Keskaegsest relvastusest ja ühest olulisemast relvast keskaegse sõjamehevarustuses ammust räägib Tartu Ülikooli arheoloogialektor Ain Mäesalu. Võib-olla on kuulajatele isegi natukene üllatav, kui ma nüüd terve saate, räägin ambudest ja tahan väita, et ammud olid keskajal isegi vast kõige olulisemad relvad mida nähtavasti kasutati küllalt harva kalt. Samal ajal, mil ambudest allikmaterjali on säilinud suhteliselt vähe. Eestis on olemas ju muuseumites ainult üks keskaegne hamba, see on Tallinnas Eesti ajaloo muuseumis. Aga ega see ei ole Eestist pärit, siis on pärit Soomest ja ta on isegi kokku pandud kahest erinevast ammust. Keskajal oli neid hambe kindlasti meil siin tuhandeid aga kahjuks need mitusada aastat, mis sellest ajajärgust, mis lahutavad, on need lihtsalt kõik ära hävitanud. Tõsi, meie muuseumites on küll mõnevõrra hilisemaid ammuda. Sõjariistana kadus ära juba 16. sajandi alguses, aga ta säilis siis märki laskmisvahendina ja teda kasutati ka linnujahil. Aga need ammud olid hoopis teistsugused, need olid väiksemad ja nende kujuliga erinev. Nad kandsid sageli ka täiesti uusi nimetusi nakkužsne per või siis balless trahve ja taolisi eksemplare on, meil on isegi muuseumides päris terviklikke olemas. Näiteks Paide muuseumis on ekspositsioonis väljas ka üks Schnepper, mis on päris laskmiskõlbulik võtet. Nii, aga iseenesest võib-olla peaks hästi põgusa pilgu tegema veel ambude varasemasse aja lukuga. Ammud on juba tuntud väga vanast ajast, õigemini võiks öelda, et ammulaadsed, relvad kõigepealt ost oli Hiinas juba neljandal sajandil enne Kristust. Ja sageli ongi arvatud, et see Hiinast levis amm järk-järgult siis lääne poole ja jõudis ka siis kunagi Euroopa aladele. Aga tegelikult, kui vaadata neid vanemaid Hiinambe ja siis Euroopa kõige vanemaid ammulaadseid relvi, mis on siis pärit vanast Kreekast ka neljandast sajandist pigistust, siis nende ehitus, eriti päästemehhanism, on täiesti erinev. Nii et neil ei ole mitte mingisuguseid seoseid. Ammud on leiutatud täiesti iseseisvalt nii Hiinas kui vanas Kreekas. Ja muuseas, Vanas-Roomas on ka Ambe kasutatud suhteliselt vähe küll. Ja allikaid on ka vähe, on ainult kaks Kivireljeestikus, hambe kujutatakse ja veidikene on jutuga mõningates sõjandusalastes teostes. Ja nüüd nende vana-rooma hambudega. Siin võib olla mingisugune selline konstruktsiooniline sarnasus ka keskaegsete ambudega. Tõsi jah, on nüüd päris pikk ajavahemik, see on siis viies kuni 10. sajand, kus puudub täielikult igasugune informatsioon. Ja noh, vahel on varasemas kirjanduses arvavad, et, et see roomaaegne säilis Petsansis ja siis esimese ristisõja ajal õpiti seda uuesti tundma, siis toodi Euroopasse. Aga uuemad andmed näitavad täiesti kindlalt, tegelikult 10. sajandi lõpust hakkas ampsin juba juba levima. Nii on kirjalikes allikates teateid ja nüüd on mõningaid selliseid ammu detailidega. Nii et, et ristisõdade ajal eurooplased ei õppinud seda seda relva sugugi tundma Lähis-Idas. Peale selle tahaksin kõigepealt veel ühest terminist rääkida. Nimelt on meil eesti keeles on ammu kohta peamine sõna amm aga sageli kasutatakse ar balletti ja vahel on isegi arvata tütar ballett on mõningas mõttes hammust erinev. Aga tegelikult on ambiar ballett täpselt üks ja sama ainult tar ballett, et see tuleneb siis prantsuskeelsest ammu sõnast. Ja meile ta nähtavasti on jõutud isegi mitte otseselt Prantsusmaalt aga vene keele vahendusel. Sest Venemaal on ka oma vanasõna, on sammustrell ise laske. Aga viimasel ajal on jah, vene kirjanduses ka kogu aeg rääkida Tarbolit tidest. Eestisse. Ambi jõuab koos ristisõdijate ka nii, et 13. sajandi alguses ja muuseas siin muistse vabadusvõitluse sündmustes etendusi, ammukütid, ammulaskjate väga olulist rolli. Eestlased õppisid ise ka hambe kasutama, nii et muistse vabadusvõitluse lõppu lahingutes ju Hendrik. Tunnustavalt siis eestlastest ammu küttidest Tiida kohe nimetab ja ja need tegid palju kurja siis piirajatest ristisõdijate vastu. Mulle tundub, et ega anud ka nüüd järgnevatel sajanditel eestlaste