Keskaegne relvastus, missugused relvad olid, kelle käes relv oli, milleks relva kasutati? Tundub ehk rumal küsimus, aga Ain Mäesalu, kas relv oli keskajal ründamiseks ja sõjapidamiseks? Peab ütlema, et keskajal oli relvadel väga oluline tähtsus ja läbi varasema ajaloo on ju relvi üpriski palju tehtud, jaga kasutatud. Nad on muidugi olnud ja võitlusvahendid, aga samas relv ainult mitte ründamiseks kasutatav, ka teda ju kasvatatakse ka kaitsmiseks. Ja peale selle, kui me vaatame relvi lähemalt, siis näeme relvad juures järjepidevat arengut, et juba keskajal, isegi varasemal rajal oli kogu tehnika areng seotud esmajoones relvadega, tähendab, kõigepealt arendati, relvasid ja siis need uued saavutused leidsid ka siis muudel elualadel rakendamist ja seetõttu on relvade uurimine oluline. Muuseas kui vaadata arheoloogilist materjali, siis kuna need muutused relvade alal on tunduvalt kiiremad kui näiteks siis tööriistade või ehete juures, siis Ta on relvade abil võimalik teisi leida, ajaliselt paika panna, neid on võimalik täpsemalt dateerida. Persele on relvade arengu arengut kultuurides arvati väga huvitav vaadata, mis, kuidas muutub ja siis hakata mõtlema, et aga mille jaoks muutus toimus ja alati tundub, et siin on mingi loogika sees. No põhimõtteliselt me võime relvad jagada kahte suurde rühma, ühed on siis relvad, mida kasutad, tee siis vastase vastu tegutsemiseks nii-öelda ründerelvad ja teised on siis kaitserelvad. Rinde relvin omakorda, me võime jagada vastavalt kasutamised distantsile siis lähivõitlusrelvad ehk lähirelvad ja kaugvõitlusrelvad ikka nimeta neid kaugrelvadeks. Ja täna kõige Berda vaataksime veidikene lähemalt just neid lähirelvi lähirelvade alla. Ta kuulub tegelikult üpriski palju erinevaid relvi. Siia kuuluvat mõõga, toodad, eelpardid, sõjanuiad, sõjakirved ja nii edasi. Aga et nüüd teid mingil määral saaks siis rühmitada, siis võib rakendada sellist liigitust, mis põhineb Nende funktsioonil. Sel juhul oleksid löögi relvad, oleksid park, relvad, jaga raiubis relvad, aga ühte relva saab väga mitmel otstarbel kasutada ja ja seepärast ma vaatan teid natukene teisest vaatepunktist jaganud lähirelvat kolme ossa vastavalt sellele, milline on nende kas või siis käepide on pika varrelised näiteks odad, eks ole, siis on sellise keskmise varrega, need on siis sõjakirved ja ja sõjavasarat sõjanuiad ja on hästi lühikesed praegu, millel on nagu õieti part, ei olegi, vaid pigem käepide, need oleksid siis mõõgad, Pistodozzaabrid ja alustame siis võib-olla kõigepealt pihta mõõkadega. Sest mõõgad, need on ju olnud läbi ajaloo kõige suurem suuremat tähtsust omavad relvad. Kas nüüd alati nad lahingutegevuses kõige olulisemad olid? See on jah, sageli küsitav. Aga samas on nendel endil olnud väga suur tähendus inimeste endi jaoks, sest mõõk oli. Kallim, ja ta Periga kõige uhkem. Kui nüüd võtame mõõga kätte, siis mõõk koosneb kindlatest osadest. Kõigepealt see tera osa, mida ma nimetan siin teravik kuks sest eesti keeles on, on nimetatud küll teraks, aga samas nimetatakse teraks ka seda serva, mis on lõikav osa. Ja seda tervikut on meil hakatud viimasena nimetama teraamikuks vahelgateerikuks. Et siis ja jääb jusele lõikava serva jaoks. Teravik peab olema hästi tugev, samas ka muidugi ellast. Ja see teramikuga