Et noored Ja nüüd teie, Eesti lugu. Kaitseriidest veel mäesalu jutustas nädala eest, et paljud keskaja inimesed ei saanud mitte eriti tihti näha lahinguid, kus täisvarustuses raudrüüs rüütlit kappavad, hobuste seljas, üksteisele vastu täis raudrüüd tulid kasutusele alles 15. sajandi keskpaigas ja pooleteise sajandi pärast läksid juba moest välja. 16.-na sajandi lõpus sai vaid jõukas rüütel endale seda muretseda, aga ta ei teinud seda mitte lahingusse minekuks, vaid turniirist osavõtuks või pidustustel uhkeldamiseks. Kui kaugele rüütlid moe tagaajamisega minna võisid, räägib Ain Mäesalu täna. Saate toimetaja Piret Kriivan. Hirmises Kaitseriidesaates me jõudsime just selle momendini, kus siis kujunesid välja täis raudrüüd, mida võib ka nimetada sellisteks klassikalisteks raudhüüdeks ja tavaliselt taks selleks paigaks, kus need kujunesid siis Põhja-Itaaliat. Tegelikult muidugi need raudrüüd juba jõudsid ka küllaltki varakult ju üpris kaugele ja isenesest, kui nüüd seda päris kujunemislugu rääkida, siis peab ütlema, et see ütleme selline viimane põhielement, selline suur rinnaplaan. Tänu sellele, et see oli nagu võib-olla selline viimane selline põhitunnus sest ma tekkinud detailsetest kõikidest detailidest ei jõuagi siin rääkida, aga tegelikult tulin siis järk-järgult kogu aeg ilmunud ka kätele ja jalgadele siis täiendavaid selliseid kaitseelemente kõigepealt juba siis kusagil 13. sajandi keskpaiku, siis hakati täiustama siis kätte, kui te kaitset ja kusjuures kõigepealt ilmusid need eraldi siis rauast või raudplekist kaitset küünarnukkidel ja põlvedel ta võib-olla tundub natukene kummalisena, miks küünarnukkidel põlvedel olid takistavad siis sellised liigud. Põlve pihta või küünarnuki pihta, see on ju palju ohtlikum kui kuhugi, kas siis küünarvarre või õlavarre pihta, sellepärast et seal puu kasvab kiiresti ja kergesti kinni. Aga samal ajal kui küünal peab midagi viga saada, siis, siis see ju vist ei parane ja sealt võibki jääda siis liikumatuks. Aga, ja see on ju palju ohtlikum. Aga muidugi jah, järk-järgult muidugi ilmuvad siis ka küünarvarrele ja õlavarrele plaadikesed ja, ja loomulikult ka siis jalgadega ja peale. Sellepärast et eks need rüütlid, kes olid hobuse seljas, need ju sageli, kuna jalad olid suhteliselt kättesaadavad, nad said ju hutavastu jalgu, tõsib, kui läheme nüüd natukene veel ajas tagasi, siis siis 12. sajand, 12-l sajandi teine pool, siis tegelikult ilmusid rõngas püksid. Nii et olin seal rõngassärk, varem oli ta ulatus praktiliselt põlveni ja kui ratsanik oli sedapidi tegema sellise lõiku nii ette kui taha, et sa saaks hobusele istuda, aga kuna jalad jäid kaitseta, eks ole, seal see uus suurem siis ratsaväe siis kasutusele võttel sõjalises tegevuses, siis vajasid jalad korralikumad kaitsjate noh, kõigepealt tulid siis tuli, et sellised rõngas, püksid, mida hakati siis kandma. Ja nüüd edasi siis Gulbis sajand hakkasid järk-järgult ilmuma need plaadid erineval puhul, kõigepealt siis rinna peale, kui ka siis kätele, siis hakkasid ilmuma jalgadele ja tegelikult sel katsel, kõik jäi ju kogu aeg alla. Plaat vestide juures seal ikkagi all olid