Keskaegsest relvastusest, missugused relvad olid, kelle käes relvad olid, kuidas relvastus arenes ja mida saab sellest välja lugeda teiste eluvaldkondade kohta. Tartu Ülikooli arheoloog mäesalu on rääkinud keskajal sõjapidamises levinud vähirelvadest odast mõõgast kaugrelvast ammust täna sellest, kui efektiivne sõjatehnika oli heitemasina. Juttu on ka kahest mõistatuslikust relvast, keskaegses Eestis, Nots talist ja Springalast. Täna me räägime siis mitmesugustest laskja heita masinatest sageli ajaloolased väitnud, et keskajal oli tehnika areng väga aeglane ja midagi uut ja originaalset isegi ei leiutatud. Et kasutate küll jah, mõningaid selliseid laske jahite masinaid, mis olid üle võetud vanast Roomast. Et midagi päris uut ei olnudki. See ei ole siiski õige, kui hakata vaatama see, millised need masinad olid siis peamine masina tüüp see on siis raskusjõul põhinev masin, see on täiesti keskleiutis, see Euroopas hakkab levima vähemalt 12. sajandil, aga see masin siis leiab nagu pidevalt täiustamist aja jooksul. Meil on veidikene sellest masinast siin varemeid tulnud, siis muistse vabadusvõitluse sündmustest ja Eestis on seda tüüpi masinaid ka siis üritatud tänapäeval järgi teha ja neid katsetada ja rahvale näidata. Nii et seda tüüpi masin oli Lihulas siis on Varbola linnusel olemas, aga Otepää linnuse kästid täpsemalt ei tea, siis püüan hästi primitiivselt seda kirjeldada. Noh, tegemist on siis mõningas mõttes raevukogule sarnaneva mehhanismiga, millel on siis üks pikem õlg ja teine õlg lühem. Ja selle lühema õla külge on siis pandud raskus. Raskus võib olla päris suur, ikkagi kindlasti mitu tonni ja selle pikema õla otsas, sinna on siis paigutatud ling. Kusjuures lingu üks ots on jäigalt kinnitada ostetud, aga teises otsas on aas ja see aas käib nüüd seal õla otsas oleva rauast konksu taga. See konks ei ole eriti kõverda, peab olema selline vähemalt poolkaares ja nüüd, kui pikem tõmmatakse, siis pannakse lingu sisse, kivi ilusti paigale ja nüüd päästetakse valla, nii et see lühem ja suurema raskusega ots vajub alla. Ja nüüd siis see pikem otsustab sellise suure kaare ja õigel momendil see linguaas tuleb konksu tagant välja ja kivi siis pääseb lennule. Nii et seda tüüpi masin on ka nüüd keskajal kõige enamlevinud, siis kiviheitemasin vastavalt sellele kui suurt raskust siis paigutati sinna selle lühema õla otsa, nagu öeldud, see võis olla mitu tonni, siis vastavalt sellele oli võimalik kive heita ta nüüd, 14. sajandil on kirjalike allikate teateid olemas ja nende põhjal võib täiesti selgelt rääkida, et on heidetud isegi kuni 200 ja kolmesajakiloseid kive. Need on ikkagi väga võimsad masinad juba olnud ja kui selline suur võimas kivi tuleb suure kaarega ülevalt alla langeb, eks ole, siis see võib tekitada päris suuri purustusi. Mõned relvaajaloolased teatud allikatest välja lugenud, et isegi on nii võimsaid masinaid olnud, kus kasutati 1000 ja 1400 kiloseid kive. Nüüd tänapäeva Need tehnikaajaloolased teinud arvestusi, et 1000 kilose kiviheite, mis tähendab tonni raskuse kiviheitmiseks, on see vastukaal, peab olema vähemalt 27 tonni. Ja nüüd on muidugi raske ette kujutada, kus sellised sellised võimsad heitepuud saadi, mis oleks sellisele raskusele vastu pidanud, nii et tõenäoliselt siiski jah, nüüd maksimumkaalud võisid olla seal kusagil siis 300 kilo juures siin muistse vabadusvõitluse ajal sisse