Eesti lugu. Keskaeg, linnaühiskond oli korporatiivne ühiskond. Linnakodanik kuulus mõnda ühendusse. Ajaloolane Küllike Kaplinskile räägib käsitöölistest ja käsitööliste ühendustest Liivimaal keskajal. Toimetaja on Piret Kriivan. Linna areng keskajal oli seatud käsitöölistega käsitööline oli väga oluline tegelane keskaegses linnas ajaloo kandidaat külge Kaplinski, kes oli käsitööline. Tänapäeval, mil me poes käies võime rahuldada peaaegu kõik oma vajadused on küllap raske mõista, et kunagi oli aeg, kus polnud vabrikuid ega tehaseid ja kõik, mida inimesed vajasid, tuli teha käsitsi. Kui jutuks tuleb käsitööline tänapäeval, siis tavaliselt tuleb silmade ette pilt naisterahvast, kes heegeldab, koob, tikib. Aga ajaloos on sellel mõistel tunduvalt laiem tähendus ja just sellest laiemast tähendusest Me tahaksimegi täna rääkida. Soodsa kliimaga Ees-Aasias hakkasid põlluharijate külad kujunema juba üheksanda aasta 1000 paiku enne Kristust ja sealkandis hakkas ka käsitöö varem kui mujal kujunema iseseisvaks tegevusalaks ja nii tekkisid soodsad tingimused kaubavahetuseks ja linnade kujunemiseks. Eesti alal võis tol ajal kohata vaid üksikuid küte ja kalastajaid. Kuid üsna varsti jõudsid enam arenenud piirkondadest siia metallid ja sepistamise oskus, hakati tootma ka kohalik kui rauda. Ja nii hakkas kiiremini arenema ka siinne majandus ja ühiskond tervikuna. Muinasaja lõpuks, mis meie oludes langeb kokku 13. sajandi algusega olid siin juba püsivat rakendust leidnud metallierialade käsitöölised, puutöötlejad, ehete valmistajad. Ja 11. sajandil oli siin tuntuks saanud ka juba potikeder, millega osati teha ilusaid õhukese seinaga savinõusid. Ja sinna kohta, kus ristusid käidavamate maanteed, kus asusid soodsamad kaubasadamad agaga ülikute linnuste juurde hakkasid kujunema eellinnalised asulad või varalinnalised, ajaloolased siin ise ka kasutavad, sünonüüme tähendus on ikka seesama. See oli siis koht, kus käsitöölised pikemalt või lühemalt elasid. Kuid kuna meil kaubandus ei olnud veel käsitööst eraldunud, siis ütlesid käsitöölised ise ka oma toodangut. 13. sajand on siis meie ajaloos pööreterohke olnud. Ja 13. sajand andis ka meie linnadele hoopis uue arengusuuna. Nimelt haarati Läänemere idarannik põhja saksa linnade hansakaubandusse ja Tartu ning Tallinn said meie ala tähtsamateks hansatransiitkaubakeskusteks tõsi küll, väga pikal teel Amsterdamist Novgorodi. Meie linnad said ka saksa merelinnad õigused ja hansakaupmeestest raehärrad, kes olid sugulussidemetes mitmete teiste hansalinnade raesuguvõsade ka koos nendega tuli ka seni tund käsitöö terminoloogia. Esmalt ladinakeelsena, sest ladina keel oli siin kultuurkeeleks Neljateistkümnenda sajandi lõpuni. Sellele järgnes alamsaksakeelne asjaajamine. Näiteks ladinakeelne sõna Faber tähendab nii seppa kui üldse vilunud käega tegijat. Ja paljud selle kultuuripiirkonna keeled, sealhulgas ka eesti keel on omaks võtnud seppa ka teiste käsitöönimede põhisõnana. Isegi kui tegemist ei ole üldse sepistamisega no näiteks rätsepad või siis klaassepad või tänapäeval on hoopis laiaks mõiste läinud, räägime hoopis õnneseppadest. Ja samuti on ladina keelest pärit sõnameister. Ladinakeelne magister on oma ala tipptegija ja sell, kes püüab meistriks saada, on samuti saksa keelest pärit, nii et siis magistrimugandus saksa keeles meistrina on siis koosselliga jõudnud ka meie eesti keelde ja siin kogu aeg kasutusel olnud Septke Samaras sepikojas, söed, hõõgvel lõõtsus ja õhetavast rauatükist hoburaua tegi, on meilgi olnud kõige lugu peetum käsitöömeister. Nii külas kui linnas. Ja sepatöö tähtsusele osutab ka see, et seppadele on omistatud mitmeid maagilise tähendusega toiminguid, millel on positiivne alatoon olnud. Samuti on nendel olnud rohkem väge