relvastusest päris päriselt ära ei kadunud. Sest et esialgu jäi nii ju eestlastel ka relvakandmisõigus veel alles, nad osalesid ju siin mitmetel sõjakäikudel abi vägedena. Ja peale selle on siis meie asulatest keskaegsete külade kohtades, kus on arheoloogilisi kaevamisi läbi viidud leitud alad. See, mis viitab siis ambude kohtumisele ja siis on ka 1429 mille siis ordumeister läkitanud Tallinna rae-le. Ja seal kurdetakse, et Virumaa ja Harjumaa talupojad relvastuvad, muretsevad, endada ammende ja ja mõõkasid ja piike ja soovitatakse Tallinna raad karmilt, keelaks ära nende relvade müügi siis eestlastest talupoegadega. Nii et see näitab, et jah, tõenäoliselt hambe kasutati ka mujal. Aga nüüd peamine paik, kus keskajal Ambe väga arvukalt kasutati, olid linnad keskaegsed linnad, võiks öelda Tambovi, isegi keskaegse linnaelaniku põhirell. Teine paik muidugi, kus olid ka päris suured, ammu võrud, olid need keskaegsed linnused sest ammu on selles mõttes hea relv, et teda saab juba enne laskmist saab üles vinnastada. Ja siis, kui tal üles rinnastatud, siis sa võid ammu settida mingi müüri nuka peale või rinnatise peale ja siis sihid ja siis õigel momendil laseid. Samal ajal, kui sa kasutad vibu, siis sel juhul sa saad ju sihtida väga lühikest aega, sa tõmbad vibu vinna ja kui sa juba siin kaks, kolm sekundit hoiad seda vinnast paigale, siis hakkavad käed värisema, eks ole, ja ja lihtsalt sa ei lase nii täpselt peale selle relvaajaloolased, kes on ise katsetanud relvi, nemad väidavad. Ammulaskmist oli väga kerge õppida, piisas juba mõnest tunnist õppimisest ja, ja väga palju võisid päris täpselt lasta. Samal ajal vibu vajas aga pidevat harjutamist. Keskajast on teada, et kõige paremad vibulaskurid olid inglise pikkvibumehed aga nemad olid ka juba siis noorest põlvest peale juba poisikesest peale pidevalt vibu harjutanud. Ja selleks, et korralik vibutunnetus oleks, väidetakse, et peab iga päev harjutama. Vot siis on ka vibu väga efektiivne relv. Ja mille poolest siis Amboli hea siis linnustes ja linnamüüridel. Ta oli sellepärast hea, et Nende relvade abil oli siis piiravat vaenlast võimalik hoida eemal. Ega need keskaegsed piiramislahingud, need ei olnud nii et et vaenlane tuli müüride alla ja hakkas kohe redelid üles, et tema üles ronima, eks ole, selline äkkrünnak selline tormijooks. See oleks toonud kaasa väga suuri kaotusi. Ja seepärast tegelikult kindlustatud pupp piirati sisse. Ja siis algas ettevalmistustöö. Kõigepealt kasutati muidugi mitmesuguseid kiviheitemasinaid, kasutati laskemasinaid, millega lasti suuremaid nooli. Siis ehitati selliseid spetsiaalseid varjualuseid mida siis sai lükata müüri lähedusse ja mille all oli siis ta raal siis müüri auk rammida või siis värav sisse rammida, sest sealt sisse tungides oleksid need Sa oled ju alati tunduvalt väiksemad olnud. Aga nüüd linna kaitsjatel, neil oli üks väga suur eelis nimelt Nemad olid üleval linnamüüri peal ja nendel mehaanilistel laskerelvadel nagu ammul ja vibur. Seal mõjub väga palju see, kui kõrgelt sa lased. Tähendab laskekaugus. Ja nüüd nendel linna müüridel tegutsevate lambulasketel igal juhul siis võimalik lasta kaugemale, kui seda said teha piirajad, tähendab piirajad, masinad või ka piirajatest ammukütid pidid olema linnamüürile lähemal, tähendab, nad olid pideva selliste ammunoolte tule all. Et linna kaitsjad said teid väga tugevasti häirida. Nii piiramistornide ehitamisega nende heitemasinate kasutamisel, mille, mille ümber pidi pidi tegutsema alati küllaltki arvukalt mehi. Peale selle kirjalikes allikates tuleb välja ka see, et sageli on ostetud muretsetud spetsiaalseid nooli, mida nimetatakse tulenoolt, eks tähendab, noole ots oli rauast, aga see oli mõnevõrra pikem, tema päris otsas, seal teraviku kohal, seal oli nagu kaks tahab taluulatuvat kisu. Ja nüüd selle sellise pika metallist kaela ümber sinna saeti mingisugune kotikele, mis oli täidetud põlevainega, pandi siis süütenöör külge, pandi põlema, lasti nool lendu. Nüüd, kui see noole lendas nüüd masina, ütleme puust