Et noored Ja nüüd teie, Eesti LUGU, Otepää linnuselt leidki 1955. aastal osadena säilinud relv. Alles aastakümneid hiljem selgitas arheoloog Ain käesoleva välja, et tegu on maailma kõige vanemad akteeritava püssiga. Kuni selle ajani teadsid sõjaajaloolased vanima püssina Tannenbergi püssi aastast 1399. Otepää piss on kolm aastat vanem seest linnus, mille metalt piss leiti, hävis 1396. aastal. Kokku on maailmas selliseid algelisi püsse 30 ringis, aga neid pole võimalik dateerida. Nii on jutustanud Ain Mäesalu varem meie saates. Missugune näeb välja Otepää piss? Muuseas oma konstruktsiooni tundaa küllaltki lähedane selle Saksamaa Tannenbergi püssile otepää püssi pikkus on siis 175 millimeetrit. Ta nagu koosneb siis kahest osast esipool, siin on siis raud ja taga on tal putk. Nii nagu ütleme siis ühel Odal on taga Tutk, mille sisse käib siis vars ehk pära ja see eespoolne osa on tal ka nagu kaheosaline, kõigepealt on see püssiraud ja siis on eraldi tagapool on see süütekamber ehk siis püssirohukamm mis täideti siis püssirohuga. Ja nüüd tal on üks eripära veel pronksist valatud, aga see osa nüüd selle tagumise putke ja selle kambri tagasi, no vahel on küllaltki paks ja siia on siis Altjäetud, siis isegi üks õun otsust ei jäta, siia käib selline rauast pulk on nii, et põhimõtteliselt Otepää pisku niinimetatud haakpüsside hulka, no see pandi kuhugi, see haak pandi kuhugi müüri nuka taha. Ta siis pehmendaks seda tagasilööki. Otepää piss on üks väiksemaid oma mõõtmetelt. Ta on jah, nagu öeldud, 175 millimeetrit pikk tema raua või selle suudmeava läbimõõt on 18 millimeetrit. Nii et see on ka suhteliselt väikega nendel varastel tulirelvadel. Nendel bussidel on jah, see suutava enamasti nii kahe kahe sentimeetri ringis või ainult veidike suurem kusjuures tükid kokku moderiti tükkidena. Aga umbes 90 protsenti tükkidest on alles ja olemas ja sobivad, kui need tükid kokku kaaluvad 743 grammi. Nii et on ka kaalu poolest, on ta on üks selliseid väiksemaid ja nüüd laskmiseks ja siis selle sütt rõhukambri kohale ülevalt pealt puuritud auku. Ja kui siis kamber täideti selle püssirohuga, siis täideti ka see auk ja nüüd ülevalt pealt, siis ta süüdati mingi tulelondiga või hõõguva rauaga ja siis laskekeha lendas sealt välja. Kusjuures, mis on huvitav selle peal püsi peal, selle süü, aitäh ava peal, seal käib üks selline plekist kaitsev, mida saab vajadusel ette lükata, selle poolest on ta täiesti täiesti haruldane, teistel ühelgi sellisel varasel püssil midagi taolist ei ole. Nii et ta on küllaltki selline omapärane relv ja võimaldab nii mitmedki tulised püsside kujundamismomente tunduvalt täpsemalt paika panna, kui seni teati. Kuidas seda püssi lasti, kus kohas see, kes oli sõjamehel ja kust esirohi oli nii püssirohi oli tõenäoliselt tuli kaasas võis olla nagu mingis sarves? Muidugi täpselt ei tea, millal püssirohusarved tulid. Aga muuseas, otepää piss näitab just seda momenti. Püslaeti ära, siis võidi temaga kuhugi mujale minna, tähendab see püssirohu sees tava sellegis plekke tähendab, et teda sai siis kaasas kanda. Nüüd laskmine on jah omaette huvitav küsimus. Sageli on ju ajaloo raamatutes tehtud selliseid rekonstruktsioone, kus püsson, mis paneb selle pära, noh, mis avaras, eks ole, paneb kaenla alla, siis pealt, süütab, aga nii muidugi ei ole võimalik sihtida. Ja teine asi on see, et sel juhul see tava, see jääb suhteliselt silmade lähedal pealt süüdata. Muuseas, see küsimus tekkis siin jupp aega tagasi, kui ma kirjutasin ühte artiklit rootslastele sellest püssist ja siis taheti, et oleks ka üks joonis, kus, kus selle püssilaskmine võtad ja kunstnik Kaja lavi oli seda nõus tegema ja ja siis ma vaatasin muidugi igasuguses relvastuselement, et mis selle mehele selga panna ja siis sõid nagu neid seletatud ja siis järsku küsimust, aga kuidas püssi lasti? Mina ei osanud midagi öelda ja siis võtsime nurgast harjavarre ja siis hakkasime vaatama, et kuidas oleks kõige sobivam, et kuidas oleks kõige mugavam ja kuidas oleks kõige ohutum ja siis muuseas leidsimegi sellise võimaluse, et tõenäoliselt ta toetati parema õla peale. Ja nüüd siis vasaku käega hoidis sind seda kinni ja siis parema käega sellega siis süütas. Vot nii oli võimalik siit ka temaga mingid mõrad sihtida. Ja muuseas hiljem omaaegseid neid relvajooniseid vaadates sealt avastasin ka paar 15.