ehitatud ainult üks suur masin ja, ja sellega tõenäoliselt Piisavalt suuri purustusi ja nagu siin juba varem juttu olnud on, siis eestlased, poisid ka seda dub, muistse vabadusvõitluse ajal, kasutasid, tõid väga efektiivselt, kusjuures mõtlesin, leiutasid mingis mõttes nagu oma taktika peamiselt oli kasutatud, näitab ju linnuste piiramisel linnuste kaitseehituste purustamiseks, aga samuti linnuse hoone vete purustamiseks ja esmajoones muidugi linnustes olevate inimeste vigastamiseks. Aga nüüd eestlased hakkasid kasutama linnuste sees ja nemad üritasid oma masinatega siis purustada piirajata masinaid, nii, siin käis nagu omalaadne masinate võistlus. Ja nüüd, kui vaadata siis 13. sajandi teisel poolel sõjasündmuste kirjeldusi eelkõige muidugi siis vanemas riimkroonikas, kus siis räägiti, takse nendest võitlustest, mida peeti sisse Emmgalite ja leedulaste vastu ja ja seal me näeme ka. Ühel korral vähemalt on siis ristisõdijad ise ka ühte sellist heitemasinat kasutanud, siis linnuse kaitsmiseks. Aga nüüd, mida tahaksin veel kord rõhutada, et eestlased olid siin Läänemere kaldal tegelikult esimesed, kes need masinad üle võtsid ja kes tõid, väga oskuslikult kasutasid. Kusjuures siin peab veel rõhutama, et et kui Läti Henrik oma kroonikas kogu aeg kis masinate kasutamisest, et tegemist on sakslaste kunstiga siis siin muistse vabadusvõitluse lõpupäevil räägib, et eestlased ehitasid saarlaste kunsti järgi masinaid, nii et jah, aga nüüd keskajal hilisematel sajanditel muidugi enam enam teada tõid, ei ole selle kohta, et oleks eestlased neid masinaid ehitanud. Jaa, kasutanud eestlaste malevad muidugi osalesid sõjakäikudel siis leedualale ja Vene aladele ja seal abivägedest Nad tegutsesid, nii et nad mingil määral võisid seda masinakunstiga tunda. Aga nüüd Neljateistkümnenda sajandi allikad tõesti väga üksikasjalikult masinatest jutt. Ta ei olegi nii, et, et seda andmestikku on nagu suhteliselt vähe. Ja siin võib-olla pikemalt tahaks arutada ainult ühe. Ühe sellise piiramise üle. Ja see on aset leidnud siis Jürje järgsel ajal. Nimelt ju, kui siin 1343. aastal Harjumaal puhkes Jüriöö ülestõus, siis suudeti orduvägede poolt maha suruda, aga siis sama aasta suvel, päev enne Jaagupi päeva algas uus ülestõus Saaremaal ja, ja see laienes ka Harjumaale. Aga sellest nüüd omaaegsed kroonikad räägivad veidi vähem, ilmselt ei olnud või õigemini ei ole säilinud ühtegi kroonikat, kus pealtnägija oleks kirjeldanud. Ja siin on nagu nendes hilisemates kroonikates on siis juttu sellest ja täpset andmestikku ei ole, pole võimatu. See ülestõus oli veel suurem ja võimsam. Nimelt on ju teada, et siia kutsuti suuri abivägesid koguni siis Preisimaalt. Saksa ordu suured väed tulid siia ja ja nimetatakse veel siis nooremas riimkroonikas, et seal oli kaks komp, tuuri 27 orduvenda ja 600 tugevasti sõjaristus meest. Ja siin Harjumaal piirasid kahte eestlaste linnust ja siis 1344. aasta talvel läksid nad Saaremaale. Ja tõenäoliselt olid neil kaasas ka kiviheitemasinad, tähendab, saarlaste linnust peeti ikkagi nii tugevaks, et seda ilma kiviheitemasinat masinateta ei juletud siis piiravinna. Tõsi, piiramiskirjelduses ei ole juttu, aga nüüd on üks huvitav siis sündmus, kus me mingit aimu võime saada on, siis pärast vallutada tamist toimus saarlaste juhi Vesse kamine. Ja Fesse hukkamise kohta on öeldud, et ta poodi ühe piiramismasina