liitub temaga ühes tükis, roots, see on siis roots, mille ümber käib käepide ja käepideme ja teraviku vahel on, siis kaitseb haud ja taga alluses veel nutta. Kõigil on neil kindel funktsioon. Kaitseraud on eelkõige seetõttu, et kui mees mõõgaga vastase mõõka siis barreteerib, siis võib see vastase mõõtu libista mõõga teraviku pidi alla pooli teda kätte riivata, nii et kaitseraud kaitseb teda selle eest. Aga milleks on mõõda nupp? Ta põhimõtteliselt nupuga pähe koputada ju, aga, aga eelkõige. Käepidemehel käest välja ei libiseks ja teiseks on mõõganupul veel oluline funktsioon. Nimelt Ta aitab mõõka tasakaalustada, käes keskaegsed mõõgad, mis on olnud sageli väga pikad. Neil on ka suhteliselt raskem kui lühikestel mõõkade. Just seetõttu, et nii on mõõk käes, paremini tasakaalus ja, ja sellega on parem siis võidelda. Mõõga juurde kuulub ka mõõgatupp ja see on alati nii, sest mitte kunagi ei ole mõõka lihtsalt vee vahele pistetud või, või siis tavalisem vee külge kinnitatud vaid mõõgavöö peab olema täiesti eriline. Nimelt on setup mõõgavöö külge kinnitatud siis alati kahe koha pealt, vahel isegi kolme koha pealt ja see on sellepärast nii, et et see mõõt Läks vööle püsima täpselt õige nurga all. Kui ta oleks siis ühe koha pealt kinnitatud, siis hakkas ta pendeldama ja sel juhul ta takistab liikumist. Peale selle siis mõõga tuppe ots kuluda, sest tavaliselt mõõga tupedel, mis olid nahast niidud, siis metallist kaunistustega otsad ka. Ja kusjuures, kui nüüd keskajal üks noormees löödi rüütliks, siis rüütlikslöömisel kingiti talle mõõk koos mõõgavööga ja peale selle veel kannused, mis olid ka väga olulised siis rüütlitunnused. Nüüd kuidas on toimunud siis mõõkade areng keskajal? Alustame võib-olla siis sellest 13.-st sajandist peale siis 13. sajandil on üldiselt valmistatud nagu nagu kahte tüüpi mõõga teravik, et ühelt poolt on olnud siis enamasti ikka kahederalised mõõgad nii Eestis kui kogu Lääne-Euroopa, kuidas aga ühed on mõnevõrra lühemad, aga neil on selline tugevam teravik, mis meenutab nagu rohkem kolmnurka ka. Seda on nimetatud ka rohkem selliseks torkepulgaks. Teine tüüp on aga selline, millel on mõõga teravik pikem ja, ja seda on ilmselt rohkem, võib olla kasutatud raiumiseks. Ega väga suurt vahet muidugi nendel mõõk kadel iseenesest ei ole. Nüüd aja jooksul võib-olla saavutab sellist suuremat populaarsust, see pikema teraamikuga tüüp, ta hakkab, ulatub juba üle meetri ja kui ta on juba meeter kaks meeter 40 pik, vaat siis oli ühe käega. Ta on väga raske juba siis võidelda ja siis kasutati aeg-ajalt ka abiks teist kätt. Aga kuna see teine käsi jäi siis pooleldi selle mõõga nupu peale siis tõstma, kui on hakatud nimetama ka pooleteistkäe mõõdukadeks tähendab seda, et kogu aeg ta ei kasutanud kahte kätte ka siis kui vajadust oli, siis ta kasutas koguni kahte kätte. Ja see on nüüd siis 14. sajandi teisel veerandil on siis sellised pooleteistkäemõõgad kasutusele tulnud? Seoses nüüd kaitselüüdi arenguga oli veelgi tugevamaid mõõkasid vaja. Ja siis need mõõgad pikenesid veelgi ja kujunes välja kohe selline ehtne kahe käe mõõk, mille teravikku pik, kus võis olla isegi kusagil meeter 60 kuni meeter 80. Ajaloo raamatutes räägitakse kahega, mõõk, son, tugeva rüütli mõõk, aga rüütel seda vööri saanud kanda, kuna