kui teistel inimestel. Ja noh, sepatöö kaitsepühakuks loodusrahvastel siis üleminekul loodususundist monoteismile on siis olnud piksejumal. No kui kaubavahetus elavnema hakkas, siis tuli ehitada aitasid ja laoruume, kabeleid ja kirikuid, varjupaiku ja elamuid, töökodasid ühiskondlikke hooneid transportida, kaubapalle tündreid parandada ja valmistuda rõivaid, jalatseid, sõidukeid, töödelda toiduainet ja tegevusse astusid vajalike erialade käsitöölised. Meie linnade omapära on see, et nad kujunesidki hansatransiidilaokohtadeks ja siinsed käsitöölised siis tegid kõiki neid töid, mida see transiitkaubakeskuse staatus vajas ekspordiks vot siin ühegi eriala meistrit, kuigi siit on ajuti õieti suurtes kogustes veetud välja ka paekivitooteid mida me tänapäevalgi võime siis kohata Taani näiteks Taani vanades kirikutes ja, ja Põhja-Saksamaa linnades meie paekivi, jah, meie paekivi ja nii, et me võime linna raamatutes jälgida arveraamatutes just nimelt siis suurtes kogustes kõikvõimalikke paekivitooteid, mis siit on välja veetud. See, see oli hea eksportartikkel. 13. sajandil hakati kogu linna elu korraldama Saksa linnad eeskujul. Linna asusid valitsema suurkaupmeestest raehärrad, kelle istumine raeks oli eluaegne, see tähendab palka nad endale selle eest ei maksnud. Et nad olid ise huvitatud sellest, et hansakaubandus toimiks ja ja seega siis ka linnad, kes selle kaubatee ääres olid, oleksid heal järjel. Ja kõigi linnaelu valdkondade juhtimine jagati raehärrade vahel ära. Nii olijate ametis raeliikmetest, maksu, harad tsunfti ära, et aktsiisihärrad, krahvi härrad torni härrad ja nii edasi. Iga valdkonna kohta peeti ka linnaraamatut. Neist tähtsamad olid kinnisturaamatud maksuraamatud kohtu protokollid, võlaraamat tud mis olid samuti 14. sajandi lõpuni kirjutatud ladina keeles, sealt alates siis saksa keeles kuni 19.-sse sajandisse välja. Ja tänu sellele, et Tallinna arhiiv on siinse piirkonna kõige paremini säilinud arhiiv siis on olnud võimalik ka Tallinna linna ajalugu sealhulgas käsitööajalugu, uurida. Mis käsitöökorraldusse puutub, siis siis seoses hansalinna staatuse ja saksa linnasüsteemi rakendamisega korraldati siin ka käsitöö vastavalt ümber ja rakendati Saksamaal levinud tsunftisüsteemi. Mõistet. Tsunft tuleneb otseselt saksakeelsest sõnast tsunft ehk siis tsunft mis tähendab millegi kokku sobimist, millegagi või kokkukuulumist. Ja keskajal omandas ta kindla tähenduse nimelt erialaga seotud inimeste grupp Pill, tähendab ta. Reeglina peeti tsunfti asutamist vajalikuks vähemalt viiest meistrist kellest üks oli tsunfti vanem ehk siis Holdermann ja kellel pidi olema kaks asetäitjat ehk siis paisidesse või piisitser piisi, Nick, nagu selles vanas saksa keeles ka seda nimetati. Surt moodustas omamoodi suur pere, kuhu kuulusid kõik tsunftivennad ja nende perekonnaliikmed. Üheskoos peeti tsunfti jootusid kirikupühi, perekondlikke sündmusi, lapse sünnist kuni matusteni ning abistati 11 häda korral, kui näiteks kellelegi maja maha põles, mis tolleaegses linnas oli üsna kahjuks sagedane nähtus, et esid tulev kahjud. Kuna 14. sajandi lõpu 15. sajandi alguseni olid sind valdavalt levinud puithooned siis tsunftivennad tasid rahaliselt ja, ja võtsid pere enda juurde elama ja kuni asi korda sai. Katoliku ajal oli igal tsunft tilga oma kaitsepühak. See tõi juurde veel vähemalt ühe püha, nimelt siis kaitseb pühaku tähtpäeva pühitsemise tsunft funktsioneerida saaks, siis oli tavaks osta Saksa sumptilt tsunfti põhikiri ehk kra. Miks osteti, selline tava oli ja tuli osta, niisama ei saanud midagi, tuli osta. Skra ise on põhjarahvaste päritolu ja tähendab, Põhja-Venemaal on seda sõna kasutatud, aga ka Norras. Nii et päriselt, kust alguse saanud, ei oska öelda, aga tähendus on ikka üks