külge. Kusjuures nüüd Herman Vartberge kroonikas öeldakse ta poodi masina külge koos jalgade välja vähendamisega tõsisedanudki mitmeti tõlgendada on vahel ka siis või tõlkide vahel tõlgitud, kaetud, et jalad jalgade välja vähenemine toimus enne seda. Aga aga samas ma siin paari ladina keele asjatundjaga pidasin aru, Nad ütlevad, et et see protsess võis toimuda koos jalgade välja vähenemisega ka. Jah, no umbes analoogiline on siis Marburgi piigandi teade. Seal on öeldud, et et Vesse, kes sealsamas vangi võetud ja kõvasti kinni seoti ning jalgupidi üles poodi tõsine varasemas kirjanduses on pakutud välja poodi siis küünarnukkepidi üles. Aga nüüd emeriitprofessor Vahtre seda asja nagu lähemalt aru talud ja ja leitud, et tõenäoliselt on seal kasutatud siis siis kihvt keskülemsaksakeelset sõna andha või MTA, mis ikkagi võis tähendada esmajoones jalga, nii et jalgupidi puhumine toimus. Nüüd, kui vaadata neid, kes kassid masinaid siis ma ei näe ühtegi teist masinat, mille külge annaks kedagi puu, kui just see samale samale siis raskusjõul põhinev masin mida, mida tol ajal tavaliselt pliideks on selline alamsaksakeelne sõna pliide, mis on nii Saksamaal levinud siin Eesti aladel kui ka siis Skandinaavias line hästi tuntud sõna. Aga nüüd kohe kerkib küsimus, et miks ta poodi jalgupidi tõenäoliselt pütti Vesset hukkad Ta nii-öelda hoiatusena. Ja on selline võimalus, et Ta seoti jalgupidi selle lingu külge tähendab see masin, masina pikem õlg oli alla tõmmatud, siis ta seoti jalgupidi lingu külge ja siis päästeti lahti ja siis tõmbas ta üle üles. Kui tal oleks see kaela ümber seotud siis noh, see masina raskus oli ilmselt nii järske tõmbe oli nii järsk, et siis otsib ta pea otsast ära tõmmata, tuleksin surmalt. Aga nüüd, kui ta oli siis jalgupidi seotud, siis ilmselt see ülestõmbamisega tulid tal need nii-öelda liigesed läksid lahti, nii et ta ilmselt jäi sinna siis niimoodi küll kui maja ja see võis olla päris päris piinarikas ja hirmus lihtsalt nagu hoiatuseks. Nii et jah, nendest nendest kroonikates on võimalik selliseid üksikfakte sellise arutluste tulemusel siiski veel välja selgitada. Ega ma nüüd täie kindlusega väita ei saa, et kõik nii toimus, aga, aga üpriski tõenäoline see võib olla. Järgnevates sajad stab palju Nende heitemasinate kohta siin selliseid huvitavaid kirjeldusi leidub. Tõsi, mitmelgi korral mainitakse, et nende masinate kasu, no mis siis sõjakäikudel, mis tehakse Venemaale, tehakse siin Pihkva alla ja Irboska alla ja ja seal on näiteks osalenud orduvägede kõrval ka Tartu piiskopkonna näed ja ühel korral isegi märgitud, et neid masinaid veeti siis mööda mööda veeteed, nii et nad ilmselt pandi siis tartus vähemalt need olulised detailid laevade peale, siis viidi kohale seal saeti üles ja siis kasutati neid. Aga nüüd viimane kord mainitakse siis seda tüüpi masinaid siin Vana-Liivimaal 1426. See on siis leedulaste, Leedu suurvürst tohutuse sõjakäigu ajal taas pihka vastu. Ja seal on siis teated, et Need saadikud käisid Riias ja soovisid seal osta oma pliidade jaoks vajalike siis materjale pärast seda enam kordagi ei mainita. Ja mõningas mõttes on siin nüüd huvitav, et Lääne-Euroopas, kas on neid masinaid nüüd mainitud tunduvalt hiljemgi. Ja kas siin tõesti põhjuseks oli see, et meil oli see tulirelvade areng väga kiire ja selleks ajaks siis 15. sajandi teiseks veerandiks olid juba olemas