Kaali meteoriit, Kaali järv, Kaali saladus on seitsmenda Eesti loo teema. Meie oleme selleni siis meie arheoloog Ain Mäesalu Tartu ülikoolist ja saatejuht Piret Kriivan. Oleme kaalini jõudnud, kui oleme rääkinud kiviaegsest ja pronksist aegsest Eestist ja täna siis sellest, millal meteoriit Eestit tabas või tabada võis. Kes on selle meteoriidi kraatriga tegelenud, kes seda uurinud ta on ja mida sellest järeldatud on. Ja mind huvitab ka, kas Kaali meteoriit tegi eestlastest või siin elavatest inimestest maailma rahva? Alustame võib-olla sellest, et mis siis juhtus? Ega me nüüd päris täpselt ei tea, kuidas see kõik toimus, isegi seda ei tea, kui suur see Kaali meteoriit võis olla? No siin on mõningat Metturiidikut küll välja pakkunud, et ta läbimõõt võis olla kusagil ligi viis meetrit kaaluks 450 tonni ja ta lõppkiiruseks maasse langemisel oli kusagil 21 kilomeetrit sekundis. Nii et see on muidugi see plahvatus, mis tekkis, oli kahtlemata ka võimas. Loomulikult meteoriit terveks ei jäänud, niiet pudenes tolmuks ja tema väikseid tükikesi on ainult leitud ja neid ka mitte isegi sellest Kaali peakraatrist. No muidugi meil on üks hea näide ühe meteoriidiga langemisest, see on siis meteoriit, mis langes tunguusi taiga kohal 1908. aastal ja sellel sündmusel oli ka ju pealtnägijaid, need inimesed, kes seal läheduses elasid ja mõni aeg hiljem on siis nende, et nägijate siis nii-öelda muljeid üles kirjutas, ostetud ja need on iseenesest päris huvitavad. Nad võivad otseselt ka ju peegeldada seda, mis siin saalis toimus. See sündmus leidis aset siis 30. juuni hommikul kella kaheksa paiku. Ah jõe piirkonnas Siberi taigas. Ja nagu üks talupoeg siis kirjeldas, et tol hommikul tegi oma tare juures tööd istus trepil näoga põhja poole ja sel hetkel tekkis loodetaevas tule valgus. See tule valgus püsis väga lühikest, aga ma jõudsin vaid sinnapoole pilku heita ja näha, kui suur ta oli, kui ta momentaalselt kadus. Pärast selle kadumist muutus pimedaks ja samal ajal tulid plahvatus, mis paiskas mind trepilt umbes sülla kaugusele või veelgi rohkem. Kuid ma jäänud teadvuseta olekusse koidi kauaks ajaks. Ja siis kostis selline mürin nagu vappuccige liiguksid paigast kõik majad. Heather purunesid aknad ja raamid. See on üks kirjeldus, teine kuus, rääkis nõlda. Minu vend rändlas sel ajal plahvatuskohas mõnekümne kilomeetri kaugusel. Plahvatuse hetkel lendas õhku nagu lind. Temad põtradest said osa surma langevate puude läbi, teine osa jooksis laiali. Veldise Aga kaotas ehmatusest mitmeks aastaks kõnevõime. Või siis kolmas jutustus, mida räägib üks naisterahvas. Varahommikul, kui kõik vertist kojas magasid, lendas see koos inimestega õhku. Maha kukkudes sai kogu pere vaid tühiselt viga. Jutustaja ja tema mees kaotasid aga teadvuse ega suutnud suurest ehmatusest kaua taibata, mis oli juhtunud. Kui nad taas teadvusele olid tulnud, nägid nad ümberringi põlevat metsa, palju puid oli jalalt maha murda, kostis mingit mürinat. Ja kui me nüüd vaatame neid kirjeldusi, mis selle tunguusi meteoriidi siis plahvatuse tagajärjel tekkisid siis plahvatus oli umbes 30 40 kilomeetri raadiuses niitnud igipõlise taiga puud jalale, et nagu kõrkjad veel 400 kilomeetri kaugusel murdis õhulaine maha. Varad 600 kilomeetri kaugusel lõi jalust inimesed ja hobused tekitas veekogudest tugeva murdlaine. Plahvatusemürin kostub 1300 kilomeetri kaugusel. Ja sama võis juhtuda umbes Saaremaal ja Eestis siis? Jah, tõenäoliselt. Et kui võib-olla isegi mitte mõnevõrra suuremat plahvatust nagu meteoriidid on kindlaks teinud, olin see tunguusi, meteoriit, see koostes kas siis käest või siis külmunud gaasidest. Aga Kaali meteoriit, see siis koostöös rauast ja tunguusi meteoriit tegelikult maha ei langenud, nii et sinna kraatrit jäänud ta nagu siis atmosfääris. Siis toimub see plahvatus ja temast nagu maa peale midagi siis otseselt järgi ei jäänudki. Nõmme, Kaali meteoriit. Kuna tegemist oli siis raud meteoriidiga ja küllaltki suure raud meteoriidiga, siis ta tuli