Neljas põlin hätta, et noored Ei tööta, ei eesti lugu. Millal paukusid esimesed püssid, millal hakkasid püssid paukuma Liivimaal? Kui orduväed Otepää linnuse hävitasid, jäi kokku varisenud müüride alla hulganisti vara muuhulgas ka maailma relvaajaloo jaoks oluline ese, mis nimelt saame tänases saates teada, räägib Tartu Ülikooli õppejõud Ain Mäesalu. Sõna tulirelv on tegelikult paljudes keeltes küllaltki laiaulatuslik mõiste, nii nagu eesti keeles ka. Me mõtleme tulirelval ühelt poolt nii püsse ja suur tükk, aga samas ka igasuguseid teisi relvi, mille abil on siis tuld lastud või tuld heidetud. Nii et tulirelvade ajalugu ka sõjalisel eesmärgil ulatub ju väga kaugesse minevikku. Seda on kasutatud siin muistsete linnuste piiramise ühe olulise võttena linnus süüdata, et siis kaitse teeb välja tormaksid ja nii edasi. Aga kui me vaatame siis laiemas plaanis nende kõige vanemate tulirelvade kohta, siis üheks selliseks suuremaks saavutuseks oli näiteks kreeka tule leiutada. See on ka mõnevõrra kõige saladusliku relvele üldse, sest ta kirjalike allikate järgi tuli ta kasutusele 673. aastal ja selle olevat siis leiutanud üks kontsert, tinoopalis olev Kreeka arhitekt Karli Nikos. Ja sel ajal araablased piirasid Konstantinoopolist ja siis linna kaitsjad heitsid viskemasinatega araablaste laagrisse, savipotte savipotid olid täidetud siis niinimetatud kreeka tulega. Ja kui need lõhkesid, Nad paiskasid tule laiali ja nii, et terve laager läks põlema, läksid põlema piiramismasinad, telgid ja inimesed sõjamehed ise. Kusjuures seda ei olnud võimalik veega kustutada. Nagu vanemad kirjalikud allikad väidavad, et ainus vahend, millega see kustutamine äädikas, aga noh, seda ei olnud kellelgi käepärast ja siis pitsantslased muidugi arendasid seda relva edasi. Nii et üks selline ilus näide kreeka tule kasutamisest on, on siis merelahing, mis toimus Kiievi Vene vürst Igori laevastiku vastu, see oli siis aastal 941 ja nagu allikad ütlevad, Igor läks sinna 1000 laevaga, Bütsants saatis vastu 15 laeva ja selle merelahingu võitsid pitsantslased, sest nad olid oma laevade peale pannud kreeka tule. Sellised paiskamise seaded põhimõtteliselt kujutasid, et nad siis vasktorusid, nahk lõõtsasid, need vasktorud olid pandud veel selliste draakoni pea siis suust välja ulatuvaks ja siis nahk lõõtsaga siis pihustatud, tee seda torudesse ja see torude kaudu, need leegid lendasid küllaltki kaugele kusagil kuni 15 meetri kaugusele. Ja muidugi mere peal oli ta väga ohtlik, sest kui laev läks põlema talivedelik oli see kreeka tuli valgus laiali. Ja nüüd, kui ta ka Ta kukkus vette langes, siis tulin veest kergem, ta jäi veepinnale püsima ja valgus veel rohkem laiali. Nii et see pilt võis muidugi olla väga kohutav, kus laevad lähevad ja ka meri põleb ja loomulikum muidugi enne Te oskate seda kasutada, seda kasutati siis allatuult. Et see oli Vene laevastikule muidugi jah, väga-väga suur. Ja mu kreeka tuli oli siin päris mitu sajandit ikka kõige olulisem, kõige ohtlikum relv, mida isegi üritati ära keelata. Rahvusvaheliselt. Aga, ja seda hoiti saladuses ja nüüd, sajandeid hiljem, kui tulid need suurtükid ja püssid kasutusele, siis muidugi kreeka tule kasutamine vaibus. Ja ega päris täpselt ei olegi teada ka see kreeka tule koostis. On pakutud välja, et see võis koosneda toornaftast, väävlist, pigist, vaigust, lubjastaga, noh tegelikult iga iga koostis on, mis on välja pakutud, on küllaltki erinev, on