Aga nüüd, kui ta oma kalgi läikiva silmaga lõpuks siin pildil on näib see nii lihtne olevat. Siin on ju ainult see, mida igaüks võib skantsenis näha raud puuri varbade vahelt, kus kotkad päev otsa käsitavad ning taeva ja mere järele igatsevad. Kuid siinsele hellongi kotka silmas ei ole vangipõlve painet ja igatsemise väsimust. Selle sajanditevanuse Honga ümber, mille otsas on kotkapesa, kuhu ta äsja oma suurtel tiibadel poegadele toodud saagiga vuhises on Pahklik mets täiesti puutumata. Eemal saarel, kus elavad inimesed oma võrkude ja paatidega võib ta kogu hommikupooliku kala lahte ümbritsevate leppade otsas istudes kõrkijatesse pugenud haugi varitseda ilma et keegi peale vareste teda segaks. Keegi ei kadesta, keegi ei ähvarda teda saagi pärast milledes kääride vahelt püüab ja kuiva puu otsast eemalmäel, kus mõlemad vanad kotkad tavatsevad päikesepaistel puhata, naerda Läänemerd piiramas Stockholmi laialdases kääristiku ainsat saarte sõõri, kus kotkapaar võib kindel olla, et nende pojad saavad rahus kasvada. Küllap ta muidu elanuks nagu teisedki merikotkad mõne üksiku puu ladvas. Ja kindlasti oleks ta ehitanud oma pesa põikoksale sellise männi võral, mille kõrval kasvas teine niisama kõrge puu. See oli nii ligidal, et ma algul kahtlesin, kas söandangi enda oma kaameraga nii lähedale peita mitte just hirmust kotkaste küüniste ees. Seda juhtub väga harva, et nad kallale tulevad. Küll aga kartusest, et vanad terava nägemisega linnud märkavad mu naabrust ja hakkavad pelgama. Mai algusest oli juba mitu päeva möödas. Sel päeval, kui me kotkapesa otsima läksime, oli pilves rõske ning külm ilm. Esmalt me leidsime kaks sel aastal tühjaks jäänud kotkapesa. Need mõlemad olid vanade Pahklike mändide võras. Ühtki kotkast ei olnud näha. Kas need ei olnud enam siin? Kas sellelgi lool oli lõpp? Me läksime üksteisest lahku ja hakkasime seda omapärast saart, kus oli hõlbus ära eksida, läbi otsima. Korraga tõusid mõlemad vanad kotkad ühe mägede vahel asetseva näo kohalelendu ja seal oligi nende tänavune ilmatu suur pesa. Seal olid kotkad elanud juba hulk aastaid. Nende jämeda puu all oli maas varem seal ülal olnud kotkapesa oksi ja raage, mille vist talvine torm oli juba ammu alla paisanud. Kuid kotkad olid samale oksale jälle uue pesa ehitanud, nagu neil on kombeks. Ja ka see pesa oli juba vana. Vägevad kotkad tiirutasid eemal, kaugel õhus. Haruldaselt karmi loomusega, annad. Nad nägid, et me nende pesal seisame kuid eemaldusid üha kaugemale ja kaugemale, nagu ei läheks neile sugugi korda. Emakotkas oli vist küll suurim kotkas, keda ma kunagi olen näinud. Isane seevastu nägi nii väike ning kergetiivuline välja, kui ta seal oma kaasa tumeda kogu ümber tiirles. Mõlemal aga oli pea vanadusest valge. Need olidki need kotkad, keda ma olin oodanud. Ja ülalpesas oli kaks tugevat metsiku loomusega poega. Kotkapeaga jumal ja kellele ma veel samal kuuvahetusel Egiptuses olin ohverdanud, oli seega mu palvet kuulda võtnud. Aga kui jumalad midagi annavad, peab selle saamiseks parem ka ise pisut kaasa aitama. Eelmise aasta kibedad kogemused olid õpetanud, et kui kotkad midagi kahtlast on märganud, siis nad ei unusta seda. Käesoleval juhul oli kõigepealt tarvis võimalikult ruttu kaduda ja lasta lindudel oma poegade juurde tulla. Suure kiiruga mõõtsin ma, kui kaugel, kui kõrged ja kui jämedad on ümberringi kasvavad puud. Kaardistasin sele paiga, sõitsin koju ja hakkasin arvutama. Ometi viimaks suvise kotkapuu Moore raudkonstruktsioonile, mis oli valmistatud puude allapoole laskmiseks. Sellegi tüvi oli küll