-st sajandist, kus tõepoolest ongi siis kujutatud omavalitsused püsis nii et on nõnda lastetu noppisse, pära toetatud ula peale, mitte kaenla alla, vaid õla peale. Sellepärast et kui nüüd vaadata seda edasist püssid, et siis selline püssikaba, mille sa võtad vastu õlga, see tuletab alles kusagil 15. sajandi kolmandal veerand, tähendab see ajajärk, kus on nüüd juba saadud aru, et mida pikemalt püssitoru, seda püssi raud ta täpsemalt laseb, siis kui on olemas meetri pikkused püssid, kusjuures need tehakse ka tunduvalt paksemate seintega ja sinna topiti tunduvalt rohkem püssirohtu sisse, tähendab, siis lendas kuul kaugemale. Ja nüüd siis avastati, et, et, et see büst kipub laskmise ajal käest ära lendama, eks ole. Ja siis leiti, kõige mugavam on, et kui teha selline laiem kabasi taha otsa, nii et et jah, senistel andmetel kusagil 15. sajandi kolmandal veerand tulevad kabada. Aga nad ei pruugi kohe tulla ka sugugi mitte, aitäh kõigile püssidele. Nüüd huvitav on muidugi teadet kusse, mis võiks olla valmistatud. Siin ei ole isegi välistatud, et see on tehtud Eestis. Sellepärast et need varased püssid, Need on oma väljanägemiselt küllaltki erinevad ja ma siin juba enne rääkisin, et 1384. aastal saadeti Tallinna raeüks huvitav kiri, kus muuseas räägitakse just noolte laskmise tulirelvadest, tähendab püssid ja sugugi ei ole välistatud näiteks Otepää, kes on siis relv, millega lasti nooli. Mul üks hea sõber Meelis Säre tegi sellest püssist koos ja, ja siis ükskord sai katsetatud ka, et kuidas oleks sellest püssist võimalik siis poolt lasta. See ei ole sugugi keeruline. Muuseas, selle püssi, selle raua sisemine läbimõõt on 1,8 sentimeetrit, see on umbes sama, mis on tolleaegsetele ammu noortele. Ainult et nüüd need püssinooled näevad välja natukene teisiti, tähendab püssinooled see tagumine osa pannakse siis sinna püssirauda ja siis suled pannakse sinna piss juba välja, jääb. Nüüd see esimene osa on lihtsalt natukene lühem kui tavalisel ammunooled ja nüüd on Saksamaalt muuseas avastatud isegi mõned sellised ammunooled, pidu on tõenäoliselt kasutatud just püssidest laskmiseks ja neil on siis suled, on sisulised noolekeskuses, kusjuures nüüd sellele puu noole taha otsa on löödud selline plekilatakas, mis ilmselt siis aitas tal nagu terveks jääda. No mina tegin küll tugevast kasepuust, tükid selle noolevarre ja ja üritasin siis lasta ka. Kasutasin muidugi jah, ehtsat musta püssirohtu, nagu tol ajalgi oli, ainult et noh, minu oma muidugi jah, pärines vanadest vene sõjaväevarudest. Pauk oli ilus ja isegi seda laksu nägin, kuidas nool lendas vastu puud. Ainult otse noole varr. See juba lennu ajal pudenes sihukeste tikusuurusteks tükkideks, tähendab, noh, see ei pidanud nagu vastu. Plaan muidugi seemnepüssirohi ei olnud võib-olla nii äkiline ja võib-olla isegi nool terveks Naigastesse nooleots lendas küll hästi kuma kümnekonna meetri kaugusel vastu puud ta puusse sisse ei läinud, aga aga nii lasta saada. Aga kui täpselt ja kui kaugele lasti, see on jälle huvitav küsimus, sest omal ajal on, on omaaegseid relvi on ka mujale järgi tehtud ja siis katsetatud. On katsetatud siis kõigepealt 1900 kolmekümnendatel aastatel. Siis Taanis üks Taani asjahuviline tage, laasson tegi