takutatav retärskond salpeeter, et seal on juba midagi püssirohulähedast olemas, aga aga ega päris täpselt vist ei olegi teada, miks nüüd sellest kreeka tulest rääkida. Muuseas on üks tuntud inglise sõjaajaloolane on välja pakkunud, et kui 1224. aastal siis suur Tartu piiramine oli kui tartlased ristisõdijate vägede vastu, tõsi, ka mitmesuguseid huvitavaid tulirelvi, nad tartlased ju saatsid piiramistorni peale siis põlevaid rattaid otsing, sõjaloolane arvab, et et järsku liika eestlastelt Kreeka tuli siin olemas. No ma kardan, et see on ikkagi natukene kahtlane. Kreeka tuld oskasid valmistaja kasutada, et ikkagi väga piiratud alade elanikud, nii et vaevalt siia jõudis. Aga nüüd, kui me läheme püssirohu juurde, siis kui vaadata seda varasemat kirjandust, siis seal? On üsnagi täpselt selgelt paika pandud, kes oli püssirohu leiutaja, millal, millal valmistati esimesed tulirelvad. Ja no seda on sageli seostatud ühe saksa siis Francis Khani munga Bert Hold mustaga, ehk nagu ladina keeles Bertult niider on ta kirja pandud, nii et tema olevat siis vanade kroonikate legendide järgi siis leiutanud tulirelvad. Ja noh, kuna see ei olnud ka täpselt kirja pandud, siis muidugi pälvis paljude uurijate siis tähelepanu Bertult must muidugi, kuidas ta leiutas ta tegelikult vot siis siis saladusi. Et kuidas saaks odavamaid tall muuta kullaks. Nii et ta, noh, see oli Euroopa siis leiutajateks põhilisi eesmärke siis keskajal ja ja ükskord olevat siis ka ühte plii tüki üritanud kullaks muuta, nii et pani selle koos väävli salpeeter tria söe ka ühte anumasse, pani anuma kinni, hakkas anumat kuumutama ja järsku toimus suurt pauku. Pott lendas lõhki, munk paiskus eemale ja ja noh, seda on isegi ka omal ajal mitmed kunstnikud kujutanud nii et see on selline väga tuntud pilt. Seejärel võttis ta tugeva mass kohvri ja pani samad ained sisse ja pani pun nii kõvasti peale ja ja siis olevat ikkagi toimunud kuumutamise tagajärjel suurt plahvatust ja nüüd lennanud kaas pealt ära. Vot siit tulevad taibanud juba sõnane. Nii on võimalik relva leiutaja hakanud Suurtüki tegema. Muidugi tegelikult see on jah, selline ilus legend, mis on muuseas kirja pandud küll juba ühes saksa kroonikas aastal 1410. Ja päeval me teame tegelikult juba need eurooplastele jõudsid ka juba juba siin, 19.-te lõpul 20. sajandi alguses teated püssirohi on tunduvalt varem olnud vanas Hiinas. Ja Vanas-Hiinas on praegustel andmetel sealsete kirjalike allikate järgi siis püssirohi leiutatud kusagil siis üheksandal sajandil nimelt 850. aasta paiku kokku on seal kirja pandud kas selline lugu? Mõned on kuumutanud seda segu salpe eetrist, väävlist ja puusöest koos meega tulemuseks on suits ja leegid, mis on põletanud nende käed ja näo ja pannud põlema isegi maja. Kusjuures muuseas ka hiina algkeemikud saite selle püssirohu kätte kõrvalsaadusena ega keegi ei osanud seda leiutada, aga muuseas, siin on nüüd oluline vahe. Kui eurooplased said selle siis kulla leiuta, mis asemel siis see legend räägib, et hiinlased, nemad olevat üritanud leiutada siis surematuse eliksiiri? Muidugi näitab siis inimeste püüdlusi, eks ole. Nii et noh, Hiinas oli ta kindlasti juba üheksandal sajandil olemas ja 10.-st 11.