väga suure kiirusega läbistada atmosfääri ja seal muidugi kuumenes meteoriit üle, nii et mitme 1000 kraadini ja tõesti võis Helendada silmipimestavalt ja tal tõenäoliselt oli siis suur väga ergav saba taga. Nii et kui ta maasse raksus, siis nagu ei, arheoloog Vello Lõugas on välja pakkunud, et siis jäi teda tähistama selline helendav saba, mis paistis vaata sellele, nagu oleks hiiglaslik tulinevai Saaremaa pindab tunginud. Ja loomulikult see lööklaine, see oli väga purustav, see oli kindlasti mitmesaja kilomeetri alguses tekitas siis selliseid purustusi ja loomulikult oli ka ennekuulmatut mürin. Nii et seda võis näha üsnagi kaugel. Kui me vaatame tunguusi meteoriidi puhul oli 600 kilomeetri kaugusel oli veel inimesi ja hobuseid jalalt maha löönud ja me vaatame nüüd siin Kaali järve ümbrust siis 600 kilomeetri raadiuses, siis noh, sinna kuulub ju suur osa Soomest, Suur osa Rootsist. Et suur osa Läti, Leedu, kõik, eks ole, isegi Põhja-Saksamaal ulatub välja. Aga peale selle see mürin kostis tunduvalt kaugemale. Et see võis tõesti tol ajal olla väga suur katastroof mida-mida-le tihti küllaltki kaugel ja mis nüüd kaali juures on huvitav ta võib-olla suuremat, et sellist segadust võiski tekitada, mis siis nendel inimestel, kes olid kusagil lõuna pool lääne pool ka siis edela pool ta võis välja näha tõepoolest, et tegemist on päikesega, mis tõusis ja siis järsku langes, sest noh, nende jaoks ta tuli ju idakaarest ja noh, praegu on ka välja arvestatud trajektoor kustpoolt, ta tuli nii, et ta tuli siis kusagilt idakirdest, nii et ütleme siis sealt Narva kandist ja ta oli muidugi ja üle Eestimaa siis lennanud. Ja kuni ta siis lõpuks Saaremaal maasse raksatas. Kui kaua see võiks aega võtta, et meteoriit ise tuli üsna kiiresti, eks ole, aga kõik see, ma kujutan ette, et sellest tõusis mingi tolmu kill või kuidas seda öelda, et see võis ju püsida mitu päeva maa peale, mis veelgi enam inimesi hirmutas päike, kas ta võis varjutada mitmeks päevaks? Pese ja selle päris päikese, siis seda mina vist ei ole eriti pädev seda, seda nüüd selgitama, tema tõepoolest tähendab see tolmubeebipillide suur pimedus, mis tekkis, võis püsida päris pikka aega. Aga kui kaua ei julge öelda, muidugi, ega meil ju nüüd hiljem ei ole millegi taolise meteoriidi langemist ju inimesed kusagil sellisel kujul näinud, nii et et ta on üks, üks viimaseid meteoriit, mis, mis kogu maailmas on langenud, tõsine meteoriit on langenud palju, aga enamus 99 protsenti meteoriit on väga väikesed, nii et nad suurte meteoriitide osas on ta ikkagi suhteliselt hiline. Kas suurtest nette juriitidest kaalija tunguusi on siis need meteoriidid, mille langemist üldse inimkond on näinud? Tõenäoliselt küll jah. Nüüd päris kindel ei ole, aga, aga ma neid kõiki neid betoriitikute töid ei tunne nii hästi, aga aga nii palju kui mul praegu ette tuleb, siis vist olid need kaks. Aga nüüd kindlasti kerkib kohe küsimus, et millal see Kaali meteoriit langes, kas see siis mõjutas inimeste elu ja kas ta võis siis mõjuda, Ta ta ka inimeste maailmavaadet põhjustada teatud legende ja teatud nägemusi? Kaali meteoriidi langemise üle on hästi palju arutatud ja teda siis dateeritud väga erinevalt. Varasemalt apteeringud, need on langenud enamasti kuhugi sinna seitsmenda sajandi kanti enne Kristust. No palju on siin tehtud siis radiosüsiniku proovi, mis on siis Kaali järve lähedusest kõrvas, leitud söest ja kõrval kraatritest ja nii edasi. Nüüd vahepeal renoveeriti ta mitu 1000 aastat varasemaks ja seda just siis siis turbakihtides olevate jälgede põhjal. Ka nüüd viimastel aastatel on uusi proove jälle võetada tehtud ja vahepeal läks juba isegi kuhugi sinna. Neljas sajand enne Kristust jätta nagu suhteliselt hiliseks, aga nüüd kõige värskemad tulemused, mis on saadud siis geoloogide poolt päris Kaali järve põhjast, nendest kõige alumistes setetest ja nende radiosüsiniku, kui proovid siis langevat kuhugi sinna teise aastatuhande teise veerandis enne Kristust. Et päris puhtalt