vederzbanki püssikoopiasse vedelas pange püssi, see leiti ühelt linnuselt vederzbanki linnuselt, piss pärineb siis 1416-lt, ajad 426. aasta vaheldub. Aga ta on ka küllaltki selline primitiivne. Ja tema katsetes siis nüüd Ta võttis küll jah, sobiva läbimõõduga pliikuuli, mis kaalus 52 grammi ja ta valmistas siis ka ühe vana retsepti järgi selle püssirohukusjuures püssirohtu, ta pani ka 52 grammi, pani rauda sisse. Jah, on vist arvamusega püssirohu ja siis kuuli kaal peab olema võrdne. Ja 28 meetri pealt olevat see kuul läbi löönud kahe tollise männilaua. Nii et, et küllaltki jämedalauad ja 46 meetri perfüüsis ühe tollise männilaua läbi, nii et tundub, et jah, ega ega tal väga viga ei ole. Ainus küsimus on selles, et kui kaugele, kui täpselt tuli sellise püsige võimalik lasta, sest tema rauaosa oli suhteliselt lühike pealsele raua osa kooniline noote püsima ka kergelt kooniline rauaõõnsus siis sakslased tegid 1009 77. aastal, siis katsid ka Tannenbergi püssikoopiaga. Nemad lasid 25 meetri kaugusele ja siis märk loonud, kasutasid Kuuse paku otsa ja tuli saetud selline kuusepakk ja siis selle otsa sisse lasti. Ja olenevalt kuhu nad muidugi tabasid, kuivõrd serva äärde, serva äärde seal muidugi lööb sügavale, aga aga nende lastud siis tinakuulid läksid kolme kuni kuue sentimeetri sügavusele, katsetasid ka siis raudteepleki poole millimeetrisest raudplekist lõi kuul läbi, aga kahe millimeetri paksusele raudplekile lõi ainult siiski ainult jah, mulgi sisse. Nii et mulk oli siis üheksa millimeetri sügavune. Siin ühes saates rääkisin varem just nendest kõige vanematest rinnakilpidest ja muuseas rinnakilbi paksus, mis on ka sealtsamast otepää, linnused leitud, oli just kaks millimeetrit, tähendab, ütleb, et kahe millimeetrine rinnakilp siis pidas isegi seega 25 meetri pealt jääb 25 meetri kauguselt selle püssiga sellest rina kilbist läbi ei lask, samal ajal ma usun nendega ammuga, lasi ledki Amboli selle tulirelvade paras maakasutusajal ikkagi paremate omadustega, tõhusam ja igal juhul igal juhul tõhusam. Ja seda näitab ka siis asjaolu, et ega need algelised püssid juuel läbi ei löönud. Neid küll kasutati, neid kogu aeg arendati, aga nad ei suutnud ju vähemalt esialgu Ambe mitte kuidagi välja tõrjuda. Muidugi jah, Eestist on nüüd ka hilisemast ajast siis selliseid uhkeid püsse leitud tofiin, võiksin kohe nimetada, et arheoloogilistel kaevamistel siis Tartu vanalinna seitsmendast kvartalist ehk Werneri hoov Kuukaevamistel leiti üks uhke, ris püsib, see on juba selline rauast ja pikem püssi, ta on isegi üle meetri ja noh, tõenäolisust kaaluks kusagil kümmekond kilogrammi. See on ka küllaltki haruldane relv, seda sai siin võrrelda ka mujalt leitud, ega, ega meil lähinaabruses analoogilist relva ei ole olnud, kõige lähedasemad on Saksamaale Tšehhima, aga ei siin Baltikumis mujale ka, ega Soomes ega Rootsis ei ole taolist säilinud ka Venemaal ei ole, ei ole nende vanemate püsside hulgas ühtegi sellist ja seemne, Tartu ma olen seda nimetatud Tartu haak püsiks temal otse, haak on just esiraua otsas. Et see on küllaltki võimas juba ja tõenäoliselt kuigi tal tagaputk tõenäoliselt võistlema pära olla siiski juba tagant laieneb, tõsiselt putk tuleb küll, tahab poole, aga see või siis tagant laieneda tšehhist, mõningad taolised siis püssid imekombel isegi säilinud siis 15. sajandi teisest poolest. Ja tema raua paksus on ka tunduvalt suurem laenguri seal võimsam, ma ise nüüd oletamised, paigutame ta kuhugi 1400 siis seitsmekümnendates aastates. Ja peale selle on siis nüüd üks analoogiline relv toovad välja ka Haapsalu linnuse kaevamistel, niiet paistab, et see 1400 kaheksakümnendad aastad on nende püsside osas olnud sellised läbi murdelised ajad. Tõenäoliselt on just sel ajal hakatud, et neid enam kasutama, nii et nad on