ja see sama nimelt siis pargitud nahatükk, ehk siis jõuame välja pärgamendi ini ja tõepoolest siis vanemad tsunftis kraad olidki kirjutatud pärgamendile rütm siis antise skra praele kinnitada. Ja see oli isenesest mööda pääsematusest, skra võimaldas rajal hoida kontrolli tsunftitegevuse üle piirata vajaduse korral ka meistrite arvu. Aga tähtsuseta polnud ka see, et tarbijale tuli tagada hea kvaliteediga toode ja see tuli müüa väärilise hinnaga nihis niiskust, tühja tuule tallamist tol ajal ette ei nähtud ja, ja ka tarbijakaitse siis tsunfti põhikirja kaudu oli, oli olemas, kuna hinna hinnad olid kindlaks määratud. Ma käsitolad jagunesid omakorda tulusamate ja auväärsemateks ning vähem tulusateks alamateks. Ja reeglina olid prestiižemad siis keerukamad ja pikemat väljaõpet nõudvat kutsealad mille esirinnas oli väärismetalli kellassepa, Köösneri, pagari, rätsepa lihuniku erialad. Neist muide kellassepatöö vajas kõige pikemat õppi aega, nimelt 12 aastat. Sest kellur osa elust, jah, sest, et kell oli jah, sel ajal niisugune imeasi et siis mehaan, kellamehhanism toimiks ja et teda reguleerida, keegi oskaks parandada, kui vaja, sest et päikesekell oli siiamaani olnud veel tähtsamaid aja näit, et aga millal kyll üldse ilmus ellu ja arvatavasti siis ongi see see 14. 15. sajand, nii et ega kirikukellad olid märguandmiseks aja mõõtmiseks, aga niisugune kellamehhanism on siis suhteliselt hilisest ajast ja see. Ja see siis, mis seal püha vaimu kiriku seinas on saun hoopiski seitsmeteistkümnendast sajandist. Noh, see kujundus ja kõik on siis vastavas stiilis. Nimetatud erialad olid mõeldud vaid saksameistritele, prestiižemad nimed ja kui kuivõrd nendest oli siin pidevalt puudusest, et karmid tingimused saksa meistrit siia eriti ei, ei meelitanud ja sellistel puhkudel oli siis mõni mõnesuguseid väljavaateid prestiivsematel erialadel ka eestlastel tegevust leida. Ma näiteks on üks kullasse isegi olnud veel või juba 14. sajandil niisugune selgelt eesti nimega mees. Ja noh, siis füüsilist jõudu ja vahest väljaõpet nõudvatel aladel, nagu siis voorimehekandja Papa või kausis Puuseppa töö see oli siis peaerandid tähistlaste paralt, kuigi eestlastega kõrvuti oli siin ka nagu nimeanalüüs näitab nii hästi soomlasi kui ka lätlasi ilmselt ka rootslasi. Nii et vene nimesid, no keskaja kohta praktiliselt ei esine või on väga üksikud niisugused slaavipärasused märgata tahad, ja need vähem restiisikadeksi Salamat, käsitööalad, neid nimetatudki Suntideks, neid nimetati ametit, eks, või siis vennaskonda, kas nii, et siis ka sõnaamet õieti on saksa päritolu ja seotud käsi tööndusega. Nüüd kui meid huvitaks küsimus, et kuidas siis meistriks üldse võis saada tol ajal noh, ettevalmistus algas õpiaastatest ja kõigepealt nõuti, et poiss oleks sobivat etnilist päritolu ja sündinud vabadest ausad testvanematest ja seda tuli tõestada sünnitunnistusega. Need vabad tähendas siis seda, et nad ei olnud talupojad päris oriselt onupojad ja ausad tähendas seda, et tema vanemad olid abielus kristlikus abielus. Nii et niisuguseid muid variante nagu ei, ei peetud sobivaks. Mõnel juhul vaadati ka poisi füüsiline seisund üle või ilmselt tehti seda üsna tihti. Nimelt siis rätsepa ja kingsepa erialale võeti siis juba selliseid nõrgema füüsilise kehaehitusega või ka noh, ütleme siis siis haigeid poisse, aga seal füüsilist jõudu nõudvad tal erialadel, siis pidi olema tugev ja terve. Ja nüüd, mis lihuniku erialasse puutub, siis seal nõuti, et õppima ei või võtta siis nooremaid kui 15 aastaseid poisse, kuna see on jah, niisugune spetsiifiline eriala õpipoiss õieti käsitööga eriti kokku ei puutunud muul viisil kui visuaalselt, sest tema ülesanne oli täita meistri enda pereemanda või vanemate sellide käske. Nii et siis