nii võimsad suurtükid mis siis oma laskevõimelt ületasite masinaid ei ole sugugi võimatu. Muuseas, nüüd, kui vaadata ja võrrelda, kuidas heideti nende masinatega kive ja kuidas siis suurtükkidega lasti kive siis suurtükid, muidugi olid tolleaegsed nii linnade kui linnuste kivimüüride jaoks mõnevõrra ohtlikumad. Sest et heita masinat Nemad saidki vehita ikkagi ainult kaarega. Nüüd kui see kivi lendas, siis kaarega tuli, järelikult ta müüri pihta kukkus siis teatud nurga all. Ja kui ta nurga all tabas müüri, siis muidugi see purustus ei olnud nii tugev, kui oleks seda tekitanud otse lastud kivi, mis läheb otse risti vastu vööri. Seetõttu mulle tundub jah, et suur tükitajad, millega siis põmmutati risti otse vastu müüri, et need võisid siis müüri isegi tunduvalt kergemini sellise augu teha. Ja samas muidugi võib kaaluda ka neid näiteid, mis on nüüd Lääne-Euroopa pas nende masinate kohta toodud. Ma vaatasin kohe detailselt, et mis eesmärgil kusagil on kasutatud need need hilisemad teated ja ja no näiteks üks selline huvitav fakt 1521 Ameerikas Vernon kortees piires siis seda praegust Meksikud. Ja seal ta lasi ka ehitada siis ühe heita masinat. Aga seal ta lasi selle heitemasina ehitada sellepärast et neil hakkas püssirohi otsa saav. Tähendab, selleks oli mingi spetsiifiline vajadus. Tõsi, selle masina kohta on ju ka huvitav, huvitav näide olemas, et ilmselt mehed olid juba unustanud selle masina ehitamise siis saladused, nii et konksu kõverus, mis selle pikem õla otsus otsas oli, see sattus oleva ebaõige. Nii et ta, kui esimene lask tehti, siis see kivi lendas otsese niidi süles, kukkus alla ja purustas selle masina. Nii et see näitab, et pidi pidi tõesti täpselt teadma, kuidas sa selle konksu teede, millise kõverusega. Ja viimane teade nende pindade kasutamisest, see on isegi aastast 1779, kui inglased kasutasid seda hispaanlaste vastu Gibraltaril. Aga seal olid siis hispaanlased varjunud kurist kui põhja ja nemad, inglased olid üleval mäe peal, aga nad kuna see kalju oli kõrge ja järsk, seal ei tihanud suurtükkidest otse lasta, tähendab seal lihtsalt kaljudel, et aga nüüd nende masinatega oli võimalikeks siis heita kaarega kive ja siis nad ehitasidki hakkasid siis hispaanlasi seal seal kuristikust pommitama nende masinatega. Nii et, et jah, võimalik, et ka tegelikult Lääne-Euroopas on ikkagi kas selliseid erandjuhtumeid, kus taolisi masinaid kasutati ja mingitel kindlatel põhjustel. Nii et nad ei olnud sugugi enamlevinud just tulirelvade osas tähendab suurt, mida ilmselt siin 14. sajandi lõpul 15. sajandi alguses väga intensiivselt arendati, need suutsid need suured masinad välja tõrjuda. Ka, ega keskajal ei olnud kasutusel ainult need suured kiviheitemasinad, neid suuri kiviheitemasinaid siis alates 14.-st sajandist vähemalt ehita, kasutati peamiselt piiramismasinatena sest sel ajal olid igal pool kerkinud juba küllaltki kõrged linnuse müürid ja küllaltki kõrged linnamüürid. Ja seal seespool oli neid masinaid raske kasutada, sest müüritud oli, see ei mahtunud, siis pidi torni tor ülevalt ka lahti olema ja teiseks, kui sa tahtsid kuhugi siis müüri taha paigutada, siis, siis pidid ju täpselt arvestama, et ta ikkagi õige kaarega hakkaks kivi lendama muidu. Aga kas nüüd seal linna territooriumil oli nii palju vaba platsi, kuhu neid masinaid hakati üles sättima ja seetõttu on nüüd ilmselt juba 13. sajandil