rõngaspüksid ja ja iseenesest alles siis, kui täis raudrüü välja kujuneb, alles siis 15. sajandi alguses. Vot siis kaob see rõngasrüü alt ära. Et see on ka iseenesest muidugi äärmiselt huvitav, huvitav detail ja kui nüüd see tähis raudrüü on välja kujunenud, siis öeldakse, et mees oli siis varba otsast kuni siis pealaeni raudplaatidega kaetud. Tegelikkuses muidugi päris nii ei olnud. Nimelt üks Rütele, tema pidi saama ka ju hobuse seljas istuda. Aga need kehaosad pissis, puutusid hobusega otseselt kokku sinna vahele mingit raudplaate panna ei saanud, sel juhul oleksite kohe hõõruma hakanud ja selleks on muidugi äärmiselt ebamugav. Et siis istmik ja reite siseküljed jalgevahe tähendab, need olid ilma plaatideta. No mõnikatest võib-olla sellistest mängufilmidest on jäänud nagu ettekujutus, et raudrüü selgapanek käib nii, et tõstad selle ülemise osa ära, poed sisse või õigemini kõigepealt tõstad selle ära siis tõmbate talumise osa ja siis tõmbad ülemise osa peale. Tegelikult pidibi raud kunagi niimoodi selga ei saanud panna, tantama sisse ei olnud võimalik pugeda. Raudrüü ikkagi koosneb tervest reast üksik detailidest. Ja osa detaili on küll omavahel ühendatud, ad on ühendatud siis üksikute neetidega, mis võimaldavad tõsist liigutada. Aga ometi need detailid on tegelikult üksikdetaile äärmiselt palju ja need kinnitati kõik ükshaaval siis sellise rüütli keha külge. Kusjuures siin oli kasutatud veel igasuguseid selliseid abivahendeid, mida me tavalisem raudrüüd juures ei näegi. Esialgsel pilgul. Paelasid ja rihmasid ja mis tuleb kõik siis kinni siduda kusjuures nüüd neid erinevaid detaile, need kinnitati siis keha külge niimodi järk-järgult ja ükshaaval kindlas järjekorras. See raudrüü selgapanek, seda see algas jalgade poolt ja läks järjest ülespoole ja on arvestatud ühe raudrüü selgapanekut diskusagil 10 15 minutit aega. Ja siin pidi siis abiks olema vähemalt üks kaks abilist, tähendab, ega, ega üks mees ise praktiliselt ei saanudki seda seda raudrüüd endale selga panna. Särk pikad aluspüksid, nüüd särgi peale tõmmati veel selline pehme vammus võrdse vammuse küljes, teatud osades olid kinnitatud kohe nahk paelad. Ja nüüd need nahk parada, siis olid abiks teatud detailide kinnitamiseks, kusjuures nüüd ammuse kaenlaaluse koha peal. Siin Oliver siis endiselt sellistest, kas särgile iseloomulikest rõngastest oli senine lapp pandud? Siis samasugune lapp võis olla ka tal siin jalgevahe kohal. Aga seal alati ei pruukinud see olla, sest et sinna on vahel pandud ka siis spetsiaalseid, selliseid rõngast põlesid või, või selliseid rõngastest ma ei ütleks, et alustaks, aga need käsitsi hobuse teha selliseid pealispükstega, selliseid väikeseid püksid täheldatud, et seda, seda kõige ohtlikumat osa kaitsta, eks ole. Nii, ja jalas maja siin enne nimetasin, et olid linased. Tähendab, et see raudrüü detailid kaks nagu hõõruma. Nii et jah, see raudne rüü selgapanek, see oli täiesti omaette kunst kohe. Kusjuures nüüd teed esialgu hakatinit tegema siis seal Põhja-Itaalias ja kujunesid välja täiesti omaettekeskused. Põhja-Itaalias on seal May Landon, selline piirkond, kus olid väga