sel viisil arvati. Ta saab kõige paremini sisse elada oma erialasse. Õpiaeg ei olnud ka ajaliselt piiratud. Kui meister õpipoisiga rahul oli, siis sai ta loa hakata selline ametit, et õppima. Ja ametiõppimise ajal sõltus sell väga paljudest asjaoludest, nimelt esmajoones siis meistrist ja tema suvast aga ka linna üldisest olukorrast ja Rae seisukohast, kes valvas siis selle üle, et kõik käsitöölised linnas rakendust leiaksid ja kui arv oli siis kriitilise piiri läheduses või, või juba sellel piiril, siis hoiti ära siis selli saamine meistriks või pikendati seda. Ja vastasel tähendab siis sel juhul või isegi ongi üpris tihti ette tulnud seda, et seal on jäänudki selliks, polegi meistriks saanud. Kui aga meister leidis, et tahan oma sellile kõik oma oskused edasi andnud ta vabaks kuulutanud ja sümboolselt siis kaasa antud ka komplekti tööriistu ja uued rõivad siis suundus sell rännuaastatele. Ja see oli siis nagu tänapäevased enesetäiendamine, nimelt seal käis oma erialal mööda Lääne-Euroopa kõige tunnustatumaid käsitöökeskusi ja tegi seal tööd sealsete meistrite käe all. Ja täiendas siis sel viisil oma erialast meisterlikkust. Elas seal tol ajal sellide võõrastemajades, see võrk oli ka Lääne-Euroopas välja kujunenud. Ja vabal ajal siis ta tutvus kohalike kommetega ja sai siis nii-öelda ka vaimselt täiendust või midagi uut, mida siin võib-olla et ei tulnudki. Ja rännuaastate jooksul pidi sissell igalt poolt kaasa võtma ka selli tunnistuse, kuhu siis Sunti vanemad või siis need Holdermannid kirjutasid tema tegevuse kohta hinnangu. Ja eesmärk oli siis see, et kuivõrd ausalt ja kohusetruult ta siis oma töid oli teinud, noh näiteks siin Tallinna ajaloomuuseumis on säilinud päris mitmeid ja väga ilusa kujundusega seni tunnistused, tunnistustega kirjutajad olid oma tsunftis. Tähendab, siis need olid? Ei, seda lausa ei olnud, sest et tsunftid tsunfti meister Ta oli ise see, kes kirjutas, aga sekretäri traadidel olid küll sekretärid olemas, kes seda kirjatööd tegid ja need olid ikka ikka ilmselt üsna haritud mehed. Ja nüüd, kui sell koju naases, siis seisis tal ees meistriks saamine. Ja selleks tuli siis sooritada proovitöö oma erialal, mis koosnes siis seal vastavatest komponentidest näiteks pottsepad pidid tegema terve serviisi mitmesuguseid savinõusid, mille mõõtmed olid ette antud ja millele ei tohtinud mingisuguseid defekte olla. Siis kingsepad pidid tegema mitmesuguseid eriotstarbelise jalanõusid. Aga nüüd see meistritöö koostis ja sellele esitatavad nõuded sõltusid ka sellest, kas need meistrit ikka väga taheti tsunfti või taheti teda hoopis läbi kukutada. Nii et siis on näiteks näiteks pottseppade ametis öeldud, et vot, kui see kõrge niisugune kõrge äädikanõu siis selle kael kõveraks läheb või sealt mõned tükid välja kukuvad, siis ei ole sobiv see töö meistri ameti saamiseks. Noh, kui, kui aga meister soovis, et, et kui tema endine meister, siis võid, sund soovised uut meistrit saada, siis siis vaadati töö üle, kiideti heaks ja siis tuli korraldada kulukat joodud. Seal on ette näidata näidatud ka täpselt, mis seal menüüs peab olema lihatoidud, mitmesugused ja, ja siis õlu, need olid igal juhul suurtes kogustes kõigile serveeritud. Tihtipeale gara härrad võtsid sellest osa. Aga sellest veel siiski ei piisanud. Meistriks saamiseks oli vaja ka omada kinnisvara, see tähendab elamu ja töökoda. Ja oli majaga välja valida oma pereemand. Aga seal oli üks väike, aga nimelt juhul, kui tulevase käsitöömeistri pruut juba enne selli meistriks saamist oli lapseootele jäänud, siis nimetati seda selli liiga vara isaks saanud käsitööliseks ja selle tõttu Duda isanudki sellist meistriks jäigi säiliks. Nii et siis moraalile oli ka tähelepanu pööratud, aga peamine oli just nimelt ikka