay liigutustest, et see oli küllastunud ega pidanud jahti. Või kalade armumängul. Arvukate liikide juures olime näinud, kuidas partnerid kiiresti vibreerivate uimelöökidega teineteise ümber ujuvad. Oli see tõesti ainult nende erutuse väljendus või oli asi hoopis vastupidi? Võib-olla viivad kalad teineteist paaritusseisundisse just niisuguste uimedega drillerdamisega. Võib-olla korraldavad nad oma uimedega midagi armastuse avalduse taolist, nii nagu linnud mängu hüüdega ja süvameres. Seal on paljudel kaladel helendusorganid, mille kaudu liigide 11 nähtavasti ära tunnevad. Vaevalt aga on usutav, et jälitatav kala jälitajale veel teed valgustaks. Kuna süvameres elutsevad siiski ainult röövkalad, on saagi leidmine ja äratundmine suureks probleemiks. Võib-olla tunnevad nad ka seal 11 ära, uime meloodiate järgi. Kui need oletused õigeks osutuvad, siis muutub mere vaikuse maailm ühel hoobil väga kärarikkaks, ehkki meie kõrv neid kalade hääli niisama vähe tajub kui nahkhiirte karjeid. Isegi must kohutav süvameri oleks siis oma elanikele täiesti valge ja sõbralik muidugi mitte päikesekiirte Vaide risti-rästi voogavate veevõngete tõttu. Samuti paistaks uues valguses elava sööda probleem. Ma mõtlen julma tava ajada elavaid kalu söödana konksu otsa loomaldamatakse õng osavalt seljast läbi, nii et ta võimalikult kauem elaks ja püütakse sellega hulga rohkem kui surnud söödaga. Miks? Kas seepärast, et röövkalale maitsev, elav liha rohkem aga võib-olla kutsub piinatud looma võnke hädakisa röövkalu kaugemast ümbrusest kohale? William piim tegi mansaka ekspeditsioonil väga huvitava tähelepaneku. Ta jutustab, kuidas ta üht püütud kala nööri otsas hoidis ning samal ajal vaatluskasti abil kahe hai ja ühe meriahvena käitumist jälgis. Iga kord, kui ta nöörist tõmbas ja kala siplema hakkas tulid röövkalad lähemale just nagu koerad, kes tahavad hammustada. Kui ta ka nööri järele andis ja kala normaalsel tujus kadus haide ja meri afenovi otsekohe. Ainult siplev haige objekt huvitas neid viipides seda loodusseaduseks. Et ebanormaalsus kutsub röövloomi hävitamisele. Võimalust Vinovaatlusi praktiliselt kasutada polnud raske leida. Kui kaladel ja Haidel tõesti on keel eriline viis, 11 vastastikku mõista ja ära tunda siis oleks ehk võimalik neid võnkemeloodiaid veealuse mikrofoniga kinni püüda ning liigikaaslaste või teiste kalade petmiseks veealuse valju hääldaja kaudu taas edasi anda. Näiteks kalad, kes kogunevad parvedesse, kuidas nad leiavad 11 sogases pimedas vees. Minu teooria järgi kuuleb üksik loom parvest väljuvaid meloodiaid, mis kutsuvad teda ligi. Kas pole võimalik parve meloodiat välja saates moodustada kunstliku parve ja seda juhtida. Või teatud röövkalad, kes jälitavad kalaparvi. Tõenäoliselt leiavad ka nemad parve üles tänu sealt välja saadetud võnkeile. Kas ei võiks ka neid parve suminaga ligi meelitada. Või lõpuks mereloomad paarituse ajal? Kas poleks võimalik sugu partnerit petta temalt saadud hüüde või v võnke tagasisaatmise teel. Avaldasin oma tähelepanekud raamatuis jaht vee all 1939. aastal ning korallide ja haide seas 1942. aastal. Pärast sõja lõppu omandasin oma ideele ülemaailmse patendi. Paljudest võimalustest tundus mulle esimesteks katseteks kõige sobivam Haide peibutamine. Kõik, mida me vajasime, oli sipleva kalakarje ja selle ülesvõte. Kui meil õnnestuks neid võnkeid püüda ja edukalt välja saada, oleks kalapüügile olulise tähtsusega. Seni oli haisid püütud vaid väheses mastaabis lihtsalt seetõttu, et ei leitud küllaldaselt haisid. Kui aga õnnestuks neid ligi meelitada, oleks hulga lihtsam neid võrkude lõngade või uute