ta lohises järgi, et siis ta sidus selle või jah, sai mõõk kinnitati sadula külge. Ma tegelikult tundub, et ega üks ratsarüütel eriti palju ei olegi kahe käe mõõka kasutanud, sest ta peab ka alati hobust juhtima. Kui tal mõlemad käed mõõgaga kinni, siis on ju väga raske selle kõrval veel uppust juhtida. Ja nende keskaegsete piltide peal näeme ka, et enamasti kahega. Kuulge, aga võitlejad hoopis jalamehed, noh, tõsi on küll ka mõningaid turniiri pilte, kus siis on uhketes raudriides, mehed võitlevad 200 mõõkadega ka, aga, aga ikkagi jalgsi ja kahega mõõgamehed. Muuseas, mõningate allikate järgi on isegi saanud rohkem palka palgad, seda lasteajajärgul siis juba 15. 16. sajandil. Kuna neil oli ette nähtud ka lahinguväljal selline eriline funktsioon. No see järk, kus olid kasutusel tulnud ka hästi pikad odad ja sageli üks väeüksus, need mehed omasid erineva pikkusega odasid ja nad olid siis hästi tihedasti koondunud iga järgmine tagumine rida omas pikemat oda ja need olid hästi tihedalt kogu selle meestesalga ees odasid siis kuidagi murda siis olevat näiteks kahe mõõgamehed siis üritanud oma pikkade mõõk kadega neid odade varsi siis maha raiuda, et pääseda siis selle vastuse üksusele ligi ja võib-olla see oli ka siis põhjuseks, miks miks neile nagu rohkem palka maksti? Jah, kahe käemõõgad on, on siis spetsiaalsete jalameeste jaoks, kes on ikkagi selleks ette valmistunud, nendega võitlemist harjutanud ja ja tõenäoliselt Ta siis tegutsesid ka hästi. Nüüd selleks, et üht leitud keskaegset mõõka ajaliselt paika panna, selleks ei piisa ainult selle teraviku vaatamisest, aga tuleb vaadata ka siis mõõga, busside mõõga kaitserauda, siin on jälle oma arenguloogika olemas ristisõdade ajal siis kujunes välja selline jumal kettakujuline nukk ja see jäi päris pikaks ajaks selliseks valitsevaks nupuvormiks. Aga siis, kui hakati kasutama tavaka teist kätt, et siis see nupukuju muutub, siis tekib selline kaksikkoonilise. No teist kätt on nii parem siis sinna mõõga käepidemele lisada aga tekib ka siis veel pirni kuju meenutav nukk, mis, mis on just iseloomulik ka siis kahe käe mõõka telekaitserauda. See on nüüd keskaegsetele munkadele sageli sirge ja suhteliselt pikk. Selline kaitseraudtee oli kasutusel juba ristisõdade ajal ja ja arvatakse, et mõõkasid, mõõgad meenutasid nii ka risti. Kui see sirge pikk kaitseraud teil on. Et omamoodi ka risti sümboliks olid tõsi, nüüd järk-järgult siis 14. 15. sajandil siis kaitseraua kuju hakkab muutuma, ta hakkab nagu mõõga teraviku poole kaarduma, tekib selline kaardu kaitseraud ja arvatakse, et see on siis seotud võib-olla et vastase mõõk ka oleks parem siis nagu kõrvale suruda vastase mõõgalöögi, sa võtad oma mõõgaga vastu, siis siis see kõver kaitseraud siis aitab paremini seda ja kõrvale lükata. Ta Aga siitid 15. sajandil hakkab siis kujunema päris lihtne s-tähte meenuda, tav, kaitseraud. Ja siis tulevad veel nii-öelda sõrmenukkide kaitsed ja ja lõpuks siis keskaja lõpuks, 16. sajandil hakkab pressimine korvikujuline käepideme kaitse tulema, see tuleb aga koos siis täieliku mõõgamuutusega. Tegelikult mõõga teravik muutub järjest, et siis kitsamaks ja mõõk hakati üha enam kasutama tor kamiseks. Torkamiseks hakati teda kasutama siis, kui hakkasite raudrüüd käibelt kaduma ja siis