see, et kindlustada siis järjepidevus käsitöölistele ja et, et noh, kui on laps sündinud enne abielu, et siis ei ole ju päris kindel, et isa on see mees, kellega siis abiellutakse. Et niisugused piirangud oli, nii et see free father saksa keeles on täiesti selline tuntud termin eestikeelne, seda lihtsalt ei, ei oska tõlkida. Siis vara isa, näiteks liiga varane isa Kõigile kiiremini võis sell muidugi meistriks saada, siis kui ta abiellus meistri tütrega või siis meistri lesega siis oli juba meistri lesk, oli eriti soovitud või soovitatud abikaasa, sest siis oli töökoda olemas seal võis kohe asuda tööle, siis ta ei pruukinud eriti ametit osatagi? Jah, tegelikult meistri teostamisel esitatigi talle mitmesuguseid mugandusi, kergendati seda protsessi ja peale selle ei pidanud ka tema joodud nii kulukad olema kui muidu. Aga, aga jah, nende sellide, kes, kes kindlasti olid väga head oma oma erialal, aga polnud meistriõigust saanud, siis nendel ei olnud õigust ka töötada linnas. Ja nii tekkis niisugune kategooria nagu ebaväärikas konkurents või siis või siis sti jänes ehk siis pööningu jänes, need siis need on siis need käsitöölised, kes polnud meistrit, kuid kes oskasid eriala väga hästi ja töötasid siis varjatult. Ja kuna kvaliteet ei olnud halvem kui tsunftimeistri toota hotell aga hind oli odavam, siis linnaelanikud väga meelsasti pakkusidki nii-öelda varjupaika tsunftijäneste üle. Nii et siis Tallinna raeprotokollid on läbi imbunud nendest sõdadest, mida tsunftimeistrid siis nende sundi jänestega on pidanud nende ruineerimiseks? Kui suured tsunftid olid üldse, kui palju inimesi ühte tsunfti kuulas ja kas sinaks ja üks tsunft oli ühe linna piires ulatust, aga teise linn. Niisiis, Tallinn oma seitsme kuni 8000 elanikuga oli tolleaegse Euroopa mastaapides väike lind. Ja tsunftid olid siin ka tagasihoidliku meistrite armuga ja seepärast oli siin väga mitmeid liit tsunftide. Ja noh, näiteks metallierialad moodustasid liit suhte noh, aeg-ajalt siis, kui käsitöö jälle paremini edenes või siis nõudmine suurem oli, siis eraldusid nendest iseseisvad tsunftid. Aga see protsess oli nii-öelda edasi-tagasi. Siis ehituserialademeistrid on moodustanud, liitsun samuti siis tisleri või siis sisustusega seotud käsitöölised, tislerid ja klaassepad ja ja siis maalrid, kes ühtaegu olid ka kunstnikud. Et siis see termin maal, et tänapäeval on natuke kitsama tähenduse saanud, kui kui tol ajal oli, siis tehti vahet ainuüksi siis nende maandrite ja portratistide vahel. Aga portratistid tulid tunduvalt hiljem, siis alles seitsmeteistkümnendal sajandil, need sinnamaani tegi siis see maaler ka portreesid. Sest et nende meistrite komponendiks oli näiteks siis Maarja neitsi Maarja või siis madonna maalimine, et see pidi nendel üsna hästi ka välja tulema. Siis siis rätsepat ja Kalevi Käärjad kuulusid näiteks ühte tsunfti, nii et jah, neid lits hunte on olnud päris palju. Ja noh, siis see see vii see viis meistrit tsunfti asutamiseks loomulikult oli vajalik, sest kolm tükki juba pidid nii-öelda selle juhtkonna moodustama, kesis, Raega suhtles. Ja, ja siis ülejäänud olid siis lihtmeistrid. Aga jah, üldiselt on teada küll pärast Liivi sõda ja, ja siis seitsmeteistkümnenda sajandi algupoole sõdade perioodi, siis kui rootslased püüdsid siin käsitööle taas elu sisse puhuda et siis lubad tee kolmest meistrist tsunfti. Ta ta, nii et siis õieti see suhtarv ka päris kõrgele või sinna kuhugi üle kolme 30 tõusis, muidu muidu oli see arv kusagil noh, kogu selle Neljateistkümnenda 15. 