elektriliste meetoditega püüda. Püügilaev võiks sõita piki rannikut nahka ja Traani töödelda ning jäätmed väetiseks muuta. Peale selle võiks seda meetodit kasutada suhtluskohtade vabastamiseks alaliselt ähvardavas tohust. Näiteks Austraalia rannikul. Pöördusin Viinis akustika ja kinoaparatuuri ühingu poole ja veensin firmat konstrueerima meile veealuse mikrofoni ja valjuhääldajad. Firma Philips andis lahkelt meie korraldusse magnetofon seadme Ühele oma konstruktori insener vabrovoretsile andis firma kogu ekspeditsiooni ajaks veealuste aparaatide teenindamise otstarbel. Puhkuseseadmete varustamiseks elektriga võtsime kaasa patareid ja peale selle õnnestus meil portsu Taanis muretseda suur transporditavad dünamo. Esimesed katsed olime teinud juba slovaki ini sogases laguunis. Nüüd vajasime laeva, mis viiks meid sinna, kus võiksime mikrofoni ees suuremaid kalu Harbuunida ja kus leidus ka haisidet proovida võngete mõju. Näis, et see pole kuigi keeruline probleem. Tegelikult aga pilise meile peaaegu elu maksma. Otsisime mootorlaeva kuid ei leidnud ühtki, mida oleks üürile antud. Meile juhatati vanu purjekaid flamingo laes kunagisi uhkeid Punase merekuningaid nüüdseid, kärbse parvedest ümbritsetud poollagunenud vrakke. Juba lähenedes haistsime lehka. Väheseid merekõlblikke purjekaid kasutati pärlikarpide ja meritigude püügiks ning seda mitte just hästi lõhnavad kaupa. Müüdi flamingo lahes oksjonil. Siin laudkatuse all. Just nagu koera kootides kükitasid kurnatud haiged kujud. Apaatselt ringi logelevail lastel ronisid kärbsed avatud silmis ringi. Paremate laevade omanikuna nimetati üht Dahlove nimelist rikkast araablast. Kui olime parima laeva üle vaadanud, saatsime omanikule kutse meid külastada. Ette sõitis suur auto, sellest koorus välja tohutu paks mees ja tema järeltõlk. Juhatasin mõlemad terrassile ja palusin härra Dahlooveti istuda meie tugevaimale toolile. Vahepeal tõi Kerry apelsinimahla vett, segasin joogi ja tõstsin klaasi ja sõpruse ja hea äriidee ning kuu nimel. Võib-olla oleksin pidanud järgnevad hetked halbadeks seeneteks määratlema. Esimene lonks jäi mulle kurku kinni. Neetud. Gerry oli jääkastist veepudeli asemel haaranud pudeli ilmutus vedelikuga. End reetmata, neelasin kibeda kraami alla. Mürgine see polnud ja mu külaline ei tohtinud mingil juhul teada saada, et me teda ilmutus vedelikuga tervitame. Austria rahvusjook. Ütlesin nagu muuseas. Telk pani ümber. Härra Dahloove, kes veidi võõristavalt klaasi sisse oli vaadanud, noogutas mulle tunnustavalt, tead, ta jõi veel teise sõõmu, misjärel oli ta janu kustutatud. Jõudsime kokkuleppele 100 naela eest nädalas, saime laeva koos kümnemehelise araablaste meeskonnaga. Härra Dahloove tahtis lasta Ell Chadrat veel spetsiaalselt meie jaoks puhastada. Üle täiesti lahtise trimmi pidi pandama kaks lauda tagumine, veidi kõrgem tekk, mis oli päikese eest varjatud viis korda nelja meetri suuruse purjega pidi meil olema nii elu-magamis- kui ka tööruumiks. Eestekil elas meeskond. Kaks nädalat hiljem loksusime nagu reisijad 100 aastat tagasi kõrge maalilise purje all aeglaselt piki rannikut. Suur dünamo oli paigutatud trimmi, magnetofon, seade veekindlatesse kastidesse. Meie elamine oli nii primitiivne, kui vaid olla võis. LOTE käsutusse oli vill Klaak andnud ühe kokkupandava välivoodi. Meie ülejäänud magasime kummimadratseid tema ümber. Me kõik olime parima tahtmisega juures. Talusime kuumust ja gravi lehka tillukesi kärbseid, kes meile meelsasti ninna ronisid. Hiigla tarakane, kes meie poolt ohtrasti laiali puistatud putukapulbri Tõgisid ja sellest veelgi enam rasvusid. Lotte kõrget