hakanud siis Ambe välja tõrjuma. No on, on kirjalikes allikates siin Tallinnast on ju teada, et et 480 81 on linna raad ostnud 15 haakpüssi ka tõenäoliselt ei kajastu nendes osades siis kogu linnavaru sest mõned aastad hiljem makstakse järsku ühele mehele 40 haakpüssi värvimise eest. Ja siis 1495 sisust takse juurde veel 42 haakpüssi. Nii et paistab, et jaht, realist, ajajärk, kus Eesti linnades algas üleminek tulirelvadele, kus ammutav välja vahetada. Nii et noh, miks nüüd ammud välja vahetada näiteks hambad uurijate mad arvavad, et tegelikult ammu tulid paremad, aga tõenäoliselt olid need püssid olid odavamad. Ma siiski ja isiklikult arvan, et nähtavasti nende püsside läbilöögivõime oli juba hea, et et nad olid võrdelised ammudega. Ja nüüd on siin Tallinna ajaloomuuseumis, kus on muuseas väljas ka sellel uuel näitusel otepää püssi koopia, seal on siis säilinud seal kogudes paar siis veidi veelgi hilisemat haakpüssi ja seal on isegi säilinud nende lukkude need lukud, Need on siis sellised. Võib-olla kõige algelisemad, mida nimetatakse serpentiine lukudeks. Serpentiini Lukese tuleb kasutada selle kusagil 1400 kolmekümnendatel aastatel serpentiini, see tähendab siis ladina keeles Maduni madu lukk. No põhimõtteliselt on siis süütenöör lukkplokk ise ilmselt küllaltki primitiivne, ta oli selline rauast konks, mis meenub tas S-täht ehk madu ja tema eesotsas seal oli tehtud väike, sinna vahele käis siis see süütenöör ja siis selle s-tähe, kes koht tähendab siis püssipära külge kinnitatud. Ja nüüd oli muidugi selleks lisaks oli juba süütava peast läinud külje. Ja nüüd, kui saba peale hajutate, siis esiosaleks selle külje peal oleva süütepanni peale, kuhu tapandiga püssirohtu ja nii, nii nendega oli siis võimalik lasta. Aga kui esiAlguritad, Seppentiin, lukud siis juba 15., ainult teisel poolel, vot siis hakkavad tulema tahtle. See tähendab, et enam süütenööri ei kasutatud, tehti selline ots tehti, tehti siis koonusekujuline, sinna pandi siis taht sisse sepandis vajadusel põlema, kusjuures siin need need Tallinna ajaloo muuseumis olevat Etkaks. Püssi, mis võivad olla siis 16. sajandi alguses oma selle luku poolest taht võiks nimetada tahtlikuks lukupoles küllaltki haruldased on esindavad või omavad sellist pahtlit kui vormi, mida ma ei ole kusagil mujal näinudki. Nii et pole sugugi välistatud, et siinsed kohalikud relvameistrid olnud siis täiustanud, õlijutanud oma kui tüüpi, niiet noh, meie relvameistrid olnud heal tasemel. Aga kui me vaatame nüüd suurtükke, siis Eestis on ka üks hästi haruldane suurt olemas mis võib ka oma tüübi osas kuuluda maailma kõige varasemate hulka. Seda ma olen tinglikult ka hakanud kutsuma Tallinna siis kamber suhtukiks. Mida see kamber, surg tähendab, see tähendab seda, et tegemist on juba tagant lahti tulirelvaga. Tavaliselt siis relvaajaloolises kirjanduses tuuakse selline fakt küll välja, et jah, et küllaltki varakult on üritatud teha ka tagantlaetavad tulirelv. Aga neile ei ole erilist tähelepanu pööratud peetud tagu, sellisteks haruldasteks ja üksikuteks näideteks. Aga ma olen siin nüüd eesti materjale vaadanud ja ristimaterjalid näitavad, et kambersuurtükid ehk tagant loetavad suurtükid omasid siin küllaltki suurt rolli. Ja see Tallinna kambersuurtükk, see ilmub meie ajalookirjeldus juba küllaltki varakult on juba 19. sajandil, on, on nendes varasemates Tallinna mälestisi puudutavat joostes välja toodud siis Burarty kogus, ta oli pikka aega siis provintsi ajal muuseumis ja ta oli seal kuni 1877. aastani 1877. aastal, siis käis üks vene kindral paranzov siin ja tema leidis, et tegemist on väga haruldase relvaga kogu tsaaririigi kõige vanema tulirelvaga üldse. Ja miks ta peaks olema siis siin mingis provints muuseumis, et selle kohtunud Peterburis pärast selliseid lühikesi läbirääkimisi siis suurde kriidikära Peterburi ja ta on siis seal kuni tänapäevani. 