16. sajandi lõikes kusagil seal kahe-kolmekümne piires. Aga nüüd, mis erialadesse puutub sisse linna väike elanik, karv, see peegeldub ka nendes erialades ja linnaraamatutes on siis 14. sajandi esimesest poolest kuni siis sajandi lõpuni ühtekokku võimalik lugeda kokku mitte rohkem kui 70 eriala, nii et kusagil selle 70 piiresse võis olla. Nüüd vanimad tsunftid olid ka need siis, mis asutati ja mis olid just nimelt olulised siinsetele linnaelanikele. Need olid siis rätsepat tsunft 1363 sai oma põhikirja ehk siis kraam, mis on kõige vanem siin Tallinnas ja ilmselt ka kogu selles siin Läänemere idarannikul siis järgmisena kullassepad 1393. Sest et nendel oli väga vastutusrikas ala, sest et kullasseppade hulka kuulusid ka mündimeistrid ja tähendab siis kullassepatooted, kaasa arvatud siis hõbe ja kuldmündid, need pidid sisaldama kindla kõigile hansa linnadele ühisel määral siis väärismetalli. Nii et need komponendid olid ka kindlalt antud, kui palju siis puhast metallipidi olema, nii et et siin on täiesti selgelt see Euroopa koost jälgitav käsitöö toodete kvaliteedile esitatud nõuetes. Ja siis eluliselt tähtis oli ka lihunikud tsunft 1394 said siis nemad omas ka. Systet lihatooted ja lihatarbimine oli otseselt seotud inimeste tervisega, kuna külmutussüsteeme ju tol ajal ei olnud kindlad reeglid kehtestada, vot selle kohta, kui kuidas looma tappa tohtis ja ja kui kaua see liha tohtis müügil seista. Ja noh, siis üldiselt ka oli tihti vahet kui vana liha nii-öelda siis võis müüa sakslastele ja kuivana liha, mitte sakslastele ja see, mis oli juba noh, hakkas nagu nagu roiskumise tundemärke ilmutama või oli muidu niisugune ebakvaliteetne teetne liha see siis suunati varjupaikadesse haigemaju, siin oli mitmeid siin lina sees, aga linnast väljas ja nendele toiduks siis arvati, et võib seda liha siiski saata. Nii et need on siis kolm kõige kõige vanemat tsunfti siin siin Tallinnas ja, ja meistrid olid ka kõik, kõik tõepoolest saksa sakslased. Nii et noh, lihuniku eriala tänapäeval tundub noh, et, et see on niisugune ala, mida kõik ei tahaks õppida, aga tol ajal olid, olid kahesugused lihunikud tähendab küllap tänapäevalgi. Et siis lihunikud, need, kes siis ta lihakeha tundsid läbi ja lõhki looma anatoomiat ja oskasid seda tükeldada ja teadsid, kus, missugused keha, mis kvaliteediga liha on. Ja siis olid veel kondi raiujat, need olid siis need, kes kesistada Tapa protsessi läbi viisid ja siis olid veel linna alamrahva hulgast naisterahvad, kes siis nii-öelda rups geid puhastasid siis sisikonna välja võtsid ja ja siis sealt välja noppisid siis need osad, mis siia sündisid ja et see oli ka üsna üsna selline selline mitme mitmeks osaks jagatud tegevus. Ja noh, siis tapamajast on kuulda olnud sind kusagil suure Rannavärava ja nunnaväravavahelisel alal, kus ei oja, mis sealt Toompealt alla läbi tuli, läbi selle mihkli kloostri õue seisis üht ühtaegu viis ka selle reovee sinna ära merre. Kas kõikidel ametitel oli oma tsunft näiteks, kas oli oma tsunft ka raetöötajatel ja? Arstidel ja tähendab tsunft oli ikkagi ainuüksi ainuüksi käsitööliste ühendus, kutsealane organisatsioon, aga üksikud, kes ka tegelikult noh, kategooria poolest kuulusid käsitööliste seisusesse et siis nemad olid, kas otse raealuseks, tähendab, kui kui meistrite arv näiteks ei andnud välja tsunfti asutamiseks seda vajaliku arvu või noh, ei, ei võimaldanud tsunfti asutada siis, siis need üksikud käsitöölised allusid otse Raele ja mõned niisugused väga auväärsed käsitöölised siis nagu nagu näiteks siis arstid või siis ka intelligents, näiteks luuletajad ja kooliõpetajad ja, ja siis kunstnikud kes olid kogu Euroopas tuntud, näiteks Nemad, kuulusid suure Gildi koosseisu. Jah, et nendel oli oma auväärne positsioon. Nii et siis vähemalt võtsid nad osa suure kiiduüritustest. Ja hiljem siis, kui 14. sajandi lõpul küll, kui Mustpeade vennaskond tegutsema hakkas, siis siis kuulus osa nendest või, või võib-olla ka kõiki siis just nimelt siis Mustpeade