natuke längus, kuid polnud mingit kahtlust, et teda saab toll tollild juure peal madalamale lasta ilma et ükski jooksake kotkapesast alla kukuks ja ilma, et kotkad koha peal midagi ebatavalist või häirivat märkaksid. Aga korraga kerkis esile vastuväiteid. Õigupoolest oleks väga kahju seda vana kotkapuud läbi saagida. Saarel oli ju kahtlemata küllaldaselt kotkapuid, aga ikkagi see puu oli välja valitud. Pärast põhjalikku järelemõtlemist ei paistnud mulle ka päris ilus olevat. Kui ma selle lahenduse valin, et nende vana oksa raagudes linnuse allapoole lasen. Neile kuninglikele lindudele on sobiv elada seal ülal, kus nad võivad näha merd. Ja kes teab, kas nad vahest siiski midagi ei märka, kui nende vägeva männi võrra päev-päevalt madalamale vajub. Nad on kartlikumad ja targemad kui haigur ning kindlasti ka tundlikumad. Mairiskeerinud. Pealegi kasvas judo üksik puu seal kõrval pakkudes ahvatlevat võimalust üsna lähedale pääseda. Ta oli selleks natuke liiga madal, et kaameraga küllaldaselt kõrgele pääseda kuid polnud mingit kahtlust, et kotkapeaga jumal ta nimme sinna oli paigutanud. Kui ainult võiks riskeerida, nii lähedale tungida. Sealt ei oleks kotkaste neiu rohkem kui võib-olla kaheksa meetrit. Paar päeva hiljem asus veel üks suvitaja. Üksildase hüti uurne naabruses. Ja Valgmas oli Panther Halli kiirpaadiga, too Ahvenamaakütt Peaks fondist. Nii me siis sõitsime sinna öösiti, kui kotkad magasid. Ehitasime puu otsa ja hiilisime kääride vahel nagu salapiiritusevedajad. Et ükski mudila ajaleht asjast haisu ninna ei saaks. Aga tolliametnikud ei ole siiski niipea peale kukkunud. Eks korda hommikul vara tulnud paat mornide asjameestega, kes viipasid meile, et me nende eest ära ei sõidaks. Meie paat kihutas kahtlaselt kiiresti ja ilmselt salajaste merekaartide järgi. Kindlasti on tegemist lihtsalt konter pandiga. Paadid jõudsid teineteise kõrvale, nüüd me olime nende arvates peos. Me püüdsime kõigest väest naeru tagasi hoida, kuid auväärsete tolliametnike tähendusrikkad, pilgud, kui nad nägid mu sõjakate piltidega ekspeditsiooni kaste, mis olid täis kirevaid, eksootiliste hotellide ja aafrika raud, teede etikette oleksid võinud isegi surnu naerma ajada. Ja siis rääkisin ma neil ära, mis meil teoksil on ning palusin neid nii head olla ja sellest skandaal Arröll mitte sõnakestki hingata. Ega nad meid päriselt vist küll ei uskunud, aga midagi nad igatahes välja nähtavasti ei rääkinud, sest me võisime oma kotkastega täieliku rahu maitsta. Sellest, mis nüüd ja paari järgmise nädala kestel juhtus kõnelevad õigupoolest pildid ja eeskätt kotkaste film paremini kui sõnad seda suudavad. 25 sammu kaugusel kotkapuust kasvas jäme mänd Taali lääne poole ja sealt kotkapesa poole suunatud kaamerale paistis hommikul valguse otse silma. Ent võral olid jämedad oksad. Puu polnud ka liiga lähedal ja nii toimetasin ma järel sinna ühe paksemaid kuuseoksi, kuni see kõik kotkaste silmis nagu äkitselt tekkinud nõiakubu välja nägi. Ja sinna peitsin ma end esmalt vaatlemiseks ühel ööl ära. Kui päike metsa kohale kerkis, siis oleks, nagu ma oleksin paradiisi sattunud. Loomadel ei olnud inimese lähedalolekust aimugi. Esimene kotkas ja see oli emakotkas. Möödus madalalt läbi metsa, lennates mu peidukoha tagant nii lähedalt, et ma kuulsin tema vuhinal ehkki ta tiibu liigutamata edasil jõules, kuni tema võimsad tiivad pesa serva kohal kokku vajusid. Tema kollaste küüniste otsas tolkneb läikiv siplev kala. Muhagudest varjend oli ehitatud nii kõrgele kui mänd kandis ja ma võisin kotkapesasse sõnad tõsises mõttes ülalt