1900 kuuekümnendatel aastatel käis seda vaatamas siis leida ning ka teisi Peterburis asuvaid Eestist pärinevaid, siis tulirelvi, neid oli seal veel päris mitmeid ja on sellest ka veidikene kirjutanud. Mina küll vaatasin neid pilte, et mis tol ajal on tehtud ja mulle tundus, et tegemist on ikkagi äärmiselt haruldase relvaga siis 1998. aastal, siis üritasin teda Peterburiga vaatama minna, see on jälle omaette oopus, tähendab, kuidas saada Venemaal muuseumisse sisse võtsin kaasa igasuguseid kirjad. Ja taotlused, aga nendest on vähe. Pidin kasutama veel ka tutvust, abi ikkagi lähedale pääseda. Mul oli sel ajal väga hea tuttav siis Peterburi Ülikooli arheoloogia professor Lebedev ja tema palju mind aitas, tema naine oli jälle töötanud seal pikka aega seal muuseumis ja nii edasi. Aga siis, kui muuseumitöötajatele sellist pilti näitasin, alguses mind sisse lastud, pidasid läbirääkimisi, nemad ütlesid fondis sellist ihule. Siis seletasin, et jah, et see toodi 1877 siia Tallinnast ja kõik igasugused kirjalikud materjali selle kohta, öeldut. Sel ajal oli ju Vene-Türgi sõda. Võib-olla viidi sinna Terti. Aga liha, ega aga ikkagi lõpuks jah, leid tutvusega Õhtuses õnnestus kolmandal päeval sinna fondi saada ja seda suurtükiSurske leidsin sealt üles lõtva Tallinna Kambersutki aga tema uurimisega muidugi kõvasti probleeme, sellepärast laevalgustus ei põlenud, seal aknad olid kõik suletud ja siis ma jooksin kiiresti linna peale siis taskulampi ostma ja siis ma selle taskulambi valguses veidike vaadata. Muidugi pikka aega oli olnud, muuseum pandi kinni juba ja siis paika, üritasin seal fotosid teha ja nii edasi, nagu mingi ettekujutuse sain. Aga nüüd pärast tekkis idee. Kas kunstiakadeemia magistrant Kaupo Kangur, tema tegi oma magistritöö magistritöö üheks osaks oli siis Tallinna kamber suudki koopia tegemine ja temal muidugi õnnestus, õnnestus seda veidikene lähemalt vaadata, tegemist on jah, tõeliselt haruldase, sellise tulirelvaga kõigepealt võib-olla miks need kambersuurtükkide tagant loetavalt suurtüki nii olulise tulid need kui vaatame kirjalikke allikaid, siis kirjalikes allikates on esimest korda mainitakse kindlalt siis 1398. aastal seal Keldernis 1399 on siis Saksamaal neid mainitud ja 1400 on neid mainitud juba siin Vana-Liivimaal. Nii et need jõuavad siia üllatada sõltuvalt vara ja miks ja kus neid kasutati, neid kasutada siis linnuste ja linnamüüritornides. Sest eestlaetavad suurtükid, neid oli ju vaja iga lasu järel sisse tagasi tõmmata, viisakate eest puhastama. Aga see tähendas küllaltki fris suurt vaeva ja teises, kui suurtükk oli piisavalt pikk, siis torni läbimõõt oli väga, väikesel oli väga kitsas tegutseda ja seepärast siis leiutatakse sellised suurtükitähendab seda, et teil see rauaosa mõlemast otsast avatud. Aga see rauaosa, see on siis tugevasti metallvitsaga kinnitatud, siis tammepuust alused ei ole ja sellest alusest nüüd siis suur osa jääb tagant siis veel lahtiseks. Kusjuures nüüd selle taha aluse pinna sisse on tehtud väikene õõnsus ja siis selle õõtsa sisse pannakse siis selline laengukamber ja ühtlasi selle laengukambri aga on veel selline metallraam, nii et sinna pannakse veel kiil sisse. No need aeg Gamblitletud olla niimoodi 30 40 sentimeetrit pikad, neil on ees selline väiksem, madalam remont, nii et see pannakse siis tagant selle toru sisse ja nüüd pannakse pilki ka taha ja nii püssirohi ongi selle laengu kambri sees, eks ole, ja noh, kuuliga on nii, et kas kuul pannakse nüüd siis sealt tagant siis sellest rauast sisse või on isegi kuul Kabandusele laengu kambris püssirohu järel sinna laekambri otsa nüüd laega kambri pealispinnal, seal on siis süütava, sealt siis läidetakse, nüüd lastakse