-st sajandist on ka selgeid teateid siis juba tulirelvade kohta. Ainult et Hiinas on nüüd need tulirelvad natukene midagi muud, tähendab, need ei ole mitte tänapäevast siis püssid ja suurtükid, eelkäijaid, aga need on siis hoopis reaktiivrelvad. See tähendab seda, et see püssirohi pandi ühe toru sisse ja see toru tagumine ots pandi kinni, aga sinna jäeti väike auk sisse. Nii et ja siis, kui see süüdates püssirohi põlema, siis hobused toru lendas, eks ole. No püsside ja suurtükkide puhul on niimoodi, et püssirohi pannakse toru sisse, pannakse kuul, eks ole. Nii et noh, need on kaks põhimõtteliselt täiesti erinevaid asju ja, aga need reaktiivrelvad võimelised raketid, eks ole. Neid muidugi kasutati selliste nagu süütevahenditena. Neid lasti siis vastase laagrisse ja nähtavasti tehti ka nii, et võiksite plahvatada, pärast on muidugi ka nüüd andmeid, et hiinlased on kasutanud püssirohtu ka nii, et nad panid, Ta ei savianumasse ja müür taha ja siis heite masinaga heideti siis vastase laagrisse või linnusesse või linna. Ja siis, kui ta plahvatas, siis ta muidugi ja tekitas suuri purustusi, aga ikkagi tähendab neid ei saa lugeda siis sellisteks klassikalisteks püssid ja suurtükkide eelkäijateks. Nüüd peale selle muidugi jah, hiinlased, kus seda väga palju kasutasid juba tol ajal need olid siis ilutulestikud, nii et ilutulestikud seal kasutati päris palju püssirohtu ja noh, see on ka läbi sajandeid ju kestnud, kumb see kõvem saavutus oli siis eurooplaste oma kindlasti oma. Noh, jah, hiinlased leiutasid kindlasti püssirohu enne, eks ole, nii et ja, ja kusjuures püssirohi ise tõenäoliselt jõuab ikka vahendajate kaudu Euroopas basse. Nii et ühelt poolt on andmeid, mongolid võtsid Hiinast üle ja kui mongolid tegid siia-Venemaale suured sõjakäikude jõudsid Euroopasse, siis nemad võisid ka heita masinat, et kasutada näiteks nende nende tulepommide või püssirohu Bombida siis heitmiseks. Ja on siin Euroopa allikates on ka fakte sellest, et siis liignitsi lahingus 1241. aastal on, on siis mongolid kasutanud. Rakette on ka muidugi teine tee, kuidas see püssirohi euro, kas see jõuab, see on siis araablaste kaudu nimelt araabia allikates, tol ajal nimetatakse seda salt Peetrit, tahetakse veel siis Hiina lumeks. Ja siis, kui araablased siis Hispaaniasse tungisid, vot siis olevat seal kasutatud ka siis tule rakette tule rakettide abil, siis süüdati kalt Hispaania linnade ja linnuste puitrajatisi. Ja kui vaadata ta nüüd kirjalikke allikaid, siis ütleme, 13. sajandi keskpaik on täiesti selge, et Euroopas on püssirohi tuntud. Seda on kirjeldatud ka siis tolleaegsete õpetlaste töödes näiteks rätsep, Peikon või Alber, Magnus nad oma käsikirjades märgivad, nad kõik on, soovitab seal, nii et võta seitse osa sal Peetrit, viis osa noore Sarappusid ja viis osa väävlit. Selle seguga võid sa tekitada heleda välgu ja müristava paugu, kui sa õiget võtet tunnet. No tolleaegsed retseptid on küllaltki erinevad, nii et püssirohi oma omaduste poolest oli kindlasti ka küllaltki erinev, aga 13. sajandi keskpaigas siis ei ole veel mitte mingisuguseid siis vihjeid või tead vaid, et neid oleks, seda oleks nagu relvana kasutada. Nii et esimesed selgemad teated siis tulirelvadest pärinevad 1320.-test aastatest. Ja Nad pärinevad küllaltki erinevatest Euroopa piirkondadest mis on nagu nüüd kõige varasemad teated sõjaajaloolises kirjanduses relvastuse uurimustes välja toodud meetodis pärinevad Itaaliast ja Inglismaalt 1000 326326 on siis Firenze raad andnud tellimuse valmistada metallist roosid ja kuule ja nooli. Küllaltki vara on teateid ka siis Saksamaalt. Ka 1228.