ilmnesid sellised kindlad vehklemisoskused. Sellest ajast on teada igasuguseid vehklemisõpetusi vehklemiskoolitundi tekkinud ja seal saab sellest oluliselt selline torkamine, vot siis noh, põhimõtteliselt trapiiri laator l tekib ja päris selline selline kordi kujuline kaitse tekib, et siis käsi ei saaks sel moel vigastada. Nii et selline on selline üldine mõõga areng siis keskajal. Ka Eestis on keskel mõõku tehtud ja selle kohta on andmeid nii Tallinnas kui Tartus on hommikul spetsiaalsed mõõgameistrid. Tõsi, neid keskaksid, mõõk on muidugi säilinud äärmiselt vähe sest need, need on lihtsalt aegade jooksul läinud kaotsi. Kaevu vistel tuleb ka midagi välja, teist, aga neid on ikkagi suhteliselt tagasihoidlik, tuleb siin, Tallinnas ajaloomuuseumis, on küll olemas üks Tartus valmistatud keskaegne kaheteraline mõõk, aga aga enamiku mõõkade puhul on seda isegi väga raske kindlaks teha, kust nad täpselt tehtud on. Võib-olla ehtsaid keskaegseid, terviklikumaid nõhkeminudki kümmekond ega neid rohkem ei ole, olin nii lisanduvad siis seal kaevamistel saadud mõõkade katked, aga. Aga nüüd võib-olla mõhkadest kui sellistest sümbolitest siinse nimetatud, et mõõk oli väga oluline atribuut, et siis rüütliks löömisega. Aga peale selle on ju mõõka kasutatud ka isegi kuningaks kroonimise. Nii et tal on olnud selline väga, väga, väga suur tähendus. Ja keskajal oli kombeks ka, niiet üks valitseja kinkis oma ustavale alamale sageli mõõga ja, ja see oli kohe eriline au osutamine. Kusjuures mõõkasid on kinkinud sealjuures ka paavstid, isegi mõõkasid, kinkisid kuningad, sageli kingiti mõõk juba juba noortele poistele kõrgest soost poistele, et nad selle mõõgaga harjuksid. Ja eriti need valitsejate mõõgad, need olid muidugi hästi kvaliteetsed, kaunistatud väga mitmel moel. Nii kui kui vääriskividega ja mõõga teraamikele oli ka siis sisse graveeritud mitmesuguseid sümboleid, usuti nende sümbolite siis võlujõusse ja see oli oluline 13. 14. sajandil siis olid sageli levinud mõõga teravikkel mitmesugused tähed Tähedab mul ikka seotud siis otseselt sellise kristliku sümboolikaga oli seal iide, mis tähendas Jeesust siis Maarjat ja, ja nii edasi, hiljem siis 15. 16. sajandil, siis lausa kirjutati mõõdukadele mitmesuguseid lauseid ja luuleridu isegi ka osaliselt ka religioosse sisuga. Ja selles suhtes siis neid Uhkemaid mõõka muidugi valmistasid isegi tolleaegsed kõrged kunstnikut, Albert füürer on isegi kujutanud lõhkujaid ja nii edasi. Nii et ja need uhkemaid mõõk kunid siis need kingiti isalt lapsele ja, ja nii neid hoiti teatud suguvõsadest siis mitmeid sajandeid, osaliselt on säilinud ka tänapäevani, nii et neid võib suuremates relva muuseumites isegi näha. Meil kahjuks jah, selliseid väga luksuslik mõõdukusin Eestis säilinud ei ole. Siin vahepeal peab muidugi märkima, et, et tegelikult rääkides keskaegsetest nurkadest tavaliselt peetakse silmas ikkagi rüütleid. Mõõgad kuulusid rüütlitele. Aga neid lõhkasid ütlesid kindlasti ka veel eestlased, eestlased kuni 16. sajandi alguseni võisid vabalt relvi kasutada, Nad osalesid ka sõjakäikudel ja ja nüüd on üks täiesti selge. Eestlase mõõk on ka kaevamistel leitud. See on siis Siksali kalmistu Kagu-Eestis see on üldse üks huvitav kalmistu siis Misso lähedal Tal nimelt on seal 13. 