vennaskonda Need olid niisugused tuntumat ametit, aga teie raamatus Tallinna meistrite linn on väga palju põnevaid ameteid, mille kohta ei oskagi nagu midagi öelda, mis asjad, nad on, kandjate amet sellest vist aru saada, et midagi nad kuhugi kandsid, kuskilt. Just nimelt, sest et see oli väga-väga suurearvuline amet sest et Pekkaniscat ei olnud Tõstukeid lähedal ja, ja ei olnud ka ka autosid, nii et siis kas hobuse hobujõud või inimjõud hobusega ka ei saanud igale poole juurde need siis kaubapallid ja tündrid, need tuli siis sadamast siia Raekoja platsile, kus asul linna kaal tuua ikkagi inimese Juul samuti ja siis noh, tähendab siis need kandjat ka jagunesid vastavalt siis selle järgi, mida nad kandsid soolakandjad teks ja heinakandjateks õllekandjateks. Ja siis foorimehed ja, ja transpordiga tegelesid veel voorimehed ja mündrikud, otsemendriku eriala on ka üks niisugune, mitte igal pool levinud, need on siis siin norras käärides ja siin meie alal, kus, kus siis sadam on olnud kariderohke ja madal ja suured laevad siis pole otse sadamasse pääsenud, et siis need mündlikud, nende paadid ei olnud mitte terava põhjaga nagu kaluripaadid, vaid lameda põhjaga. Selleks et, et saaks teda siis vedada nii olnud randa lohistada. Ja vot siis need Mendlike paadid siis need läksid sinna lahe keskel Tallinna lahe keskel olevatele laevadele vastu kõigis meeskonnad ja, ja kaubad siis siia sadamasse viisid hiljem ka tagasi. Ja siis Naissaar oli tol ajal väga kasutatav saar, sealt toodi puid too ja sinna viidi siis ka loomi suveks siis karjatama. Ja see toimus ka kõik mündlike paatidega, nii et siis linnaraamatutes on tihtipeale juttu sellest, et noh, näe paat läks ümber ja siis lambad ja lehmad, hobused siis seal ei suutnud randa ujuda. Ja siis veel sadamavahid käisid nende paatidega mööda siis lootsid, käisid mööda lahte, et ka see eriala oli vajalik ja olid isegi tuukrid olemas, kes siis puhastasid seda noh, siis torni tormi tõttu siia paranda aetud laeva laeva jäänustest siis seda sadamat. Nii et jah, kõik vajalik oli igatahes igatahes olemas, tol ajal klin funktsioneerida, saaks lööbi tegijate ja Bosamenteerijated suust ja noh, vot nööpe tehti jah, nii sarvest kui ka luust ja nahast ja metallist Apuzamenteerijad need noh, need on suhteliselt hilised, hilised tsunftid, need siis tegid selliseid porte mundritele ja ja siis pidulikel rõivastele ja varustasid neid puid tide ja tupsudega. Et siis siis need on jah, niisugused baroki rokokooaegsed, niisiis 18. sajandi meistrid. Aga jah, nendel oli raske siin Tallinnas toime tulla, sellepärast et et kaubaliiklus Lääne-Euroopaga oli väga tihe ja, ja, ja laevnikud võtsid siis nii-öelda kontrabändina kaasa siis sealsed toodangut ja üritasid seda salajasi müütada. Nii et siis jällegi nende meistrite eneste asi oli siis üle üles otsida need laevnikud, kes siia lubamatut kaupa tõid ja, ja siis nad Rae kätte anda, ära korjatakse nende kaup korduani, tegijatelt sunnust ja need on siis see on siis naha, parkimise moodusse on pärit siis siis Pürenee poolsaarelt kordobast, nii et see oli siis niisugune ilus, ilusa töötlusega, peenike ja pehme nahk, mida siis kasutati raamatute köitmisel peaasjalikult siis kaanekate materjalina. Enniste nimetasite Kalevi käärijaid. Küllap ta kangaga on seotud, aga, aga mida nad täpselt? Tegid ja nii, et siis villaseid kangaid oli väga mitut sorti ja see viimistlus oli siis see, mis talle lõpuks andis selle õige väljanägemise, õige kvaliteedi ja õige nime. Ja see kalevikäärimine, kui oligi siis selle villase kangatöötlemine selliste pehmete Kraasidega ja siis pärast nii-öelda siis ülepressimine, et, et siis mis nüüd järgi jäi, et see siis hästi tihedalt tipuks vastu seda kanga pinda. Ja siin on huvitav see, et