kuulsad raudriidevalmistamiskeskused ka siis ka neid hakati tegema sellistes suuremates linnades ka mujal seal Austrias on näiteks, on siis Insbruck väga kuulus paik. No siis on veel ju tuntud väga kuulsat raudrüüd, valmistamiskeskused on Sist, Augsburg, Lanzuut, Nürnberg, kel Inglismaal, Inglismaal tehti üpriski palju justice Itaalia eeskujul neid raudrüüsid ja Prantsusmaa tekkisid omaettekeskused ja noh, muidugi ka teistes piirkondades näiteks ka Eestis on kindlasti siin kohapeal neid raudrüüsid valmistatud. Tõsi, selle kohta, ega seda informatsiooni nüüd väga palju ei ole. Dokumentides Tallinna kohta siiski fakte olemas, 15.-st sajandist on, on siis kahe meistri nimi teada. 15. sajandil on, on tegutsenud Tallinnas Hans platens leeger, ta on siis 15. sajandi alguses tema nime me teame tänu sellele. Tal on siin olnud ka tegemist kinnisvaraga, nendest on tal parandatud siin üks maja siis ta selle jälle mõned aastad hiljem edasi pärandanud, siis paistab, et tal on mingi teine maja olnud Kuninga tänaval piljon jälle ära müünud ja nii edasi. Kahjuks sellist üksikasjalikku informatsiooni kirjalikes allikates ei ole. Teine mees on teada siis päris 15. sajandi lõpust. Tiidrik Stembow ja taas jälle tänu sellele. Tal on kinnisvara olnud siis hobusepea tänaval. Muidugi nüüd, 16.-st sajandist. Raudhüüde valmistajaid saab osalt kätega selliste täiendavate lisanimede järgi. Kusjuures need on mitte alati päris selgelt tõlgendatavad. Verplatest Leiger ja nii edasi, kusjuures me ei tea, kuidas täpselt tähistati, sest mingil määral paistab, et on jätkunud kõik kõrval veel nende rõngas, riide valmistamine, sest kõiki jaksanud osta omale korraliku raudrüüd ja seetõttu siis vaesemad mehed on võib-olla kasutanud ka veel lihtsamaid kaitserüüsid. 16. sajand, vot siis on Tallinnast ja ta koguni kuus turvisevalmistajat. 16 sajandi alguses on kaks meest, kes on sattunud kirjalikes allikates tänu sellele, et nad on võetud Tallinna kodanikuks vastu 1528 Linhart. Ja siis umbes kusagil sama aja paiku on tegutsenud veel emerhardfon, viits, Lelov, ka täiet nime põhjal saame teada, et tegemist on siis turvisevalmistajad. Ja nüüd järgmised neli meest, kes saavad linna kodanikuks, need saavad just siis 1561 62 63 64, vastastel üks meisterasi on muidugi Liivi sõja aeg juba Liivi sõja algus ja loomulikult siis aiatiga siis Mihkes oskaksid valmistada, siis kaitseb, müüsid, tõsi, vaevalt vaat nüüd siis 16. sajandi teisel poolel enam täis raudrüüsid tegid. Tõenäoliselt nad valmistasid esmajoones just selliseid juba poolikuid raudrüüsid, mis koosnesid siis rinnakilbist ja siin olid siis siin reite peale ütleme, kõhuosa oli veel paatidega kaetud ja siis olid siin reite peal ulatusid sellised kaitserüüd detailid. Nii et oli ala kehausory. Mul oli nii-öelda põlved, olid juba põlvedest alates riba juba ilma, siis kaitseb ta. Nii et muidugi jah, nende keskaegseid kaitserüüsid oli väga mitmesuguseid. Tüübi väljanägemist võisid mõjutada väga erinevat tegurit. Ühelt poolt mingil määral võib öeldud Treeningteiselt poolt piirkonniti tegutsesid erimeistrid, aga mis võib-olla oli kõige olulisem, kõige olulisem