pronksiaega. Ja siinjuures on muidugi väga hea meelde tuletada ühte sellist vana legendi, mille juba sõjajärgsel perioodil pakkusid välja siis mõned siis vene, siis uurijad. Nemad tõstsid siis kilbile juba selle tuntud pärimuse Phaetonist selle vanakreeka müüdi, mis on meieni jõutud Rooma autori Vergiilise vahendusel. Võib-olla siin lühidalt tuletaks seda kuulajatele meelde. Nimelt tulime ühel päeval astunud päikesejumala ette noormees kes väitis, et on päikesejumala enda ja siis ühe maise naise poeg Phaeton noormees kahtlasema kõrges päritolus ja nõudis siis päikesejumalalt kinnitust. Viimane kinnitas ta, lubas oma sõnadele kaalu andmiseks täita Phaetoni kõige suurema südamesoovi. Poiss, kes oli siis imetlusega jälginud päikeseketta teekonda esines ootamatu palvega. Ta tahaks juhtida päike Segaarikutele taevalaotuse. Seda soovi kuuldes kahetses päikesejumal oma kergekäelist lubadust. Ta püüdis noormeest ümber veenda, kuid see jäi endale kindlaks. Algul läks sõit hästi ja Phaeton tundis end peaaegu taeva peremehena. Kuid siis võttis asi halva pöörde tulised ratsud, tundes, et ohja hoiavad nõrgad käed muutusid ülemeelikuks ja pöörasid õigest sõidusuunast kõrvale. Noormees kaotas hobustele võimu, neis needseeessid kord taevalate, samas kihutasid otse maa poole, nii et sealsed disid, metsad ja põllud muutusid auruks allikad ja kuivasid jõed. Kui mais hädakisa kostis. Jumalate kõrvu haaras Jupiter viimases hädas oma piksenooled. Karistas nendega vastutustundetut kaariku juhti. Leekidesse mattunud Phaeton lendas läbi õhu, kus maale salapärasesse eridanuse jõkke, mida pole näinud ühegi sureliku silm. Phaetoni õed, heliaadid päikesejumal Heliose tütred otsisid venna haua üles et teda seal taga nutta leinavad õed muudeti aga papliteks eri taanlase kallastel kus igavesti halavat vete kohal ja iga pisar, mis neilt jõkke langeb, saab mere vaiguks läikivaks. Ja nüüd see merevaik, mis selles legendis esineb, tähendab, see on siis andunud alust mitmetel uurijatele, et paigutada see juhtunu siis toimunuks just siia Läänemere äärde. Ega see ei tähenda seda, et Kaali meteoriit oli nähtav. Sinnamaani. Ei, ta ei pruugi absoluutselt seda tähendada, sellepärast et nagu me siin juba eelmistel kordadel oleme, rääkimata pes kauges minevikus, liikusid kaubad küllaltki kaugele ja kindlasti liikusid ka igasugused tuut ja legendid küllaltki. Nii et see võis siis hõimurd hõimule liikuda ja kuna tegemist oli ikkagi väga sellise Tähelepanuväärse ja täiesti mõistmatu sündmusega, siis jah, ta võis jõuda päris päris kaugele. Ja siin mõned vene siis uurijad ongi välja pakkunud, et juba 1900 viiekümnendatel aastatel, et et selle Phaeti legendi aluseks on meteoriidi langemine ja selleks võiski olla just see paik, viskordasin kaali. See on ukraina professor, Kovalevski avaldas juba 54. aastal artikli ja siis ta leidis, et see eritaanlase jõgi, et see võis olla siis Daugava Väina jõgi ja selle lähedal siis on merevaigurannik ja edasi on siis ka ju kaali ei jää sellest kaugele, nii et põhimõttelises Phaet on või siia siis kalijärve tekitajaks olla. Ja tema kvalevski tema uuris ka teisi selliseid vanemaid allikaid, ka seda Platoni dialooge, kus siis siis egiptuse pärimusi. Ta vist ja, ja leidis, et juba sellest Platoni dialoogides kindlasti jutud Phaetoni legend on tekkinud siis meteoriidi tagajärjel. Muuseas on huvitav see, et ta kuidas paika panna ka selle legendi tekkimise aja ja seal legendi tekkimise aeg oli puht nende müütide järgi siis tema arvates kusagil teise aastatuhande keskpaik enne Kristust, nii et ütleme praeguste viimaste uurimuste järgi just see on aeg, mil võis meteoriit kaali. Muna ja teisedki geograafid ajaloolased on vihjanud vähemasti siis või meie arvame, et nad on vihjanud Kaali meteoriidiga. Jaano neid vana ja autorid, kellelt võib vastavaid andmeid leida, on ju terve rida. Ja neid on ju väga ilmekalt esitanud president Lennart Meri oma raamatut, pluss siis hõbevalge mis ilmus 1976. aastal. Ja tema siis pööras