alla vaadata. Selles pildis oli metsikute ürgjõudu jää ääretut, ilu, mille taolist ma kunagi varem polnud näinud. Avara pesa kohal laiusid tugevad männioksad, mille kollakaspunane koor oli kotkaste küüntest narmaskile kriibitud. Pesa valgete pritsmetega kaetud oksa raagudes servade vahel kükitas idane suurused kotkapojad aplalt oodates, et saavad oma nälga kustutada ja nende kõrval vägev linud vanadusest valgeks läinud peasaagi tükeldamiseks tiibade vahelt alla kallutatud. Esimene päikesekiir tungis okste vahelt läbi ja sätendas kala hõbedastel soomustel Ühele oksale üsna seal lähedal istus muretult linavästrik ja siristas oma laulu. Film jooksis sellel imepärasel päeval niisama kiirelt kui tunnid. Ning käsifilmikaamera vändal küsitasin ma käegarasse tõmbunult alandlikkust tänutundes männi otsas oma hauguvus. Ja mul oli tunne nagu oleksin ma taevariigi võtme leidnud. Sel päeval juhtus otse mu silmal kotkaste ka rohkem, kui ma varem kogu oma eluajal olin näinud. Väsimuse tõttu ei suutnud ma seda õhtul kirja panna, aga kõik on otsekui söövitatud mu mällu. Kui emakotkas poegi söötes veel pesas seisis, tuli lennates isa kotkas emakotkas silmas teda enne mind ja pööras pea sinnapoole. Siis laskus isa kotkas parajasti ühe kõrge mäenõlval pesapuust ülalpool kasvava männi latva. Väike tuuletallaja Stru liik lendas talle järele piuksudes nii mõnitavalt, et isa kotkas sai vihaseks, kui ta sinna õõtsuvad, seal latav, laskudes seda väikest urru kaela nagu kuul üle oma selja nägi lendavat taias kaela õieli ja karjus. Oli väga huvitav just siis ema kotkast vaadata. Neil läheb süda ruttu täis, kael õieli, ajastanud sirgu, nagu oleks tedagi solvatud. Terava otsaga kaelasuled läksid vihaselt turja, nokk avanes, justkui tahaks ta kisa tõsta. Kuid sealt ei tulnud ühtegi häält. Ja kordagi ei kuulnud ma ei teda ega isa kotkaste häält tegevat. Seni, kui ninapesas olid paljudel lindudel, on kombeks pesas kõigutamatult vait olla. Nagu ei tahaks nad reeta, kus pojad on. Ainult ühe korra nägin ma hundikotkaste pesa juures isa kotkast kalakotkast jälitatuna pesasse tulevat nagu tahaks ta poegi kaitsta. Ja siis kisasid nad mõlemad suurimas ärevuses. Ent tuuletallaja lendas minema, küllap oli kotkas oma teel tema pesale liiga lähedale sattunud ja sellepärast oli see herilane talle järele pistnud ning poegade näljane kägisemine sunnisemad kotkast neile veel süüa andma. Mu silm ei seletanud, mis kalase oli. See nägi välja nagu kilone säinas või siig. Ta hoidis seda mõlema jalal, kiskus sealt oma raske terava nokaga ühe tüki teise järel jõulada sella ning vaikse hoolitsusega poegadele. Kindlasti oleks seda suurt lindu tore näha olnud, kui pojad veel väikesed ning abitud olid. Milliste haruldaste emaliku õrnust pidi siis kogudega muidu nii karmist olemusest õhkuma. Nüüd olid tema järglased juba peaaegu täiskasvanud ning valgete otste alt paistis neil kõikjalt tumepruune, sulgi ja ööd olid selleks juba soojad küll, et nad ilma ema tiibade soojuseta läbi said. Kala oli mõne vähese minutiga söödud. Näis, et sellest hommikuks tühjaks läinud pugudele kuigi palju ei saanud, sest kägisemine ei lakanud. Emakotkas vaatas ringi nagu arvates, et kala on veel. Ta heitis pilgu oma küünistele, mille otsas kala oli olnud ja vaatas taas ringi. Siis tegi ta kohmaka hüppepesa servale ja lennutas end puude vahelt imestamisväärse kergusega isa kotka juurde männi latva. Seal oli nende alaline puhkepaikvaatluspunkt, kus nad valvasid ümbruskonda. Ladva ülemised oksad olid murtud ja nende teravatest küüntest paljaks kooritud ning