oli mood. Isikut on jah kummaline, aga ka läbi kogu keskaja on kaitse rinide ega siis väljanägemist nad kogu aeg muud mõjutanud. Ja selline vilin oli selline üldine rõivaste mood. Siis seda üritati ka näidata kaitse rüüdes. Kui täisraudrüüsid vaadata, siis võib tuua selliseid kaks kõige olulisemat tüüp piga välja millel on omad spetsiifilised nimetused. Üks neist Gooti raudrüü kooti, raudrüü, see on suhteliselt selline sale ja tal on teravad nurgad. Nii ütleme, need küünarnukikaitsed on ausad, teravad põlvede peale teravad kaitse, pikad sellised kingad, eks ole. Kusjuures need kinganinad lähevad hästi pikaks ja peeneks. Need võivad olla kusagil 30 40 senti. Ta on isegi lisatud juurde, see on mood. Aga kuidas te ette kujutate, kuidas selline mees kõndida sorteeriti ja kuidas nüüd hobuse selga sai, eks seda tuli sinna jalusesse ju väga raske seda kinganina pandi. Ja noh, on 1386, et seal oli see Bachi lahing, oli, kus siis Austria rüütlid pidid võitlema jalgsi ja neil oli kohutav probleem kinganinade. Kuidas jalgsi lähed, võitlus selliste pikkade hinga ninadega tulitamaks 1000 Kuzakette produd kirve ja kinganinad maha löönud siseriided, kinganinad siis pandud vankri peale ja terve vanker täis olnud. Aga muidugi nad said lüüa ikkagi sellest lahingust pärast siis muidugi läksid vennad kavalaks, tähendab, et relvameistrit ka siis nad hakkasid, tähendab, kinganinad tehti nii, et neid tehti puust. Ja need olid siis pealt kaetud metallplaatidega ja need kinnitati kruvidega siis siia otsa. Nii et kui vajalik osutus vajalikuks ära võtta, siis kruvid lahti, võeti ära, eks ole, seal kooti raudrüüs. Nii et aga siis nüüd on, see on nüüd 15. sajandi teine pool, kus ta on nagu eriti laialt levinud 16. sajandi alguses, vot siis hakkas renessanss hakkas mõju avaldama ka siis raudrüüd väljanägemisele. Nii et siis nad muutusid nagu selliseks hästi peeneks ilusaks ja kenaks. Nii et neil tulid sellised voldi tehtiga ja tänu nendele voltidele seda nimetatakse koguni siis Rihveldatud Au tüüks. Kirjelduses on ka neid nimetatud siis vahel maksin miiliani kaitse riivideks nimetanud parki, et et siis Saksa-Rooma keiser Maximilian esimene on nagu isiklikult seda tüüp Pisa raudrüüd soovitanud seppadele vajalikud juhised andnud. Ja nende raudrüüd, pinder lihveldatud, siin sellised rõivavoldid hästi paljud kaunistused talunud ümaramad farmid neil on see jalg on kinganina on muutunud otsast hoopis laiaks ja nii et neid on juba keskajal siis nimetatud, selliseid kingasid siis karu jalgadeks või isegi ka lehmalõugadega. Ja muidugi nende Rihvendatud raudrüüd juures võib mõnikord näha üpriski kummalist detaili, seda kummalist detaili. Me näeme kubemekohas seal jah, ta väliselt meenutab siukest mehe tunnust, mis on tehtud plekist, mis on hästi suur ja mis on lausa nii püsti siin ees. Ja kusjuures jah, kas sa tead nüüd selline kaitseala varasemal ajal on teada, et seal on nagu rõngastest kaitsja, seal ei varjatud, aga nüüd siis ajavahemikus 1520 kuni 1570 on siis sellised hästi võimsad detailid, nähtavat ja osa neist on isegi kullaga kaunistatud ja siin on näopilti näopilt isegi peal ja kusjuures