14. sajandil veel paljudele meestele hauda kaasa pandud relvi. Ja kõige rohkem muidugi odaotsi on ka kirveid ja ühel mehel on siis mõõk. Mõõk on täiesti ehtne, rüütli mõõk, ainult väike eripära. Nimelt Ta Se mõõganupp ja kaitse rahudel topis tehtud luust. Võimalik, et jah, mingil põhjusel just hauda kaasapanekuks on need luust tehtud sest et võitluseks seda ei ole hea kasutada, kõigepealt see kaitse rõhutab kergesti puruks ja ja see nupp luust uppunud õliga ärge nii et võib arvata, et siin mõõk on omandanud või omanud mingit sellist sümboolset tähendust, et ta nüüd eestlasele on hauda kaasa pandud muuseas sedasamast kalmistust, aga meestel on sageli kannused hauas. Mida see näitab, see näitab, et mehed on samasugused sõjamehed, alluta tallaja rüütlidki. Need on muidugi haruldased leiud kalmistul, haruldane võimalik, et, et et siin on põhjustatud ka siis sellest, et et see jäi nagu kolme siis erineva valitseja piirialale, mis ümbruskond ühelt poolt oli, siis Venemaa, teiselt poolt oli Tartu piiskopkond kolmas. Kolmandalt poolt tõid ordu valdused ja võib-olla siis säilitasid nagu, nagu tuttõigusi enam. Või ei oldud nende üle nii suurt kontrolli. Need olid säilinud, need paganlikud kombed, kus oli siis igal juhul võta kaasa panemist väärt ka relvad. Mujal Eesti kalmistutes nüüd 13. sajandi teisel poolel 14-l sajandil sutt relv ei ole väga, väga erandlikud. Muidugi, vahel võivad keskaegsed mõõgad olla ehkki olulised ka veidi laiemas tähenduses ja olulised isegi isegi poliitikas. Siin tooksin ühe huvitava näite. Nimelt Pihkva linnas on üks mõõk lausa linna kõige püha Vese ja linna sümbol. Seda mõõka nimetatakse toob monti mõõgaks. No tegelikult on see mees nimega Mont pärit Leedust. Oli üks Leedu vürstisoost mees, kes siis osales Mindaugas vastases vandenõus. Mindaugas mõrvati, seal üks kuulsamaid Leedu vürst. Ja siis see Daumanud Ta leidis varjupaiga Pihkvas. Ta võttis vastu vene õigeusu ja, ja temast sai Pihkva vürst ja võiks öelda, et ta on isegi olnud läbi ajaloo kõige kuulsam vürst, kes Pihkvas tegutsenud. Ta oli seal vürstiks 33 aastat 1266 kuni 1299 ja nüüd on üks selline huvitav mõõtmida. Siis seoti, seostatakse just selle Daumad tasega, seda märgitakse isegi Novgorodi kroonikas, nimelt 1272 pühitses siis Iguumen Siidor Troitski katedraalis altari ees ühe mõõga ja, ja sidus isiklikud selle siis Tomantose vööle. Ja see Daumaltas, vot siis ühe kroonika andmetel sellega väga vapralt võideldud, isegi ühel ühes lahingus ordumeistrit täkku haavanud ja nii edasi. Ja tänu sellele muidugi seda, seda mõõka siis väga suured legendid siis saatnud, nii et seda järgnevatel sajanditel. Tal olevat seda mõõka siis pühakäikudel kõige ees kantud, kui siis ümber ümber kiriku tehti, tehti neid pühakäike ja eriti Nõukogude venelasi, ilmauurijad on seda mõõka väga kõrgelt hinnanud. Tõsi, nad on küll seda tunnistama, et tegemist ei ole mitte venna Vene relvameistritööga, vaid on tegemist ühe Lääne-Euroopa siis mõõga teravikuga, kuna selle mõõga teraviku peale graveeritud selline hundi kuju ja sellist hundi kuju. Ta siis graveeritud passaus seal oli, see on üks väikelinn, kus keskajal tehti väga uhkeid mõõku, doonov äärest on Austria ja Saksamaa piiril. See hundi kuju või pilt näitab kindlasti seal valmistatud. Aga nüüd on huvitav see, et et see hundi kuju on kuidagi nagu varane, tähendab ta Daumatas aegne kuidagi ei saa olla ja siis need vene relvauurijad tahavad, ütlevad, et tõenäoliselt see on üks kõige varasemaid passous tehtud. Mõõkasid üleüldse 13. sajandi teine pool peab olema tehtud, tähendab, et aga muidugi tegelikult Lääne-Euroopa uurijate järgi ta kuulub alles siis 15.