kõige suuremat tähelepanu ühele. Siis reisimehele püüti asele kes siis on ise külastanud ka ühte omapärast paika, tuulemaad, see riisimees pütias siis tegi oma käigu kusagil ajavahemikul 350 kuni 325 aastat enne Kristust. Ja tõenäoliselt tori tema reisikirjeldus päris põhjalik, aga noh, kahjuks seda ennast ei ole säilinud, tema temast võib leida siis tsitaate väga paljude siis roma geograafide ajaloolaste töödes ja nüüd Lennart Meri, nii ongi neid siis üsna rohkesti oma hõbevalges välja toonud ja seal võib leida väga huvitavaid siis andmeid, mis tõepoolest võivad siis juhatada selleni, et see reis võis toimuda siia Läänemerele ja, ja selle sihtpunkti lõppsihtpunktiks võiks siis olla ka kaali. Et võis olla niimoodi, et ei tulnud mitte Inglismaale tina otsima või midagi muud, vaid tuligi kohe otsima seda salapärast maad, kuhu, kuhu päike magama heitis. Talreisid oli nagu paistab, et oli sellist kaks olulist punkti, mida ta külastas, kõigepealt jah, lahkus Vahemere väärsest massaaliast tänapäeva Marseist ja see esimene punkt oli kindlasti Inglismaa, kus ta neid tina kaevandusi külastas. Aga nüüd edasi rändas ta põhja poole, aga kukkuda täpselt rändas, noh, suur osa ajaloolasi on ju välja pakkuda, ta rändas siis Skandinaavia läänerannikut pidi ja rändas siis ütleme tänapäeva Norra poole ja seal siis seal kusagil peaks olema seal see müstiline tuule. Samal ajal muidugi jah, ei ole ju sugugi võimatu, et ta läbis siin Taani väinad tuli hoopis Läänemerele ja siin selle tõestuseks ongi ongi Lennart Meri leitud ka väga huvitavaid siis katkeid nendest teistest rooma autoritest, mis siis pajatavad omal ajal siis Tase poolt kirjapandut. No kasvõi siis üks kõige olulisem näide on see Tuuletuule müstilisel tuulemaal, seal olevat püüta selle ette näidatud, siis koht kuhu päike heidab magama. No see on ainus tõesti selge tsitaat, mis on siis püüti sealt võetud, ülejäänud on sellised kommentaarid, ümberjutustused, aga, aga see tsitaat, barbarid näitasid meile kätte koha, kus päike, kes heidab magama, sest parajasti juhtus nii, et öö neis piirkondades oli väga lühike ja vältas mõnes paigas, kas mõnes kolm tundi, niiet ka lühikest aega pärast loojumist hakkas päike jälle tõusma. Ja noh, see siis on täiesti sobilik ka meile Eestimaale ütleme siis juunikuus sügisel ajal jah, täiesti ütleme kesksuvel on ta hästi-hästi sobilik? No muidugi on selle püütuse reisikirjast on veel toodud teisigi huvitavaid näiteid. Üks millele on need omaaegsed rooma autorid on suurt tähelepanu pööranud, see on see, et et tuulest mitte eriti kaugel on siis külmunud. Tardunud meri vahel on sellele ka oma nimetus antud koguni. See võib-olla natukene nüüd seda legendi siis legendil räägib vastu Saaremaa oleks sellepärast, et noh, meil suvisel ajal ütleme, Läänemeres ei ole ju ju siis jää kunagi siis kusagil olemas enam võib-olla tol ajal oli? Ei, ma ei asu ja aga võib-olla talle räägiti ka sellest, et siin talvisel ajal on siin siis hoopis jää. Nii et seda me muidugi täpselt ei tea. No muidugi on veel mitmeid huvitavaid selliseid fakte, mis siin välja võib tuua näiteks saabun, kes oli küll suur tüütuse kriitik, aga ta vahendas seda püütakse tähelepanekuid siiski siiski mõnevõrra enam, nimelt seal tuules olevat kasvatatud vilja, mida küll eriti palju ei olnud. Peamiseks toiduks olevat olnud Kaerja juurviljad, samuti metsaviljade juurikad kus leidu leidub leiba ja mett, seal valmistatakse sellest jooki. Päikesepaistelise päevi on vähe sisevalmi viljapõllul ja neid tuleb peksta suurtes elamutes, kuhu vilipõld tudelt aegsasti kokku veetakse. Päikesevähesuse ja vihmade rohkuse tõttu ei tunne nad viljapeksu lahtise taeva all. Ja see on ka üks päris huvitav tähelepanek. Nimelt on ju see tüüpiline rehielamu, see on ju just tuntud siin Eestis ja Põhja-Lätis. Tänapäeval muidugi arheoloogid siiski nii varasesse aega ta klassikalist rehielamut ei paiguta, aga aga mingisugune mingisugused väiksemad elamud, kus ka siis vilja kuivatati ja need võisid muidugi