liik andsid ka kõik kuningad ja krahvid ja hertsogit kõndisid uhkelt paraadil ja sellised asjad ees. Nii et noh, ega see keskaeg ei olnudki nii sugugi nii naljavaene aeg. Ja, ja kusjuures vaata huvitav saksa keeles, seda nimetatakse latsiks ja ja, ja tõenäoliselt sihukene lats on siin meil Tallinnas ka veel objektil olnud. Nimelt kui tähelepanelikult vaadata seda originaal vana toomast tähendab, see on nüüd seal raekojas olemas, siis tegelikult sellel Toomal on ka siin see plekiosa küll kadunud, aga siin just kubemekohas sinna, kuhu tegelikult praegu on auk, kui vaadata sisse murdunud plekk, see nagu kuidagi nagu tõuseb üles, tõenäoliselt on vana toomvarga selline sees olnud selline uhke asi, vaata nüüd, ma ei tea, kas sellel uuel ka taastatud või ei ole, mis praegusel Raekoja tornis on igatahes alti paista, nii et ma ei tea, kas seda nüüd olemas on. Aga nende keskaegsete raudriide juures on mitmed asjad väga tähelepanuväärsed. Sellepärast kui me vaatame, siis just nüüd, 16. sajandi riideosas on, on tegemist ikkagi tõeliselt kunstipäraste esemetega kus tõesti on üritatud siis ju kõiki neid rõivaid ja neid moel Narvas ja siis järgi aimata. Aga kui nüüd moekunstnikud on seda teinud pehme riide abil, siis ei tahagi ette kujutada, kuidas relvameistrit kõige Bertotüüpedid seda rauast kõik välja taguma. Seejärel pidid, oli vaja kõik lihvida. See oli pidi ju hiilgama särama ja siis hakati selle pinnale veel siis kandma. Neid igasuguseid ornament ja jooniseid tähendab kasutas väga erinevat tehnikat. Nii et see oli ikkagi päris hullumeelne töötaoliste kaitseriidetaolist tuur, püüde kaunistamine, no kõige aeganõudvam kindlasti oli just see lihvimistöö, sellepärast et kui isegi muuseumites vaadata, siis detailiteet ju säravad, lausa peegelduvad ja rauda ikkagi Algriste vahenditega niimoodi siis lihvida, lihvima, saada see tõeline tõeline kunst. Nojah, ega sellist uhkete rõhud rüüdega tuju tõepoolest eriti palju lahinguväljal enam ei käidudki, nii et nendega siis mitmesugustel paraadidel uhkustati ja ja noh, 16. sajandil siis turniiridel ka absurdi kasutatud, sellepärast et turniiride jaoks oli välja kujunenud oma spetsiifiline siis raud rüüdi, mis oli muidugi tunduvalt raskem ja tunduvalt tugevam. Tähendab, turniiride muidu oleks saanud viga ja kui see uhke raudrüü see oleks saanud kannatada, mõlgid sees, kuidas temaks ringi käidi, uhkustab temaga nii et on spetsiifilised turniiri raudrüüd. Vaikselt, 16. juuli keskpaigast peale hakkavad vaat siis kaduma selliseid noh, ülikut rikkamat base võtteid mõnevõrra veel teha, aga nüüd lahinguväljal siis jääb alles põhimõtteliselt ainult nagu rinnakilp vahel ka seljaplaate, siis puusakaitset ka õla ja õlavarrekaitset, nii et mujal ei ole. Ja kusjuures taolisi, selliseid poolikuid siis kaitserüüsid tõite, kasutasid üpriski aktiivsetud palgasõjaväelased ehklansknehhedyt. Nii nagu neid ka nimetatakse. Aga nendel muidugi need rüüd ei olnud niimoodi ära lihvitadele ja peegelsiledad lennutripid, rumalamad, nad ei saanud endale lubada nii kallist toodangut ja ja seal, kui see on nende lihtsam raud, rööri valmis tehtud, siis Märti kokku