piiramisma sinna sisse, siis see kotikene inertsi mõjul liikus ettepoole, vastu teravaid kiskusid, läks katki ja plahvatas põlema. Niiet todaalesin ammul otsi selliseid sümptom klotsi on, on Lääne-Euroopas mõnede muuseumites isegi olemas. Nii et need olid ka väga head vahendid. Meil on muidugi võimalik nüüd anda ka mingisugust pilti sellest, kui palju näiteks siin võis neid Ambe olla või kui palju siin ammunooli olla. Linnuste kohta on kõige parem allikas siis need viisitatsiooni protokollid nimelt meil Eesti Eestis asuvates ordu linnustes tehti aeg-ajalt siis sellist inspektsiooni sellist ülevaatust. Preisimaalt tulid siis orduametnikud rollisid, kas linnused on ikka korralikult varustatud, kas linnustes on ikka piisavalt relvavarusid, kas linnustes on piisavalt siis toiduvarusid olemas ja nii edasi. Kahjuks on säilinud ainult kahe aasta protokollid 1000 451000 488451, see on üpriski täpne protokoll. Nii et siin on külastatud kümmet Eestis asuvat ordulinnust. Seal märgitakse kohe ka ära, et kui palju on kiivreid ja kui palju on kaitserüüsid ja kui palju tulirelvi ja püssirohuvarusid ja isegi ammudi ammunooled on nagu üle loetud. Ega need väga suured need kogused linnustes sel momendil ei olegi. Ande on kõige rohkem Pärnus 50 hambu ja siis on kolme tünni ammunooli kõige rohkemal ammunooli Narva linnuses, seal on 10 tünni ammunooli ja see on päris huvitav, et keskajal hoiti ammunooli sageli tünnides. Kui palju ühes tünnis võis olla ammunooli siin Tallinna kohta, on teada hilisemast ajast, Siion transporditi ka tünnide sammu nooli ja ja, ja sealt selgub, et mõningates on olnud 800, teistes on olnud nii-öelda suuremates on olnud peaaegu kusagil 1250, võib arvestada umbes siis, et keskmiselt võib-olla 1000 noort olid. Aga nüüd on huvitav, et Tallinna linnuse kohta on täiesti erilised andmed. Kui igal pool mujal märgitakse, mitut tünni on ammunool, siis Tallinnas on kõik üles loetud ja need on esitatud kahearvuna nimelt Tallinna linnuses on olnud siis sel ajal 1020 ja 107 ammu noolt. Praegusel esialgsel pilgul, eks ole, tundub, et ka need arvud on kummalised. Miks on nii, et 1020 ja 107? Muidugi preisi visit taatorite külaskäigust on ka üks huvitav sissekanne Tallinna tolleaegses siis rae arveraamat. Nimelt on 15. mail 1451. aastal siis märgitud seal, et preisi viisitaatoritel on saadetud kaks vaati õlut, neli pudelit veini. Ma ei tea, kas see kuidagi mõjutas, et hakati ammunool ükshaaval üle üles lugema. Aga siin peab veidi teadma, kuidas keskajal käis arvepidamine millised Olited hulga mõõdud. Nimelt, et väga paljusid asju loed tosina kaupa. Ja nüüd järgmine ühik oli viis tosinat, mida nimetati šokiks. Ja nüüd see 1020, see on tegelikult 17 shot, ehkki see on siis 17 korda 60. Muuseas ammu noorte puhul on arvatud kaitsev viis tosinat, et see oli ühe ammul, ole tupe mõõk. Nii et kui lahinguväljale mindi, siis võeti 60 noortest kaasa. Ja 107 on siis nagu need ülejäänud, nii et nad visitaatorid ei lugenud kõiki ammunul ükshaaval üle, tõenäoliselt olid kimpus, eks ole, ja, ja siis nii oli neid mugav üle lugeda, muuseas see tosina süsteem, see on ju meil külades üpriski kaua veel säilinud, isegi mina mäletan, kui ma väike poiss olin, siis vanemad inimesed kui käisid mune ostma, siis osteti mulle tosina kaupa, mitte 10-ga. Aga vot see viis tosinat, et see šokk on, et selline selline mõõt, see on vist vist tänapäeval juba vähem tuntud. Nüüd järgmise püsitatsiooni protokoll enam ei ole nii täpne, seal ei ole täpseid andmeid. 