-st aastast on Prantsusmaalt Hollandist. Kusjuures neetud aastaarvud, need võivad olla ka pooleldi juhuslikud. Aga nüüd Inglismaa teated on sellepärast huvitavad, et need kõige vanemad pildikud kujut ütles, et need pärinevad Inglismaalt ja need on tehtud siis 1326. aastal on inglise vaimulik Walter de millimeeter, et on oma käsikirja illustreerinud ja seal on koguni siis kaks joonist tolleaegsetest tulirelvadest ja mis on huvitav, ega need näevad välja nagu vaasid. Sellised suured, ilmselt pronksist valatud faasid. Nad on asetatud, et siis pingi peale ja nüüd üks sõjamees on seal taga seisab püsti, tal on käes kepp ja kepi otsas on tulelont ja Sistid vaasi pealispinnale taha otsas jämedam ots, eks ole, sinna siis vajuta ja nüüd suht pesta, siis kujutatakse välja lendamas noos. Nii et algelisi, jah, tulirelvi kasutati just noolte laskmiseks. Ja Rootsist lossurtist on leitud isegi selline vaasikujuline tulirelv. See on kolmi ajaloo muuseumis ka väljas. Tõsi ta on küll, jah, suhteliselt väike, võrreldes nende millimeetri joonistega. Ta on 30 ja poole sentimeetri pikkune. Kuna ta on tehtud pronksist, ta seinad on paksud, eks ole, siis ta kaalub üheksa kilogrammi. Ja muuseas, ka kirjalikes allikates kohtab sellist huvitavat nimetust, nimelt on saksa allikatest 1331 märgitakse lausa kohe takse relva nimega Vaasa teete vaid ka siis ju maha siis ka meenutada taolisi vaasikujulisi siis tulirelvi, need on ka veel hilisemal ajal mõningates kirjalikes Allik tahes olemas 14. sajandi teisel poolel isegi veel 15 sajandi alguses. No see rootsi lossultibaas, see on nüüd dateeritud siis 14. sajandi keskpaika umbes, kuna, kuna ta tundub olevat juba veidi selline täiuslikum, siis võrreldes nende millimeetri joonistega. Aga muuseas on huvitav, et umbes samast ajast samal ajal võisid ka esimesed tulirelvad jõuda juba Eestisse. Nimelt on Tallinnas üks huvitav dokument, see on aastast 1346 siis on Tallinnas kaks meest kellelegi mõrvanud ja seejärel linnast põgenenud. Ja nüüd kirjutati üles nende varandus ja seal on väga mitmesugust kraami, mis teil seal on siia maha jäänud. Aga seal on ka siis märgitud ladinakeelne dokument, üks asi nimega piksis mis, mida võib ka tõlkida, mis kasutab spetsiaalset segu. Samas on jah, teade muidugi nii päris kindel ei ole, et tegemist on just tulirelvaga. Aga kui me võtame selle sõnased püksis see ladinakeelne sõna see nüüd siis läänepoolsetes allikates, tol ajal igal pool on tähendanud tulirelva niiet põhimõtteliselt ei ole välistatud ja kui me vaatame siin nüüd lähinaabruses olevaid teateid, siis üks selline kahtlane teade on leedu aladelt juba aastast 1337. Nimelt 1337. aastal siis leedulased Nad piirasid ühte sakslaste linnust, Bayerburgi linnus, leedu keeles on ta Veli hoonose linnus ja seal olevat siis sakslased surmanud piirajate pealik, ühe Tracay kuninga ja see surmad, Tim siis tule hoolega muidugi Jazda tulenoolt. Seda võib ju nagu mitmeti tõlgendada, põhimõtteliselt veidi ammuga lasta tulenoolt, eks ole, või vibuga lasta tule nooltega. Aga ei ole sugugi välistatud, et astud just siis sellise algelise tulirelvaga see nool. Sellepärast et need tulirelvanooled olid päris pikka aega kasutusel. Ja noh, esialgu võib-olla neid nooli kasutati just seepärast, et et traditsiooni lask, relv oli ju ammuda ja mul olid nooled, aga teine asi võib ka hoopis olla sellises psühholoogilises hirmutamises. Tähendab, kui need tulirelvad eriti laialdaselt levinud ei olnud. Siis Nad oma pauguga ja selle suitsupahvak, aga, ja