-sse sajandisse, niiet siiski ta ei ole ehtne. Aga kuidas mõõka poliitikat mõjutab? Võtame kasvõi nii, et 1994. aastal, kui Venemaa president Boriss Jeltsin pihkot külastas siis kingiti talle tomat. Ta saab mõõga koopia ja ta olevat selle siis kätte võtnud ja vehkinud Eesti piiri suunas ja teatanud, et kes tuleb mõõgaga Venemaal saab ka mõõga läbi hukka. Nii et et jah, kus sa praegu on, seda ei tea, aga noh selle mõõga kohta muidugi jah, legende palju, seda olevat ka imetlenud. Ivan, neljas ehk Ivan Julm enne seda, kui ta siis oma väed siia Liivimaale saatis, siis Liivi sõja ajal ja nii edasi, nii et mõni mõõku ikka tänapäeval väga uhke olla. Põhiliselt ma rääkisin kaheteralist mõõka teist aga, aga peale selle on ka olemas üheteralise mõõkasid ja on üks selline täiesti eriline mõõgaliik mida nimetas saabliks saabel, mis tema tunnuseks olnud on siis kõvera teramikuga mõõk. Vahelum tähendab tema seljapoolses osas seal päris tiraadi puu juures on ka veel teine tera, aga seda on suhteliselt suhteliselt vähe ikkagi, nii et terves ulatuses tal kahtedra ei ole. Saablid on tavaliselt teramikuga, mille pikkus ei ületa meetrite lühemat mõõgad. Aga miks on saabel kõver? Andekam vastus sellele küsimusele on järgmine, et kuna tema tupp on kõver siis peab ka ju kaabel ise kõver olema, sest kuidas sa paned sirget tera kõverasse Tupp, eks ole? No tegelikult muidugi selle üle relvauurijad karutanud selles aadlikõverus üle, aga pigem lihtsalt, kus on, on järgmine nimelt annata saaber olnud läbi aegade kergeratsaverel ja ta pärineb idamaadest ja, ja see kergeratsavägi, kes väga kiiresti liigub siis ta selle kiiresti hobusel sõites sa annad saabliga lööke. Aga saabliga sa niivõrd ei löö, ega tort ka saabliks, pikem lõikad. Sest kui mõelda hobusele sõites nüüd kellegi sisse, torgates see tavaline mõõk selle mehe sisse kinni ja tegelikult kui sa mõõka tugevasti peos hoidsid, rebitakse hobussidest maha. Aga nüüd kaabliga sa pindmised tekitada sellise pika haava ja, ja seetõttu sa lõikad ja, ja seetõttu siin muidugi ja hobuseid nii naljalt ei kuku. Nii et Euroopas on saabel levinud läbi ajaloo mitmel korral alati koos siis nende rändrahvastega, keskaja puhul on väga hea näide, on see Ungari, Ungari ala, mida siis türgi hakkas, türklast hakkasid sissetungivat siis Ungarist ise võtsid ka kaabli kasutusele, muide ungarlased juba ise varem kasutasid ka, saab et siis kui nad siis, kui nad kusagilt sealt Uurlite lõunajalamilt hakkasid rändama jõudsid praeguse Ungaril olla üheksandal sajandil, eks ole, siis siis nad kasutasid, kas aafritterit rändrahvas, kasutajaid, saadet, aga vahepeal, kui nüüd tuli siin rootslastega siis tegemist teha, siis olid saabli siis tahaplaanile jätnud ka läinud ületaksis kahederalistele pulkadele, sest ega saatel ei olnud sellise raudrüü vastu hea relv. Ta ei saanud, tähendab, kuna eurooplased pöörasid suurt tähelepanu kaitserüüd või siis muidugi saabrit nende