on siis kaitseotstarbeliselt kasutanud seotud mitte niivõrd suuri kiviheitemasinaid, kuivõrd mõnevõrra väiksemaid ja selliseid suuri nooli või väikseid odasid laskvaid masinaid, mida, mida tinglikult võis võiks eesti keeles nimeta siis laskemasinateks. Üheks selliseks oli siis raske ammuda. Siin teistes keeltes on selle kohta isegi spetsiifilised nimed, kohe on müüriambja valliambja ja mis näitab neid, neid sai kasutada siis just ka kusagil müüri peal või või valli peal. Need raske ammud need kasutusele tulid kasutusele siis ilmselt 13. sajandi alguses. Nii et siin tänu uutele arheoloogilistel avastustele on selgeks saanud, et isegi üks masin jõudis siia Eestisse Viljandi linnuses olnud ja seda seda masinat on, on eestlased kasutanud siis selle viimase Viljandi piiramise ajal 1223. aastal siis risti sõdijate vastu. Aga see muidugi oli jah, ristisõdijate endi masin ei ole muidugi päriselt välistatud ka, et see masin võis omal ajal kuuluda. Siis Saksa-Rooma keiser Otto neljandale. Nimelt Otto neljas oma surma eelõhtul 1218. aastal pärandas ühe pallisti üle mere taha viimiseks siis ristisõdijate üle mere taha viimiseks ja siin on arvatud järsku ta toodi hoopis siia. Aga siin ma ei tea hakata järgi tegema. Ja nüüd muidugi järgnevalt nähtavasti näitab neid Scambe metsis kasutati linnamüüritornides ja, ja ka siis linnusetornides ja väiksemad eksemplarid, neid oli võimalik siis kaitse käikuga paigutada. Nad olid võimsamad, nad lasid kaugemale, nasid suuremaid nooli ja kindlasti kujutasid ka siis piirajatele suurt ohtu meil arheoloogilise materjali, siis on ka selliseid raske ammunule otsi leitud, mis on tavalistest ammu noortest siis kusagil neli-viis korda raskemad ja suuremad. Nii et see näitab, et neitsid kasutusele, olid siin eelmises saates oli meil juttu just sellest, et Tallinna siis mitmetes allikates on juttu 14. sajandil, siis tornidesse paigutatud ambudest või hambudest, mis anti siis tornipealike käsutusse. Seal on jah, sageli nutu lihtsalt arm Porst või, või pallista. Ja ega siin nüüd täid kindlasti ei ole, nende hulgas võis ka olla suuremaid. Nii et niinimetatud raske, Ambe. Aga nüüd 14. sajandil, vot siis ilmuvad kirjalikes allikates veel ühed huvitavad relvad, mis kannavad omapäraseid nimetusi. Need on siis not jaa, springala. Ja neid kohtab siin paljudes Lääne-Euroopa linnades. Tallinnasse jõuavad isegi üllatavalt vara, et esimene teade on aastast 1333. Ja selles teates märgitakse, et Tallinna rae-le on müüdud neli täielikult valmis ehitatud angaariumi ja kolm riista pida saksa keeles springalaks nimetada hakatakse ja mis pole täielikult valmis 18-l Riia hõbemarga eest. See on tol ajal küllaltki suur. Suur kogus hõbedat, 18 Riia hõbe, Varkas kusagil 3,7 kilo hõbedat, tead need riistad on olnud olnud siis kallid, tõsise angaarides on selline sõna, mis näitab, et, et mingisuguse riistaga tegemist, aga aga tal ei ole veel sel ajal sellist korralikku. Hiljem me kohtame siis not stalli nimetust stal äärmiselt huvitav sõna ja siin Tallinnas mainitakse ta korduvalt. Relvaajaloolased siin päris täpselt muidugi ei tea, mida need terminid tähendavad ja kui kirjandus sirvida, siis siis pakutakse väga erinevaid riistu välja. On siin pakutud välja ka, et võisid olla täpselt samad relvad, mis olid raske ammu siis on mitmesuguseid eriskummalisi jooniseid on keskajast välja valitud, kus on ka siis