jah, tol ajal olemas olla, sellepärast et et meil oli viljakasvatus juba kuigi kaugele jõudnud. Nii et seda ilmselt toodeti päris rohkesti. Muidugi nimetus tuule ka iseenesest huvitav selle nimetust ei ole osatud üleüldse paika panna, tähendab ütleme, Lääne-Euroopa uurijad, et kust keeles tuleb, mis keeles see midagi võib tähendada. Aga nüüd, et läänemeresoome keeltes on üks väga vanasõnas, tuli. Ja noh, kui see tõesti tuule oleks, meiekeelne sõna tuli, eks ole, siis ta nagu klapiks päris ilusasti. Sest eks see Kaali järv on ka nagu, nagu tulega seotud. Meie oma Eesti rahva mälus on ju ka palju lugusid ja legende sellest, mis võis juhtuda. Et Ebavere mäel olla sündinud eestlaste jumal Tarapita ja siis lennanud sealt Saaremaale. Ja neid legende on ilmselt palju. Ja no see konkreetne legend, see on ju otseselt Henriku Liivimaa kroonikast tähendab seal Henriku Liivimaa kroonika järgi olevat siis olnud Ebavere mäel elanud ja vanade eestlaste jumal, mis lendaselt Saaremaale ja siis Saaremaal said uue asupaiga. Muuseas Ebavere mäel Ebavere mägi ei jää eriti palju sellest trajektoorist kõrvale kus meteoriit langes. Et siin võib ka näha teatud seoseid. No neid legende mitte ei ole ainult siis Eestis olemas, aga neid on ju ka siin naabermaadel olemas. No Lennart Meri on siis välja toonud ka Kalevala, kus ka kirjeldatakse päris selgelt selle tule pillamist maale ja millist hirmsat kurja ta tegi, kuidas ta kõrvetas, põletas kogu maad ja siis kuidas siis käidi seda otsimas seda kohta, kuhu see taevane tuli langenud oli ja sealjuures tõenäoliselt isegi siis kirjeldatakse seda päris Eestimaad kus toimuda võis ja ma Lennart Meri, tema on otsinud siis väga palju leebiseid tule kummardamisest või siis päikeseõppimisest metsiku draakonipuul, selliseid legendidega rahvaluulest ja seakultusest ja nii edasi, nii et neid on muidugi hästi palju, aga ma arvan, et neid, neid kõiki vast ei olegi meil mõtet siin üle korrata. Sellepärast, et see raamat Hõbevalge on nii hästi kirjutatud ja ja nii huvitav, seda võiks iga raadiokuulaja raamaturiiulist võtta ja uuesti üle lugeda, mina olen küll seda mitu korda lugenud. Peale selle muidugi kaali kohta on ju meil teisigi huvitavaid raamatuid kirjutatud ta kõigepealt on need meteoriidid pikud. Meteoriidiuurijad on, on hästi palju erinevaid artikleid kirjutanud ja nende seas on ka selliseid väljapaistvaid inimesi olnud, kes on, kes on siis väga palju teinud selle Kaali kraatri uurimisel. Ja nendest võib kõige paremaid andmeid saada siis Reet Tiirmaa raamatust, mis käib kaali kohta ja mis on ilmunud 1994. aastal. Ja nüüd peale selle on siis 1900 seitsmekümnendatel aastatel hakanud selle teemaga põhjalikumalt tegelema ka arheoloogid ja Vello Lõugas on kirjutanud väga huvitava raamatu kaali kaatriväljal Phaetonit otsimas, mis on ilmunud 1996. aastal. Nii et informatsiooni on muidugi üsnagi üsnagi palju. Aga millal üldse hakati tegelema Kaali järvega kui meteoriidijärvega. Millal see teadmine tuli, et see on midagi, mida, mis vajab uurimist? Ja siin on, muidugi on hästi-hästi huvitav Ta vaid reisikirjeldusi ja tähelepanekuid on tehtud juba 19. sajandil. Kuigi jah, sel ajal on mitmedki seal käinud kirjamehed on leidnud, et tegemist piss maa linnaga või tegemist olla kustunud vulkaani. Igav? No päris täpselt ma julgegi öelda, kes nüüd esmalt seoses sõda siis meteoriidi langemisega esimene mees, kes siis teaduslikul tasemel selle asja paika pani, oli siis Ivan Reinvald, kes 1927. aastal käis siis kaalis ja ja siis tal juba tekkis selline hüpotees, et tegemist peab olema igal juhul meteoriidi kraatriga. Ja noh, esialgu ta ei suutnud seda päris täpselt tõestada, aga, aga siis järgnevalt ta tegeles edasi nende uurimistöödega ja 1937. aastal siis tal õnnestus leida ka esimesi meteoriidikilde ja nendes meteoriit, see on siis sellised väikesed rauatükikesed, mis ta oli säilinud neid peakraatrist vaid kõrval, kraatoristumbergaklid on üheksa kokku. Kõrvalkraadist number kaks leidis ja nende