taset tõhutas tuul. Kuid puuduseks oli, et otsesele kohal hõljus raam, millel tarakanid vastu õhtut oma jalutuskäiku sooritasid. Kui meid juhuslikult kohutav karjatus unest äratas, siis oli üks neist maandunud Lotte näole. Varahommikul ärgates nägime plankudel põlvitamas üksnes nõude põlledesse riietatud madruseid, kes palvetades oma ülakeha tõusva päikese poole lõõtsutasid. Kõik nad olid heatahtlikud ja sõbralikud, ainult meie tüürimehel olid raevukad, silmad. Mahmoud seletas meile, et tal käivat vahetevahel haigushood peale. Siis muutuvata hoopis kangeks ja ta nina all pead põletama viirukit. Seepeale ärkavad ta taas ellu. Kapten oli rahulik ja enesekindel. Hiljuti kuulsin, et kolm aastat pärast meie reisi hukusel Chadra tormis kusjuures kogu meeskond uppus. Mul oli kapteniga raskusi, sest õige varsti ilmnes, et ta ei taha ankrusse heita üheski kohas, mis meie ekspeditsioonile kõlbas. Ta tahtis iga öö veeta mõnes mudases ranna abajas. Meie seevastu vajasime suuri kalu selges vees ent niisuguseid kohti oli vaid avamerel korall rahude juures. Kolm päeva hiljem võtsin vastutuse enesele ja Me heitsime ankrusse otse ata lähedal asuva vraki kohal. Kuna olime kokku leppinud, et pill meile autos järgneb, saatsin oma mõlemad abilised pargas maale, et teda kohale tuua. Paat oli olnud pool tundi silmist kadunud, kui märkasime maa poolt lähenemas. Mõni minut hiljem tabasid meid esimesed ägedat tormihood, mis ründasid meid uskumatu metsikusega. Kuigi kell oli alles viis, pärast lõunat muutus pimedaks, nagu öösel. Taevaluugid avanesid ning veeuputus 100. meile kaela. Kiiresti kasvavatest lainetes kõikusel Chadra, kui pähklikoor läbi vihma seina, nägime, kuidas meeskond suures ärevuses veel kaks ankrut sisse ehitis, kuid köied rebenesid üksteise järel. Žessikuleeriv meestesalk tõid rütmist välja veel ühe erilise ankru. See rippus topelttrosside otsas ja oli nende jaoks pühadus, mida kasutati vaid suurimas hädas. See lasti vette just siis, kui viimane kahest ankrust oli lahti rebenenud. Kui nüüd ka see reveneks oleksid meil käes sõidupiletid igavikku. Meie ümbruses muutus pigimustaks. Istusime täiesti läbi märgadena tihedasti üksteise vastu surutud tekil ning mul oli küllalt aega kapteni argumentide üle järele mõtelda. Ta oli rääkinud äkilistes tormidest, mina aga olin kaladele ja mikrofonile mõeldes tema tormid ainsa käeliigutusega minema pühkinud. Karjusin Lottele kõrva mingeid mõttetusi, et juhtida tema tähelepanu eemale hirmsast mürinast meie selja taga. Mitmesuguste manöövrite tõttu asusime nüüd vaevalt 40 meetrit karist, milles lained koletu mürinaga üle paiskusid. Torm surus meid otsekari vastu. Meie paat oli rannal, kuid ka see poleks suutnud meid aidata. Kuue miili ulatuses oli ümbrus karisid täis. Nii l Chather all paadis kui ka ujudes oleksid murdlained meid kõiki karidel nagu veskikividel puruks jahvatanud. Meie all põhjas lebava le vrakile vaatasime neid vaimusilmas hoopis teisiti. Tõenäoliselt olid kord temagi tekil selles kaunis korralli aias kükitanud samasugused armetud kujud nagu meie. Võib-olla olid nemadki lootnud oma viimasele ankrule, mille küljes rippusid aeglaselt, üpris aeglaselt Venize. Üha uued tormisööstud kihutasid meist üle. Ainult vähehaaval andis möll järele. Piitsutav trummeldab, vihm jäi nõrgemaks. Esimeses kahvatus koiduvalguses silmitsesid 11 ja lahinguväljaks muutunud laeva lage. Vihmast silutud hallil määrdunud merel rullusid kõrged lained raskelt ja laialt üle. Kari. Madrused magasid all trümmis just nagu surmaund. Kogu öö olid nad rippunud köie küljes ning tasakaalustatud selle liikumist, et seeläbi