puu all oli laiali evemeidja üksikuid tugevaid sulgi. Öö veetsid nad teiste puude otsas seal ümberringi aga kohe pärast koitu lendas tavaliselt enne emakotkas ja kohe seejärel tema kaasa sinna tagasi, mis juures kogulatva raske koorma all kõikuma lõi. Ja sellel, kes viimasena saabus, tuli õige kaua õieli, kaela ja lakkatlevate tiibadega balansseerida. Enne kui tasakaalu kätte sai. Siis algas otsekohe agar sulebansseri puhastamine ja jaht soovimatute. Aga alaliste külaliste peale, misjärel korraga üks või mõlemad mere poole suundusid. Niikaua kui saarel oli mõnda inimest näha või kalda lähedal viibis paat oli raske kindlaks teha, kus kotkad on. Siis võisid nad istuda kaugel eemal puude latvade otsas, nii et nad nägid seda, kes metsas liikus, ilma, et neid endid oleks näha olnud. Teised linnud ümberringi tavaliselt vaikisid, siis niipea, aga kui mina olin peidus ja mehed olid paadiga hommikuhämarusse kadunud, võisin ma kuiv, ainult vaikne ilm oli, mistõttu iga häält oli kaugele kuulda teiste lindude häälitsuste järgi kindlaks teha, kus kotkad on. Kui kõik oli vaikne, siis olid nad kas merel, väljaspool kuuldekaugust või ka päris lähedal. Nende oma piiratud elamispiirkonnas saarel ja nende kindla vaatluspuu otsas jäeti nad üldiselt rahule. Üksnes mõnel korral järgnesid paar varest neile sinna ja istusid kraaksudes nende all okstel. Nende lähimas ümbruses ei elunenud täiesti arusaadavalt ükski lind, kes kotkaste lähedust kartis ja seepärast polnud seal ühtegi kisakõri. Kui aga kotkas kuskil mujal selle saare metsas alla laskus, tuli jalamaid vares tuuletallaja või rästas, kes kõige lähemal pesitses eakas, selle külaskäigu vastu valju häälega protesteerima. Teisi uudishimulikke ja pahandajaid tuli juurde ning siis tehti seal säärast lärmi, mis kauge maa peale kuulutas, et siin ta istub. Eriti varesed ei tahtnud kunagi vait olla. Neid alatasa jälitab vareste kisa pidi merikotkastele suvisel ajal väga raskeks tegema, metsast mingisugust saaki saada. Ja ega palju paremad ei olnud lood ka nende linnujahikaaskääride vahel, kus Hännide kisa ja kajakate tige vilistamine alati reetis, kus need suured röövlid liiguvad. Minule mu peidukohas oli see kisa, mille suhtes eksida polnud võimalik ja mis ühegi teise olendi vastu sealkandis nii tigedat tooni omandanud, hindamatuks abiks. Kui kisa vaiksemaks jäi ja teise kohta ei kandunud, siis tähendas see, et kotkas või kotkad olid alla tulnud ja istusid seal vagusi. Kui hädakisa kostis pidevalt ühest ja samast kohast ja eriti kui tiirude Kraunu tõrrelemine segunes Meriski räige kisaga siis oli kotkas või olid nad mõlemad mõnda lindudes kääri rüüstamas. Siis kostis tavaliselt ka kotkaste endi vihane hääl äkki nõrgematest häältest üle. Kui kisa-kära kaugenedes hääbus, siis olid need kardetud linnud teele avamere poole. Kui aga lärm järsku suuremaks läks ja siis oli üks kotkastest õhku tõusnud ja siis oli vaja kuulatada, sest mõned kajakad või annid lendasid tavaliselt alati saarele kaasa ja nende lähenevate häälte järgi oli kerge taibata, mis teed, kotkas tuli. Hommikul oli kõik rahulik ja vaikne, niikaua kui kotkad oma puuladvas koonutasid. Minul muu, Hagudest peedikus oli aega küllalt vaagida, kuidas oleks võimalik neid mõlemaid pildistada. Kui nad sealt ülalt lennates tulevad. Möödus paar tundi. Pesas hakkasid pojad piiksuma, et nad tahavad veel süüa saada. Nad teadsid väga hästi, kus vanad on, olgugi, et need istusid ülal kõrgel. Üks poegadest kakerdase ettepoole, kus ta võis ühest avast pesa kohal ripnevate okste vahel välja vaadata, pani pea