vastu oli raske kasutada ja seetõttu saabelinud eriti efektiivne. Aga aga nüüd siis pärast türklaste sisse või hakkab vähehaaval nende nende raudrüüd osakaal hakkab vähenema. Kombel levib laiemalt ja ta levib ja levib siin 17 18 sajand, aga mitra voolab ka kergeratsaväerelvana ja muuseas siin Poolas ja Venemaal olid ju Saabid isegi veel kuni teise maailmasõjani siis relvastuses seal, kus üritad ratsaväeüksused, et põhimõtteliselt Eesti arheoloogilist materjalist prodkaa üksikuid saabli leida välja. Aga need on siis valdavalt tulnud 16.-st sajandist, 16.-st sajandist seetõttu, et, et siis oli ju Liivi sõda. Ja üldiselt muidugi siin Loode-Venemaal siin Pihkva Novgorodimaa siin nüüd keskajal praktiliselt saab veidi kasutatud aga saabrid kasutad tihe siis aktiivselt seal idapoolsetel aladel just Moskva vürstiriigis ja noh, kuna Moskva vürst oli alati suur sõber ja sõber, siis tatari kaalidega ja tänu sellele ta sellise eelisseisund, kuidas Moskva mehed olid ka siis tatarlaste sõjaväe seal Sakul tordiga, kaanikkoritega, Tihedate seostes ja, ja siis seetõttu siis muidugi Moskva sõdalased temad võtsid saabli kasutusele ja Liivi sõja ajal siis siin osales ka ju tatarlaste väeosi, isegi sel ajal jõudis siis Aafrika siia Eesti aladele. Peale selle on veel üksikuid selliseid keskaegseid, erilisi mõõgatüüpe, aga need on suhteliselt erandlikud ja, ja siin vast ei ole meil mõtet teile suuremat tähelepanu pöörata. Aga nüüd on siis keskel Relvad niinimetatud sõjanoad nende sõjanugadega on nii, et meil Eesti aladel olid nad väga levinud viikingiajal siis 12. 13. sajandil talitada, kui kadunud olid tahaplaanile jäänud ja aga nüüd paistab, et keskajal, 13. sajandi teisel poolel, 14. sajandil tuleb teatud määral selliseid sõjanugasid uuesti kasutusele Lääne-Euroopas Nad hakkavad levima alles 15. sajandil. Kas siin nüüd mingi vana traditsiooni mõjul täpselt ei julge öelda, aga Eestis on juba mitu sellist päris uhket tuge päeva suhteliselt laia teradikuga sellist pikka nuga olemas 40 50 senti Petrist nuga, mida väga hästi kasutada löödi relvana. Parlikele Otepääl innustatakse nüüd Lihulast tullu ja. Kas jah, tõesti on siin mingi vana traditsioon või mitte, siin jään vastuse võlgu. Üks huvitav keskaegne relv siis piss, toda, pistoda, seemned tuleb uuesti kasutusele siis 13. sajandil. Ja 13. sajandil oli nii, et olin, oli nendel ratsarüütlitel, nendel oli kolm olulist relva. Kõigepealt, kui ratturid Ta läks hobussides rünnakule, siis esimene relv oli selline pikk oda, tähendab selle pika odaga siis galopis sõites, siis paisati vastase väeüksus siis segamini. Noh, kindlasti keegi viskab pihta saada, aga samas võis muidugi odaga murduda, kuna see ratsanik oda oli küllaltki pika varrega, siin muidugi lähivõitluses mehed tulid kokku ja läksid, seal olid raske kasutada, jätkas murdunud Ta viskas maha või oli ta sunnitud lihtsalt seda on selle maha viskama ja nüüd haaras ta mõõga järgi, nii et järgmine relv siis võitlus, mõõk, Agan, mõõk juhuslikult käest pudenes või oli mees juba hobussidest maha tõmmatud ja läks päriseks selliseid käsikähmluseks lahti, vot siis kasutasid rüütlit veel vööl olevat pistoda. Et see pistada tuleb 13. sajandi kahekümnendatel aastatel Lääne-Euroopas kasutusele, järk-järgult levib üha suurema populaarsuse