nikli sisaldus oli küllaltki suur mis näitas selgelt, et tegemist on siis meteoriitrauaga. Seda kontrolliti nii Tallinnas Londonis ja nii, et 1937, siis oli täiesti kindlalt nagu teaduslikult tõestatud. Kuhu see suur meteoriit kadus siis, kui ta kaalus tonn? Jah, no suur osa temast põles ära ja, ja siis ta nagu pihustus peeneks tolmuks, niiet jäi tükkidena, jäi teda siiski väga vähe. No tõsi, ongi ju siin pakutud ka selline teooria välja, et küllap muinaseestlased selle raua ära kasutasid, aga, aga seal nüüd väheusutav. Nii et. Meil ei olnud, meil on ka seda, neid muinasaegseid raudesemeid on ju siis uuritud nende koostist ja, ja seni ei ole leitud ühtegi siis meteoriidi päritoluga Raudes. See Kaali järve uurimine jätkub, ju on ju vaja ikkagi teada saada lõpuks. Tere jah, Kaali järve uurimine jätkub praegu ja kõige aktiivsemalt selles vallas tegelenud siis geoloogide meteoriidiga. Arheoloogid siis muidugi eesotsas Vello Lõugas ega tegelesid ka väga aktiivselt ja ja nende selline uurimistöö sai alguse 1976. aastal pärast seda, kui oli ilmunud siis Lennart Mere romaal hõbevalge ja no see tekitas väga suurt huvi nii rahva seas kui ka siis teaduskonna see seas ja nii siis tolleaegne Teaduste Akadeemia presiidium kohe eraldas siis arheoloogiliseks uurimistööks raha. Ja kuna meil tol ajal siis pronksiajaga tegeles Vello Lõugas ja ta oli igatpidi väga Aktiivne Novaart novaatorliku arheoloog, nii et tema on siis juba 1009 76. aastal asus siis kaali probleeme nagu lahendama, sest noh, põhimõtteliselt oli, oli nüüd vaja siis ka tõestada siis kas nendel legendidel võib-olla tõepõhi all või mitte. No Lennart Meri oli ju välja pakkunud, et tegemist võib olla siis kõige tähtsam kõige olulisema siis sellise pühapaigaga siin kogu põhjalas kogu Põhja-Euroopas see meteoriidi langemine, mis tekitas laiemalt nii suurt huvi, siis see kindlasti muutus siis selliseks oluliseks pühaks kohaks pühapaigaks ja ja tõenäoliselt käidi seal siis ohverdama. Kuiva ohverdati, siis peaks seal olema ka ju ohvri leida, nii et see oli nagu siis ka arheoloogide jooksja, äärmiselt huvitav objekt. Tol ajal oli, ka meil oli teada siis mitmeid siis selliseid suuri ohvrileide, mis oli omal ajal ohverdad just veekogudesse. No võtame näiteks kas või alulina leid, mis oli, mis tuli välja siis Ida-Virumaalt Alu linna lähedalt ja seal oli hästi palju esemeid ja ka see ohvripaik mis sai alguse juba kusagil ajal enne Kristust, on selliseid väiksemaid ohvripaik on ju Eestis teisigi teada ja tunduvalt suuremaid ja, ja rohkemate leidudega objekte siis Skandinaavias, nii Rootsis kui Taani alal. Ja see Kaali järv, see võib-olla isegi taoline kõige kõige olulisem ohvripaik. Ühel ajahetkel ehitati ümber selle järve kiviaed. Jah, siin nüüd, 1976. aastal alanud arheoloogilise ekspeditsiooni eesmärk oli mitte ainult siis järve põhja üritada lahti kaevata, aga, aga ka laiemalt. Ja nüüd ega nüüd siis veekogus ja mudas kaevu nii kerge ei olegi. Ja siin siis Vello Lõugas tegi siis väga erinevaid kaevamistöid. Kõigepealt pälvis väga suurt huvi sel ajal siis Kaali järve Valli Pealt kirdeosas liitu pronksiaegne kindlustatud asula tähendab juba pronksiajal oli siis mingil momendil sinna järve valli peale siis rajatud üks asula, mis oli suhteliselt looduslikult hästi kaitstud koha peal ja teistel oli ka selline kivimüür ümber. See siis haaras ainult ühte osa sellest vallist, jäta see asula ei olnud eriti suur, nii et seda asulat kaevati siis väga huvitav ja tähelepanu väärne oli ka selline suur lai kivi tara mis ümbritses kogu seda kraatrit, kivid alast on tänapäevani säilinud ainult jäänuseid. Kas see kivitara oli siis uurimisobjektiks ja siis noh, loomulikult ka järv ise. Nii et need kokku need arheoloogilised uurimistööd kestsid seal neli aastatel 1976 kuni siis 1979. Ja see asula pronksiaegne asula, mis seal nüüd palli peal asus, tähendab, see andis küllaltki huvitavaid leida. Kõigepealt jah, arheoloogidele muidugi väga tüüpilised, leiutan savinõukillud, nii