viltu ja kiikas. Ja kui kumbki kotkastest ei paistnud end liigutavat kosti seal häbematu piiksu meeldetuletus, et siin on keegi, kes tahab süüa saada. Iga kord jäi emakotkas kuulatama ja vaatas üha rahutumalt sinna alla. Viimaks laotas ta tiivad laiali ja lendas ära. Isa kotkas vaatas talle järele ja järgnes talle kohe. Ning nüüd võis põhjapoolsetel Salmedelt kostva ennide kisa järgi peagi taibata, et seal midagi toimub. Ei kulunud poolt tundigi, kui kajakate vihane kisa kuulutas, et üks vanadest kotkastest on läheduses. Ja seal endaski emakotkas teiselt poolt tulles kaares pesasse. Ühe jala otsas tolkneb surnud Koskla poeg. Ta pillas selle lihtsalt pesasse, vaatas pealt, kuidas üks poegadest selle ahnelt tervelt alla neelas ja lendas siis jälle minema. Ja nüüd ei jõudnud ma kaameras filmi vahetada, sest ei läinud viit minutitki, kui ta vuhinal tagasi tuli. Seekord oli ema koskele ise pidanud kaasa tulema, pooleldi juba sööduna. Ei tea, kuidas nii lühikese ajaga oli võinud toimuda. Võib-olla oli ta selle merel isa kotka käest ära võtnud. Raske hüppega asetus ta poegade keskele ning hakkas jagama paremale ja vasakule ilma kindla korrata kaks suutäit, ühele, neli suutäit järjest teisele, siis jälle üks suutäis paremale. Kuni veel ainult luud olid järel ja pojad viimaks vakkajaid. Siis lendas ta taas minema, nagu oleks tal ikka veel kiire ja jäi ära tükiks ajaks. Tuul oli tugevaks läinud ja mul polnud võimalik kajakate kisa merelt kuulda. Korraga nägin ma suurte tiibade varju läbi metsa libisevad ja juba istuski emakotkas, lai ning võimas. Ühel oma männivõra oksal küüniste otsas oli tal veel üks Koskla poeg. Ta vaatas sealt pesasse poegade poole, otsekui tahtis näha, kas nad on saanud küllalt. Nende kõht oli täis ja nad vaikisid. Kotkas võis sealt ülalt iga hetk ära lennata. Ettevaatlikult, otsekui käsitseksin Ma käsigranaati, pöörasin ma kaamera tema poole üles ja sain ta pildile, kui ta seisis seal tuules, õõtsuvad männi oksal saak küüniste otsas. Ta muutis asendit ja ma olin surmani kohkunud, et ta lendab minema. Aga siis pöördus ta minu poole justkui nimme selleks, et meie järeltulevad põlved tema pildi saaksid ja hakkas saaki aeglaselt tükeldama ning suutäiehaaval sööma. See oli lausa ürgroosiline pilt. Pahklik mänd tuules ja merikotkas, kes rahulikult oma saaki sööb. Korraga oli ta niisama järsku kadunud, nagu ta oli tulnud. Mitu tundi ei näinud ühtki kotkast. Eemalt kaugelt kostis aeg-ajalt Hännile kisa, millest võis järeldada, et mere pool ähvardab hädaoht. Alles lõuna paiku tulid mõlemad kotkad tihedalt teineteise kannul ja lendasid minu peidupaiga alt pesasse. Isakotkal oli vaeras küüniste otsas, tasus sellega pesa servale, ent samal hetkel, kui emakotkas pessa jõudis, laskis ta linnust lahti ning emakotkas võttis selle ja tükeldas poegadele toidus polnud puudu ja söömise mõnu oli seal ülal ilmselt peamine elumate. Nende päevade ja nädalate kestel, mis ma seal ülalööst ja koidust hilise õhtuni 14 15 kuni 19 tundi valvasin, juhtus pärastpoole korduvalt, et isa kotkas tuli saagiga, mille ta peaaegu viskas pesasse. Emad, kotkas oli kohe platsis ja tükeldas selle poegadele. Aga niipea, kui noorte kotkaste tiivad ja küünised hakkasid küllaldaselt tugevaks muutuma ja nad kasvasid ruttu, tükeldasid nad saagise ja siis piirdus vanade kotkaste pesas viibimine kahe või kolme lühikese igapäevase vaatamas käimisega, mille vahel möödus tunde, ilmad seal ülal midagi muud oleks juhtunud, kui et linde lendas üle või et kotkapeod läksid üksnes sellepärast tülli. Et neil oli kõht tühi.