selle sädemetepilvega nad kindlasti ehmatasid vastust päris tõsiselt. Ja kusjuures ju keskajal oli selline mõistetamatu loodusnähtus, nagu oli äike, mida kohutavalt kardeti ja kese. Sellist äikest kujutati ka ette jo piksenoole, no eks ole. Ja nüüd kui tulirelvast lasta just ka noort, see võib jätta sellise mulje, et ahaa, Me oleme omandanud oma käsutusse saanud siis kas anda. Aga noh, kas see mõttekäik võis ka tol ajal nii olla, seda muidugi jah, nende kindlalt ei tea. Ja saksa ordu ju pöörasel üldse tulirelvadele ja üteldes uuemale relvastuses väga suurt tähelepanu nii ei ole sugugi võimatu, tõepoolest siis juba juba nad ka kasutasid suhteliselt varakult teid tulirelvi samastid. Teisest küljest siin Baltikumis oli ka teine jõud, kes tegelikult relvadele moodsatele relvadele pööras, suurt tähelepanu. Need olid, et linnad, need olid hansalinnad ja hansalinnad. Need omasid ju Euroopa Hansa linnadega väga tihedaid sidemeid. Peale selle oli hansalinnades ka väga tugev potentsiaal Nende uute relvade valmistamise osas sest tegutses väga erinevaid käsitöömeistrid, kes olid oma puht ikkagi neid metallide meistritele ja väga mitmesuguseid. Ja neid algelisi tulirelvi just enamasti voolata pronksist ja pronksivalajad, nemad olid ju väga kõrgel tasemel, valasid küll kirikukell ja küünlajalgu ja igasuguseid igasuguseid selliseid piinlik tooteid. Samas kindlasti ka siis sepad, rauasepad olid ju heal tasemel ja, ja raudselt pisest. Tulirelv on ka juba küllaltki varakult valmistatud. Nüüd selline esimene kindel teade tulirelvast Eestis, see pärineb aastast 2378 ja see selle järgi on siis Tallinna raad on ostud ühe Piccise kahe ja poole marga eest. See on kirjas selles Tallinna arveraamat tusega arveraamat 14.-st sajandist küllaltki lünklik. Aga see näitab, et 1378 on siis Tallinna raad juba ilmselt linna kaitseks ost suurtüki, mis näitab, et, et siin hinnata. Neid tulirelvi juba suhteliselt varakult on veel üks varasem teade, mis ka puudutab Tallinnas ei olnud, nimelt on Lübeckis, on hansapäevadel, 1363. aastal on siin Tallinn Lübeck ja Riia on arutanud mingi Piccise üle. Aga, aga kes ja mispärast ta selle kohta kahjuks lähemalt informatsiooni ei ole, on lihtsalt nagu märgitud, et et on üks selline punkt olnud seal päevakorras. Kas see kaks ja pool marka on suur raha? Üks relv oli kallis, endaga ta jah, maht oli päris parajalt suur, aga samas siin ühes eelmises saates rääkisime nendest nats tallidest, kusjuures nuts tulid, olid mitu korda kallimad. See näitab, et tähendab püksis. Et see oli mõnevõrra odavam ja tõenäoliselt seda fikseeritud, kas siis võib-olla eelistati kindlasti noh, oli tal ka seeme laskeväärtusi olemas, sellepärast et ei saa kõike ka alati siis odavuse pärast osta. Nii. Ja üpriski vara on tegelikult siin esimesi teateid tulirelvade valmistamise kohta. Nimelt on aastast 1384 siis Riia rahad satub Tallinna linnale ühe kirja. Ja selles kirjas soovitatakse siis linna Rael arutada selle üle, et üheski linnas ei peaks valama ehk valmistama noolte laskmiseks tulirelvi neile kasutamiseks, kes elavad linnadest väljaspool. Selles kirjas on taas jälle see samane termin piksis ja no siin ei ole mingit kahtlust, tõepoolest, Tallinnas on juba neid valmistatus jaanis valmistatud piisaval hulgal aga nüüd on muidugi huvitav, et kes on need, kes elavad linnadest väljaspool. Kas tõesti on Eesti talupojad on juba sel ajal hakanud omale tulirelvi muretsema? Võib