488 seal märgitakse lihtsalt, et, et on hästi varustatud või mitte. Kuidas see situatsioon seal täpselt kõlab, võiksin Maasilinna kohta lausa siin ette lugeda. Maasilinnaloss on ilus kindlus ja peetakse kindla kaitse all päeval ja öösel ning on sealjuures hästi moonastatud igasuguviljaga, nagu üks loss peab olema ning hea relvastus, tulirelvi raudrüüsid, ambusid nooli, püssirohtu ja humalaid, soolaliha, kala ja head, toredad sellid. Nad joovad selle peale, et õhtusöögil peab pihti kuulama. Võib-olla tundub ka, et siin mõningate linnuste juures on sellised soodsamad kirjeldused teistes mitte nii väga, et see sõltus ka, kuidas neid visitaatorid vastavad, võeti ja, ja mida neile pakuti. Nii siin nägime muidugi, et jah, et linnuste varud ei olnud väga suured, olid muidugi tõenäoliselt sellised tagavarad. Aga linnades olitajat, ambude ja ammunooltevarud olid kindlasti tunduvalt suuremad. Ja meil on siin võimalik siis vaadata omaaegseid arveraamatuid, noh, Tallinnas on need teatud aastate kohta säilinud. Ja tõsi, päris täpseid arve isage, mitte sellepärast, et sageli märgitakse seal lihtsalt, et vot nii mitu markani, mitu ööri on siis kulunud ammunoolte ostmiseks. Ja vahel siiski üksikutel kordadel on ära märgitud ka, et mitu ammu noort selle eest osteti. Nüüd sind kombineerisin, üritasin siis arvestusi teha muidugi lootuses, et et need hinnad aja jooksul eriti ei muutunud. Ja nõnda tuli mul välja, et siis Ajavahemikus 1369 kuni 1374 ostis Tallinna raad kokku 108000 ammu noolt. No see 108000 siin võib, jah, see eksimus võib-olla ütleme 5000 siia 5000 sinna. Ja see arv tundub kohutavalt suur olevat. Aga tegelikult see ei olnud veel kõik. Nimelt on 14. sajandi lõpust 15. sajandi algusest teada selliseid raemäärusi, et iga majaomanik linnas peab omama Aga kui palju oli sel ajal Tallinnas maju? Ajaloolane Küllike Kaplinski on teinud siis teatud arvestusi ja ta on leidnud, et et kusagil umbes 1400. aasta paiku võis siin olla Tallinna linnas 400 maja. Nüüd ja kui me sellele 108-le 1000-le liidame juurde veel siis 40000, oletades, et tõesti ka majaomanik omastada, siis saame kokku 150000 nii et 14. sajandi koht on ikkagi see ammunoolte varu on ikka päris suur. Millega seda nüüd võrrelda? No ütleme nii, et et kui suured tol ajal väeüksused olid, kes olid potentsiaalsed Tallinna piirajad, noh ega neid arve täpselt ei tea, üks küllaltki suur arv oli ju Jüriöö ülestõusu ajal, kui neid ülestõusud eestlasi vist kusagil 10000 ringis siis üritas Tallinnat piirata, sel juhul teeb see välja, tuli iga piiraja kohta oli ette nähtud 15 noort, nii et tal on piisavalt kapp siis mööda laskmisvõimalusi. Aga see 150000, et võib-olla esialgu tundub üsnagi suur olevat, aga aga kui me vaatame, võrdleme andmetega, mis on teada omaaegsel Preisimaalt, siis siis ta ei olegi suur. Nimelt on noh, Preisimaal on ka neid arhiiviallikaid õnneks olemas ja ja tõsi küll, linnuste kohta täpsemaid andmeid. Ja Krist purgilinnuses oli seal 1385. aastal 169000, ammu noos? Jaa, Elbingi linnuses seal oli 1404. aastal siis 156000 ammu noort. Tuntud Saksa ajaloolane Friedrich Benninkovel tema usinasti arvutas neid kõiki kokku ja leidis, et Preisimaa linnuste linnades võis kokku olla isegi miljon ammu noort niiet tähendab, kui suurt tähendust siis keskajal ambadele ju omistati. Tallinnas on muidugi teateid ka selle kohta, et on siin siis kohapeal valmistatud, on 14.-st sajandist teada vähemalt neli meistrit ja aeg-ajalt on ka siis konkreetseid andmeid, et raad on ostnud sisambe kusjuures paistab, et rae poolt ostetud ammud, et need läksid siis linnamüüri tornidesse olid kaks tornipealik ja, ja siis olid ka mõningad suuremad laskeriistad, mis asusid tornides siis teatud hambaja võib-olla siis tornipealikud, need organiseerisid siis ülejäänud linnaelanike siis teatud linnamüüri tornide vahelisest lõigust selle kaitsmist. Ja paistab, et siin tehti päris korralikke hambev, sellepärast et 14. sajandil, kui vaadata, kuidas neid hambel nimetatud siis sagedamini kohtab isegi sellist nimetust, nagu siis Horn, arr, Porst. Horn on tänapäeva keeli saksakeelne sõna tuntud sõna, mis tähendab, tähendab sarvammud. Jah, seda on kirjanduses ka kasutatakse sellist mõistet nagu sarv hammud ja kes ei ole neid lähemalt uurinud, võib tekitada natukene arusaamatust, sarv, amm, see tähendab, et ammuga rongi puhtast sarvest. Tegelikult muidugi ta puhtast sarvest ei ole. Aga teda lihtsalt nii nimetati, kuna selles ammu kaares see oli, oli erinevaid detaile. Põhimõtteliselt võiks öelda, et ta oli siis nagu liik kaar, olitan, sellised sarvest tehtud, varvad, siis