kuul välja ja siis on vaja vanakamber ära võtta Ta ja panna uuskamber. Ja nüüd ei ole vaja ju seda Suurtüki tas tagasi tassida, pluss muidugi laskekiirus kasvada, sellepärast sa vahetad lihtsalt kambri ära, kusjuures teine kamber on sul juba eelnevalt laetud. Kusjuures ei ole vaja nii hoolikalt seda suurt rauda puhastada, sellepärast et Need jäägid pühib see uus kuul ära. Seega on ised kirjalikes allikates tund teada, et ühekamber suurtükiga oli võimalik siis lasta kusagil neli-viis korda kiiremini kui siis eestlastava suurt kippuvat eestlaetava suurtükiga seal võttis väga palju aega see, see iga lasu järglase suudki raua puhastamine sinna eesta tahmajäätmeid siis palju sisse mustal püssirohul on, on jah, see häda. Ja siin Eestis on neid kasutatudki üpriski paljud teine koht peale linnamüüri tornide ja, ja linnusetornid olid ka laevad, laevadel on ka liikumisruum ja küllaltki kitsas ja seal oli seda seda mugav kasutada. Nüüd aga, kui me vaatame seda Tallinna kambersuurtükke, siis lähemalt siis tema selle tammepuust aluse pikkus, see on siis 2,9 meetrit. Et tema, selle toru ehk siis raua, kus on 69 sentimeetrit ja see raud on ka tegelikult kooniline, nii et ta esiots on mõnevõrra siis suurema läbimõõduga kui siis tagumine ots. Nii et eesotsast on ta kusagil 96 millimeetrit, üheksa pool sentimeetrit, nii et päris päris korralik see line kaliiber on tal. Aga ta on suhteliselt ikkagi lühikene, 69 sentimeetrit, mis muidugi näitab ka tema vanust. Nüüd, Kaupo Kangur, kui siis sepatööd pinud, tema muidugi tegi selgeks ka selle Surdki vormistamise täpse tehnoloogia, kusjuures Tallinna kambersuurtüki juures paistab silma see, et ta tehtud küllaltki lihtsalt on võetud siis paraja paksusega selline raudplaat, see raudplaat, et on siis keeratud kumeraks. Ta on nagu pool seda rauda seest moodustab üks ja teine pool moodustab teise ja siis on seda veel peale ja alla pandud ka siis raudpleki ja nüüd nakatuda. Neid raud pitsasid peale tõmbama, raudvitsad on siis neid on kokku viis, need on ilmselt kuumalt peale tõmmatud ja need suruvad plaadi servad tihedasti üksteise vastu, nii et põhimõtteliselt. On isegi seda suurtükiju suhteliselt lihtne valmistada. Ja muuseas Kaupo Kanguri magistritööna valminud kambersuurtükk, see on praegu väljas, siis Kikendi käkkis on nii, et seda on igal raadiokuulajal võimalik ka vaadata. Ja arvestades muidugi seda raua pikkust, võib arvata, et tegemist on küllaltki vana relvaga ja kui nüüd tähelepanelikult vaadata sellele temale pätikuju, siis lahveti kuju sarnaneb mõningate 15. sajandi algusesse dateeritud püsside afettidega. Neid kambersuurtükke ehk tagant laetavaid suurtükke on säilinud ka ju mujal. Neid on siin, Stockholmi ajaloo muuseumis, relvamuuseumis ja Taanis ja Saksamaal ja aga enamus neist on tunduvalt hilisemad. Nii et mulle tundub küll, et Tallinna kambersuurtükk, see on üks vanemaid tänaseni säilinud tagant laed vaid suutlik üldse omalajal leida antinktateerisele küll ka ei taha, ta neljasajandas aastasse isegi võib-olla päris nii vana ei ole, kuigi ta kindlasti kuulub jah, 15. sajandi esimesse kolmandikku. Vaat temal on üks selline huvitav omapära veel see vits, mis on tal kõige ees, noh, sisuliselt. On ta siis seda raua suudme kohal. Vaat see vits moodustab peal sellisel laieldi, mis on ühtlasi kas. Aga senistel andmetel need kõige varasemat siis sihikud. Eks ole sihikal see, mis on tagapool, eks ole, ja kilp on see, mis on eesotsas, eks ole, need on dateeritud siis kuhugi 15. sajandi teises veerandis. Samas muidugi jälle ei ole välistatud, et et selle Tallinna kamber suurt näol on meil tegemist ühe kõige vanema siis kirpu omava tulirelvaga üldse ja sel juhul võid veidi varasemasse aega minna, nii et aga jah, oma tüübilt, oma ehituskonstruktsioonilt, eriti sellel