jäi hõõrduksega äkilises tuule iilis rebeneks hoiates, jäägades, rullusel Chadra. Ta oli 100 aastat vana ja andis mulle selgesti mõista, kui vähe oli ta rahul minuga ja minu ettevõtmistega. Kella 10-ks saabus paat pilliga. Ta oli juba kolm kala püüdnud. Olid nad veetnud osalt autosse, osalt selle all. Kapteni palvel sukeldusime kadunud ankrut järele ning sõlmisime vaevaga köied uuesti kokku. Lõunaks tõstsime purjed ja sõitsime tagasi portsu Taani. Järgmiseks sihtkohaks valisin 60 miili põhja pool asetseva Macaua saare. Me võisime seal saare varjus ankrusse heita, vesi oli selge ja tõenäoliselt ka kalarikas. Taas loksusime aeglaselt piki rannikut. Umbes poolel teel häiriti ootamatult meie rahulaevaruumist, kostis kriiskav karje. Meeskond, kes parajasti kohvi jõi, muutus kisendavaks kobaraks, mille keskel peksles nagu hullumeelne meie telk, ošeik. Temast saadi jagu ning seoti kinni. Nägime, kuidas kapten põrandalt noa tõstis. Nagu Mahmud meile pöörlevi silmi seletas võtnud šeik mingit joovastavat vahendit ning tahtnud mind noaga ära tappa. Miks just nimelt, mind ei selgunud kunagi. Šeik oli kena noormees, kes meile kõigile meeldis. Ta oli vaimukas ja tark ning Me olime palganud ta juba Suakinis. Alles hiljem saime teada, et paljud kohalikud noored on harjunud uimastus mürkidega. Mahmoudi ilmekate žestide järgi otsustades hoidis noormees seda keele all. Mis teha? Mereseaduste järgi oleksime pidanud ta lähemasse sadamasse viima ning seal politseile üle andma. Lähim sadam oli ports Sudaan. Otsustasime Chadra ühes lahekeses ankrusse panna sel ajal, kui ksülofon jama, muud noormehe meie paadis Flamingo lahte tagasi viivad. Kuna see reis kestis meie rippmootoriga oma tubli 10 tundi, võisime paati alles kahe päeva pärast tagasi oodata. Kui see õnnelikult tagasi saabus, elas mootor oma viimaseid tunde. Pidime sele Mohammed juulist veoautosport Sudaani tagasi saatma ja kaotasime seega mitte üksnes oma tõlgi ning kaks päeva, vaid ka oma mootorpaadi eksperimentide jaoks. Makarova juures jäi meile nüüd vaid sõudepaat. Tahtsime katsed läbi viia ühe saare lõunaküljel asetsev kari lõpus. Meie madrused töötasid käed rakku, enne kui neil õnnestus Eldžadra aerude abil vastutuult sellele kohale vedada. Kaptenile pidin ta ootama, et heidame õhtul ühes vaikses abajas ankrusse. Kella 12 paiku jõudsime lõpuks välja valitud kohale. Vaborovets teenindas tekil aparaate, meiega viisime mikrofoni ja valju häälda ja põhja. Gerry pidi kalu laskma, mina pidin samaaegselt püüdma hoida mikrofoni kalade ees. Leok andis filmikaamerat Lotte fotokaamerat. Lasksime valjuhääldajad laeva läheduses 12 meetri sügavusel asuvasse põhja ja ujusime läbi madalate nõlvade oru, kus ei puudunud suuremad kalad. Kahjuks ei tahtnud keegi neist, ent teaduse huvides Harbuunide lasta. Meie rongkäik äratas neis lausa umbusku. Eriti näis kalu hirmutavat pikk ülespoole kaardub mikrofoni kaabel. Olime seda kogenud ujudes arbuuniga, mis oli köie abil paadiga ühendatud. Mõningatest lõunamere saarte elanikest räägitakse, et nad kannavad ujumisel kaasas kokku rullitud linti ja vallandavad selle, kui haid viibivad läheduses. Haid ujuvad siis ära, arvates, et kui loomal on nii pikk saba, siis on ka loom ise väga suur. Kas see õige on, seda ma ei tea. Kalad igatahes niiviisi reageerisid. Kui nägime, et meie eesmärk ei saavuta, peitsime kaabli korallide vahele ning ma istusin ühele meetri kõrgusele kalju nukile, mille taga kari järsult alla laskus. Enne heliülesvõtet pidin naelaga mikrofoni kraapima, siis lülitab Abramovitš ülal magnetofoni sisse. Ülesvõte lõpul pidin mikrofoni hüüdma, siis