olid sobilikud puuliistud siis kasutatud tõesti väga palju loomasooni loomas hooned, NATO, nii, mitte kõik omavahel kokku, loomasooned läksid just väljaspoole, kuna nemad venisid kõige kõige rohkem. Ja siis niimoodi kiht kihi haaval siis liimiti kokku. Ja peale veel tõmmati seal ka kasetoht ja nahkaja pärgament. Pärgament on olnud üsnagi levinud, seetõttu nad need küllaltki tüsedaid, sellised ammukaared. Kui kusagil Lääne-Euroopa muuseumites keegi märkab, siis nad võivad tõesti meenuta päris päris sarvega. Aga ehtsast sarvest siiski puhtast saartest ei, ei tehtud kunagi neid. Nii et jah, siin kui kokku arvestada, siis kindlasti võisin selle 150000 ammu kohta olla siis vähemalt üks, 500 hambuga. Et see on ju päris päris suur kogus. Nüüd 15. sajandil, siis Narva raamatutes kajastub gaase hambunult ostmine siis muidugi nii väga suurtes kogustes enam ei osteta, ostetakse ka mõne 1000 kaupa ja ja nüüd üks suurem tuss leiab aset siis 1480. aasta paiku. Nimelt 1481. aasta sügisel Narva raamatus järsku teade, et toodi Tallinna Lüübekist ammunooli tünnide kaupa, mis oli vahetatud seal rukkiost ja vot sellest 1480.-test aastatest siis on, igal aastal on mitu korda hakatud tündidega Saksamaalt ammunooli toob esmaliidekist võimalik kat Hamburgist. Kui varasemal ajal on siin Tallinna karve raamatutest tuleb ilusti välja, et siin on ammunooli, on kohapealset meistrit valmistatud, kellel on isegi nimetus Pils tikker. Muidugi on tõlgendatud väga erinevalt, aga no põhimõtteliselt ta tegi, tegi nooli, eraldi on vahel nimetatud ka need meistrid, kes tegid noole varrazi tulnud siis ka omaette puudemeistrid olnud, aga nüüd miks järsku hakatakse Saksamaalt osta ja niimodi tünnide kaupa? Võimalik, et põhjus on siin selles, et seal läksid ammunooled odavaks. Miks nad odavaks läksid, läksid võib-olla sellepärast, et Lübeckis hakati üle minema, tulirelvadele hakati üle minema püssidele. Ja, ja nüüd on huvitav, et lähevad mõned aastad veel mööda. Ja siis Tallinna Arv raamatu järgi makstakse ammunoolte transport juhtimise eest siis Turust pärit Kipperile Crystaferile. Kusjuures siin ei ole täpselt öeldud, mille eest Kaspitsem Turu pere siis vedas Lübeckis või Saksamaalt siia ammunooli või oli asi hoopis nii, et Tallinn müüs töötajad, ammunooled, soov edasi sest just umbkaudu samal ajal arveraamatus ka sissekandeid, kus Tallinnas hakati ka rohkem ostma püsse, tähendab mindi siid üle tulirelvadele. Ja no tol ajal muidugi jah, Soomet, Se relvastust Tase oli madalamal ja, ja, ja seal võib-olla olite tammud ikka veel põhiliselt kasutusel. Siis lülitasid nad ammunooled jälle edasi. Hilisemal ajal me näeme, et noh, tulirelvade alal on jah soomes kuidagi läheb see asi tunduvalt aeglasemalt ja põhiliselt põhjusa tulirelvi tuuakse ka Tallinnast püssirohtu ja nii edasi, nii et, et see on üpriski loogiline või noh, midagi täiesti kindlalt väita ei saa. Võib-olla on Soome arhiivides kusagil mingeid andmeid, mis näitavad tõepoolest, et Tallinnast on sinna ka siis ammunooli veetud? Nii, nüüd kahjuks selliseid täpsemaid kirjeldusi piirab istekohta ei ole, et kui palju siin ammunoolte läbi surma sai ja nii edasi, aga siin muidugi oleks huvitav sellist võrdlevat pilku heita siis läänepoolsele, Euroopale, seal on neid mõningaid sõjakirjeldusi, mis on tunduvalt täpsemad ja siin tahaks, läheks kohe sellise intrigeeriva lahingu peale, tähendab Kressi lahing, mis toimus siis 1346. aastal ja ja mida paljud sõjaajaloolased siis kasutavad näitena, et tõestada, et pikkvibu oli tunduvalt parem kui amp. Jah, teatavasti selles lahingus oli siis inglased saavutasid tänu oma siis pikkvibumeestele siis suure võidu ju prantslaste üle ja prantslastega Tal oli ka lahinguväljal üpriski palju siis ammu laskjaid tegemist oli siis Itaaliast pärit ammuküttide üksustega. No kirjanduses päris täpseid andmeid ei ole, aga siin uurijad pakuvad välja, et prantslaste poolel võis olla isegi 6000 tammu kütti, samal ajal kui inglastel oli 5000 vibuküti pluss muidugi siis prantsuse rüütlid. Ja tõepoolest selles