milliseid vahendeid sisse läks Kraasimiseks kasutati sedasama, millega villa Kraasiti loomulikult mitte, sest et see oleks lõngad üles kitkunud, need siis väidetavalt kasutati ohakat ja muid niisuguseid okasokastega taimi, millega siis nagu siluti, et siis need ja, ja käärimine selles mõttes siis noh, tolleaegne kudumistehnika jättis tihtipeale siis ka kanga pinnale sõlmed ja ja muud niisugused lõngajupikese otsakesed, mis, mis tuli ära lõigata, nii et siis käärijad tegelesid ka sõna otseses mõttes selle kääritööga, siis siluti seda kanga pinda. Ja lõpuks siis anti sellega sobiv värv. Et see kanga värvimine, seda on ka siin tehtud. Nii et, et tõsi, see silumise ehitise värvimine jäi sinna silumise ja, ja siis selle lõppimistuse vahele, nii et siis pärast seda pärimist tuli veel üle korra siis venitada ja, ja rullida ja selle tõttu kasutati siis ka tussveskite abi selle protseduuri läbiviimiseks. Kes olid kuulsamad meistrid? Jah, kuulsamad meistrid, eks, kõige kuulsam meister on, on loomulikult isse kullassepp Ryzen pärg, kelle valmistatud vokaale on siis siit kullasseppa Kulas õde sepis kuulus ka, nende kompetents on siis siit välja tud naabermaadesse ja praegugi on siis Peterburis üks selline Rizenbergi toode. Ja see minule isiklikult on see Rizenberg eriti oluline just nimelt selle tõttu, et, et mina erinevalt siis nendest meestest, kes meie Balthasar Russowitta ehk siis meie kõige kuulsamat kirjameest kroonikakirjutajat Ta on sidunud Siimon Rissaga, kes on siis tema kaudu jällegi saanud kõige kuulsamaks voorimeheks. Et siis mina isiklikult jällegi olen otsinud, olen mõnesuguseid sidemeid leidnud ka selle Rizenbergi ja siis Russovi vahel kõige tuntumaks, loomulikult siis on saanud Jaan Krossi seisukoht ikkagi, sest tema, tema, Paul Johansoni järel on siis seda mõtet edasi arendanud just nimelt sepalt. Russo oli siis Simon Rizza poeg ja kuna et ris allub, oli, oli ka niisugune Balta Sali nimeline poeg ja aga ka selle Rizenbergil on ja mis minusse isiklikult väga suurt kahtlust tekitab või võite kõige suuremat kahtlust tekitab, on just nimelt see, selle Russovi see ülimalt hea saksa keel, et see on, sellel on ka teised tähelepanu juhtinud, et see on ikkagi kirjutatud inimesel inimese poolt, kelle emakeel on saksa keel. Ja, ja teiselt poolt siis nimedega niimoodi, et noh, me teame, et see baltlaste Russovoli püha vaimu kirikuõpetaja ja et, et ta käis, käis siis Saksamaal ka ametit, kirikuõpetaja elukutset omandamas, lihtsalt kursustel ja, ja tähendab noh, et põhimõtteliselt me teame, nimesidki nimetati ümber tol ajal, kui kui siis mingi siis madalamast seisusest või viis käsitöölisest seisusest näiteks ka seisus tähendab, siis vaimuliku elukutse puhul ei olnud seisuslike vahesid. Aga kui siis keegi sai vaimulikuks, mitte vaimulikust seisusest, siis ta sai ka uue nime. Ja tähendab, et siis Rizza kui ka kui ka Rosenberg siis niisugused nimed, mis, mis võivad kergesti olla koondunud siis selle Russovi nime taha. Nii et jah, need Siimanud Rizza ja, ja siis Simon Rosenberg ehk siis Rizenberg, sest et noh, tol ajal kirjutati nimesid aga mitut moodi. Sõltuvalt siis sellest, kuidas raesekretär oli kuulnud, sest kuulmise järgi vähemalt varasemal perioodil need üles kirjutati. Ja selle tõttu siis niisuguseid üksikute tähtede asendamine teise teisega on üsna sagedane nähtus. Tasa Russoist, kes on kirjutanud Liivimaa kroonika, räägime kindlasti kunagi pisut kaugemas tulevikus nädala pärast samal ajal räägib aga Küllike Kaplinski, kui tähtis mees oli käsitööline linnas. Kuidas käsitöö selline riides käis, mida ta tohtis kanda ja mida mitte kes kuulusid tsunfti ja kes kuulusid Gildi ja näiteks sedagi, kas kalamehed merelinnas Tallinnas ka kuhugi kuulusid. Kuulmiseni nädala pärast?