arvatud, et järsku on just selline olnud. Minule tundub, et nende probleemide lahendamiseks on siin ka Eesti allikad päris head. Nimelt on Tallinna siis materjalides dokumente, mis näitavad, et nende riistade jaoks siin ostetud siis teatud Daile või, või teatud laskemoon, mis võimaldavad muidugi meil teha järeldusi, kuidas nad välja nägid. Ja 1372 on makstud Tallinnas ühele nooletegijale kuue tosina nuts talinoolte eest kolm marka. See näitab, et tegemist on siis masinatega, mis lasevad suuremaid nooli. Ja teine selline huvitav materjalide masinate jaoks on siis allikates nimetatud sõnagahhaar. Haar, see tähendab ühelt poolt juukseid, teiselt poolt tähendab taga hobusejõhvi. Masinad töötasid siis keerdpingestatud nöörikimpude abil? Varasemal ajal on, eks neid fakte on meil siin ka vahel kasutatud ja neid nats talle on siis siin Eestis ajalookirjanduses peetud alates Paul Johansen peetud lihtsalt kata pultideks katabulit, millel on siis selline nelinurkne raam on pandud maapinna peale ja sellel on siis seal traavi keskeltläbi pandud sisemised nööri, kimbud või köied ja siis on selline kull ja selle puust suur kulbi, alumine ots on sinna köite vahele pandud, lõik, õied on siis pinge alla pandud ja ja siis sellega on siis arvatud, heideti kive, muuseas, nende mainimine siin Tallinna tornides arhitektuuriajaloolaste jaoks raske probleemi veel, kui nad on siis Tallinna tornides siis nende masinad kasutamiseks. On vaja kavalust, ei saa torni katuseid olla siis ongi tuldud välja ideega, et tõenäoliselt mitmetel tornidele Julnudki katuseid. Aga need mõningad faktid, et ostetud mats talinooli ja neid nööre piisavalt, need näitajad laskemasinad, vot laskemasinate jaoks. Seal on igal juhul vajalik, et katused on olemas, sest tegelikult on need nööri kimbud või, või köiekimbud või seal kasutati. Ega need ei talu ju sademeid, ega nad ei taluga sellist ergavad tugevat päid. Eile ja seetõttu on isegi katustanud väga vajalikud. Nähtavasti wet faktid just näitavad, viitavad sellele, et, et torni seal on ikkagi siin katused, ollu, aga hea küll. Iseenesest muidugi huvitav arutleda ka selle üle, et kumb see haar siis olijat, mida siis osteti juukseid või osteti hobusejõhvi. Tõenäoliselt muidugi juuksekiud, mis on hästi peened, need on võib-olla mõnevõrra paremad ja antiikajast on ju teada, et, et, et seal kasutati ka väändejõul põhinevaid masinaid ja seal on isegi siis kusagil seal vist kas Kartaagos või kus kõik linnanaised ohverdasid oma juuksed siis masinate jaoks vajalike siis küttevalmistamiseks. Aga Eestis meil muidugi neid kogusid teada ei ole. Kui palju on neid nööri ostetud tõsisem 1373. Nööride ostmine osteti nelja ja poole marga pärast seda on ikkagi päris palju neli ja pool marka, nii et ilmselt on nende nööridega kiusanud suur. Nüüd siis hiljem on veel järgmisel aastal hammustatud nööri jälle juurde ja see viitab võimalusele, et ikkagi tegemist on olnud selliste väändejõul põhinevat laskemasinatega. Ja need laskemasinad. On siis mõnevõrra keerulisemad, kui need kulbiga nimelt neil on, noh, ütleme kujutame ette, et on nagu selline suur amps, ainult et see ammukaar siis keskelt tehtud. Ja, ja siis on seal raam ja siis rammukaare sisemised otsad on pandud raamide vahele, aga sinna jääb veel üks vahenoole jaoks nendes raamides siis köied pandud ülevalt alla ja need otsad on seal vahel ja nüüd köied keeratakse