linaseemneõliga pandi põlema. Tekkis selline omapärane must, selline paak kiht, seda kaitserüü peale, mitte ei hakanud kergesti roostetama, nii et teda ei olnud vaja pidevalt siis roostes puhastada, nii et see pakkis tuli ühesõnaga seetõttu oli jah, olid Sistuda kaitse, rüüturit, pärisept või värvitrid, täiesti mustad ka, nii et see kohe sellises spetsiifilise siis tehnikaga saavutada. Nüüd mingil määral veel seitsmeteistkümnendal sajandil, Neid rinnaplaate kasutatud, aga, aga pärast seda nüüd ta siis juba kadusid ära. Nii et noh, piigi meestel neid natukene oli ja noh, pärast seitsmeteistkümnenda sajandi teist poolt ja suurt elab, rüüsid ei ole iseenesest muidugi tänapäeval ikkagi need on tänapäeval kuuliveste tegelikult ju kaitseriivi otsene järel käia, nii et et et ta päriselt kadunud siiski ei ole. Aga miks nüüd need kaitserüüd ära kaovad? Ega siin kannid päris ühest vastust ei ole. Iseenesest kui hakata mõtlema ja Neid ründerelvi siis kui need täis raudrüüd tulevad kasutusele kusagil seal 1400 aasta paiku, siis ta rikutud. Kohe tekivad sellised lähivõitlusrelvad, millega annab ideaalselt läbi tuigenetest. Aga nad ei pidanud näiteks Helle partile vastu, Helle part pika varrega ja tema konks või siis ka terav sellega täiesti võimalik läbi lüüa või siis millest meil siin varem on juttu olnud, et sõjavasarat ja sõjahaamrit ja nendega on võimalik läbi lüüa. Aga tõenäoliselt muidugi need raud. Relvade vast tähendab, olid mõeldud hambade vastu, olid mõeldud siis ka ilmunud püsside vastu. Tähendab, nende varasemat tõstsid vastu, nad aitasid ja tegelikult tõenäoliselt ka iga ammu noori suutnud teist läbi lüüa. Tõsi jah, nüüd 14. sajandi lõpul lähevad, siis hakkasid tulema kõige täiuslikumat pinnastuse vahenditega hambud mille tõmbejõud oli kusagil üle 500 kilo, tähendab noh, need olid võimelised tõenäoliselt lühikesest distantsi pead siiski ka raudrüüs läbi lööma. Pikemalt kaugemalt mitte puses raudrüüd juures arvestati, aga ka näiteks on teatud momendid dance linnaplaat, siia tuleb selline hari tuleb peale ja, ja küljed on tal hästi, sellised libamisi lähevad, tähendab, ammunoolega on selline asi, et kui ammunooleots, eks ole, väikese nurga all tuleb siis ta hakkab libisema selle peal. Ja ta lihtsalt Shetina põrkub eemale, eks ole. Tõenäoliselt sama võis juhtuda ka nende püssikuulidega. Aga nüüd on vaja siiski midagi veelgi täiustada, tähendab, hambad osas enam võimalik ei olnud. Kuigi on ka üksikuid näiteid, mis näitavad, et teatud sobival sobiva situatsioonis hästi võib sammuga siiski oli võimalik raudrüüs läbi lasta. Sealt eelmises saates oli juttu ühest 14. sajandi lõpu sellisest täis linnakilbist, mis on mis on Saksamaalt leitud siis Herbede linnusest ja sellega oli huvitav lugu nimelt tunda sellel ju ammunooleauk on täiesti sees, kohe, aga sammul hauka Niot huvitavalt sees, et see näitab, et sammu noor on tulnud siis seljast, tähendab ta kõigepealt selja seeläbi siis läbis mehe, Sistri ots tuli eest linna paadist välja, et hoopis tagantpoolt ettepoole laastu. See muidugi näitab jälle, et need sammud olid hästi võimsad raudrüüd kohta kuivatada, tõsta kirjandust, eriti populaarteadusliku kirjanduse, siis on muidugi jah, igasuguseid igasuguseid erinevaid arvamusi on. Mõningad väidavad, et jaa kuna need olid kõik terasest, ehtsast terasest, siis muidugi jah, igasugused kuulikaid põrkasid tagasi. Tegelikult kui nii palju, kui neid analüüse on tehtud, need metallograafiliselt analist. 