lahingus sai muidugi prantsuse pooldaga ägedast lüüa. Aga siin muidugi peab nüüd natu kõne vaatama, mis toimus sel päeval. Nimelt enne lahingut toimus äge vihmasadu ja. Sa pidid ammu nööri peale panema, spetsiaalsed pingi peal. Tähendab ammu nöör oli peale pandas juba nii suure pinge all, täitsa käsitsi seda ära võtta ei saanud, panid spetsiaalse pingi peale, siis abinööriga, tõmbasid linna ja siis panid selle õige ammu nööri peale. Nii et ta oli väga tugeva pinge. Nii, aga kui oli väga äge vihmasadu, siis ammu nöörid venisid välja. Samal ajal inglise pikkvibumehed. Neil oli sellel vibunööri väga lihtne ära võtta. Vaata politsei ja kahe jala vahele natukene painetasitutsitööri ära, panid nööri kiivri all ja tööle kuivaks, tiivad prantslased kohale jõudsid pärit nööri nagu peale ja lasid väga hästi. Ja prantslased, Nemad saatsidki oma ammukitud kõigepealt rünnakule. Aga inglased veel olid ju seal varem kohal, nad olid oma positsiooni väga hästi üles mäekallakul, mad olid kõrgemal ja kusjuures prantsuse kuuled võidelnud ammukütid, nemad pidid minema läbi oru läbi niiske ala ja nad pidid minema järjest lähemale, sest ta tundsite teda, ammud ei ulatu tähendatud ammul asude kulat hiidlastel. Ja loomulikult nad jõudsid siis täiesti inglise vibuküttide suure noole saju alla. Sest vot vibul oli veel eksiili sammu ees. Ütleb, et kui vaadata keskaja lõpu neid uhkeid vintsidega hambe, siis seal võttis ühe noole laskmine ammu vinnastamine plussis, noole lasknud, võttis aega isegi võib-olla minuti. Aga sel ajal osa vibukütt võis lasta 10 kuni 12 ohtu. Kuigi jah, vibunoole läbilöögivõime ei olnud kindlasti nii suur. Aga selline tihe noolte sadu ja alati oli ju sõjameestel ka siis kaitseb Nendest katmata piirkondi, nägu ja nii edasi. Nii et kui said sinna pihta, siis mees ei saanud surma, aga vähemalt ta tekitas korraliku haava ja ja mis lusti selle mehelik enam võidelda oli. Ja nüüd, kui siis need Itaalia ammuketid hakkasid taanduma, siis prantslased pahaseks ja saatsid oma ratsaväerünnakule ja need olevat isegi osaliselt siis nüid hammugit oma alla tallanud ja noh, lõppkokkuvõttes ja siis muidugi ratsavägi sattus ka nii tugeva vibunoolte saju alla, et tegi mitu rünnakut, ei suutnudki teda vallutada. Et ma ei taha siin öelda, et et see Kressiin lahing näitas, et inglise vibu oleks parem, aga seal oli väga oskuslikult kasutatud ära siis maastik, kui oli, oli kogused, taktika ja pluss muidugi oli palju õnne ka just selle vihmasaju tõttu. Niisiis on näiteks välilahingu kohta, mis näitab jälle ammuküttide võimsust, on väga hea näide otse ojamaal olev siis Visby külje all olev korsbetingeni kalmistu, millest me siin varem veidi oleme juttu teinud, kuna sealt leiti ka küllaltki hästi säilinud kaitseriided Daile. Aga need luustikud, mis sealt välja kaevati, need on ka siis antropoloogid poolt väga põhjalikult läbi vaadatud. Ja sealt on kõik Need vigastused on nagu üles märgitud. Ja siin see faktoloogia on päris huvitav nimelt letti või kaevama teise välja 1185 luustikku. Ja nendest 456-l oli löögirelvade jälgi, ütleme mõõga, kirve odaotsa jälgi. Ja 126-l oli siis ammu noolt tekitatud vigastusi. Nii et noh, tundub, et ammu noorte vigastusi on tunduvalt vähem. On koguarv 1185 456 löögi ja torkerelvad ja 126 ammunoolte vigastused. Aga ammunult vigastusi avastati eranditult ainult koljudelt. Tähendab ammunool lihtsalt mujal jätnud luudele sellist jälge, et oleks võimalik kindlaks teha, aga on väheusutav, et ammukütid nii osavad oleksid olnud, et oleks ainult pähe, eks ole, suutnud siis tabada nii et tõenäoliselt on nende ammunoolte läbi siis vigastatud ja surmasaanuid tunduvalt enam olnud. Ja muidugi seal on ka näha see ammu võimsus, sest sageli on niimoodi, et et ilmselt on sõjamehel olnud peas ka kiiver kiivrist läbi tulnud sammu nool, siis on ta veel kolbast läbi tuldud, teed sa lauast ammune lootsikad, siis kaevamiste ajal seal kolba sees? Jah, no aga sel ajal oli juba olemas ka piisavalt siis võimsaid amme, millega oli võimalik täpselt lasta ja mis olid efektiivsed, võib