üsnagi loogiline olla. Vabakaubandus oli tol tol ajal ei olnud veel mingisugust keeldu, et talurahvale tulirelvi müüda. Nojah, kahjuks muidugi kusagilt ühtegi ühtegi tulirelva ühestki asulas sellest aiast leitud ei ole, nii et seda siin kindlalt väita ei saa. Aga nüüd Riia saatis sellise kirja, see näitab ikkagi töid. Tallinnas oli neid tulirelvi juba juba piisavalt õue ja piisavalt palju valmistatud, nendes nähti ohtu et neid ei tohi siis müüa linnadest väljaspool elavatele inimestele. Need daatumid on ju siiski suhteliselt varased. Kui me võtame siin naabruses olev Venemaa, siis Venemaal on esmakordselt tublil mainitud aastal 1382, kas see on Moskva kaitsmisel kaks aastat peale siis Kulikov lahingus, siis kui siis kui kuldhordi väed tulid eesotsas, siis tahta Mohhiga ja, ja muidugi need suurtükid seal ei aidanud, peatab Moskva, vallutati ja ära jäta. Ja no meil on siin sel ajal juba tulirelvi valmistatud ise muuseas on üks tuntud vene Relvaajaloolane arheoloog. No see on küll jah, tunduvalt hilisemast ajast ärakiri, kus märgitakse, et Venemaal, kas esimesena tulirelvi valmistama sakslane nimega ja all? No see on ilmselt noh, ilus oleks ju mõelda, et eestlane, ean oli see, et aga noh, tõenäoliselt tavaliselt lihvimata. Ta võis pärit olla Johann, eks ole. Ja see teade igastahes seal kõlab 1308-ga Nendel aastatel see muidugi üpriski loogiline, kuigi muidugi tol ajal jah, siin kohalikud võimud üritasid seda ju vältida, et igasugused relvameistrid läheksid siit Venemaale, aga aga noh, kuna seal Venemaal ju hästi maksti, siis, siis kindlasti leidub selliseid isikuid, kes siis üritas, üritas seal kõvaäriga Teil teha 14 sajandi lõpukümnenditel sinna 1300 kaheksakümnendatel üheksakümnendatel aastatel, vot siis on ja Tallinna linna mitmesugustest nimekirjades on märgitud igasuguseid ametimehi, on kelle siis lisanimi on siin Shutan või. Tegemist on siis tulirelvade valmistaja. Mulle küll tundub, et alati ei pruukinud olla tulirelvade valmistajad. Nad võivad olla ka siis nii-öelda tulirelvade eest hoolitsejad ja kes hoolitsesid nende korrasoleku eest, õpetasid laskmist ja, ja siis, siis vaatasite püssirohuvarud üle ja vajadusel valmistada püssirohtu, need lähteained olid kohale toimetada ja nii edasi. Samas ei ole muidugi välistatud ka, et nad on valmistanud ise ka siin tulirelvi. Kuidas ütled tulirelvad siis välja, nägid, kuidas need piksised välja nägid? Ega ega see ei olegi alati päris selge. Sellepärast 14. sajandil on neid jooniseid tulirelvadest äärmiselt vähe ja need arheoloogilised leiud, mis siis on siit-sealt välja tulnud nende doteerimisega suured küsimused. Ja üldiselt arvatakse, et nüüd siis pärast neid faasia, et siis 14. sajandi keskpaiku võib-olla, et siis hakati rohkem tegema selliseid suuremaid nii-öelda suurde. Kusjuures nad võisid välja näha väga mitmesugused, üks variant on selline, et nende esiosa on selline suhteline, et võib-olla lühike paarkümmend sentimeetrites, laiem tagumine osa on siis pikem ja peenem seal püssirohi olnud. Noh, põhimõtteliselt nad meenutavad sellist suurt pudrunuia, eks ole, või või tõrvikut ja kusjuures esiosa, see on küllaltki lühike ja kooniline rauaõõs on kooniline. Miks koonile koolid ja sellepärast, et ehitan kivist, kuule, oli ju küllaltki raske tahu tahet saada sellist täiesti korrapärast ümarat, kuuli ja seetõttu siis igaks juhuks tehtise raua osa siis kooniline, et siis kui ütleme, see kuul ei ole päris