lülitab ta taas välja. Nii ootasime igaüks oma postil korallide vahel. Üle kaljuserva saagisid elavalt kalad, kuid kahjuks hoidsid nad ikka veel mikrofonist eemale. Andsim kerile märku ning ta ujus üle barjääri sügavusse, et seal kala lasta. Meie ülesvõtteks polnud muidugi küllaldane, kuna kala pea Parpoonima vahetult mikrofoni ees. Ent lootsin, et Gerry siplev kala meelitab ligi teisi julgemaid kalu. Kuulsin kala Bladistavat ja nägin ta siplemist. Kuus sekundit hiljem märkasime esimest haid. Sellele järgnes teine. Kerri ujus kiiresti tagasi ja vabastas püütud makrelli harpuuni otsast. Teiselt poolt tuli veel kaks said. Vaevalt oli möödunud 40 sekundit, kui barjääri taga ujus edasi-tagasi kokku kuus haid. See oli kindlasti ilus tõestus minu teooriale, ent ei toonud meid eesmärgile sugugi lähemale. Täielikus meelerahus vingerdas korallirahnu alt, millel seisin välja tublisti pooleteise meetri pikkune moreen ja haaras Kerry poolt äravisatud kala. See oli vist küll ainus loom, keda me oma eesmärgiks kasutada ei saanud. Kuna tal polnud huvimi, võis ta vaevalt efektseid võnkeid välja saata. Lotte ja Leo ujusid lähemale fotografeerisid ja filmimist. Siis ronis loom tagasi oma urgu ning igaüks naasis oma postile. Barjääri taga ujus ikka veel kolm haid edasi-tagasi. Kalad olid arglikud nagu varemgi. Äkki kuulsime muusikat, kogu meri oli seda täis. Vabrovetsile oli ootamine igavaks läinud ning ta proovis meie allveevaljuhääldajad moodsa kontsertplaadiga. See, kes arvab, et muusika kõlab vee all, moonutatult eksib. Helid olid täiesti puhtad ja segamatult oli uskumatu elamus vaadelda rütmiliselt õõtsuvad talvemaailma ootamatu rütmiliste muusika saatel. Kalad ei pööranud helidele märgatavat tähelepanu. Kuna kauem oodata polnud mõtet, panin mikrofoni ära ja ujusin tagasi palju hääldaja juurde, mille kallal näkitsesid mõned kalad. Eriti valju heli puhul nägin neid teataval määral reageerivat. Ei avaldanud kaladele muljet. Ent sel ajal, kui ma neid vaatlesin, tumene säki, vesi mu kõrval ning ma sain hämmastava juhtumi tunnistajaks. Mitte vähem kui 300 suurt tähtjat. Hobumakrelli lähenesid tihedas parves ning hakkasid ringlema minu ja valju hääldaja ümber. Nad pidasid umbes kolmemeetrilist vahemaad ja liikusid just nagu suures ringmängus. Oli väga tõenäoline, et vahelisi helidel ja see oli Johannes Traufi roosid, lõunast polnud selle vaatepildiga midagi tegemist ja see oli vaid uudishimu. Helid olid loomi parimal juhul ainult ligi meelitanud. Aga sellest Kalavalisist saadud mulje oli nii täiuslik, et ma taas elustasin selle meie filmis hiljem, nii nagu olin selle läbi elanud. Ma ei aimanud, et see valitsus võib mulle veel väga kahtlasi loorbereid tuua. Kui hiljem Hollywoodis koostati meie filmi Ameerika variant tegi Ameerika filmirežissöör Walesist peamise tõmbenumbri. Meie eksperimendid kuulmatute vee põngetega imponeerisid talle pähe. Ta muutis sündmustikku ja laskis meil kõikvõimalikke ebatavalisi mürasid merre saata. Alles pärast seda, kui lehmakellad, revolvripaugud, lapse nutt ja muu taoline kaladele ei mõjunud tuleb mul selles filmiredaktsioonis kuulsusrikas idee proovida Viini valssi. Ja nüüd grupeerusid kalad paaridesse. Režissöör kasutas selleks filmivõtteid, mida olime teinud kaladest Nende armumängu ajal. Ja lõpuks keerles kõik valsi helides. Meil oli küll õigus keelata montaaži ajal tehtud muudatused, kuid meil õnnestus filmi näha alles vahetult enne esilinastust New Yorgis, kui film juba valmis oli. Meil ei jäänud üle muud kui vihjata intervjuudes eksitustele ja võtta vastu mõned õnnitlused kalade musikaalsuse tõestamise eest.