olla näiteks paar sõna rääkima sellest, kuidas amm tolle nägi. Ma arvan, et siin pikemalt ei olegi vaja seletada, kas ta on piltide peal kõigil selge, aga siin peaks natukene rääkima siis sellest reaktsioonist noh, ta koosneb siis ammukaarest alguses on see puust siis teatud momendil hakata tegema siis mitmes, kust erinevatest detailidest tulid kasutusele nii-öelda siis sarv, ammukaared juba kusagil 14. sajandi alguses hakati tegema ammu kaariga terasest. No mida oli ilmselt lihtsam teha kui siis kokku liimida Nendest erinevatest materjalidest. Aga siin põhjapoolses Euroopas vähemalt esialgu terasest ammugaari ei kasu tatud sest terasest ammu karter oli oma oma suur puudus. Nimelt nad muutusid külmaks rabedaks. Ja kuna ambudel olid ju nöörid juba ennesõjaretkele minekut peale pandud, siis tekkis väga suur oht, et see, see ammugarvita, Sorp raksuga puruks minna ja võib ka isegi raskelt vigastada. Seetõttu siis vähemalt esialgu siin ei ole ja ega Lääne-Euroopas ka näiteid terasest ammugaari palju ei kasutatud. Terasest ammukaared jõuavad meile siis 16. sajandi teisel poolel. Kui tulevad väikesed step pärid, mille tõmbejõud on väike ja millega siis lahinguväljal enam ei tegutseda ja need siis ei kujutanud ka suurt ohtu. Niisiis ambudel see tõmbejõuda. Alguses ta oli kusagil umbes 150 kilogrammi juures tõmbejõud, see tähendab seda, et millist jõudu rakendatakse siis ammu kaare Minnastamiseks, tähendab ammu nöördumatakse tagasi, seal on, tõmmatakse nimetatud päästekettakonksu taha. Et siis ta nagu hinnastatud ja kui suurt jõudu rakendada ütleme, 13. sajandi alguses siin arvestada umbes 150 kilo on see tõmbejõud, samal ajal, kui sa vibuga lased, siis ühe käega tõmbad teda vinna, eks ole, siis arvestatakse. Tugev mees on see, kes nelja, 40-l viit kilo suurust jõudu suudab rakendada, eks ole, nii et on juba ammu vähemalt kolm korda suurem. Aga nüüd aja jooksul muidugi hambe täiustatakse veel nii, et 14. sajandi teisel poolel siis tulevad juba väga võimsad ammud, niiet ammu vinnastamiseks kasutatakse selliseid spetsiaalseid vintse on niinimetatud saksa, Vince ehk Ammasele vints ja ja inglise vints ja seal siis tuleb rakendada, rakendatakse juba jõudu, mis on kusagil viis kilo ja üle selle. Nii et see näitab, kui suur võis ka olla sellel ammunoole otsa, siis läbilöögivõime. Ja muuseas, ammu puhul on veel huvitav see, et tegelikult ega seda nööri nüüd väga pikka Nende hilisemate lambale tagasi tõmmatud kiis vaid umbes ütleme, 15 20 sentimeetri ulatuses. Asi oli lihtsalt selles, et ammukaar niisiis sarv, ammukaar kui ka terasest ammu Karl, piisavalt raske ja see oli ammu eesotsas ja kui sa tahtsid käe pealt lasta, tähendab, siis oli ammu raskuskese oli niivõrd ees, et sul oli raske lasta ja kui sa nüüd ammuga seda nöörida kaugemale tagasi tõmmata, siis samm nihkub sul veel ettepoole, seda raskem on sul lasta, seepärast ongi omapära jah, et tegelikult see vinnastamine oli suhteliselt tagasihoidlik jah, ainult 15 20 sentimeetri ulatuses. Ja tulid kammu, luuled, lühikesed ammunule keskmine pikkus oli kusagil siis 37 39 sentimeetrit, nad olid tunduvalt jämedamad, kui on siis vibu, nooled, vibunooled, need on siis kusagil 60 vähemalt 60 sentimeeter kuni meetri vahel nagu täies ulatuses olema, ta jooksis pingutamise ajal, eks ole, nöörist kuni siis vibu kaareni ulatama, aga ammul seda vajadust ei ole. Ja peale selle ammunool pidi olema pimedam, sest ta sai ikka sellise tugeva matsu, et peenem varras oleks hakanud vibreerima ja oleks võinud juba lennul siis puruneda, kus on katsetatud ka peente peeneid ammul olevarsi ja ja need on juba siis selle laskmise algmomendil läinud ka puruks. Niiet ammunooled isenesest huvitavat koosnevad tegelikult kolmest detailist on siis rauast ammunooleots siis on see puust vars ja ta kavatses, on suled. Tavaliselt kujutatakse ette, et suled loole suled, eks ole, need on kõige paremad, kui need tehtud siis linnusulgedest. Ka Saksamaal on üks linn, väike linn soost Soest kus on säilinud 25000 keskaegs tammunud koos parte ja