16. sajandil sellised pika Raualised täiuslikumad püssid, need võivad hakata siis tõeliselt mõjuma nendele raud rüüdele. Aga. Nimelt nüüd raudrüüsid kandvad täis raudrüüd kandvad väeüksused. Nad muutusid äärmiselt aeglaseks ja nad ei olnud võimalik võimelised läbi viima taktikalisi manöövreid. Samal ajal lahinguväljal tõusnud kogu aeg jala. Osakaal. Jalaväel olid head relvad. Et võib-olla on isegi raudriide kadumise põhjus, on pigem just professionaalsete jalaväelaste osakaal. Kas aga noh, jah, kõike kunagi me täpselt ei tea, kui palju, eks täis raudrüü või skaalat nende kaal oli kindlasti küllaltki erinev. No keskmiselt kaal jäi kuhugi 25 30 kiloga juurde? Muidugi üksikud oli ka raske või eriti turniiri raudrüüsid ja otsinud kirjelduses on huvitav. See, et on jah, on väga erinevad seisukohad, on, mõni ajaloolane ütleb, et oi, see raudrüü oli nii hull, et raudrüüs mees ei saanud isegi üksinda hobusel. Ajaloo ikka seal raudrüü ikka nii väga hull midagi ei olnud sellega, mees võis joosta isegi hundiratast visata, nii et need arvamused pöördelise tõde jääb siia kuhugi kahe vahepeale. Sibul tuleb meelde, Poola relvaraamatust nähtataks, huvitav pilt. Kaheksandast alguses ilmunud siia tulin, üksis täis raudrüüs rüütel, ühe kaalu siis kausi peale joonistatud ja teise kaalukausi peale joonistatud, tolleaegne siis ütleb jah, 1980.-te aastate alguses siis Poola sõdur ja need Ida-Euroopa vägede sõdurid vene sõjaväe sind riideteadet, et nemad olid nagu sellised jõulupuud, neil riideid, instrubetri hästi palju kaasa antud, lisaks ütleb kalašnikovi automaatide siis veel ridades pidev meedia siis granaadid vööl ja ja siis veel küll kate, lokid ja, ja siis kõikvõimalikud muud atribuutika sapöörilabidas ja sineleid ja värgid ja siis oli sinna kirjutatud kaal, eks ole, keskaegne raudrüü 30 kilo, kaasage sõdur 35 kilo. Nii et tähendab no see oli muidugi idabloki kaadrisõdurite nendele iga igasugust tavaari kaasa tänapäeva sõduritel vist varustanud natukene kergem jätta, loodud selline huvitav näide, et noh, et kaasaegne sõdurv isegi raskem olla kui see keskaegset raudrüüd kandev mees, nii et et jah, noh kui palju üks kõige uhkem ja võimsam Rauder ei maksta või sihukese võimalik mingit paralleeli tõmmata, et ma ei tea suurusjärk millestki protsent milleski? Jah, nad muidugi olid kallimad rikult isegi vist on muidugi neid hindu ju allikates olemas, on mingi näide meelde, kus on üks raudrüü makstud 40 lehma aga noh, kuna nad on väga erinevad olnud, eks ole, siis on nende hind on karberi, need kuninglikud raudrüütlid loomulikult ja nende eest kindlasti oli vaja vaja mitu küla ära müüa, eks ole, et selline selga saada, aga sellist tavalise sõjaväe hämari muidugi võib-olla mõnevõrra odavam. Raudrüü moest keskajal rääkis Tartu Ülikooli arheoloog Ain Mäesalu.