afety kuju poolest on ta tõesti hästi selline primitiivne siis suurtükk ja mis on talveerlit huvitav omapära, kui vaadata siis seda lahveti siis lahveti keskosas enam-vähem raskuskeskmes on seal all on auk, mis läheb sellest kohe läbi. Vaat see on auk, sealt käis mingi pulk läbi, kinnitati siis tall argipeale, kusjuures metall noh, see nuga kahvel, eks ole, kaks ülemist otsa, nende ülemises otsas käis pulk läbimiseks läbi lahveti ja nüüd siis alla Pole tuleb ots, sellel argil pandi mingisuguse puupaku või palgi sisse, tähendab ja seega seda suurtükioli võimalik keerata ühte suunda ja teise suund, noh, põhimõtteliselt temaga oli väga mugav oli seda lasta. Ja igastahes mugavam kui ühegi teise lahveti tüübiga. Ja haruldane relv, no sedasama tehnikat kasutatakse ka hilisemate teiste kambersuurtükkide juures. Tõsi, võib-olla oli sellist relva kõige mugavamad panna just laeva pardasse, et teda väga vabalt veidi siis ka laevadel kasutada. Samas kui vaadata nüüd mõningaid neid Tallinna linnamüüri tornid siis ehitusse ja siis juhtus omapära, siis ei ole välistatud, et taolisi tagantlaetavad suurtükke just kasutati linnu. Siingi saates esinenud Rein Soo peal, kes on muidugi jah parim asjatundja, kes näitajat torne linnamüüri rekonstruktsioone teinud ja nende elementide siis ilmumist ja, ja ehitamise aega üritanud määrata. Tema tõi ka välja, et Tallinnas on 14. sajandi lõpul, 15 sajandi alguses ehitati vot siis kuus uut tüüpi linnamüüri torni ja neist preemeni Hellemanni plate ja kruusk, Siuke tagune torn. Need on ka tänaseni suhteliselt hästi säilinud ja kui neid neid torne vaadata, vaadata nüüd siis tornedis tornidesse tehtud teid, laskekambrid tähendab kohta, kus, mis omal ajal lasti siis neil kõigil laskekambris. Tal on siis kahel pool seintes on õõnsused mõlemad ühe koha peal. Nii et sinna seintesse on saanud pannud küllaltki tüseda palgi ja nüüd sellel palgi, siis võis teha augu ja vot selle kamber Suurtüki alumise haru selle hargi alumise haru sinna sisse panna ja nii oli sellest kamber suurtükist üpriski mugav siis lasta. Nii et kui nüüd vaadata neid torne sisust, taolised tornid ülemisel korrusel omavat kolm sellist laskekambrite, noh tõenäoliselt siis sel ajal võis selles selles kuues tornis olla kokku juba 18 tagantlaetavad suurt. Ja tegemist on siis jah, 15. sajandi algusega. Mis muidugi näitab jah, et Tallinnas pöörati nendele tulirelvadele väga suurt tähelepanu ja neid kasutati üpriski palju. Sellest ajast on muuseas mõningaid huvitavaid teateid siis tulirelvade valmistamise kohta Tallinna linnale noh küll veidikene hilisemast ajas, nimelt 1413. aastal käib äge kirjavahetus siin Tallinna rae ja ordumeistri vahel. Kuigi Tallinnas võis siin tegutseda oma, siis tulirelvade valmistajad on aeg-ajalt kutsutud väljaspool siis meistrit tegema. Ja siis on käinud siin suurtükke valamas ordumeistriteenistusel olev suurtükimeister, Hermen heering 1413. aastal. Aga ta siin valmistas mõned suurde Lucyt ja läks ise minema ja siis hakati neid katsetama nendest lasku tegema. Suurtükid lendasid puruks, kõik. Nüüd muidugi on siis Tallinna raad on kohutavalt kuri, on suuruse sest välja makstud peale selle väärtuslik materjal, pronks on kõik läinud, laiali lennanud ja nii edasi ja siis ta kirjutab ordumeistrile kirja, et nüüd tuleb see meister uuesti tagasi kutsuda ja ta peab uued suurtükid valab oma raha eest. Muuseas tol ajal on olnud kombeks, et esimese proovilasu pidi meister ise tegema. Kui siis suurtelt katki läks, eks ole, siis võis sageli juhtuda ka niimoodi meister, kes seda proovilasku tekki sa ise ka tükkidest pihta, eks ole. Kuigi selle Hermen heeringu juhtumi puhul tundub, et tema ei ole seda prohvilasku teinud, aga aga kas keegi nüüd viga sai, ega me seda ei tea, aga nüüd ordumeister millegipärast