et need olid ka seal peamiselt siis loomulikult igasugused loomaluud ja mõned muud väiksemad esemed. Aga sealt tuli täiesti erakorralisena väljaga hõbeesemeid. Oli üks kaelavõru kaks käevõru Need olid tõenäoliselt kõik lähestikku siis veel hiljem üks hõbesõrmus, mis on täiesti ebatüüpilised pronksiajal. Nii et kusjuures nad oma väljanägemiselt on suhteliselt raskesti paika pandavad, nii et et see oletamisi siis Vello Lõugas, doteeris nad kuhugi. No ütleme, kolmandasse, kuni viiendasse sajandisse. See on juba pärast Kristuse sündi pronksiaegne asulalisel suhteliselt lühiajaline. Võib-olla paar sajandit, kas tekkis kusagil seitsmendal sajandil või kuuendal sajandil, paar sajandit eksisteeris ja nüüd need hõbeesemed, need on tõenäoliselt hoopis millegi muuga seotud. Vello Lõugas sellise arvamuse kohaselt võib-olla päris alguses pärast langemist, eks ole, selle meteoriidi langemis, kus oli Ma üleni põlenud ja ja siis võib-olla kohe vast ohvripaika ei saad, et siis mingiaeg võib-olla hoida niisama, siis kui hakkas loodus seal taastu taastuma, siis rajati sinna kindlustatud asula muidugi selle kindlustatud asula puhul. Siin võib ju kõne alla tulla, et kas järsku ei olnud ikkagi seotud seal ohvripaigaga. Tseremooniate läbi viia või siis või siis selle paiga, selline preester elas seal kindlustatud asulas seal oma kaaskonnaga. Aga leiumaterjal midagi nii kindlat ei, ei siiski ei näidanud. Nüüd hästi põnev on ka see lugu sellest ringmüürist, nimelt see ringmüür, see on kokku 470 meetrit ja kusjuures kohati on ta säilinud, on tema alus nagu säilinud ja selle laius on kusagil kaks ja pool meetrit. Nii et kui me võrdleme seda jah, tavaliste kiviaedadega, siis ta on ju tunduvalt võimsam peale selle on ju osaliselt selles müüris on siis kive, mille läbimõõt Ta on seal poolteist meetrit ja kuni 1,8 meetrit, nii et, et sellised suured, siin töö, see on väga tõsine töö ja on isegi raske ette kujutada, kuidas ilmatehnikates omal ajal kohale v. Eks ole, kuidas see kõik paika pandi. Vello Lõugas tekiga siis arvestusi, et seal on kusagil umbes vähemalt 16000 vankritäit kive ja seda nüüd päris niisama ei tehtud, siin pidi mingi kindel tagapõhi olema. No üks variant on see, et see ohvripaik oli, oli nii püha koht ja siis ohvripaik siis vajasti loomade kui inimeste eest kaitset ja, ja seepärast oli selline suur ja võimas kivimüür sinnapaika. Seal ka siis kaevamisi just müüri siseküljel, et siis saada võib-olla jälib, mis eesmärk sellel müüril oli. Ja 1979. aastal just viimasel aastal toimusid seal kaevamised ja mis seal põhilisteks leidudeks olid põhilisteks leidudeks ripplooma hambad. Ja noh, osaliselt tulid need koos rooma lõualuudega ja teisi luid oli tunduvalt vähem, aga neid oli üle üle 100. Selle suhteliselt väikese kaevandi kohta oli muidugi ka siis natukene käsitsi valmistatud savinõu kilde, mis muidugi viitavad, et küllaltki varased oli ka merevaigu tükikene, mis ka näitab sulle ohvrianni anni kohta. Ja noh, seda muidugi isegi ei tea, mis ajast pärinevat, et loomaluud mis on muidugi huvitav. Kui nüüd nende hammaste omanikke hakati määrama, et kellele need kuulusid, siis selgus, et põhiliselt on veised aga oli ka siis hobuseid ja teisi loomi oli vähem, nii et oli sealuid, oli lambahambaid ja koeraluid. Aga mis siin on tähelepanuväärne, et mitte ühtegi metslooma, kõik on kodul vabad. Ja Vello Lõugas ta siis pakkus välja, et et võib-olla on see ohverdamine servel aset leitud siis pärast 16. sajandi algust. Et kuna meie talupoegadele oli see ikka veel selline pühapaik ja ja siis sügisesel ajal, kui tapeti loomi, siis pimeduses viidi ja visati sinna Jüri vahele müüri taha. Kuna müüri siseküljel tuli neid loomaluid või looma hambaid hästi palju välja, siis ta katseliselt tegi kaevandiga müüri välisküljele ja sealt vist tuli ainult üks hammas, et rohkem ei tulnud, see näitab, et, et nendel hammastel plii nagu mingi tähendus olema. Et muidugi jah, ei julge nüüd täpselt öelda, kas. Kas, kas see oli siis kõik täpselt