ümar, siis ta võib selle püssirohuplahvatuse mõjul, eks ole ka veidikene siis viltu, kui minna ja seetõttu jääb rauda kinni ja siis võib raud puruks lennata. Siis muidugi on, ilmselt on tol ajal ka üsna pea hakatud neid suurtükke tegema, nii et on võetud sellised neljakandilised teraslatid ja siis need on pandud näiteks mingisuguse puupakku ümber tihedalt üksteise vastu ja nüüd on hakatud siis neile peale ajama kuumalt siis rõngaid. Nii et noh, põhimõtteliselt üks, viis täit suurtükke valmist oli nii nagu tehakse tünni. Ainult et noh, tünnil on ka nivoodel küljelauad, eks ole, siis vitsad aetakse peal, eks ole. No loomulikult jah, nendele suurtükkidele need latid, meetodid kitsamad ei ole sugugi nii laiad, kui kui on siis need tünnilauad, eks ole. Et see on üks variant, kuidas rauasuurtükke tehtud ka, aga ega Neljateistkümnenda sajandi suurtükke suurt säilinud ei ole, nii et need on haruldased. Ja nüüd 14. sajandi siis lõpul võiks öelda kusagil kaheksakümnendatel aastatel või 14 kümnendi viimasel veerandil. Vaat siis ilmuvad kirjalikes allikates esimesed püssid. Neid on siis nimetatud nagu käsisuurtükid või käsirelvad, tähendab nii, et see annab nagu teatud vihjeid, et kuidas neid on kasutatud või on siis teine variant, mida on veel kasutatud, on nimetatud siis kivisuurtükid. Ja siis on nimetatud Või tähendab tina kasutavad tulirelvad suurtükid, suuremad, relvad, kasutasidki kuum ja aga siis tinast kuule, neid hakati valmistama just püst jaoks dinaal raske, tähendab ja ja korraliku paarikümne 30 sentimeetrise läbimõõduga kuulitinast valades muutuks kohutavalt raskeks. Aga tinakuul oli jälle püssi jaoks küllaltki sobiv. Nii et sel viisil on siis võimalik vahet teha, et mis on siis püssi ja mis on siis suur tükk? No põhimõtteliselt vürts püsiks õhetama seda relva, mida üks mees võtab õla peale ja, ja saab teda üksinda kasutada, nii et ja noh, mida saab ka välitingimustes siis kasutada. Stsena käsi suur tükk sunnib mind küsima, et kust on tulnud üldse sõna suur tekk, kas kahest sõnast suur tükk? Tõenäoliselt ja suurtüki, et see on selline üldmõiste, mis meil on siin eesti keeles kasutusel saksa keelest ei ole otseselt saksa keelest tulnud. Saksa keeles on väga mitmesuguseid siis erinevaid termineid. Teine mõiste, mis on eesti keeles, on siis kahur, aga siin kahuri puhul peab arvestama seda, et meie meie, need sõjaajaloolased ja ka tänapäeval siis tegelikult kahurit peetakse üheks suurteks eriliigiks. Kahuri ei ole sugugi sukki siis iga suurt, kuid kahur on siis suurtükk, mis on suhteliselt pika Raua line, tähendab ja, ja seda siis kasutatakse teatud siis relvaliik. Aga iseenesest see püsse otsurski kohta ma ei julge praegu öelda, kus tuleb see mõiste, aga püssi tähendab, see võib tulla siis saksakeelsest terminist siis Bushe. Noh, mis on tänapäeval ka nüüd? Üks tähendab pükse tähendab jahipüssi saksa keeles, eks ole, nii et see busse tähendab, see termin on keskajal üpriski palju siis kasutatud, nii et ta on jah, väga erinevas vormis. Noh, on see stendusse ja on üks selline levinud levinud termin, mis tähendab tol ajal suur tükk, eks ole. Nii, aga nüüd püsside puhul jõuame ühe kõige olulisema relvani, mis on siit Eestist leitud. Ja see on siis saadud otepää linnuselt, Pepe linnuselt, luba pliti aastal 1955 asfalt Saadre juhatatud kaevamistel. Aga Ta ei olnud säilinud tervena, ta oli tükkidena ja ta oli seal ajaloo instituudi hoidlas lihtsalt ühes leiukarbis. Kuni