ei taha teda lasta siia ja väidab. Tal on nii palju tööd seal, tan Reese, kuidas parajasti just Rositanist ja et järsku lükata see tema tulek Tallinna hoopis edasi ja nii et käib selline äge kirjavahetus siis lõpuks Tallinn teatab juba, et ta tahagi seda meistrit enam siia, ta on juba mujalt parima meistri palganud ja nii et käib selline äge vaidlus. Tõesti, tundub, et Hermen heeringat. Ma olen ikkagi valanud siin ilmselt selliseid eestlaetavad suurtükke, mitte tagantlaetavad. Samas, kui me vaatame Eesti arheoloogilist materjali, siis jah, neid leide, kas siis neid tagantlaetava suurtükiraud puhub või neid kambreid tehtud, isegi meil rohkem välja tulnud kui eestlaetav, mis võiksid keskajast pärineda, näidud leitud Tallinnast ja Rakverest ja ja siis ka Paide linnuselt ja noh, kõige suurem kobusalisid all Chrisi tulirelvi tuli välja Haapsalu linnuses teed, seal on ka kaks erinevat kambersuurtüki rauda ja siis on veel kuus erinevat suurtüki ja mis on äärmiselt haruldane ja huvitav kogu need on põhjusase 15 sajandi lõpust 16. sajandi esimesest poolest tulirelvad, seal on ka mitmed huvitavad siis sellised algelised püssid noh, ka mitte just nii väga vanad, aga ikkagi ka ütleme 15. sajandi lõpp, 16. sajand on ikkagi tulirelva veel? Jah, nende leiud on suhteliselt haruldased ja see on Haapsalu linnuses lausa peaaegu nagu omaette saarel nendest tulirelvadest tehtud, nii et et seda on päris päris tore vaadata, kuidas need kõige vanemad meie ühed vanemad tulirelvad siin väljalaevad. Kas võib öelda jutu kokkuvõtteks, et relvastusala uuendused jõudsid siiamaile võrdlemisi kiiresti, et Eesti ei olnud kauge mahajäetud ääremaa selles vallas kindlasti ei olnud ja juba eelnevalt mõningates saadetes olev rääkinud kaitsele tuvastusest nendest hambudest ja kõik ja kõiges selles võib märgata. Siin pöörati nendele uutele relvadele väga suurt tähelepanu ja need igasugused uuendused, need jõudsid siia väga kiiresti. No ma toon siin kas või näitaja, noh, tänapäeval võrdleme ennast Soomega, eks ole, Soome on ju palju kaugemale arenenud. Ja siis kui Eestisse Tallinna võis jõuda esimene tulirelv 1346 siis Soomes on kõige varasem teade tulirelvast 1404, see tähendab peaaegu nagu 100 aastat hiljem ja kusjuures ka see teade on huvitav, nimelt siis rahase porilinnuse pealik saadab Tallinna rae-le ja et kas Tallinna linn ei võiks laenata neile kahte kolbe kamber suurde ja sooviks, et ka meister tuleks ise kaasaks, nendest laseks. Ja ka jah, veel hilisemal ajal on, on ju sageli, on just nii, et, et soomlased käivad siin Tallinnas tulirelvasid ostmas ja ostis siin püssirohtu ja salk Peetrit ja nii edasi, nii et jah, keskajal oli kahtlemata Eesti küllaltki kõval järjel ja, ja mis on nüüd huvitav, et noh, Tallinna kohta on seda andmestikku kõige rohkem Tartu kohta kahjuks ei ole. Aga samas võidi ka Tartus küllaltki vara hakata ise suurt Kemalama. Mida seda näitab, see on täiesti juhuslik teade Riia raeArv raamatust. Et aastal 1411 Riia raad ostab ühe suurtüki, mis on valmistatud tar üritus. Järgmisel aastal ostetakse veel teinegi suurtükk, kusjuures Riiast endast on siis suurtükkide ei ole üldse tulirelvade valmistamisest, on kõige esimesed teated olid istamisest 15. sajandi lõpust. Kuigi see muidugi ei tähenda, et seal varem poleks tehtud olnud. Aga noh, 1411 tähendab ka Tartu meistrite toodang on juba nii hea. Et Riia noh, omal ajal ka Baltikumi üks olulisemaid linn ostab siis. Eesti lugu esimestest tulirelvadest Eestis lähemalt Otepää püssist ja Tallinna kamber suurtükist, rääkis Tartu Ülikooli arheoloog Ain Mäesalu. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Haruldasi relvaleide saab siis oma silmaga kaeda Tallinna ajaloomuuseumis ja Haapsalus. Läänemaa muuseumis ja saadet saab uuesti kuulata vikerraadio kodulehel.