saavutada, siis alates 14-st saatis 14. sajandil on kohedede hauaplaatide riiusti näha nad sageli siis rinn rinna peal on selline väike plaat. Ta oli sepaadikalist, ripuvad ketid alla ja siis keti ühes otsas, otsis mõõk teises otsas, siis pistada teise keti otsas ja need on siis omamoodi World, umbes nii, et et olid nagu keha külge kinnitatud, et nii kergelt ära ei kaoks. Võitluse ajal. Samas muidugi olnud libistada tüüpe on päris palju olemas. Meil siin Eesti alale, mis nüüd arheoloogia andmetel me teame, on just levinud siis üks erilise kujuga pistuda, mille käepide on tehtud puust, aga siis käepidemel seal kaitseraua juures seal on kahel pool on siis sellised manuaalsed ümmargused, siis puust välja voolitud laiendid nad kergelt võib-olla meenutavat ka neerusid. Nii et saksa keeles on ta nii Randolph ehk neeru pistoda. Teistes keeltes muidugi öeldakse, et ta ka siis rahadega pistada, kuna kui me seda käepidet vaatame, siis käepide muidugi meenutab ka tõepoolest Falvast. No neid on, neid sageli leitakse just hansalinnadest ja meil on nii Tallinnast kui Tartust on mõned käepidemed leitud ja, ja nüüd ma olen vaadanud, et neil on ka täiesti spetsiifiline siis teravik, nii et põhimõtteliselt, kui leida selline noatera, siis võib kindlaks kindlalt öelda, et on just selliselt sellisest pistadest pärit. Nimelt on nende terav küll kolmnurkse kujuga, aga leidnud siis teritatud üks siis serv ja on ainult ühes servas, tavaliselt pistodad on liialt, neil on, neil on mõlemad servad teritatud, tähendab ta pistuda sümmeetrile, ütleme, nuga, luga käepide, tal ei ole sümmeetriline ja teravik tarile ka sümmeetrine abist täpselt sümmeetrin tähendab pistuda, kas sa võidad torgata nii ülevalt alla, alt üles kui horisontaalselt. Aga need, need neeru pistodad, need on tegelikult sellised ja, ja siis pista vahelised relvad ja siin on arvatud, et see oli järsku isegi hansalinnakodaniku sümbol. Kas see nüüd täpselt Tiiule ei julge öelda, aga, aga ka mujal andist Hans linnadest, et hästi levinud osadel nendel pistudadel on veel teramikele üks eripärane tunnus nimelt on meil kusagil teravikku keskusas. Seljapoolses osas on auk sees nelinurkne auk, mis läbistab seda teravikku. Milleks see hea on? Seda keegi ja kõik on püstitatud probleemi. Aga mul üks selline mõte tekkis, ühel keskaegse Stahlil nägin, et alati ei ole kantud mitte veel vaid ühel ühel maalil on kujutatud, kuidas seda pistada kantakse pistoda on siis sellise väikese ketiga kinnitud pandla külge ja see pistada on siis langeb alla, seda kettipidi on umbes nii kubemekoha per mehel nii ja ta on horisontaalselt, seal ta ei ole niimoodi mitte, et on siis käepide on ülespidi, horisontaalsed kriitilbendab seal, aga kui ta on horisontaalselt, siis võib ju ja väga kergesti tupest välja kukkuda. Järsku see auk sinna teravikku tehtud niimoodi, et tupest, kes mingist yht läbi ja siis ta ei saanud tupest välja kukkuda? Kusagilt kõrvalt vaadates muidugi jah, võis, jääb jääd hoopis mingi erilise mulje sellisest mehest, kes libistada kannab, et tal nagu püksiauk lahti jäetud või midagi muud, aga noh, keskel oli ka igasuguseid naljamehi olemas. Ain Mäesalu Tartu Ülikooli arheoloog räägib nädala pärast teistest põnevatest lähi- relvadest. Keskajal kuulab saate toimetaja Piret Kriivan.