pinge alla. Ta omab analoogilist nööri, mis oma pambu tõmmatakse tagasi ja tegelikult seda jõudu annab just väändejõud, mitte mitte siis see pinge, mis peaks tekkima siis nagu ammu Kaarel siis selle painutamisi. Lääne-Euroopas on ka linnades korduvalt teated, et on ostetud siis kas juuksed hobusejõhvi ja, ja et on ostetud siis nööre taoliste riistade jaoks. Aga samal ajal ei ole olemas ühtegi päris originaalset toolist. Ja varasemas kirjanduses on siis kujutatud etetet, siis tulid ja Spring alad, need nägid välja nagu siis antiikaegsed, seda tüüpriistad. Aga need keskajast on olemas mõned siiski haruldased joonised, kus kujutis näeb välja teistsugune, meenutab nagu teatud mõttes sellist puurilaadset riista. Ja nüüd on huvitav, Tallinnas on üks selline kirjaliku allika teade läheb täielikult vastuollu siis siin eelpool tsiteeritud andmetele on 1373. aasta Tallinna rae poolt kehtestatud sissetulekute loendi. Ühes punktis on teade, et iga sepp, kes oma angaariumi, et rahvakeeli nuts Dali haavale ehitatuna peab olnud kohustatud igal mihklipäeval maksma kaheksa ööri. Milleks seppadel vaja siis selliseid laskemasinaid? Ega neil ei olegi vaja, aga kui me teame, et nats tal tähendas keskajal ka ühte muud asja ja ega seda ei olegi raske tuletada. Kui tänapäeval saksa keelt natuke teada, siis on häda, tal on tall, eks ole, hädatall. Aga mida see hädatall siis tähendab, see tähendab tegelikult sellist sõrestikulaadset puuri kuhu pandi tõrksad hobused, kui neil taheti siis rauda vahetada, kui neid taheti rõhutada ja selleks pandi sellise kitsa puuri sisse, meil pandi siis sinna jalgade vahele lükati ka kaikad, eks ole ta lisaks rapsima hakata ja siis oli sepal võimalik siis üks jalg üles tõsta ja see korralikult rahutada. Järelikult võisid, et need sõjariistad, nats tarid ka analoogilised välja näha. Mõned aastad tagasi, kui see idee tekkis, siis sai siin kolleeg Mati Mandeliga siin plaanitud esitaks ka ühe sellise masina katsetaks järgi ja siis me võtsime lisaks kampaga koela külamuuseumitöötaja saamu heldema, kes on väga osav käsitöömeister ja, ja kellel võidki tööriistad ka olemas ja siis tegime mõned päevad usinasti tööd ja ehitasime kihe ühe sellise puurikujulisel ots valmis, et seal selle ehitamise juures saime ikkagi üpriski palju targemaks, et et kuidas teha ja kuidas ta funktsioneerib ja ja milliseid ja seal vaja on. Tundus, et jah, masinal üsnagi efektiivne, ainus häda oli muidugi selles, et ei saanud kusagilt hobuse jõhvega ega naisterahva juukseid. Sest jah, noh, naisterahva juukseid või hobusejõhvi on ka üpriski palju vaja. Kui vaadata neid mõningaid saksa linnades olevaid, siis andmeid, mida üks tuntud saksa relvaajaloolane Bernhard Radki on üles leitud ja ära publitseerinud, siis sealt tuleb välja Üheteistkümne Nots. Dali jaoks on Frankfurtis ostetud 2210 meetrit. Sellist spetsiifilist nööri. Nojah, ühe masina kohta teeb see siis jah kusagil 200 meetrit, eks ole. Mida ei ole sugugi vähe. No veelgi kummalisemad andmed on siis Avinioonis ehitatud masina kohta. Seal ta väidab, et õigemini kahe masina jaoks on ostetud kokku 210 kilo siis kas juukseid või Jõhvi? 