siis jah, mitukümmend aastat hiljem, kui minul anti ülesandeks hakata otepää materjalide läbitöötamisega, siis siis juhuslik. Seda vaadates tekkis mõte, et järsku on tegemist algelise tulirelvaga, siis hakkasin seda kirjandust, võtame, ja mis selgus, et tegemist ei ole mitte lihtsalt algelise tulirelvaga, vaid Ta on praegu ka maailma kõige vanem püssi, mida on võimalik täpsemalt teerida. Sest kuni selle ajani siis relvaajaloolased pidasid selliseks kõige vanemaks püsiks Saksamaalt Tannenbergi linnusele pronkspüssi. Ja see jäi sinna siis 1399. aastal, siis kui see linnus jäi varemetesse, Ta jäi varemete alla. Aga nüüd otepää püssi Me võime dateerida kolm aastat vanemaks. Nimelt ta jäi, Otepää linnus hävis siis aastal 1396, seda näitavad ka sealt leitud mündid. Kusjuures püsttuli just sellest linnust ruumist, mis siis sisaldas hästi palju 1390.-te aastate alguses välja lastud münt. Nii et, et see on täiesti sellisest kindlast kihist kindlast kohast, nii et siin selles doteeringuste ei ole mõtet kahelda. No iseenesest muidugi on kogu maailmas muidugi Euroopa maades on neid selliseid algelisi püsse. On olemas oma oma 30 võib-olla mis näevad suhteliselt primitiivsed välja, aga enamus neid on leitud siis sellise koha pealt, kus ei ole võimalusi täpselt dateerida. Ja Nad on väliselt küllaltki erinevad, nii et neid ei ole mitte kuidagi võimalik selliseid arenguid. Ta sättida siin paarkümmend aastat tagasi Tšhehhi sõjaajaloolased andsid välja parimad püsside kohta, päris hea ja huvitav raamat. Seal, nemad küll siis üritasid siis oma Tšehhimaalt leitud erinevaid püsse siis täpsemalt dateerida ja tegid seda siis raua pikkuse ja raua läbimõõdusuhte alusel, et mida vanem, seda, seda lühem raud ja ja see suurem raua läbimõõt, aga, aga noh, see on muidugi natukene kahtlane. Seal ei ole võimalik niimoodi siiski neid veerand sajandi kaupa niimoodi ritta sättida. Ja Nad ise ka tunnistavat ütlevad, et kui juhtub, et dokumentaalset materjali, siis kõige vanem vanem piss, mida sõjaajaloolased teada on ikkagi Tannenbergi vist aastast 1399 inimest, oli juttu sellest, et tulirelvaajaloo alguses tee keelata Kreeka tuld ära või piirata selle kasutamist, et see ei ole siis uuema aja nähtus. Relvastus, piiramislepingud jah. No isegi võib-olla täpsemalt ja paremini on teada siis üks 100 siis 39 Lataraani teise kirikukogu otsus. Seal üritati ära keelata Ta ammutada ja vibuta kasutamist. Tähendab, neid peeti siis liialt mõrvarlik, eks relvadeks. Muidugi jah, teatud spetsiaalse klausliga uskmatute vastu võib neid ikkagi kasutada, tähendab, siin Euroopas omavahelistes tülides üritati nende kasutamist piirata, aga siis nendes ristisõdades oli jälle olid nad jälle lubatud. Nii et jah, juba omal ajal üritati ikkagi teatud relvade siis kasutamist piirata, nii et see ei ole mitte viimase paarikümne aasta nähtusega. Aga seda on jah, aeg-ajalt ikka kaugemas minevikus tehtud. Arheoloog Ain Mäesalu räägib sellest, missugune Otepää piss välja näeb ja kuidas sellega lasta sai. Järgmises saates nädala pärast. Toimetaja Piret Kriivan tuletab meelde suurematele huvilistele Ain Mäesalu saated teistest keskaegsetest relvadest, lähirelvadest, näiteks odast ja pardist, aga ka piigist per tõsist žestopeerist sõjanuiasid ja veel teistest põnevatest relvadest. Aga röödest, millega sõjamees ennast relvade vastu kaitses kaitseriidemoevooludest võite kuulata uuesti vikerraadio kodulehelt. Vikerraadiopunkt.