sulgedega ja ja et ma olen ka läbi vaadanud kõik need et seal on jah, huvitav see, et on need nooled saavad sulgeda kõik tuulastust ja kusjuures puu laastust tehtud suled kaks, sulge üks on ühel pool, teine, teisel pool ja need on siis nende jaoks on tehtud varre sisse väike õõnsus sisse liimitud ja kusjuures sulg on paigutatud nii, et poole keerab tema taku minut süles ja teisel pool keeratava tagumine ots alla. Miks nii? Nimelt kui selline nohule lasta lendu, siis ta hakkab pöörlema ümber oma telje. Ja vahel on arvatud, et selline ammunool suutis siis läbi puurida raudrüüs. Ei usu, et puurima hakkas, tähendab, nii suurt vintidavast peale ei võtnud ümber oma telje pöörlev ammunool see lendas tunduvalt stabiilsemalt, tähendab, mingisugune külgtuul ei suutnud teda nii olulisel määral mõjutada. Nii et kindlasti oli ta tunduvalt parem kui, kui, kui, siis lihtsalt lendav ammunool. Muidugi ammu nurka, sest ma võiksin siin rääkida veel tunde ja tunde, aga, aga kuulajatele ka kannatus olemas ja seepärast ma nägin ainult ühest ammu noolest õigena. Aga see on ka siis maailma ajaloos võib-olla kõige tuntum ammunool nimelt ammunool, õigemini ammunul ots, see rauast eksemplar, no ta võib olla umbes üks selline pöidlapikkune. Ja see on olnud siis Preisimaal, omaaegsel Preisimaal, kusjuures aastatel 1470 kas kuni 1665 oli seal ühes püha Alblehti kirikus piiskop Albrecht pildi ees. Seejärel viidi ta Königsbergi, kus ta oli kuurvürstiraamatukogus kõige selline huvipära, see ese, siis oli ta preisi muuseumis. Ja 1945. aastal, kui Nõukogude armee Preisimaa vabastas, siis vabastati ka Preisimaa, sellest ammu noolest. Aga sellest ammu noolest, sellest on jah kirjutanud mitmed Preisimaa kesk- ja uusaja jooksud kroolikud ja seda on käinud vaatamas tähtsad ajaloolised isikud, muuseas isegi Peeter esimene olevat käinud seda vaatamas. Aga miks ta siis nii kuuks, miks? Vot selle kohta. Need kroonikad annavad teadust. Et, et aastal 1458 üks kuulus Preisima rüütel Erasmus von Raitsev taim sai selle ammunoolega ühes lahingus pähe. Ammunool poolt üritati välja tõmmata Varssavi kätte, et aga see rauast teravik umbes pöidla suurune, see ei pealuus, mees ära surnud mesilasneliteist aastat. Ja siis ühel hommikul ärkab üles ja tal on ammunu laut suus. Vot selle kohta on isegi üks arstiteaduslik artikkel kirjutatud, et et kuidas on see võimalik, eks ole, ja siis on seal välja pakutud, et tõenäoliselt ta sai kuhugi selle ammunoolega siis põsekoopasse ja kusagilt nina juurest, võib-olla läks sisse ja kusagil seal kurgulaes oli ja võib-olla siis kas mingil määral siis mädanes või kuidagi igast tassis veel momendil tuli välja. Aga jah, see kuulus rüütel elas ikka veel edasi. Nii et meil Eestis ei ole nii, kuulsid ammunooli olemas. Kuigi meil on olemas üks huvitabki alu leitud kabela kalmistult ja millel on kehal kuus ammunule jälge, tõsi, need ammu luulejäljed, Need on küll ainult ammuli otsa, sellised väiksed täkked, neetud rombikujulised täkked, tõsi ma nüüd võrdlesin ammulule otstega pilisepil arheoloog kogudes on, leidsin, et tegemist on siis kindlalt sellise ambulul otsatüübiga, mis kasutanud 14 sajandi lõpul, 15. alguses. Aga mulle tundub, et, et, et see mees, kes, kes on, mul oli jälgi pealuus omab tema ei ole ammu nooltega, et teda ei ole ammu tuultepildujad lastud. Sest noh, tollel ajal ikkagi ammunool pidi pealuust läbitungiv vähemalt sisse jääb, aga kõik need kuus auku koljus väga erinevatel osadel need et jah, on nagu muul moel tekkinud ja muuseas üks selline päris joon on see, et et miks jälgi nõrkuret, võib-olla see mees läks kakliga mõne ammu laskega. Seal ammulaskja ei olnud käepärast mingit muud relva, vaid tal oli lihtsalt ammunool oli ja siis selle ammu luulega toksis teisele vennale pähe ja tekkisid parajasti paari millimeetri sügavused augud. Aga muidugi jah, sellel kolju lõnga veel mitu sellist terarelvajälge jätta ikkagi vägivaldset surma suri ja võimalik, et sedasama kakluse või sündmuse käigus. Eesti lugu. Hambudest rääkis Tartu Ülikooli arheoloog Ain Mäe