ühes, ühelt ajavahemikust 13 kuni 16 ei olnud või oli juba sinna varem ka niimoodi ohverdatud, seda, seda ja täpselt ei julge keegi veel öelda. Kas võis olla nii, et meteoriidi kukkumine Saaremaale tegi eestlastest maailma rahva selles mõttes, et kui võis olla nii, et Küütjas tuli siia just nende samade juttude peale, et siis ka teised tundsid sellepärast meie vastu huvi et huvi meie vastu oli suur. See muidugi võis täiesti nii olla. Ja kõige selgema vastuse muidugi peaks andma Järvise sest kui ta oli rahvusvaheliselt väga tuntud selline pühapaik ohvripaik, siis võiks selles järves olla ka ohvriande ohvriande, mis siis pärineb kaugetelt aladelt. Ja see, nagu oli ka üks olulisi eesmärke, miks neid arheoloogilisi uurimistöid siis seal läbi viima hakati ja üheks selliseks oluliseks, kas kaevandatakse, oli just siis katse tungida selle järvemuda sisse. Aga paraku Kaali järv varjas väga kiivalt oma saladusi. Kõigepealt siis Vello Lõugas üritas nii teha. Ta lasi järve nagu tühjaks pumbata veest, et siis saab kalda ääres teha kaevandad, siis saab seda mudakihti uurida. Kahjuks sattus aga karm sügisoleva ja nii, et seda, et ei saanud kuhugi korralikult välja ja see muda oli nii pidel, nii siiski uurida ei saanud. Siis järgmine kord siis üritati kohe ütleme kohe mõne üksügavam paiku otsida ja kuidas ta nüüd siis tehniliselt seal kaevata, siis selleks lasti valmistada nimetatud, kes sool see on siis? Noh, lihtsalt seletades nagu suur paks jäme raudtoru, mille läbimõõt on paar meetrit ja see nüüd püsti pandi, siis järve ja ta oma raskuse mõjul hakkas allapoole vajuma, eks ole, muda sisse ja siis seest pumbati ta veest tühjaks ja siis arheoloogid läksid selle sisse ja hakkasid sealt kaevama. Ja noh, need järve Ta kihid on ju küllaltki paksud. Nii et noh, kõigepealt esimesed poolteist, kaks meetrit list muda oli küll suhteliselt lihtne kaevata, see võeti sealt välja ja siis sõeluti läbi. Nendes peamistes mudakihtides siiski leida eriti ei olnud, seal oli ainult mõningaid üksikuid loomaluid. Aga nüüd siis kahest meetrist allpool, vot seal hakkasid tulema ka suuremat puutüved. Tähendab, mis on omal ajal siis järve langenud, võib-olla järve kallastel kasvanud puud? No nende puukihi ka oli muidugi väga tõsiseid probleeme. Kõigepealt esimene siis sellise on suurem puutüvi, mis ei risti selle persooni andma, see oli siis, kui oli kaevatud umbes kaks meetrit, see oli 65 sentimeetrise läbimõõduga tamm tähendab seda nihutada, nii sügaval kuhugi ei anna, see oli vaja läbi saagida ja seal mitme mehega mitu päeva mässasid sellisest sellisest puu tüvest vähemalt siis ühe pakusaks, et ja noh, hiljem on nüüd see pakk on tõesti siis dendrokronoloogia põhimõte nüüd aastaringide järgnevaga siis ajaliselt ilusasti paika pandud, nimelt on see puu kasvama hakanud aastal 1181 ja siis tema elutegevusele benud 1426. Nii et siis pärast Ta on ta järve langenud, nii et sellest puus saadi jagu. Aga selle all siis üritati veel edasi kaevata, vähemalt nende Nende puude vahel. Aga see on, tuli neid puid järjest juurde ja siis kusagil veel meetri meetri edasi, siis tuli juba meetri paksune siis mustast tammest tüvi, mille peale ei hakanud hammas ja noh, kogu see kaevu kaevanud jala muutus ka väga kitsaks, nii et seal kahjuks ei saanud enam tööd edasi teha. Aga siis nad proovisid kusagil 2,7 meetri pikkuse vardaga. Selles kohas siis Ta lükata, aga kahjuks jah, see põhjani välja ei ulatunud. 1979. aastal siis need esialgsed uurimistööd lõppesid, seal oleks vaja olnud selliseid tehnikateadlasi appi võtta. Siis Vello Lõugas nagu võttis nagu aja maha, et tulevikus jätkata. Niietama raamatus 1996. aastal Taavil optimistlikult lõpulausena ütleb. Kohtume kaali kaevamistel. Kahjuks mõni aasta hiljem Vello Lõugas suri ja nüüd tänapäeval ei ole neid uurimistöid enam jätkatud. Saate lõpetuseks jääb mul ühineda ainult Ain Mäesalu soovitusega saata keskelt ja soovida teile head kuulajat. Mõnusaid laupäeva õhtuseid tunde Lennart Meri hõbevalge seltsis.