100 kilo ühe masina kohta. Muuseas ühe sellise pikajuukselise kaunitari juuksepahvakas kaalub keskmiselt umbes 200 grammi, ainult nii, et et tõepoolest on vaja ennastohverdav vaid inimesi leida palju, et päris ehtsat löölisada. Meil seda ei õnnestunud saada ja seepärast võib-olla need katsete tulemused kõige paremad ei olnud. Meie suutsime selle masinaga lasta siis sellist suurt oda 100 meetri ei taha. Relvaajaloolased muidugi väitnud, et taoliste masinatega oli võimalik isegi lasta 500 meetri kaugusele. Ma ei julge seda nüüd täiesti kindlalt kommenteerida. Igastahes peab olema mingisugune põhjused, leidub masinaid, on nüüd siin paljudes linnades palju siis seatud. Muuseas päris suur arv on ei tulnud Tallinnas. Nimelt 1378 on taolisi masinaid Tallinnas olnud 18. Nad on asunud siis erinevates linnamüüritornides ja ka see on päris huvitav, millistes tornides tasusid aitab näidata nende funktsiooni. Kõige rohkem lülitati viruväravatorn, mis seal oli kolm. Siis Harju tänavatornis oli kaks Karja, tänavatornis oli kaks suurem Rannaväravatornis. Kas väikese Rannaväravatornis oli üks ja ja siis olid veel mitmed tornid, mis jäävad siin linna, ütleme siis põhjaküljele sinna, mingi torni kanti siin Lääne-Euroopa linnade materjale vaadata ja seal on pakutud välja, et Luts talle sätiti nendesse tornidesse, mis olid väravatornid ja, ja mis hoidsid nagu siis linna tulevaid teid kontrolli all, et sellise masinaga kaugele lasta ja kui vaenlane lähenes mööda teed, siis oli võimalik. Nool juba eemalt lasta, Hollandist on ka üks näide kohe selle kohta, et, et nats Taliga last üks nool siis kolonnis tulevate vaenlaste pihta ja üks nool lendas läbi viiest mehest. Nii et see näitab, et oh muidugi nendel masinatel võis võimsus olla tõsine Tallinnasse ka jälgida seda, et need otsused olid just nendes tornides mis on linnamüüri väljaulatuvatest nurka kades. Või siis on just, et seal, kus on oodata või karta vaenlase laagri ülespanekut, tähendab, kui need lasid niivõrd hästi siis järelikult Ta on nende abil oli võimalik siis takistada vastase vastas siis igasugust piiramistehnikat ehitamast ja kasutamast ja nii edasi, et nad lasid kaugemale kui ükskõik milline piirajate sõjariist. Nii et see võis olla üks Nende oluline funktsioon. Lääne-Euroopa allikates on ka juttu sellest, nutestallide puhul kasutati siis süüte-rooli, nii et teid veidi nende abil siis tõid suuri piiramistorne põlema panna süte noortega. Et need on jah, üllatavalt uued ja huvitavad masinat, mille kohta informatsiooni on vähe, aga kui kui kõvasti puurida, siis siis võib kahju valmis tuletada. Milleks neid kasutada, et ja kuidas nad võisid välja näha. Aga see 1378 ka viimane teade. Muuseas, samal aastal on üks esimesi teateid selle kohta, et ka Tallinna raad ostab omale suurt. Ja see võib olla ka põhjus, et et suurtükid olid juba muutunud piisavalt head, eks see lihtsalt masinat vahetati suurtükkide vastu välja. Peale selle nendel masinatel suur häda, need nööri kimbud, need venisid välja ja neid oli iga teatud aja tagant või iga teatud laskude arvu tagant vaja pidevalt välja vahetada. Ja seega siis ega neid juukseid ja jõhvini kerge hankida ei olnudki ja nähtavasti oli ka üks põhjus, miks, miks nad siis välja vahetati. Aga see-eest on nüüd need kasutusele võetud tulirelvad, need on ka muidugi väga huvitavad ja, ja, ja siin võib öelda, et Eestis on ka nende tulirelvade kasutuselevõtu lugu, on äärmiselt põnev. Aga ma arvan, et sellest võib-olla jõuame tulevikust rääkida. Ain Mäesalu põnevaid lugusid nii keskajast kui ka muinasajast saab kuulata vikerraadio koduleheküljelt. Vikerraadio.
